Filosoofia

Vahetult enne oma vaimset murdumist 1889. aasta jaanuari esimestel päevadel Torinos valmis saksa filosoofil Friedrich Nietzschel (1844–1900) viis teost, millest kaks olid pühendatud helilooja Richard Wagnerile, näitamaks tema alustrajavat rolli mitte ainult muusika, vaid kogu Euroopa kunsti allakäigus. Miks otsustas Nietzsche, kes oli filosoofina tuule tiibadesse saanud just Wagneri isiku ja loomingu innustusel, lõpetada selle vaimse suhte nii ränga akordiga? Nietzsche ideoloogilisi põhjendusi analüüsib ja täiendab psühholoogilise nurga alt tõlkija Jaan Unduski järelsõna.

Mõjukas ameerika filosoof Thomas Nagel kaitseb siin raamatus ratsionaalsust selle subjektiivse mõtestamise ehk relativismi eest. Kõige sügavamad tõed loogikas, matemaatikas, aga ka loodusteadustes, ajaloos ja eetikas ei ole lihtsalt inimeste isiklikud või kollektiivsed tõekspidamised. Neid ei saa vaidlustada väljastpoolt, näiteks sotsioloogiliselt või bioloogiliselt kui huvide ja kohastumuste saadusi. Viimane sõna neis valdkondades jääb valdkonna enese sisse.

Arne Hiobi teos heidab valgust vene religioonifilosoofia kujunemisele, klassikalisele kõrgajale ning religioonifilosoofia põhiprobleemidele. Tutvustatakse tähtsamaid filosoofe ning nende töid Venemaal ja välismaal. Raamatus leiavad käsitlemist slavofiilid (Homjakov, Kirejevski , Danilevski, Leontjev) ja suured kirjanikud (Tolstoi, Dostojevski, Solženitsõn), Solovjovist lähtuv vool (Florenski, Bulgakov, Berdjajev, Iljin) ja „euraaslaste koolkond" (Trubetskoi, Gumiljov, Dugin), samuti Venemaa bütsantsi traditsioon (Florovski, Schmemann, Men) jt.

Saksa-korea filosoof Byung-Chul Han (snd 1959) lähtub oma essees mõttest, et läänelikes ühiskondades on toimunud paradigmavahetus. Viiruseajastust on astutud neuronaalsesse ajastusse, kus ajastuomaseid haigusi ei tekita enam immunoloogilise teise negatiivsus, vaid valitsev ülemäärane positiivsus. Saavutusühiskonnas on igast indiviidist saanud iseenda tööandja, kes ekspluateerib ennast ise. Koos sellega levib depressioon, ATH ja läbipõlemissündroom. Autor vaatleb nende juurpõhjusi ning otsib väsimuse loovat ja ravivat tähendust. „Väsimuseühiskond“ kuulub mõisteliselt kokku Byung-Chul Hani esseega „Läbipaistvusühiskond“, mis ilmus Loomingu Raamatukogus kolm aastat tagasi. Raamatut saatis Hasso Krulli lühike ülevaade Hani kui „filosoofia rokkstaari“ mõtlemise pidepunktidest.

Artiklite kogumik, milles meie vabariigi ideoloogiatöötajad, ühiskonna- ja kunstiteadlased käsitlevad isiksuse ja kultuuri arengut, ühiskondliku teadvuse ja vaimse kultuuri probleeme ning kunstikultuuri küsimusi. Kogumik on mõeldud kasutamiseks poliitharidussüsteemis, kõrgkoolides ning enesetäiendamiseks.

"Vagurate aaret" võib lugeda mitut moodi. XIX sajandi lõpu arvustajad nägid selles eeskätt üleskutset avastada saladusi ja sügavusi, mis inimeses ja teda ümbritsevas maailmas peituvad. XXI sajandil on seda kõige sagedamini käsitletud Maeterlincki sümbolistlike draamade kommentaarina. Ometi on "Vagurate aare" täiesti iseseisev teos, mille mõistmiseks ei pea sugugi Maeterlinckiga tuttav olema, ja selles võib näha nii filosoofilist mõtisklust inimese suhetest kõige tundmatu ja nähtamatuga, mis teda ümbritseb, kui ka – nagu Aleksander Aspel kunagi tema teose "Tarkus ja saatus" kohta ütles – "tõelise lohutuse ja optimismi allikat". Kogumikku kuulub kolmteist esseed. Need ei ole kronoloogiliselt järjestatud – viimasena kirjutatud "Vaikus" (1895) avab kogumiku, kõige varasem tekst – "Ruysbroeck Imetlusväärne" (1889) – asub hoopis keskel. "Vagurate aarde" kompositsioon on temaatiline: "Vaikust" võib käsitleda avamänguna, mis avab ukse nähtamatusse maailma. Selle seadustest annavad esimese ülevaate hingele, saatusele ja surmale pühendatud "Hinge ärkamine", "Teadjad", "Naistest" ja "Müstiline moraal". Seejärel kutsub Maeterlinck lugejat järgima kolme suursuguse hinge – Jan van Ruysbroecki, Ralph Waldo Emersoni ja Novalise – teekonda, et inimese suhetest tundmatuse ja lõpmatusega pikemalt mõtiskleda, peatub üksikasjalikumalt saatuse teemal ("Argipäevane traagika" ja "Täht") ning jõuab lõpetuseks headuse, ilu ja armastuse juurde ("Nähtamatu headus", "Sügav elu", "Sisemine ilu"). Nood on omased igale hingele ja seega ka inimesele ning lubavad saatusega leppida.

