Filosoofia

Missugune on juhuse osa meie elus? Kes on mõelnud selle küsimuse üle, see on kindlasti märganud, kuivõrd me sõltume juhusest. Juhuslikkus ümbritseb meid igast küljest.

Kas on võimalik elada 21. sajandil "normaalset" elu – töö, lapsed, eluasemelaen, puhkusereisid – ja samal ajal kohelda hoolivalt inimesi ja keskkonda? Leo Hickman teeb ühe aasta jooksul läbi ebatavalise eksperimendi, üritades jälgida, et kõik tema igapäevased valikud ja otsused oleksid eetilised. Ta kutsub endale appi kolm "eetika audiitorit", kes sobravad läbi tema elu pisimadki sopid; palunud abi ja juhtnööre internetist, mattub ta soovituste tulva alla: "Hambaid pese soola ja söögisoodaga!", "Kas sa oled proovinud prügikastist riideid otsida?", "Nõudepesulapi saab ise heegeldada!", "Laste saamine on kõige ebaeetilisem tegu üldse, nii et sellega võiksid nüüd lõpu teha." Ühtaegu vaimukas ja inspireeriv, on see asendamatu käsiraamat kõigile südametunnistusega inimestele.

Tõlkeraamatus antakse lühiülevaade vanakreeka filosoofi Sokratese (470/469-399 e.m.a.) elust ja analüüsitakse tema õpetust. Autor mõtestab lahti Sokratese panuse dialektilise meetodi kujunemisse, käsitleb tema eetilisi vaateid ja näitab ühtlasi Sokratese filosoofia suurt tähtsust antiikfilosoofia edasisele arengule. Sokratese vaimset pärandit hinnates osutab autor tema eetikaõpetuse aktuaalsusele nüüdisajal.

Raamat on pühendatud saksa filosoofi, kirjaniku ja folkloristi, "tormi ja tungi" liikumise teoreetiku J. G. Herderi loomingu vaatlusele. Autor annab valgustusajastu üldiseloomustuse ja lühiülevaate mõtleja elust. Herder on üks historismi loojaid: raamatus käsitletakse historismiidee kujunemist valgustaja mitmetes loomevaldkondades. Eripeatükk on pühendatud ajaloofilosoofiale. Põhjalikult on analüüsitud Herderi esteetikat, mis avaldas suurt mõju esteetilise mõtte edasisele arengule.

Ma pean jätkama oma tegevust niikaua, kuni ma suudan vastaseid veenda või jään kaotajaks. Sest mu missioon on kõigi indialaste, isegi inglaste ja lõpuks kogu maailma pööramine vägivallatuse teele, et reguleerida sel viisil poliitilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja religioosseid vahekordi.

Loogika praktilist tähtsust ja tähendust on teravalt tunnetatud ühiskonna murrangulistel hetkedel, tihti just demokratiseeruvas ühiskonnas. Just siis kerkib esile palju eri arvamusi ja seisukohti, mida on vaja ka loogiliselt, korrektselt põhjendada. Kuidas vaielda, mis on loogiliselt korrektne probleem, kuidas oma seisukohti põhjendada ning millised on põhilised loogikavead, sellele püüab raamat vastuse anda.

Esteetika kui teadus. Käsitletakse ilu ja teisi esteetilisi nähtusi, kunsti olemust ja dialektikat, kunsti ja ühiskonna suhteid, kunstiteose sündi ja elutsüklit, sotsialistliku kunsti probleeme ning rahva esteetilist kasvatamist kommunismi ehitamisel.

Küberneetika ja teised tõenäosuslikud teadused loodi selleks, et takistada jumala ja juhuse kokkumängimist teie vastu. Kui ka teil oleks võimalus astuda koalitsiooni, nimelt lõpmatusega, oleks teie võit koguni garanteeritud. On vaja, et teil oleks lõpmatult palju raha ja lõpmatult palju (või veidi rohkem) aega. Kuid ka sel juhul, kui teil millegipärast ei ole seda ega teist, annab küberneetika teile siiski mingisugused mõistlikud väljavaated. Sellest peaks jätkuma, et säilitada huvi mängu vastu, mille nimeks on elu.

