Tooted

Taskuteatmiku "A ja O" kuues trükk. 500-leheküljeline taskuteatmik annab mõne hetkega vastuse mistahes küsimusele. Suur osa teatmikus sisalduvaid andmeid on seisuga 1. jaanuar 2005, s.t raamat sisaldab teavet ka 2004. aastal toimunud olulisemate kultuuri-, teadus- ja spordisündmuste kohta. 10 teemavaldkonda: universum, maa, loodus, inimene, riik ja rahvas, majandus, tehnika, kultuur, religioon, sport.

2004. aasta on Eesti lipu aasta. 120 aastat tagasi Otepääl õnnistatud sinimustvalgest üliõpilaslipust sai meie rahvuslipp ja Eesti Vabariigi riigilipp. Aga Eestimaa kohal lehvivad ka 241 omavalitsuse lipud. Selles A ja O taskuteatmikus on esitatud kõigi Eesti maakondade, linnade ja valdade lipud ning vapid. Lisaks leiab iga omavalitsuse kohta teavet asukoha, territooriumi suuruse, seal paiknevate asulate ja külade, elanike arvu jm. kohta.

See on esimene suuremahuline eestikeelne NATOt käsitlev teatmeteos. Raamat annab vahetu ja ajakohase ülevaate NATOst kui organisatsioonist, tema kujunemisest, liikmesriikidest ja tänapäevasest rollist. Enamik faktiandmeid pärineb ÜRO, OSCE ja NATO allikatest ning Londonis asuva Rahvusvahelise STrateegiliste Uuringute Instituudi värskest väljaandest "The Military Balance 2004-2005".

A ja O taskuteatmike sarjas avaldatav teatmeteos esitab laia valiku tuntud isikute sünnipäevi. Raamat sisaldab kalendripäevade kaupa järjestatult andmeid peaaegu 22 000 isiku kohta (rohkem kui pooled neist on seotud Eestiga). Igal leheküljel on ruumi ka selleks, et iga lugeja saaks sinna üles tähendada oma lemmikute sünnipäevad, maailmas ja Eestis tuntud inimeste kõrvale.

2003. aastal möödus sada aastat päevast, mil vennad Wrightid tegid teoks inimkonna ammuse unistuse -- lennata juhitava lennumasinaga. Lennundushuvilistest polnud tollal puudust ka Eestimaal. Hollandi rahvusvaheliselt tuntud lennunudsajaloolane Frederick Gerdessen, Tallina Tehnikaülikooli dotsent Toivo Kitvel ja Lennuameti inspektor Johannes Tilk annavad ülevaate nii Eestist pärit lennunduspioneeridest kui ka nende töö jätkajaist Eestis kuni aastani 1940. Raamat kirjeldab, kuidas rajati Eestis oma lennuväge, edendati lennutransporti ja ehitati lennukeid, mis ei jäänud alla mujal maailmas konstrueerituile.

Tavaarusaama järgi demokraatlike riikide poliitikute ja kindralite suhetest sõjaajal peavad poliitikud püstitama sõjaliste operatsioonide eesmärgi ja astuma seejärel kõrvale, jättes ülejäänud töö sõjaväelastele. Käesolevas raamatus seab Eliot A. Cohen niisuguse ajapõlise uskumuse kahtluse alla, väites tuntud riigimehi puudutava põhjaliku uurimise tulemusel, et just nende taganttorkiv, provotseeriv ja isegi trotslik suhtumine ohvitseridesse on sõjalise edu pant. Tuginedes Abraham Lincolni, Georges Clemenceau, Winston Churchilli ja David Ben-Gurioni näidisjuhtumitele, kinnitab autor seisukohta, millel oli ka Clemenceau – sõda on liiga tõsine asi, et seda kindralite hooleks jätta. Nende nelja poliitiku näite najal, kes saavutasid eri aegadel ja väga erinevates sõdades silmapaistva võidu, järeldab Cohen, et parimad sõjaaja juhid on aktiivsed riigimehed, kes suunavad oma sõjaväelastest alluvaid saavutama edu isegi seal, kus nood omapäi läbi põruksid. "Kõrgeim juhtimine" on mõtteid äratav ja oluline lugemismaterjal mitte ainult sõjaväelastele ja poliitikutele, vaid kõigile, kes on huvitatud juhtimisküsimustest.

Laiale kasutajaskonnale mõeldud "Maailma atlas" on seni eesti keeles ilmunuist mahukamaid. Sobib kasutamiseks koolides, kuna arvestab kehtivaid õppekavasid ja on saanud EV Haridusministeeriumi heakskiidu. Atlasest leiab teavet Päikesesüsteemist kuni geograafiliste avastusteni, lisana värskeimad andmed kõigi maailma riikide ja neis kõneldavate keelte kohta, samuti riikide lipud. Kohanimede leidmist hõlbustab register.

Esimene "Mnemoturniir" oli Vikerraadio eetris 23. detsembril 1967. Mälumängu idee andis Toomas Uba, saate nime mõtles välja Peeter Hein ja esimene saatejuht oli Andres Vihalem. Legendaarse Tarkade Klubi algkoosseisu kuulusid Agu Aarna, Tanel Moora, Valdo Pant, Ustus Agur, Voldemar Saul, Mark Sinisoo, Matti Tarum, Hardi Tiidus, Toomas Uba ja Ivar Viil. Vastajate viimasesse, tänini tegutsevasse koosseisu on alates 1998. aasta lõpust kuulunud näitleja ja toimetaja Jüri Aarma, teadustoimetaja Tiit Kändler, laulja Ivo Linna ning Eesti Entsüklopeediakirjastuse esindaja -- algul ühiskonnateaduste toimetuse juhataja Vello Tõnso, seejärel peatoimetaja Raul Kilgas ning viimasel kahel aastal kirjastuse juhatuse esimees Hardo Aasmäe. Raamat sisaldab 1998-2003 eetris kõlanud küsimusi-vastuseid, lisaks on kasutatud varasemate aastate parimaid küsimusi Tenno Sivadi käsikirjalisest kogumikust.

