Filosoofia

„Süsteemimõtlemise alused“ on hädavajalik teejuht kõigile, kes soovivad mõista süsteemide – olgu need siis majanduslikud, ökoloogilised või sotsiaalsed – toimimist meie ümber. Donella H. Meadows, tunnustatud keskkonnateadlane ja süsteemimõtlemise teerajaja, selgitab keerulisi mõisteid läbi lihtsate ja köitvate näidete. Donella Meadows (1941–2001) oli Rooma Klubi 1972. aastal avaldatud raporti „Kasvu piirid“ juhtiv autor. Tema ja kaasautorite toonaseid hoiatusi peetakse tänapäeval kõige täpsemateks ennustusteks sellest, kuidas pidev rahvastiku ja tarbimise kasv võib tõsiselt kahjustada elu toetavaid öko- ja sotsiaalsüsteeme, ning et piiramatu majanduskasvu püüd võib lõpuks segi paisata palju kohalikke, piirkondlikke ja globaalseid süsteeme.

Tänapäeval on laialdaselt tunnustatud, et süsteemimõtlemine on paljude kogu maailma ees seisvate keskkonna, poliitiliste, sotsiaalsete ja majanduslike probleemide lahendamise tähtis tööriist. Nii suured kui ka väikesed süsteemid võivad käituda sarnaselt ja nende mõistmine on ehk meie parim lootus püsivate muutuste tegemiseks paljudel aladel. See raamat muudab fundamentaalselt teie arusaama maailmast ja annab praktilised tööriistad keerukate probleemide lahendamiseks. Sobib nii algajatele kui ka kogenud praktikutele, kes soovivad süvendada oma arusaama süsteemidest.

„Süsteemimõtlemise alused“ on ühtaegu nii praktiline käsiraamat kui ka sügav filosoofiline teekond, mis aitab teil näha suuremat pilti ja leida tõhusamaid lahendusi tänapäeva keerulistele väljakutsetele. See raamat on kohustuslik lugemine kõigile poliitikakujundajatele, juhtidele, ettevõtjatele ning kõikidele teistele, kellel on ambitsioon vedada eest ühiskondlikke muutusi.

 

Me peame alati vaatama, kuhu me tahame teel olla ja vastavalt sellele tegutsema. Selle, kuhu maailm läheb, jätame Jumala hooleks, tema on maailma loonud ja mingid eesmärgid on tal selle loomisega olnud.

Küsimusi esitades või hinnangut andes peame meeles pidama, et vastused, mida saame, võivad olla väga erinevad, olenedes sellest, kellelt ja mida me küsime.

Tänane inimene ei ole üldsegi originaalne. Tal pole vaja usku, sest tema elu probleemid lahendab tehnika ja mäng.

Haljand Udam

Kui otsite vastuseid oma elu paljudele küsimustele, on teile suureks abiks, isegi sõbraks õpetlase, esseisti ja Idamaade tarkuse asjatundja Haljand Udami (1936–2005) uus raamat „Traditsiooni jõud”. Siit leiate valiku Udami enamikus seni avaldamata suulisest ja kirjalikust mõtteloost.

Teosest võib leida kinnituse, et teaduslikud tõed, majandussuhted ja poliitiline kord ei oma inimühiskonna üle nii suurt võimu, nagu on arvatud, ega ka mõjuta inimesi sel viisil, nagu seda teevad kultuur, traditsioonide jõud, vaimsed ja spirituaalsed tõekspidamised.