Aastatuhandeid oli meie optimism rajatud jumala heatahtlikule kõikvõimsusele. Kõikvõimsust ilmutas jumal imedes, nähtustes, mis rikuvad loodusseadusi (mängureegleid). Newtoni füüsika triumfaalne võidukäik ja sellega kaasnenud tehniline progress lõi ettekujutuse, et jumal on lõpuks allutatud mängureeglitele ja mäng on muutunud võrdseks. Jumal muutus seega peaaegu et "üleliigseks hüpoteesiks" (Laplace).

Ülevaade Friedrich Engelsi (1820-1895) elust ja revolutsioonilistest vaadetest.

Käesolevas raamatus käsitletakse populaarses vormis marksistliku filosoofia aluseid. Raamat on mõeldud lugejale, kes asub esimest korda seda teadust ringides, seminarides või iseseisvalt õppima. Teine, parandatud ja täiendatud trükk.

Klassikalise saksa idealismi esindaja Johann Gottlieb Fichte (1762-1814) filosoofilise idealismi manifest "Inimese määratlus" (ilm. 1800) tähistab mõtleja evolutsioonis esimese suure, nn. kantiaanlik-eetilise perioodi lõppu ja ühtlasi üleminekut järgmisele, nn. metafüüsilis-müstilisele. Populaarses vormis resümeerib Fichte selles teoses oma algupärase, "teadusõpetuse" ideedele tugineva filosoofia, milles käesoleval juhul tõuseb kesksena esile absoluutse aktiivsuse ja inimese vabaduse probleem.

Tuntud filosoofi pikem mõtisklus ristiusu olemusest. Raamat sisaldab ülevaadet ristiusu ajaloost – tekkest, reformatsioonist, usupuhastusest, Lutherist, ristiusu arenguloo dialektikast. Aga ka autori seisukohti ja vaieldavaid märkmõtteid. Huvitav lugemine inimesele, kes huvitub süvitsi ristiusu olemusest ja selle jõudmisest Eestimaale ning eestlaste suhtumisest sellesse.

Eetikast ja eetikaprobleemidest. Mis teeb meie elu elamisväärseks? Mis annab talle sisu ja tähenduse, millest sõltub tema kordaminek või nurjumine? Sellele küsimusele otsivad väsimatult vastuseid kõikide aegade mõttetargad. Nii sündis üks huvitavamaid filosoofiaharusid – eetika. Eetikaprobleemide tihedat seost meie sajandi valude ja vaevadega näeb käesoleva raamatu autor erilise selgusega omaenda rikkalike elukogemuste varal.

Filosoof, teoloog ja luuletaja Tommaso Campanella (1568–1639) oli kahtlemata üks silmapaistvamaid renessansiaja utopiste. Ketserluses ja võimudevastasele mässule õhutamises süüdistatud vaimulikku karistati korduvalt nii vabadusekaotuse kui ka piinamisega. Vanglas teeskles ta hullumeelset ning tänu veenvale esitusele pääses hukkamisest, vangistuses olles sündis 1602. aastal ka „Päikeselinna“ käsikiri, mis suure saladuskatte all leht lehe haaval vanglast välja toimetati. Oma tuntuimas teoses visandab Campanella ideaalriigi, mille kodanikud elavad omalaadses kommuunis: eraomandit seal ei tunta, kõik tööd tehakse ära ühiselt ning igaüks saab pidada ametit, „mille peale tal kõige rohkem soont ja hakkamist on“. Ridade vahele on mõistagi pikitud ka kriitikat autori kaasaegsete elukorralduse ja tol ajal valitsenud mõtteviiside pihta. Campanella lootis, et Päikeselinna-sarnast ideaalriiki on võimalik ka tegelikkuses ellu kutsuda, ja eri vahendeid appi võttes prooviski ta seda korduvalt teha. Tema katsed olid küll määratud läbikukkumisele, ometi leidsid mitmed tema ideed hiljem edasi arendamist, need oli eeskujuks nii prantsuse revolutsionääridele kui ka XIX sajandi positivistidele ja sotsialistidele. „Päikeselinna“ uustrükk ilmub redigeeritud tõlkes ning täiendatud kommentaaride ja saatesõnaga.