"Sõda näikse olevat sama vana kui inimkond, kuid rahu nüüdisaegne leiutis" Nii kirjutas 19. sajandi keskpaiku õigusteadlane sir Henry Maine. Ja on vähe, mis seda väidet kummutaks. Nii arheoloogiline ja antropoloogiline andmestik kui ka säilinud dokumendid kinnitavad, et sõda, s. t. organiseeritud poliitiliste gruppide vaheline relvastatud konflikt, kujutab endast terve inimkonna ajaloo jooksul selle teatavat normaalset seisundit.... rahu on võrratult keerukam nähtus kui sõda Positiivne rahu tähendab niisugust sotsiaalset ja poliitilist korda, mida üldiselt hinnatakse ka õiglaseks. Sellise olukorra loomine võib nõuda tervete põlvkondade pingutusi, samas kui muutuv ühiskond suudab selle purustada vaid mõne aastakümnega. Nagu ma näitan seda veidi hiljem, võib niisuguse rahu olemusse paradoksaalsel moel kuuluda ka ... sõda. Kuidas ka poleks, just nii on neid asju inimkonna ajaloo jooksul mõistetud. Rahu mõiste, nagu selle lõid valgustusaja mõtlejad, ehk rahvusvaheline kord, milles sõjal kohta lihtsalt pole, on tegelikult kujutanud endast visionääride unistust läbi ajaloo. Kuid alles viimase paarisaja aasta jooksul on poliitilised juhid käsitlenud seda kui teostatavat ja soovitavat eesmärki...

Sellesse raamatusse on koondatud andmed kõigi Eesti metsades elavate röövlindude kohta ja käsitletud nende käekäigu seotust metsade majandamisega. Antud on näpunäiteid, kuidas röövlinde kaitsta ja kuidas sellest johtuvalt metsi säästlikult majandada.

Raamat annab ülevaate Eesti Välisministeeriumi ja välisesinduste tegevusest sõjaeelsel perioodil ning tutvustab tollal välisteenistuses töötanud inimesi ja iseseisva riigi välispoliitilisi probleeme. Autori käsitlusviis on isikukeskne: on näidatud kuidas inimesed, nende isikuomadused, vaated, mõtted ja taotlused on mõjutanud Eesti välispoliitikat. Illustreeritud rohkete fotode ja arhiividokumentidega. Kokkuvõte inglise keeles.

Omaette valdkonna moodustavad väljaanded, mis käsitlevad sõjanduse aluseid – teooriat ja põhimõtteid, samuti sõjapidamise valdkondi, sõjaliste operatsioonide läbiviimisest kuni nende logistilise toetuseni. Esimese teosena ilmub Jeruusalemma ülikooli professori ja tänapäeva ühe tunnustatuima sõjandusteadlase Martin van Creveldi raamat tänapäeva sõja olemusest ja selles toimuvatest muutustest klassikalise sõjapidamisega võrreldes. Raamatu lugemisel kahtlemata oluliseks abivahendiks Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuse kirjastatud sõjandusklassikasse kuuluvad Sun Zi "Sõja seadused" ja Carl von Clausewitzi "Sõjast". Just diskussioonile viimasega ongi paljuski üles ehitatud Martin van Creveldi raamat.

Luttwak uurib õhujõudude rolli 1991. a. Lahesõjas, mille planeerijate hulka ta ise kuulus. Seejärel täheldab ta "postheroilise" sõja esilekerkimist 1999. a. Kosovo sõjas, mis oli küll Ameerika Ühendriikide sõda, kuid mille käigus ei saanud surma mitte ainsatki Ühendriikide sõdurit. Luttwak selgitab ka sõja jooksul aset leidvat "vastandite teineteiseks pöördumise" efekti. Nii ületatakse tavapärane lineaarne loogika näiteks siis, kui rindejoone ülemäärase väljavenitatuse tõttu võit kaotuseks pöördub või kui sõda omaenda ammendumise teel päädib rahuga. Autor toob näiteid alates Vana-Roomast ja lõpetades tänapäevaga. Ta liigub Barbarossa plaani ja Pearl Harbouri mõõtu operatsioonidelt pisemate sõjaliste kokkupõrgeteni ning rahustrateegialt kõige moodsamate operatiivmeetoditeni. Seeläbi toob Luttwak, selles valdkonnas maailma üks tunnustatumaid autoriteete, esile sõjalise nurjumise ja edu ning sõja ja rahu peadmurdva loogika.

"Sünnipäevade kalender" on teatmeteos, milles materjal on esitatud kalendripäevade kaupa. Iga kalendripäev koondab keskmiselt 35 sel päeval sündinud isiku põhiandmed. Kokku on raamatus sünnikuupäeva järgi korrastatud teavet 12675 isiku kohta. Ligi pooled neist on maailma suurnimed, pisut üle poole Eesti omad. Tegemist ei ole seega ühe kindla aasta (tavalise) tähtpäevakalendriga, vaid teatmikuga, mida saab kasutada paljude aastate vältel. Isiku sünnipäeva leidmist hõlbustab register. Mõnel juhul võib isiku registrist leida ka pseudonüümi või muu nimevariandi järgi.

Miks peaks tänane lugeja lugema 1944. a. trükivalgust näinud raamatut? Vastus on: selleks, et imestada, et hämmastuda, kui ajakohased on Nobeli auhinna laureaadi mõtted ka praegu, nii palju aastaid hiljem.