Radetzky marss
Austria proosakirjaniku ja publitsisti Joseph Rothi (1894-1939) romaan (1932) annab pildi elust Austrias. EsimeseIe maailmasõjale eelnenud aastatel ning vana monarhia lõpust von Trotta suguvõsa kolme põlvkonna kaudu, vaheldumisi tagasipõigetega minevikku.
PS! Konkreetse raamatu seisukord on kirjas parameetrite all.
Raamatu pilt võib olla illustratiivne (ei pruugi olla täpselt sama eksemplar).
Raamatute seisukordade kirjeldus
.
Parameetrid
Raamatu seisukord | rahuldav |
Autor | Joseph Roth |
Ilmumisaasta | 1995 |
Keel | eesti |
Kirjastus | Eesti Raamat |
Köide | Kõvakaaneline |
Kujundaja | Heino Kersna |
Lehekülgi | 256 |
Tõlkija | Rita Tasa |
Sarnased tooted
Neil päevil aga puhkes Idamaade kohal äike. Türgi kuulutas Venemaale sõja, vürstiriikide vabastamiseks määratud tähtaeg oli juba möödas; päev, mil türklased Sinope'i all hävitavalt lüüa said, polnud enam kaugel. Viimastes Insarovini jõudnud kirjades kutsuti teda järelejätmatult kodumaale. Ta tervis polnud ikka veel paranenud: ta köhis, oli nõrk, kannatas kergete palavikuhoogude all, kuid ta ei olnud peaaegu iialgi kodus. Ta süda lõi põlema: ta ei mõtelnud enam haigusele. Alatasa sõitis ta Moskvas ringi, kohtus vargsi mitmesuguste isikutega, kirjutas ööd läbi, oli päevade kaupa kadunud; ta teatas peremehele, et sõidab varsti ära, ja kinkis talle juba ette oma lihtsa mööbli...
Neil varastel päevadel armastasid omaealised teda väga, ja külas nähti teda alati koos kahe peaaegu samavanuse tüdrukuga kõrvuti koolist koju tulemas -- keskel sammus Tess, juba teab mis ajast oma esialgse värvi kaotanud villase kleidi peal kena võrkja mustriga roosa sitspõll, -- pikkade peente säärte ümber pingule tõmmatud sukad, mille põlveotstest silmad maha olid jooksnud, kui ta mööda kraaviperve kükitades haruldasi taimi ja kive otsis; tema tollal tuhakarva juuksed olid otstest ülespoole kaardu nagu pajakonksud; mõlemad äärepoolsed tüdrukud hoidsid tal piha ümbert kinni, Tess aga oli oma käed asetanud kaaslastele õlale.Vanemaks saades ja taipama hakates tundis Tess ema vastu otse maltusiaanlikku pahameelt, et see nii mõtlematult talle väikevendi ja -õdesid juurde muretses, kuigi neid nii raske oli hoida ja toita. Emal oli muretu lapse aru: Joan Durbeyfield oli ses suures Jumala peale lootjate perekonnas lihtsalt veel üheks lapseks -- ja sugugi mitte kõige vanemaks. Ometi oli Tess mudilaste vastu väga lahke ja hakkas abistamiseks kohe pärast kooli lõpetamist naabertaludes heina- ja lõikustöödel käima; veelgi enam meeldis talle lõpsmine ja võilöömine, mille ta juba siis selgeks õppis, kui isa veel lehmi pidas, ning kärme käega, nagu ta oli, paistis ta selle töö peal kohe silma.