Suurele hiina mõtlejale Konfutsiusele (u. 551 -- u. 479 e.m.a.) omistatud teoste kommenteeritud ja põhjaliku järelsõnaga varustatud väljaanne, mis peale "Vestete ja vestluste" sisaldab ka "Keskmise tavalise" ja "Suure õpetuse".

Raamat sisaldab tuntud filosoofi, muusiku ning arsti Albert Schweitzeri (1875-1965) neljaosalisena kavandatud "Kultuurifilosoofia" kaks esimest osa: "Kultuuri allakäik ja taasloomine" ning "Kultuur ja eetika" (esitrükk 1923). Teoses analüüsitakse kultuuri mandumise põhjusi ja osutatakse ühtlasi kultuuri uuestisünni võimalustele. Pühendades palju tähelepanu eetilise mõtte ajaloole, eritleb autor kriitiliselt eetikasüsteeme Vana-Kreekast kuni läinud sajandi lõpuni. Uut optimistlikku maailmavaadet otsides jõuab mõtleja oma humanistliku eetika põhiprintsiibini "aukartus elu ees". Tänapäevale nii haruldase mõtlejatüübina, kelle filosoofia ja võltsimatu humanism, kõlbeliselt terviklik elu ja tegevus ajastu vaimsele situatsioonile mõju avaldasid, väärivad Schweitzeri ideed loovat suhtumist seoses mitmete nüüdisprobleemidegagi.

Intellektuaalne meelelahutus, mis meelitab lugejat põgenema maailma rõhuva, kuid lohutavalt näilise reaalsuse eest. Igapäevaelus ümbritseb meid kõikjal pragmaatiline edukultus, millest väljamurdmiseks pakutakse siin väikesi kavalaid filosoofilisi harjutusi. Näiteks mõjub kosutavalt enda nimepidi kutsumine, pimedal surnuaial kõndimine, juues urineerimine, tegevusetult ootamine jne. Iga harjutuse kohta on ära toodud selle orienteeruv kestus (ühest sekundist kuni terve eluni), vajaminevad abivahendid (sõltuvalt sellest, kui kogenud keegi on) ja harjutuse eeldatav mõju (leevendav, kosmiline, hirmutav jne). See raamat kujutab endast korraga nii vaimse teejuhi, ameerikaliku eneseabiõpiku, kokaraamtu kui joogakursuste iroonilist ristsugutist.

 

Tsitaadikogumik, mis on mõeldud kasutamiseks õpetajatele ja õpilastele nende igapäevases koolitöös.

Soome filosoofi Pakka Himaneni teos on julge, väga omapärane ja uudne katse esitada inimelu igivanu põhiküsimusi kaasaegse lugeja jaoks haaraval kujul ja seejuures elegantses, juba antiikajast pärineva filosoofilise dialoogi vormis. See on raamat, mis võiks leida tänuliku lugejaskonna mis tahes elukutset esindavate mõtlevate inimeste hulgas; eriti õpilaste, üliõpilaste ja õpetajate näol. Raamatu lõpus on Kalle Kure kommentaarium koos mõtteülesannetega.

Õhtumaine ühiskond on sügavas kriisis, sest moraalitu heaolu ei kesta kaua. On vaid aja küsimus, kui tekib poliitiline surve muuta kurssi. Autor Jari Ehrnrooth näitab, et heaoluriigi kriisile on lahendus, aga see eeldab ühiskondliku mudeli põhimõttelist reformatsiooni. Lääne ühiskondadel on vaja see paratamatult läbida, kui tahetakse konkurentsis püsida ja üldse ellu jääda.