Veerand sajandit on Ruth Benedicti raamat Kultuurimustrid pakkunud meile hästi sõnastatud ja provokatiivset sissejuhatust antropoloogia mõistmiseks. See teos, mida on tõlgitud neljateistkümnesse keelde ning mida ainuüksi Mentor'i väljaandena on trükitud rohkem kui 800 000 eksemplari, on aidanud ühendada reaal- ja humanitaarteadusi ajal, mil need on teineteisest üha rohkem kaugenenud. Kui Ruth Benedict 1921. aastal oma tööd antropoloogia valdkonnas alustas, siis oli sõna "kultuur", nagu me seda vanematelt lastele edasi antava õpitud käitumise süsteemse kogumi tähistamiseks tänapäeval kasutame, vaid väikese elukutseliste antropoloogide rühma tehnilise sõnavara osa. See, et kaasaegne maailm kultuuri mõiste nüüdseks nii hästi omaks on võtnud ning et sellised väljendid nagu "meie kultuuris" libisevad haritud meeste ja naiste huultelt peaaegu niisama vabalt nagu ajale ja kohale viitavad fraasid, on väga suures osas just selle raamatu teene.

"Kunsti keeled" on teedrajav käsitlus märgisüsteemidest, mida inimene kasutab oma maailma tunnetamiseks ja kujundamiseks.

Lisaks igapäevasele asjaajamisele, teadusele ja tehnikale rakendatakse neid ka kunstides: maalis, skulptuuris, arhitektuuris, muusikas, tantsus, teatris, kinos ja kirjanduses. Nelson Goodman uurib, mille poolest erineb (visuaalne) kujutamine (verbaalsest) kirjeldamisest, miks perspektiiv ja realism on midagi harjumuslikku, millised tähistamisviisid on üldse võimalikud, mis on fiktsioon, metafoor ja väljendus, mille poolest erineb teose võltsing originaalist, millistele tingimustele peab vastama ideaalne märkimisviis ja kuidas eri kunstid nendele vastavad. Viimane peatükk esitab kognitiivse käsitluse kunstist kui maailma tunnetamise vahendist ning pakub välja mõned esteetilisuse sümptomid. Tõlkija saatesõna keskendub Goodmani teooriate radikaalsusele ja konventsionaalsusele.

Nelson Goodman (1906–1998) oli üks 20. sajandi Ameerika tähtsamaid filosoofe ja loogikuid. Eesti keeles on ilmunud tema raamat "Kuidas tehakse maailmu" (EKSA, 2014).

White’i sõnul alustavad ajaloolased oma tööd sündmuste kroonika koostamisest, mis tuleb organiseerida ühtseks looks. Need on kaks eeletappi enne materjali töötlemist süžeeks, mis väidetavalt väljendab ideoloogiat. Seega on ajalooteos "verbaalne struktuur narratiivse proosajutustuse vormis, mis väidetavalt on minevikustruktuuride ja protsesside mudel või ikoon, et selgitada, millised need olid, neid esindades".

Metafüüsika aineks on tõeluse kui terviku fundamentaalne struktuur. E. J. Lowe’i "Metafüüsika ülevaade" on asjatundlik ja usaldusväärne teejuht nüüdisaegsesse analüütilisse metafüüsikasse, mis käsitleb selle kõiki peamisi alasid.

Raamat jaguneb kuude ossa ja kahekümnesse peatükki, keskendudes järgmistele teemadele: identsus ja muutus, paratamatus, olemus ja võimalikkus, põhjuslikkus, agentsus ja sündmused, aeg ja ruum ning universaalid ja partikulaarid. Kuigi ülevaade tutvustab mitmesuguseid seisukohti, ei taotle autor neutraalsust, vaid esitab ka omaenda positsiooni.

Raamat sobib filosoofiaõppuritele ja huvilistele, kes soovivad nüüdismetafüüsikast süstemaatilist ülevaadet või arusaamist selle üksikküsimustest. 

Edward Jonathan Lowe (1950–2014) oli Durhami ülikooli professor, kes tegi palju metafüüsika tagasitoomiseks ingliskeelse filosoofia keskmesse. Ta töötas välja nelja kategooria ontoloogia, mille järgi olev jaguneb liikideks, omadusteks, substantsideks ja troopideks. Eesti keeles on varem ilmunud Lowe’i "Sissejuhatus vaimufilosoofiasse" (2008).