Quentin Skinneri raamat uurib poliitilise mõtte arengut 13. sajandi lõpust 16. sajandi lõpuni – otsustaval üleminekuperioodil keskaegselt uusaegsele poliitikateooriale. Teos on mõeldud ühtaegu nii tudengitele sissejuhatuseks sellesse ajastusse kui ka ühe konkreetse ajalooliste tekstide tõlgendamisviisi esituseks ja õigustuseks. Quentin Skinner annab ülevaate kõigist selle perioodi peamistest tekstidest, käsitledes järgemööda nii Dante, Marsiglio, Bartoluse, Machiavelli, Erasmuse kui teiste, aga ka Lutheri ja Calvini, Bodini ja kalvinistlike revolutsionääride tähtsamaid poliitilisi teoseid. Aga ta vaatleb ka väga paljusid vähemtähtsaid autoreid, et heita valgust üldisele sotsiaalsele ja intellektuaalsele kontekstile, milles nood juhtivad teoreetikud töötasid. Nõnda ei esita ta ajalugu mitte "klassikaliste tekstide" rongkäiguna, vaid teeb selle vahetumalt mõistetavaks. Sel teel jälgib ta uusaegse poliitilise mõtte terminoloogia, eriti aga keskse tähtsusega Riigi-mõiste, järk-järgulist esiletõusu.

David Hume'i (1711–1776) kaks elegantset "Uurimust" kuuluvad kõige tähtsamate filosoofiatekstide hulka. Hume kaitseb siin kogemusest lähtuvat arutlemist metafüüsilise "sofistika ja illusiooni" vastu. Esimene "Uurimus" kaalub inimese mõtlemise lähtekohti ja protsesse, jõudes järelduseni, et me ei jõua kunagi täieliku arusaamiseni loodusest ega omaenda mõistusestki. Mõlemas vallas tuleb vaistlikult õppida kogemusest ning tunnistada aru piiratust ja loomset loomust. Säärane skepsis peaks looma aluse teadusele inimesest, vabastades selle metafüüsilisest ja religioossest ebausust. Teist "Uurimust" pidas Hume oma kirjatöödest "võrratult parimaks". Selles selgitab ta moraali põhinemist tunnetel ja mitte teadmisel. Inimesed hindavad teistes kõrgelt nii neile enestele kui ka teistele kasulikke ja meeldivaid omadusi. Igaühe loomuses peitub sümpaatia ja humaansus – kaasaelamine kõikide teiste inimestega. "Uurimused" annavad ülevaate Hume'i seisukohtadest inimmõistuse, põhjuslikkuse, tahtevabaduse, imede, õigluse, vooruste jm vallas. Tema mõtlemisest täielikuma pildi andmiseks on köitesse lisatud Hume'i peateose "Traktaat inimloomusest" peatükid isikuidentsusest ning kokkuvõte "Traktaadist". Tõlkija järelsõna keskendub Hume'i naturalismile ning mõistuse ja tunnete vahekorrale tema süsteemis.

Arnold Toynbee (1889-1975) ütleb, et iga ajaloolase mõttetööd mõjutab tugevasti see üürike ühiskondlik ümbrus, milles too juhtub elama, ja lubab otsida mõistmiseks küllaldast uurimisvälja, mis oleks ajalikest-kohalikest mõjuteguritest sõltumatu. "Uurimus ajaloost" kujutab endast XX sajandi ühe suurima ajaloofilosoofi põhiteose kokkuvõtlikku esitust.

Herbert Marcuse "Ühemõõtmeline inimene" oli üks 1960ndate aastate olulisematest raamatutest. Esmakordselt 1964. aastal ilmununa tunnustati seda kohe kui kaasaja kaalukat kriitilist diagnoosi, mille esilekerkinud uusvasakpoolsed meelsasti üles korjasid kui kapitalistlikke ja kommunistlikke kaasaegseid lääne ühiskondi hukkamõistva süüdistusakti. Kavandatuna ja kirja panduna 1950ndatel ja varajastel 1960ndatel, peegeldab see raamat ajastu lämmatavat konformsust ning avaldab jõulist kriitikat valitsemise ja sotsiaalse kontrolli uute mooduste aadressil. Ometi väljendab see ka radikaalse filosoofi lootusi, et inimese vabadust ja õnne võiks tublisti laiendada väljapoole kehtivas ühiskonnas võimutsevat ühemõõtmelist mõtlemist ja käitumist. Järgides oma varasemas raamatus "Eros ja tsivilisatsioon" sõnastatud nägemust vabanemisest, toonitab Marcuse oma valitsemis- ja rõhumisvormide kriitikas, et seda, mis on, tuleb lakkamatult võrrelda sellega, mis võiks olla – vabama ja õnnelikuma inimeksistentsi laadiga.

Agamben on sündinud 1942. aastal Roomas, praegu töötab ta Veneetsia Ülikooli arhitektuuri instituudi esteetikaprofessorina. Ta lõpetas Rooma Ülikooli 1965. aastal väitekirjaga Simone Weili poliitilisest mõttest; 1960. aastate lõpul osales ta Le Thoris Martin Heideggeri seminarides. Elanud ja töötanud on Agamben ka Pariisis, kus ta suhtles Jean-Luc Nancy, Jacques Derrida ning Jean-François Lyotard'iga.

