Tõe küsimuse eest ei pääse keegi. Aga kas „tõde“ on üldse olemaski? Kas ta pole mattunud tõlgendustesse, nagu oletas Nietzsche? Antiigist alates on filosoofe vaevanud küsimus, kas tõde on absoluutne või suhteline. Simon Blackburn alustabki oma käsitlust absolutismi ja relativismi konfliktist; kaalub seejärel Nietzsche arusaamu tõe ja illusiooni kasulikkusest; eristab filosoofilisi suhtumisi meie arusaamade staatusse (eliminativism, realism, kvietism, konstruktivism); uurib objektiivse tunnetuse võimalikkust loodus- ja inimteadustes, teaduse ja pseudoteaduse vahekordi, sallivust ja religiooni, uskumist ja aktsepteerimist, tõesse suhtumise moraalseid ja poliitilisi järeldusi ning kultuuridevahelisi arusaamisprobleeme. Raamatus peatutakse Platonil ja sofistidel, Thomas Nagelil, David Hume’il, Friedrich Nietzschel, William Jamesil, Richard Rortyl, Bas van Fraassenil jt ning püütakse leida absolutistide ja relativistide vahelist keskteed.

Simon Blackburn (sünd. 1944) on õpetanud Oxfordis, Cambridge’is ja mitmel pool Ameerikas ning kuulub Briti Akadeemiasse. Temalt on varem eesti keeles ilmunud kõrgelt hinnatud teatmeteos „Oxfordi filosoofialeksikon“ (Vagabund, 2002).

 

Jaapani klassikalise kirjanduse üks tuntumaid nimesid õpetaja Kenkō (u 1283–1350) teenis pea paarkümmend aastat keisri õukonnas eri ametikohtadel, laskis end seejärel tendai koolkonna budistlikus kloostris mungaks pügada ja asus elama Hiei mäe jalamil asuvasse Shūgaku-ini kloostrisse. Umbes sellest ajast ongi tõenäoliselt pärit ka esimesed ülestähendused „Jõudeaja võrsetest“, mis arvatakse olevat kirja pandud aastatel 1331–1332. „Jõudeaja võrsed“ on Sei Shōnagoni „Padjamärkmete“ kõrval tuntuim zuihitsu žanri teos – omamoodi fragmentaarium, mis koondab arutlusi, mõtisklusi, mõistulugusid ja ka lihtsalt praktilise tarkuse terakesi. Käsitletavad teemad on mitmekesised, leidub poeetilisi ja meditatiivseid loodusvaatlusi, filosoofilisi mõtisklusi elu mõttest, aga ka humoorikat inimlike nõrkuste pilkamist. Valiku koostaja Rein Raud on lisanud kuldsarja väljaandesse uusi tõlkeid ja kirjutanud kogumikule ka uue saatesõna, mis tutvustab autori elu ja loomingut ning avab teose ajaloolist ja kultuurilist tausta.

Oma eelmisesse, 1985. aastal ilmunud raamatusse "Uusvasakpoolsed mõtlejad" kogusin ma kokku The Salisbury Review’s ilmunud artiklid. Ma olen need nüüd üle vaadanud, jätnud välja sellised subjektid nagu R. D. Laing ja Rudolf Bahro, kes meile praegu enam midagi ei ütle, ja võtnud juurde järjest olulisemaid arenguid kajastavat uut materjali – nagu näiteks Lacani, Deleuze’i ja Guattari leiutatud jalustrabava „mõttetusemasina”, Edward Saidi meie „koloniaalsele” pärandile sooritatud hävitava rünnaku ja Badiou ning Žižekiga seostatava „kommunistliku hüpoteesi” hiljutise taassünni.

Raamat hiinlaste õpetusest, kuidas kasutada energiat. Siin sisalduvaid enesearendustehnikaid rakendades on võimalik suurendada kehalist vastupanuvõimet ja ajupotentsiaali. Lugeja saab aimu erinevate energialiikide olemusest ning leiab kümneid harjutusi täieliku harmoonia saavutamiseks.