Artiklikogumik tähistab Tartu Ülikooli eetikakeskuse 10. sünnipäeva ning sisaldab artikleid keskuse tegevuse kohta, samuti eetika rollist teaduses ja ühiskonnas.

Nagu ütles Sokrates: "Järelemõtlemiseta pole elu elamist väärt." Kuidas võiks oma elu mõtestamist paremini alustada kui kõige mõjukamate filosoofide abiga alates muistsest Kreekast ja Hiinast kuni tänase päevani välja.
Paljud sajandite vältel filosoofide poolt esitatud küsimused pakuvad huvi ka tänapäeval ning peegelduvad meieaegsetes suurtes vaidlustes. Mis on hea ja kurja loomus? Mis on olemise mõte ja kes me tegelikult oleme? Aastatuhandeid on filosoofid maadelnud selliste küsimustega, kaaludes iga mõtet kõrvuti kõigi teiste võimalike ratsionaalsete võimalustega. Kes olid need mehed ja naised, keda me nimetame suurteks filosoofideks? See haarav raamat käsitleb 100 filosoofi elu ja mõtteid, kes on enim muutnud meie maailmanägemust.

Õpi tundma Ida ja Lääne suurimate mõtlejate ning filosoofide loomingut! Igaüht sünniaastate järjekorras esitatud 100 filosoofist käsitleb elulooline ülevaade, kokkuvõte nende mõtte arengust ja valik järeldustest, milleni nad jõudsid.

Kogumikku hoolikalt valitud tekstid on ühelt poolt loomingulised, lugejat intrigeerivad ning interdistsiplinaarsed – kõige rohkem põimitakse filosoofilisi arutlusi psühholoogilistega. Kuid teisest küljest on esseed filosoofiliselt ranged, demonstreerides oskust jääda ka rakenduslikes teemaarendustes üdini filosoofiks. Raamatus leidub nii filosoofia olemuse üle arutlevaid tekste, kaasahaaravaid filosoofia suurkujude tõlgendusi, põhjalikult käsitletakse ka praktilise filosoofia alla kuuluvaid teemasid kuni meie kaasaja poliitilise olukorra diagnoosi ja kriitikani välja. Raamatu lõpus on intervjuu väljaandjaga.

Olen neil lehekülgedel võtnud eesmärgiks ajakohastada, kokku võtta ja selgitada oma mitmeti põimuvaid vaateid kognitiivsele tähendusele, objektiivsele osutusele ning teadmise alustele. Osa edasiminekust on seletav ja osa sisuline. See sisu on esile kerkinud hooti viimase kümne aasta jooksul, osalt loengutel, vabas arutelus ja juhuartiklites. Neid mõtteid omavahel seostades olen vahetevahel leidnud vigaseid ühenduspunkte ning olen nüüd andnud neile kuju, mis mind rahuldab. Adresseerin selle raamatukese niihästi oma vanadele kui uutele lugejatele ning seetõttu esitan lühemalt neid teemasid, mida olen teistes raamatutes juba käsitlenud. Siiski kordan tuttavat mõttekäiku kohtades, kus näen idees või tema esitusviisis edasiminekut, ja ka seal, kus uus lugeja vajab kaasatulekuks lühikest eelkokkuvõtet.

Agamben on sündinud 1942. aastal Roomas, praegu töötab ta Veneetsia Ülikooli arhitektuuri instituudi esteetikaprofessorina. Ta lõpetas Rooma Ülikooli 1965. aastal väitekirjaga Simone Weili poliitilisest mõttest; 1960. aastate lõpul osales ta Le Thoris Martin Heideggeri seminarides. Elanud ja töötanud on Agamben ka Pariisis, kus ta suhtles Jean-Luc Nancy, Jacques Derrida ning Jean-François Lyotard'iga.