Me peame alati vaatama, kuhu me tahame teel olla ja vastavalt sellele tegutsema. Selle, kuhu maailm läheb, jätame Jumala hooleks, tema on maailma loonud ja mingid eesmärgid on tal selle loomisega olnud.

Küsimusi esitades või hinnangut andes peame meeles pidama, et vastused, mida saame, võivad olla väga erinevad, olenedes sellest, kellelt ja mida me küsime.

Tänane inimene ei ole üldsegi originaalne. Tal pole vaja usku, sest tema elu probleemid lahendab tehnika ja mäng.

Haljand Udam

Kui otsite vastuseid oma elu paljudele küsimustele, on teile suureks abiks, isegi sõbraks õpetlase, esseisti ja Idamaade tarkuse asjatundja Haljand Udami (1936–2005) uus raamat „Traditsiooni jõud”. Siit leiate valiku Udami enamikus seni avaldamata suulisest ja kirjalikust mõtteloost.

Teosest võib leida kinnituse, et teaduslikud tõed, majandussuhted ja poliitiline kord ei oma inimühiskonna üle nii suurt võimu, nagu on arvatud, ega ka mõjuta inimesi sel viisil, nagu seda teevad kultuur, traditsioonide jõud, vaimsed ja spirituaalsed tõekspidamised.

Oma eelmisesse, 1985. aastal ilmunud raamatusse "Uusvasakpoolsed mõtlejad" kogusin ma kokku The Salisbury Review’s ilmunud artiklid. Ma olen need nüüd üle vaadanud, jätnud välja sellised subjektid nagu R. D. Laing ja Rudolf Bahro, kes meile praegu enam midagi ei ütle, ja võtnud juurde järjest olulisemaid arenguid kajastavat uut materjali – nagu näiteks Lacani, Deleuze’i ja Guattari leiutatud jalustrabava „mõttetusemasina”, Edward Saidi meie „koloniaalsele” pärandile sooritatud hävitava rünnaku ja Badiou ning Žižekiga seostatava „kommunistliku hüpoteesi” hiljutise taassünni.

Olen neil lehekülgedel võtnud eesmärgiks ajakohastada, kokku võtta ja selgitada oma mitmeti põimuvaid vaateid kognitiivsele tähendusele, objektiivsele osutusele ning teadmise alustele. Osa edasiminekust on seletav ja osa sisuline. See sisu on esile kerkinud hooti viimase kümne aasta jooksul, osalt loengutel, vabas arutelus ja juhuartiklites. Neid mõtteid omavahel seostades olen vahetevahel leidnud vigaseid ühenduspunkte ning olen nüüd andnud neile kuju, mis mind rahuldab. Adresseerin selle raamatukese niihästi oma vanadele kui uutele lugejatele ning seetõttu esitan lühemalt neid teemasid, mida olen teistes raamatutes juba käsitlenud. Siiski kordan tuttavat mõttekäiku kohtades, kus näen idees või tema esitusviisis edasiminekut, ja ka seal, kus uus lugeja vajab kaasatulekuks lühikest eelkokkuvõtet.

Kogumikku hoolikalt valitud tekstid on ühelt poolt loomingulised, lugejat intrigeerivad ning interdistsiplinaarsed – kõige rohkem põimitakse filosoofilisi arutlusi psühholoogilistega. Kuid teisest küljest on esseed filosoofiliselt ranged, demonstreerides oskust jääda ka rakenduslikes teemaarendustes üdini filosoofiks. Raamatus leidub nii filosoofia olemuse üle arutlevaid tekste, kaasahaaravaid filosoofia suurkujude tõlgendusi, põhjalikult käsitletakse ka praktilise filosoofia alla kuuluvaid teemasid kuni meie kaasaja poliitilise olukorra diagnoosi ja kriitikani välja. Raamatu lõpus on intervjuu väljaandjaga.

Tõe küsimuse eest ei pääse keegi. Aga kas "tõde" on üldse olemaski? Kas ta pole mattunud tõlgendustesse, nagu oletas Nietzsche? Antiigist alates on filosoofe vaevanud küsimus, kas tõde on absoluutne või suhteline. Simon Blackburn alustabki oma käsitlust absolutismi ja relativismi konfliktist; kaalub seejärel Nietzsche arusaamu tõe ja illusiooni kasulikkusest; eristab filosoofilisi suhtumisi meie arusaamade staatusse (eliminativism, realism, kvietism, konstruktivism); uurib objektiivse tunnetuse võimalikkust loodus- ja inimteadustes, teaduse ja pseudoteaduse vahekordi, sallivust ja religiooni, uskumist ja aktsepteerimist, tõesse suhtumise moraalseid ja poliitilisi järeldusi ning kultuuridevahelisi arusaamisprobleeme. Raamatus peatutakse Platonil ja sofistidel, Thomas Nagelil, David Hume'il, Friedrich Nietzschel, William Jamesil, Richard Rortyl, Bas van Fraassenil jt ning püütakse leida absolutistide ja relativistide vahelist keskteed. Simon Blackburn (sünd. 1944) on õpetanud Oxfordis, Cambridge'is ja mitmel pool Ameerikas ning kuulub Briti Akadeemiasse. Temalt on varem eesti keeles ilmunud kõrgelt hinnatud teatmeteos "Oxfordi filosoofialeksikon" (Vagabund, 2002).

