Pärast panoraamset «Sõda ja rahu» alustas Lev Tolstoi tööd uue teosega, mis pidi tulema elegantsem, lihtsama keelekasutuse ja vähema hulga tegelastega ning filosoofiliste kõrvalepõigeteta. Anna Karenina on psühholoogiline romaan Vene kõrgseltskonna elust ning üks 19. sajandi realistliku kirjanduse tähtteoseid.

Nimeka tšehhi kirjaniku Karel Čapeki apokriivade, s.t. mütoloogilistel, piibelikel, ajaloolistel ja kirjanduslikel teemadel kirjutatud filosoofilis-satiiriliste lühijuttude kogu. Tšehhi ajakirjades-ajalehtedes ajavahemikul 1920-1938 ilmunud apokriivad jutustavad ümber vanu, üldtuntud lugusid ootamatute vaatenurkade all, tuues esile paradokse ja anakronisme ning võimendudes kaasaegselt.

Jutustus aastast 1757. “Viimase mohikaanlase” tegevus toimub Seitsmeaastase sõja ajal. Kanadas ja Põhja-Ameerikas võitlevad prantslased ja inglased ülemvõimu pärast. Mitmed indiaanlaste hõimud, keda meelitatakse kingituste ja valede lubadustega, teenivad taplustes mõlema vastaspoole sõnakuulelike käsilastena. Tšingatšguk, Unkas ja Nahksukk kohtuvad keset kõnnumaad kahe naisega, kelle nende indiaanlasest teejuht, salakaval huroon Magua on meelega ära eksitanud, ja satuvad nii ajalooliste sündmuste keerisesse.

Dublini ontliku eeslinna tänavaid on katmas lumevaip. Gina silmitseb tasapisi tarduvat linna ja mõtiskleb möödaniku üle. Ta meenutab rikutud abielude hinnaga jagatud õndsust, inimesi koos kõigi nende kiiksudega oma elus, ennast koos kõigi oma kiiksudega inimeste seas, tõuse ja mõõnu.