Üks 20. sajandi originaalsemaid Ameerika filosoofe ja loogikuid Nelson Goodman argumenteerib mängleva rangusega omalaadse "irrealismi" kasuks – teoste ja teooriate loomiseks ja mõistmiseks ei tarvitse rääkida reaalsusest, mille kohta need käivad. Maailmu on sama palju kui nende kohta käivaid õigeid versioone. Kergejalgsel teekonnal peatutakse stiili mõistel, näidatakse, kuidas pildid saavad tsiteerida helisid, esitatakse kunsti definitsioon, tuuakse näiteid nägemistaju leidlikkusest, antakse ülevaade eelsokraatikutest, vaetakse testide, õigsuse ja kehtivuse vahekorda ning pakutakse kriteeriume maailmaversioonide hindamiseks. Juttu on kunstist ja näidistest, tõest, tajust ja tunnetusest, faktidest ja fabritseeringuest, tegelikkusest ja tehislikkusest, väidetest ja värvustest. Järelsõna Goodmani elust ja tööst on kirjutanud Tartu ülikooli professor Daniel Cohnitz koos Marcus Rossbergiga.

Autori eessõnast: "Selle raamatu näol on tegemist praktilise filosoofiaraamatuga: ta annab kontseptuaalse raamistiku, mis on mõeldud tegevusjuhisena. Kõnealune raamistik on olnud mulle teejuhiks nii rahategemisel kui ka filantroopilises tegevuses ja ma olen veendunud, et see kehtib ühiskonna puhul ka üldises mõttes, sest see esitab globaalse avatud ühiskonna juhtpõhimõtted. Selle ambitsioonika ettevõtmise elluviimine nõuab minult laia haaret ja orienteerumist mitmel tasandil: filosoofilisel ja praktilisel, avalikul ja isiklikul."

See raamat tahab näidata, kuidas suhestuvad Nietzsche ja Heideggeri filosoofia järeldused, millele siin pidevalt viidatakse, hiljutisemate modernse ajastu lõpu ja postmodernsuse diskursustega. Seada need kaks filosoofia valda otsesesse kokkupuutesse, nagu seda hiljuti on hakatud tegema, tähendab meie väitel tõe uute ja rikkamate aspektide avastamist. Alles nietzscheliku igavese taastuleku problemaatikaga ning heideggerliku metafüüsika ületamise problemaatikaga seostatult omandavad laialivalguvad ja mitte alati koherentsed postmodernsuse teoretiseeringud ranguse ja filosoofilise väärikuse; ja alles seoses sellega, mida toovad ilmsiks hilistööstusliku maailma uute eksistentsitingimuste postmodernsed kajastused, saab kindlalt kinnitada, et Nietzsche ja Heideggeri filosoofilised intuitsioonid pole puhtakujuliselt taandatavad tervet varase XX sajandi filosoofiat ja kultuuri läbivale Kulturkritikile. Võtta Heideggeri humanismikriitikat või Nietzsche kuulutust nihilismi täidesaamisest kui "positiivseid" momente filosoofia ümbertegemise tarvis, nagu seda teevad selle teose kaks esimest peatükki, ja mitte ainuüksi kui dekadentsi sümptomeid ja teadustusi, on võimalik üksnes siis, kui meil on julgust – loodetavasti mitte vaid ettevaatamatust – kuulata tähelepanelikult kunstide, kirjanduskriitika, sotsioloogia diskursusi postmodernsuse ja selle iseloomulike joonte kohta.

Mõjukas ameerika filosoof Thomas Nagel kaitseb siin raamatus ratsionaalsust selle subjektiivse mõtestamise ehk relativismi eest. Kõige sügavamad tõed loogikas, matemaatikas, aga ka loodusteadustes, ajaloos ja eetikas ei ole lihtsalt inimeste isiklikud või kollektiivsed tõekspidamised. Neid ei saa vaidlustada väljastpoolt, näiteks sotsioloogiliselt või bioloogiliselt kui huvide ja kohastumuste saadusi. Viimane sõna neis valdkondades jääb valdkonna enese sisse.