Veel pole kaugel aeg, mil mõnuga maitsti laia maailma kuriositeete ega lahutatud loomade vaatlemisest saadud õppetunde neist, mida pakkusid antiiksed kombed või kaugete maade tavad. Kõikjal valitses jagamatult "üks ja seesama loodus", puistates kõigile õiglaselt tehniliste oskuste, elukommete ja arutlusviiside ande, nii et oma osa said inimesed ja oma osa mitteinimesed. Kuid vähemalt õpetlaste jaoks lõppes see ajajärk mõnikümmend aastat pärast Montaigne'i surma, kui loodus lakkas olemast see kaadervärk, mis isegi kõige hajusamaid asju ühendas, ja muutus objektide vallaks, mida valitsesid autonoomsed seadused ning mille taustal võis särama lüüa inimlike askelduste meelevaldsus. Oli sündinud uus kosmoloogia, vägev kollektiivne leiutis, millest sai enneolematu raamistik teadusliku mõtte arengule ja mis püsib veel praegugi, 21. sajandi algul, kus meist on saanud selle mõnevõrra hooletumad hoidjad. Niisuguse lihtsustuse hinnaks oli muuhulgas üks eksitus, mis jäi paraku märkamata, sest me ise ei pidanud selle eest maksma: modernsed inimesed avastasid küll, et metslased ja barbarid kipuvad kõike mugavalt oma mõõdupuuga mõõtma, aga meie endi etnotsentrism peideti ratsionaalse tunnetuse taha, tajumata enam selle rutiinsust. Hakati arvama, et kõikjal laiub ikka ja igavesti seesama loodus, tumm ja impersonaalne, mida inimesed püüavad võimalikult usutavalt tõlgendada ja vahelduva eduga ära kasutada; tavade ja pruukide rohkus ei tähendanud enam midagi, seda seostati vaid looduslike seaduspäradega, mida neile alluvad inimesed mõistsid kas paremini või halvemini. Nii muudeti meie arusaam asjadest ja olenditest otsustava jõuvõttega normiks, mille eest enam kellelgi pääsu polnud.

Tsitaadikogumik, mis on mõeldud kasutamiseks õpetajatele ja õpilastele nende igapäevases koolitöös.

Suure belgia dramaatiku ja filosoofi Maurice Maeterlincki teos on 20.sajandi esimese poole vaimuelu ühe säravaima esindaja usutunnistus. See on ülemlaul vaimsele vaprusele, õhutus võitlusele inimese elu määrava saatusega ja selle saatuse võitmine hingelise vabaduse ning siirusega. Siin leiab väljendust vaimustatud panteism, mille allikaid tuleb otsida keskaegsete müstikute, vanade hindude ja nende uusaegsete järglaste, nagu Novalise ja Emersoni, juures. Ometi ei lange selles teoses, nagu teisteski Maeterlincki filosoofilisis kirjutisis, pearõhk seevõrra ainese teaduslikule küljele kui vormi ning keele kaunidusele, esitamisviisi sugestiivsusele ja mõtte haaravusele.

Väliseesti autori raamat, milles jälgitakse filosoofilise mõtte arengu põhijooni antiigist kuni selle sajandi kuuekümnendate aastateni. Teos käsitleb aja ja ruumi, elu ja kultuuri olemuslikke probleeme erinevate, peamiselt Õhtumaa filosoofide õpetuste läbi.

„Süsteemimõtlemise alused“ on hädavajalik teejuht kõigile, kes soovivad mõista süsteemide – olgu need siis majanduslikud, ökoloogilised või sotsiaalsed – toimimist meie ümber. Donella Meadows, tunnustatud keskkonnateadlane ja süsteemimõtlemise teerajaja, selgitab keerulisi mõisteid läbi lihtsate ja köitvate näidete. Donella Meadows (1941-2001) oli Rooma Klubi 1972. aastal avaldatud raporti „Kasvu piirid“ juhtiv autor. Tema ja kaasautorite toonaseid hoiatusi peetakse tänapäeval kõige täpsemateks ennustusteks sellest, kuidas pidev rahvastiku ja tarbimise kasv võib tõsiselt kahjustada elu toetavaid öko- ja sotsiaalsüsteeme, ning et piiramatu majanduskasvu püüd võib lõpuks segi paisata palju kohalikke, piirkondlikke ja globaalseid süsteeme.

Tänapäeval on laialdaselt tunnustatud, et süsteemimõtlemine on paljude kogu maailma ees seisvate keskkonna, poliitiliste, sotsiaalsete ja majanduslike probleemide lahendamise tähtis tööriist. Nii suured kui ka väikesed süsteemid võivad käituda sarnaselt ja nende mõistmine on ehk meie parim lootus püsivate muutuste tegemiseks paljudel aladel. See raamat muudab fundamentaalselt teie arusaama maailmast ja annab praktilised tööriistad keerukate probleemide lahendamiseks. Sobib nii algajatele kui ka kogenud praktikutele, kes soovivad süvendada oma arusaama süsteemidest.

