Kas on võimalik elada 21. sajandil "normaalset" elu – töö, lapsed, eluasemelaen, puhkusereisid – ja samal ajal kohelda hoolivalt inimesi ja keskkonda? Leo Hickman teeb ühe aasta jooksul läbi ebatavalise eksperimendi, üritades jälgida, et kõik tema igapäevased valikud ja otsused oleksid eetilised. Ta kutsub endale appi kolm "eetika audiitorit", kes sobravad läbi tema elu pisimadki sopid; palunud abi ja juhtnööre internetist, mattub ta soovituste tulva alla: "Hambaid pese soola ja söögisoodaga!", "Kas sa oled proovinud prügikastist riideid otsida?", "Nõudepesulapi saab ise heegeldada!", "Laste saamine on kõige ebaeetilisem tegu üldse, nii et sellega võiksid nüüd lõpu teha." Ühtaegu vaimukas ja inspireeriv, on see asendamatu käsiraamat kõigile südametunnistusega inimestele.

Suurele hiina mõtlejale Konfutsiusele (u. 551 -- u. 479 e.m.a.) omistatud teoste kommenteeritud ja põhjaliku järelsõnaga varustatud väljaanne, mis peale "Vestete ja vestluste" sisaldab ka "Keskmise tavalise" ja "Suure õpetuse".

Tõe küsimuse eest ei pääse keegi. Aga kas "tõde" on üldse olemaski? Kas ta pole mattunud tõlgendustesse, nagu oletas Nietzsche? Antiigist alates on filosoofe vaevanud küsimus, kas tõde on absoluutne või suhteline. Simon Blackburn alustabki oma käsitlust absolutismi ja relativismi konfliktist; kaalub seejärel Nietzsche arusaamu tõe ja illusiooni kasulikkusest; eristab filosoofilisi suhtumisi meie arusaamade staatusse (eliminativism, realism, kvietism, konstruktivism); uurib objektiivse tunnetuse võimalikkust loodus- ja inimteadustes, teaduse ja pseudoteaduse vahekordi, sallivust ja religiooni, uskumist ja aktsepteerimist, tõesse suhtumise moraalseid ja poliitilisi järeldusi ning kultuuridevahelisi arusaamisprobleeme. Raamatus peatutakse Platonil ja sofistidel, Thomas Nagelil, David Hume'il, Friedrich Nietzschel, William Jamesil, Richard Rortyl, Bas van Fraassenil jt ning püütakse leida absolutistide ja relativistide vahelist keskteed. Simon Blackburn (sünd. 1944) on õpetanud Oxfordis, Cambridge'is ja mitmel pool Ameerikas ning kuulub Briti Akadeemiasse. Temalt on varem eesti keeles ilmunud kõrgelt hinnatud teatmeteos "Oxfordi filosoofialeksikon" (Vagabund, 2002).

Klassikalise saksa idealismi esindaja Johann Gottlieb Fichte (1762-1814) filosoofilise idealismi manifest "Inimese määratlus" (ilm. 1800) tähistab mõtleja evolutsioonis esimese suure, nn. kantiaanlik-eetilise perioodi lõppu ja ühtlasi üleminekut järgmisele, nn. metafüüsilis-müstilisele. Populaarses vormis resümeerib Fichte selles teoses oma algupärase, "teadusõpetuse" ideedele tugineva filosoofia, milles käesoleval juhul tõuseb kesksena esile absoluutse aktiivsuse ja inimese vabaduse probleem.