Veerand sajandit on Ruth Benedicti raamat Kultuurimustrid pakkunud meile hästi sõnastatud ja provokatiivset sissejuhatust antropoloogia mõistmiseks. See teos, mida on tõlgitud neljateistkümnesse keelde ning mida ainuüksi Mentor'i väljaandena on trükitud rohkem kui 800 000 eksemplari, on aidanud ühendada reaal- ja humanitaarteadusi ajal, mil need on teineteisest üha rohkem kaugenenud. Kui Ruth Benedict 1921. aastal oma tööd antropoloogia valdkonnas alustas, siis oli sõna "kultuur", nagu me seda vanematelt lastele edasi antava õpitud käitumise süsteemse kogumi tähistamiseks tänapäeval kasutame, vaid väikese elukutseliste antropoloogide rühma tehnilise sõnavara osa. See, et kaasaegne maailm kultuuri mõiste nüüdseks nii hästi omaks on võtnud ning et sellised väljendid nagu "meie kultuuris" libisevad haritud meeste ja naiste huultelt peaaegu niisama vabalt nagu ajale ja kohale viitavad fraasid, on väga suures osas just selle raamatu teene.

Konservatiivse eluhoiaku keskne idee on lihtne: me peaksime püüdma säilitada seda, mida me peame väärtuslikuks. See selge juhtlause kätkeb endas paraku vähemalt kolme küsimust: kes oleme meie? mis on väärtuslik? mida tähendab säilitamine keset kiirenevaid muutusi? Käesolevas raamatus pistab juhtiv Briti konservatiivne filosoof Roger Scruton rinda kõigi kolme probleemiga. Scrutoni sõnul on toimiva demokraatia eeltingimuseks poliitikaeelne jagatud arusaam mitmuse esimesest isikust. Poliitika kõrgeimaks väärtuseks peab olema selle „meie” alleshoidmine. Pöördeliste muutuste ajajärgul tähendab säilitamine paratamatult kohanemist, ent kohanemine tähendab ellujäämist ja ellujäämine tähendab säilitatud südamikku. Roger Scrutoni raamat pakub meile kõigile võimaluse oma säilitamist vääriva südamiku üle järele mõtelda.

Rémi Brague (snd 08.09.1947) on prantsuse filosoof ja ajaloolane, kreeka filosoofia ning keskaja araabia ja juudi mõtteloo asjatundja, kes õpetab neid distsipliine Pariisi Panthéon-Sorbonne’i ülikoolis ning Müncheni Ludwig-Maximiliani ülikoolis. Rémi Brague on Institut de France’i liige.

Sügava ja erakordselt laialdase eruditsiooniga autorina (valdab paljusid keeli, sealhulgas vanu) on ta avaldanud paarkümmend raamatut, mis käsitlevad antiik- ja keskaja mõttelugu, kristluse kohta tänapäeval, hariduse temaatikat ja muud. Rahvusvaheliselt tuntuks sai ta käesoleva esseega, mis ilmus esmakordselt aastal 1992 ja mida ta sestpeale korduvalt on täiendanud ja ümber töötanud. Tema viimati ilmunud raamat (2018) kannab pealkirja „Sur la religion“ („Religioonist“).

Tõe küsimuse eest ei pääse keegi. Aga kas „tõde“ on üldse olemaski? Kas ta pole mattunud tõlgendustesse, nagu oletas Nietzsche? Antiigist alates on filosoofe vaevanud küsimus, kas tõde on absoluutne või suhteline. Simon Blackburn alustabki oma käsitlust absolutismi ja relativismi konfliktist; kaalub seejärel Nietzsche arusaamu tõe ja illusiooni kasulikkusest; eristab filosoofilisi suhtumisi meie arusaamade staatusse (eliminativism, realism, kvietism, konstruktivism); uurib objektiivse tunnetuse võimalikkust loodus- ja inimteadustes, teaduse ja pseudoteaduse vahekordi, sallivust ja religiooni, uskumist ja aktsepteerimist, tõesse suhtumise moraalseid ja poliitilisi järeldusi ning kultuuridevahelisi arusaamisprobleeme. Raamatus peatutakse Platonil ja sofistidel, Thomas Nagelil, David Hume’il, Friedrich Nietzschel, William Jamesil, Richard Rortyl, Bas van Fraassenil jt ning püütakse leida absolutistide ja relativistide vahelist keskteed.