„Süsteemimõtlemise alused“ on ühtaegu nii praktiline käsiraamat kui ka sügav filosoofiline teekond, mis aitab teil näha suuremat pilti ja leida tõhusamaid lahendusi tänapäeva keerulistele väljakutsetele. See raamat on kohustuslik lugemine kõigile poliitikakujundajatele, juhtidele, ettevõtjatele ning kõikidele teistele, kellel on ambitsioon vedada eest ühiskondlikke muutusi.

Tõlkeraamatus antakse lühiülevaade vanakreeka filosoofi Sokratese (470/469-399 e.m.a.) elust ja analüüsitakse tema õpetust. Autor mõtestab lahti Sokratese panuse dialektilise meetodi kujunemisse, käsitleb tema eetilisi vaateid ja näitab ühtlasi Sokratese filosoofia suurt tähtsust antiikfilosoofia edasisele arengule. Sokratese vaimset pärandit hinnates osutab autor tema eetikaõpetuse aktuaalsusele nüüdisajal.

Pole juhus, et Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste algatatud "Sõjandusvaramu Klassika" sari valis oma avaköiteks just selle ajaproovile vastu pidanud teksti, mida väejuhid Idas ja Läänes on rakendanud oma strateegia ja taktika kujundamiseks juba üle kahe aastatuhande. Vana-Hiina legendaarse väejuhi ja sõjafilosoofi Sun Zi (6.-5. saj e.m.a) ning tema järeltulija, jalutu strateegi Sun Bini (4. saj e.m.a) näpunäited ja elutarkused, kuidas toimida sõjaolukorras ehk üldse igasuguses kriisi ja vastasseisu puhul, neid arukalt ja võimalikult väheste kaotustega lahendada, on igikestvad ja rakendatavad tänapäeval samavõrd kui Vana-Hiinas. Muistsete sõjatarkade õpetuse kvintessentsi võib kokku võtta kolme lausega. Parim sõda on sõda, mis jääbki pidamata. Parim taktika on taktika, millega vaenlane kaasa läheb, pidades seda enda omaks. Iga vastasseisu parim lahendus on selline, kust mõlemad pooled väljuvad rahuloleva ja võitjana. Sun Zi esimene eestikeelne väljaanne on tõlkija poolt rikkalikult kommenteeritud. Mahukas saatesõna ja lisad teevad sellest Vana-Hiina ajaloo väikese käsiraamatu.

Tuntud filosoofi pikem mõtisklus ristiusu olemusest. Raamat sisaldab ülevaadet ristiusu ajaloost – tekkest, reformatsioonist, usupuhastusest, Lutherist, ristiusu arenguloo dialektikast. Aga ka autori seisukohti ja vaieldavaid märkmõtteid. Huvitav lugemine inimesele, kes huvitub süvitsi ristiusu olemusest ja selle jõudmisest Eestimaale ning eestlaste suhtumisest sellesse.

Milline on religiooni roll tänapäeva ühiskonnas? Mis suunas liigub demokraatlik riigikord? Tänapäeva silmapaistvamaid prantsuse filosoofe analüüsib Prantsusmaa näitel religiooni ja poliitika vahekorda läänemaailmas, osutades suurtele muutustele, mis demokraatlikke ühiskondi on viimastel aastakümnetel tabanud.

Mida ihkab Karupoeg Puhh üle kõige? Õigus -- mett, palju mett! Mõelgem nüüd, mis võiks olla see, mida ihkame ise. Ehk on see ühel kuulsus, teisel vara, kolmandal tervis, neljandal hingerahu, viiendal mine tea mis veel. Ilmas on palju, mida ihata. Niisama palju on unistusi Edust. Oma kolmandas Puhhi-raamatus annavad autorid meile pihku niidiotsa, mis aitab igaühel sammuda Unistuste poole, olgu see mis tahes. Iseenesest mõista lööb selles seikluses Edu poole kaasa Puhh oma Metsa-sõpradega. Aga kes ei teaks, et Puhhiga juba rappa ei lähe -- kui ei olda just Iiah. Niisiis teele -- igamees oma meepoti poole!

Kas on võimalik elada 21. sajandil "normaalset" elu – töö, lapsed, eluasemelaen, puhkusereisid – ja samal ajal kohelda hoolivalt inimesi ja keskkonda? Leo Hickman teeb ühe aasta jooksul läbi ebatavalise eksperimendi, üritades jälgida, et kõik tema igapäevased valikud ja otsused oleksid eetilised. Ta kutsub endale appi kolm "eetika audiitorit", kes sobravad läbi tema elu pisimadki sopid; palunud abi ja juhtnööre internetist, mattub ta soovituste tulva alla: "Hambaid pese soola ja söögisoodaga!", "Kas sa oled proovinud prügikastist riideid otsida?", "Nõudepesulapi saab ise heegeldada!", "Laste saamine on kõige ebaeetilisem tegu üldse, nii et sellega võiksid nüüd lõpu teha." Ühtaegu vaimukas ja inspireeriv, on see asendamatu käsiraamat kõigile südametunnistusega inimestele.

Filosoof, teoloog ja luuletaja Tommaso Campanella (1568–1639) oli kahtlemata üks silmapaistvamaid renessansiaja utopiste. Ketserluses ja võimudevastasele mässule õhutamises süüdistatud vaimulikku karistati korduvalt nii vabadusekaotuse kui ka piinamisega. Vanglas teeskles ta hullumeelset ning tänu veenvale esitusele pääses hukkamisest, vangistuses olles sündis 1602. aastal ka „Päikeselinna“ käsikiri, mis suure saladuskatte all leht lehe haaval vanglast välja toimetati. Oma tuntuimas teoses visandab Campanella ideaalriigi, mille kodanikud elavad omalaadses kommuunis: eraomandit seal ei tunta, kõik tööd tehakse ära ühiselt ning igaüks saab pidada ametit, „mille peale tal kõige rohkem soont ja hakkamist on“. Ridade vahele on mõistagi pikitud ka kriitikat autori kaasaegsete elukorralduse ja tol ajal valitsenud mõtteviiside pihta. Campanella lootis, et Päikeselinna-sarnast ideaalriiki on võimalik ka tegelikkuses ellu kutsuda, ja eri vahendeid appi võttes prooviski ta seda korduvalt teha. Tema katsed olid küll määratud läbikukkumisele, ometi leidsid mitmed tema ideed hiljem edasi arendamist, need oli eeskujuks nii prantsuse revolutsionääridele kui ka XIX sajandi positivistidele ja sotsialistidele. „Päikeselinna“ uustrükk ilmub redigeeritud tõlkes ning täiendatud kommentaaride ja saatesõnaga.

Owen Barfield (1898–1997) oli üks möödunud sajandi põnevamaid ingliskeelseid mõtlejaid väljaspool akadeemilist maailma. Tema esseed käsitlesid keele ja mõtlemise eelajalugu, poeetilist keelekasutust, vaimu ja looduse suhteid ning lunastuslugu, lähtudes moodsast loodusteadusest, radikaalsest historismist ja antroposoofiast. Käesolevate kaante vahele on võetud kaks Barfieldi teost. 1965. aastal Ameerikas peetud loengud "Kõneleja tähendus" käsitlevad semantilist lähenemist ajaloole, kujundlikkust keeles ja luules, inspiratsiooni ja kujutlust ning inimvaimu muutumist koos keelega. 1957. aastal ilmunud "Nähtumuste päästmine" on kõige hõlmavam sissejuhatus Barfieldi mõttemaailma. See esitab ajas tagasi liikudes visandi inimteadvuse evolutsioonist Läänemaailmas läbi kolme aastatuhande. Peatutakse "animismil", teaduslikul revolutsioonil, keskaja mõtlemisel, klassikalisel vaimul, Iisraeli ilmutusel ja evangeeliumide tähendamissõnadel. Tõlkija saatesõna paigutab Owen Barfieldi ideed 20. sajandi mõtteloo konteksti.

"Moodne filosoofia" annab ettekujutuse sellest, millega nüüdisaegne filosoofia tegeleb: mis on selle teemad ja probleemid ning milliste meetoditega neid käsitletakse. Elavas ja selges stiilis raamat aitab lugejal aru saada peamistest vaidlusküsimustest ilma tehnilisse erialakeelde takerdumata. Ülevaate all on kõik filosoofiavaldkonnad alates matemaatika- ja keelefilosoofiast kuni esteetika ja riigifilosoofiani. Kõike seda käsitletakse isikupärasest, mõnikord poleemilisest perspektiivist, mis ei jäta varju autori enese eelistusi ja antipaatiaid. Käsitlust läbivaks juhtlõngaks on subjekti-problemaatika, mida järgitakse alates Descartes'ist läbi Kanti kuni Wittgensteinini koos kõrvalepõigetega Fichte, Sartre'i jt juurde. Raamatusse kuulub õpijuht, mis sisaldab üksikasjalikke kirjandussoovitusi ja küsimusi edasimõtlemiseks. Tõlkija järelsõna "Paistvuste päästja" visandab Roger Scrutoni kui filosoofi põhitaotluse – kaitsta kollektiivset inimmaailma, selle tähenduslikkust ja näivusi niihästi subjektivismi kui ka loodusteadusliku objektivismi äärmuste eest. Roger Scruton (1944–2020) oli silmapaistev Inglise avalik intellektuaal, aga ka professionaalne ja originaalne filosoof.

See raamat tahab näidata, kuidas suhestuvad Nietzsche ja Heideggeri filosoofia järeldused, millele siin pidevalt viidatakse, hiljutisemate modernse ajastu lõpu ja postmodernsuse diskursustega. Seada need kaks filosoofia valda otsesesse kokkupuutesse, nagu seda hiljuti on hakatud tegema, tähendab meie väitel tõe uute ja rikkamate aspektide avastamist. Alles nietzscheliku igavese taastuleku problemaatikaga ning heideggerliku metafüüsika ületamise problemaatikaga seostatult omandavad laialivalguvad ja mitte alati koherentsed postmodernsuse teoretiseeringud ranguse ja filosoofilise väärikuse; ja alles seoses sellega, mida toovad ilmsiks hilistööstusliku maailma uute eksistentsitingimuste postmodernsed kajastused, saab kindlalt kinnitada, et Nietzsche ja Heideggeri filosoofilised intuitsioonid pole puhtakujuliselt taandatavad tervet varase XX sajandi filosoofiat ja kultuuri läbivale Kulturkritikile. Võtta Heideggeri humanismikriitikat või Nietzsche kuulutust nihilismi täidesaamisest kui "positiivseid" momente filosoofia ümbertegemise tarvis, nagu seda teevad selle teose kaks esimest peatükki, ja mitte ainuüksi kui dekadentsi sümptomeid ja teadustusi, on võimalik üksnes siis, kui meil on julgust – loodetavasti mitte vaid ettevaatamatust – kuulata tähelepanelikult kunstide, kirjanduskriitika, sotsioloogia diskursusi postmodernsuse ja selle iseloomulike joonte kohta.