Simon Blackburn (sünd. 1944) on õpetanud Oxfordis, Cambridge’is ja mitmel pool Ameerikas ning kuulub Briti Akadeemiasse. Temalt on varem eesti keeles ilmunud kõrgelt hinnatud teatmeteos „Oxfordi filosoofialeksikon“ (Vagabund, 2002).

 

Taani karismaatilise filosoofi, eksistentsialismi eelkäija tööde esmaväljaanne eesti keeles. Kierkegaardi võitlus kõigi valmis mõttesüsteemide vastu ja individuaalse eksistentsi väärtustamine on tänapäeva massiühiskonnas aktuaalsemgi , kui see oli läinud sajandil.

Inglise filosoofi David W. Hamlyni (1924–2012) ülevaateraamat "Metafüüsika" (originaalis 1984) viib lugeja uurimisretkele läbi teaduse olevast kui olevast. Alguses eristatakse kahte filosoofialoos esinenud arusaama metafüüsikast. Üks ulatub tagasi Aristoteleseni ja keskendub ontoloogiale, uurides, mis peab olemas olema selleks, et meiesugused olendid saaksid olemas olla. Teine eristab nähtumusi ja reaalsust, üritades kindlaks teha, mille olemasolu on tõeline. Hamlyni poolehoid kuulub esimesele lähenemisviisile ning ta käsitleb selle valguses omavahel läbipõimunud teemasid, nagu ontoloogia printsiibid, substants, üksik ja üldine, üks ja palju, aeg ja ruum, vaim ja keha, mina ja isikuidentsus. Teemade mitmekesisusest koorub välja üldine tees, et kuna meie ise ei saa ennast mõista üldomaduste esinemisjuhtudena, siis ei saa äärmusratsionalistlik metafüüsika paika pidada. See, kuidas me maailma tunnetame, sõltub avalikest normidest ja eluvormidest. See eeldab kuulumist kogukonda ning tunnetaja peab olema ka tundeline, tahteline ja kehaline tegutseja. Tõlkija järelsõna aitab lugejal raamatus orienteeruda, võttes kokku teekonna põhiteemad ja pidepunktid.

Thomas Samuel Kuhn (1922–1996) oli teadusfilosoof ja teadusajaloolane. Tema raamat „Teadusrevolutsioonide struktuur“, mis ilmus esmakordselt 1962. aastal, on andnud põhjust rääkida Kuhni-eelsest ja Kuhni-järgsest teadusfilosoofiast ja ka teadusajaloost. Kuhni loodud terminid paradigma ja paradigmavahetus leiavad tänapäeval laialdast kasutamist ka väljaspool teadust. Kuhn rõhutab, et maailm ei ole teaduses antud niisugusena, nagu ta tegelikult on, vaid nii, nagu teda paradigmasse on suudetud haarata, s.t. niisugusena, nagu ta on paradigma vahendusel. Ta väidab, et erinevates paradigmades tõepoolest nähakse erinevaid asju ja maailm on neisse erinevatesse paradigmadesse ka erinevalt haaratud. Raamatu lõpus leidub Rein Vihalemma järelsõna, kus püütakse hinnata Kuhni panust (teadus)filosoofiasse.