Metafüüsika aineks on tõeluse kui terviku fundamentaalne struktuur. E. J. Lowe’i "Metafüüsika ülevaade" on asjatundlik ja usaldusväärne teejuht nüüdisaegsesse analüütilisse metafüüsikasse, mis käsitleb selle kõiki peamisi alasid. Raamat jaguneb kuude ossa ja kahekümnesse peatükki, keskendudes järgmistele teemadele: identsus ja muutus, paratamatus, olemus ja võimalikkus, põhjuslikkus, agentsus ja sündmused, aeg ja ruum ning universaalid ja partikulaarid. Kuigi ülevaade tutvustab mitmesuguseid seisukohti, ei taotle autor neutraalsust, vaid esitab ka omaenda positsiooni. Raamat sobib filosoofiaõppuritele ja huvilistele, kes soovivad nüüdismetafüüsikast süstemaatilist ülevaadet või arusaamist selle üksikküsimustest. Edward Jonathan Lowe (1950–2014) oli Durhami ülikooli professor, kes tegi palju metafüüsika tagasitoomiseks ingliskeelse filosoofia keskmesse. Ta töötas välja nelja kategooria ontoloogia, mille järgi olev jaguneb liikideks, omadusteks, substantsideks ja troopideks. Eesti keeles on varem ilmunud Lowe’i "Sissejuhatus vaimufilosoofiasse" (2008).

Inglise filosoofi David W. Hamlyni (1924–2012) ülevaateraamat "Metafüüsika" (originaalis 1984) viib lugeja uurimisretkele läbi teaduse olevast kui olevast. Alguses eristatakse kahte filosoofialoos esinenud arusaama metafüüsikast. Üks ulatub tagasi Aristoteleseni ja keskendub ontoloogiale, uurides, mis peab olemas olema selleks, et meiesugused olendid saaksid olemas olla. Teine eristab nähtumusi ja reaalsust, üritades kindlaks teha, mille olemasolu on tõeline. Hamlyni poolehoid kuulub esimesele lähenemisviisile ning ta käsitleb selle valguses omavahel läbipõimunud teemasid, nagu ontoloogia printsiibid, substants, üksik ja üldine, üks ja palju, aeg ja ruum, vaim ja keha, mina ja isikuidentsus. Teemade mitmekesisusest koorub välja üldine tees, et kuna meie ise ei saa ennast mõista üldomaduste esinemisjuhtudena, siis ei saa äärmusratsionalistlik metafüüsika paika pidada. See, kuidas me maailma tunnetame, sõltub avalikest normidest ja eluvormidest. See eeldab kuulumist kogukonda ning tunnetaja peab olema ka tundeline, tahteline ja kehaline tegutseja. Tõlkija järelsõna aitab lugejal raamatus orienteeruda, võttes kokku teekonna põhiteemad ja pidepunktid.

White’i sõnul alustavad ajaloolased oma tööd sündmuste kroonika koostamisest, mis tuleb organiseerida ühtseks looks. Need on kaks eeletappi enne materjali töötlemist süžeeks, mis väidetavalt väljendab ideoloogiat. Seega on ajalooteos "verbaalne struktuur narratiivse proosajutustuse vormis, mis väidetavalt on minevikustruktuuride ja protsesside mudel või ikoon, et selgitada, millised need olid, neid esindades".

Sisukord: Kaks ajakirjandusässa liituvad Eesti Päevalehega - Argo Ideon / Maksuameti suhtejuhi kannatuste aasta - Sissejuhatus - Jevgeni Golikov / Suhtlemisvõimetus ja kultuur - Oliver Kruuda / Tööstust arendab kohalik omanik - Joel Luhamets / Meil tuleb valida jumala ja inimeste seaduste vahel - Valitsuse korruptsioonivastase võitlemise kava "Aus riik" / Evelyn Sepp, Riigikogu; Eiki Nestor, Riigikogu; Ken-Martin Vaher, justiitsminister; Margus Kurm, justiitsministeerium - Isa Roman / Kahe kultuuri piirialal tuleb olla kannatlik - Indrek Pertelson / Sport kasvatab vastutustundliku kodaniku - Juhan Partsi valitsuse esimene tööaasta / Siiri Oviir, Riigikogu; Siim Kallas, Riigikogu; Juhan Parts, peaminister; Villu Reiljan, keskkonnaminister - Kihistumine - sotsiaalne, kultuuriline, poliitiline... / Evelyn Sepp, Riigikogu; Jaak Allik, Riigikogu; Urmas Krull, Reformierakond; Urmas E. Liiv, filmirežissöör - Jüri Lina / "Olen Euroopa Liidu vaenlane."; Kellele lüüakse hingekella? - Rein Lang / Eestis on liidrikriis; Milleks meile moraal?; Partnerid, kliendid, konkurendid ja kameeleonid; Meie usaldus, valik, tulemus; Sõbrad, vaenlased ja rehepapid; Kuidas kasvatada juhid? - Villu Reiljan / Ökoloogiline maksureform on mõtteviisi muutus; Kas Palts on maksupettur? - Aivar Pohlak / "Ma ei suuda olla nii küüniline, et poliitikas edu saavutada." - Mart Helme, Kaur Kender / Kas maa tuleb täita lastega? - Miks Estonia huku kohalt ei haju kahtluspilved? / Jutta Rabe, ajakirjanik; Helje Kaskel, Estonia Omaste Ühing; Andres Björkman, laevandusekspert; Christopher Bollyn, ajakirjanik - Mart Helme / Naiivsuses jääme maailmale jalgu; Tallinn ja Herbert George Wellsi "Maailmade sõda"; Hanschmidt, Eesti äri ja russofoobia - Vootele Hansen - Mida õpetab indulgents?; Kommudest, gaastorust ja vägivallast Prantsusmaal - Ülo Kess / Infoühiskonnast teadmusühiskonda; Unistustevabadus ja vabaduseunistus; Millisena paistab meie ühiskond? - Philippe Jourdan / Euroopa skeptitsism tuleneb hingetusest; Jumal ootab kaua, aga maksab protsendiga - Jaak Jõerüüt / "Ma tahaksin elada nii, et mu süda on rahul."; Blatnoi-bolševism - Eesti rahva enesetapp. - Einar Laigna / Tõde teeb vabaks; Mees ja naine - kas sugude kokkupõrge? Ei - filosoofiate!; Kas viimane eestlane?! - Toivo Ninnas /Varjatud võrgustik ei valitse veel Eestit. - Urmas Paet / Ajaloo haavad ei ole veel armistunud. - Koit Luus / Milleks pürgida kõrgemale?!