"Vagurate aaret" võib lugeda mitut moodi. XIX sajandi lõpu arvustajad nägid selles eeskätt üleskutset avastada saladusi ja sügavusi, mis inimeses ja teda ümbritsevas maailmas peituvad. XXI sajandil on seda kõige sagedamini käsitletud Maeterlincki sümbolistlike draamade kommentaarina. Ometi on "Vagurate aare" täiesti iseseisev teos, mille mõistmiseks ei pea sugugi Maeterlinckiga tuttav olema, ja selles võib näha nii filosoofilist mõtisklust inimese suhetest kõige tundmatu ja nähtamatuga, mis teda ümbritseb, kui ka – nagu Aleksander Aspel kunagi tema teose "Tarkus ja saatus" kohta ütles – "tõelise lohutuse ja optimismi allikat".

Kogumikku kuulub kolmteist esseed. Need ei ole kronoloogiliselt järjestatud – viimasena kirjutatud "Vaikus" (1895) avab kogumiku, kõige varasem tekst – "Ruysbroeck Imetlusväärne" (1889) – asub hoopis keskel. "Vagurate aarde" kompositsioon on temaatiline: "Vaikust" võib käsitleda avamänguna, mis avab ukse nähtamatusse maailma. Selle seadustest annavad esimese ülevaate hingele, saatusele ja surmale pühendatud "Hinge ärkamine", "Teadjad", "Naistest" ja "Müstiline moraal". Seejärel kutsub Maeterlinck lugejat järgima kolme suursuguse hinge – Jan van Ruysbroecki, Ralph Waldo Emersoni ja Novalise – teekonda, et inimese suhetest tundmatuse ja lõpmatusega pikemalt mõtiskleda, peatub üksikasjalikumalt saatuse teemal ("Argipäevane traagika" ja "Täht") ning jõuab lõpetuseks headuse, ilu ja armastuse juurde ("Nähtamatu headus", "Sügav elu", "Sisemine ilu"). Nood on omased igale hingele ja seega ka inimesele ning lubavad saatusega leppida.

Oma eelmisesse, 1985. aastal ilmunud raamatusse "Uusvasakpoolsed mõtlejad" kogusin ma kokku The Salisbury Review’s ilmunud artiklid. Ma olen need nüüd üle vaadanud, jätnud välja sellised subjektid nagu R. D. Laing ja Rudolf Bahro, kes meile praegu enam midagi ei ütle, ja võtnud juurde järjest olulisemaid arenguid kajastavat uut materjali – nagu näiteks Lacani, Deleuze’i ja Guattari leiutatud jalustrabava „mõttetusemasina”, Edward Saidi meie „koloniaalsele” pärandile sooritatud hävitava rünnaku ja Badiou ning Žižekiga seostatava „kommunistliku hüpoteesi” hiljutise taassünni.

Oma aja inglise filosoofia suurkuju sir Bernard Arthur Owen Williamsi (1929–2003) 1985. a ilmunud peateos küsib, mille kohta eetiline mõte käib ja mida saab filosoofia selle heaks teha. Williams läheneb nendele küsimustele uudse rakursi alt, väites, et kuigi uusaeg on seadnud eetilisele mõttele enneolematuid ootusi, ei ole filosoofia nendele vastamisega toime tulnud. Raamat annab ülevaate peamistest teooriatest, mis on püüdnud vastata küsimusele, miks olla moraalne ja milline on moraalsuse proovikivi, keskendudes Aristotelese ja Kanti süsteemile, aga ka kontraktualismile ja utilitarismile. Kõne all on teemad nagu antiikmõtlejate erinevus uusaja mõtlejatest, õnn, kohus, relativism, objektiivsus, teadus ning eetilise teadmise võimalikkus. Williams püüab filosoofilist eetikat ümber orienteerida, nii et see ei üritaks formuleerida üldkehtivaid moraaliteooriaid ning loobuks keskendumast kohustustele ja tahtlusele. "Ratsionalistlike ratsionaalsuskontseptsioonide" järgimise asemel tuleks keskenduda karakterile ning inimelu "tõele, tõetruudusele ja üksikisiku elu mõttele". Raamatule on lisatud A. W. Moore'i teejuht, mis aitab Williamsi argumentatsioonis orienteeruda, ning tõlkija järelsõna "Moraali hauakaevaja". Tõlkinud Märt Väljataga