Ma pean jätkama oma tegevust niikaua, kuni ma suudan vastaseid veenda või jään kaotajaks. Sest mu missioon on kõigi indialaste, isegi inglaste ja lõpuks kogu maailma pööramine vägivallatuse teele, et reguleerida sel viisil poliitilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja religioosseid vahekordi.

Ühe 20. sajandi suurima india mõtleja ja rahuvõitleja Mahatma Gandhi mõtte-ja aforismikogu. “Mahatma Gandhi aegumatud mõtted vägivallatusest, tõest, armastusest, aususest ja kõlbelisest poliitikast on täna sama aktuaalsed, kui nad olid nende kirjutamise ajal enne ja pärast teist maailmasõda ning samuti nende eesti keelde tõlkimise ajal enam kui nelikümmend aastat tagasi. Gandhi suurus ja eeskuju seisneb eelkõige selles, et ta mitte ainult ei kuulutanud neid põhimõtteid, vaid ka järgis neid ja tegi kõik, et ka India rahvas ja kogu maailm seda tõde mõistaks ja ellu rakendaks. Tõde oli tema jumal ja vägivallatus ülim põhimõte. Eesti tuntuima orientalisti ja India mõtte vahendaja Linnart Mälli tõlgituna oli see Gandhi mõtteterade ja arutluste valik üks esimesi India mõtet tutvustavaid tekste eesti keeles. Võib julgesti öelda, et Gandhi annab võtme india vaimutraditsiooni – mis on ühtlasi üldinimlik – sügavamaks mõistmiseks, näidates samas teed, mida peaks järgima iga inimene,” kirjeldab teost eesti orientalist Märt Läänemets.

"Kunsti keeled" on teedrajav käsitlus märgisüsteemidest, mida inimene kasutab oma maailma tunnetamiseks ja kujundamiseks. Lisaks igapäevasele asjaajamisele, teadusele ja tehnikale rakendatakse neid ka kunstides: maalis, skulptuuris, arhitektuuris, muusikas, tantsus, teatris, kinos ja kirjanduses. Nelson Goodman uurib, mille poolest erineb (visuaalne) kujutamine (verbaalsest) kirjeldamisest, miks perspektiiv ja realism on midagi harjumuslikku, millised tähistamisviisid on üldse võimalikud, mis on fiktsioon, metafoor ja väljendus, mille poolest erineb teose võltsing originaalist, millistele tingimustele peab vastama ideaalne märkimisviis ja kuidas eri kunstid nendele vastavad. Viimane peatükk esitab kognitiivse käsitluse kunstist kui maailma tunnetamise vahendist ning pakub välja mõned esteetilisuse sümptomid. Tõlkija saatesõna keskendub Goodmani teooriate radikaalsusele ja konventsionaalsusele. Nelson Goodman (1906–1998) oli üks 20. sajandi Ameerika tähtsamaid filosoofe ja loogikuid. Eesti keeles on ilmunud tema raamat "Kuidas tehakse maailmu" (EKSA, 2014).

Artiklikogumik sisaldab valimiku nüüdisaja ühe silmapaistvama kirjandusteadlase, TRÜ professori filoloogiadoktor Juri Lotmani töid kultuurisemiootika alalt, millest enamik ilmub eesti keeles esmakordselt. Raamat annab ettekujutuse semiootilisest lähenemisviisist kunstilisele tekstile, käsitleb ruumi semiootilisi funktsioone kultuurikontekstis ning vaatleb ühtlasi kultuuri funktsioneerimist tervikliku semiootilise mehhanismina. Samal ajal annab kogumik pildi semiootikateooria arengust ja tähendusest nüüdisteadusele viimaste aastakümnete jooksul.