See raamat tahab näidata, kuidas suhestuvad Nietzsche ja Heideggeri filosoofia järeldused, millele siin pidevalt viidatakse, hiljutisemate modernse ajastu lõpu ja postmodernsuse diskursustega. Seada need kaks filosoofia valda otsesesse kokkupuutesse, nagu seda hiljuti on hakatud tegema, tähendab meie väitel tõe uute ja rikkamate aspektide avastamist. Alles nietzscheliku igavese taastuleku problemaatikaga ning heideggerliku metafüüsika ületamise problemaatikaga seostatult omandavad laialivalguvad ja mitte alati koherentsed postmodernsuse teoretiseeringud ranguse ja filosoofilise väärikuse; ja alles seoses sellega, mida toovad ilmsiks hilistööstusliku maailma uute eksistentsitingimuste postmodernsed kajastused, saab kindlalt kinnitada, et Nietzsche ja Heideggeri filosoofilised intuitsioonid pole puhtakujuliselt taandatavad tervet varase XX sajandi filosoofiat ja kultuuri läbivale Kulturkritikile. Võtta Heideggeri humanismikriitikat või Nietzsche kuulutust nihilismi täidesaamisest kui "positiivseid" momente filosoofia ümbertegemise tarvis, nagu seda teevad selle teose kaks esimest peatükki, ja mitte ainuüksi kui dekadentsi sümptomeid ja teadustusi, on võimalik üksnes siis, kui meil on julgust – loodetavasti mitte vaid ettevaatamatust – kuulata tähelepanelikult kunstide, kirjanduskriitika, sotsioloogia diskursusi postmodernsuse ja selle iseloomulike joonte kohta.

"Moodne filosoofia" annab ettekujutuse sellest, millega nüüdisaegne filosoofia tegeleb: mis on selle teemad ja probleemid ning milliste meetoditega neid käsitletakse. Elavas ja selges stiilis raamat aitab lugejal aru saada peamistest vaidlusküsimustest ilma tehnilisse erialakeelde takerdumata. Ülevaate all on kõik filosoofiavaldkonnad alates matemaatika- ja keelefilosoofiast kuni esteetika ja riigifilosoofiani. Kõike seda käsitletakse isikupärasest, mõnikord poleemilisest perspektiivist, mis ei jäta varju autori enese eelistusi ja antipaatiaid.

Käsitlust läbivaks juhtlõngaks on subjekti-problemaatika, mida järgitakse alates Descartes'ist läbi Kanti kuni Wittgensteinini koos kõrvalepõigetega Fichte, Sartre'i jt juurde. Raamatusse kuulub õpijuht, mis sisaldab üksikasjalikke kirjandussoovitusi ja küsimusi edasimõtlemiseks. Tõlkija järelsõna "Paistvuste päästja" visandab Roger Scrutoni kui filosoofi põhitaotluse – kaitsta kollektiivset inimmaailma, selle tähenduslikkust ja näivusi niihästi subjektivismi kui ka loodusteadusliku objektivismi äärmuste eest.

Roger Scruton (1944–2020) oli silmapaistev Inglise avalik intellektuaal, aga ka professionaalne ja originaalne filosoof.

Stoitsismina tuntud vaadetes leiame kõigi aegade jaoks kehtivat tarkust. Nemad uurisid sügavuti, mis on soov, hirm, staatus, emotsioon ja muu selline, milles inimsugu pole tuhandete aastate jooksul täit selgust saanud. Stoikud olid n-ö maalähedased filosoofid, nad püüdsid vabastada tavalisi inimesi kannatustest ja illusioonidest. Tänapäeval pakuvad stoikute õpetussõnad huvi ja väärivad tähelepanu sama palju kui nende kirja panemise ajal. Nüüdisaegsed parimad soovitused on tihtipeale vaid stoikute juba ammu ja tabavamalt välja öeldud mõtete ümbersõnastused. Seni on stoikute vaadetega tervikuna raske olnud tutvuda, sest allikaid on liiga palju ning nad on kaks tuhat aastat vanad. See raamat koondab kõige elulisemad ja väärtuslikumad stoikute õpetussõnad ühte ning aitab neist aru saada ka tänapäeval. Kokkuvõtvalt võib öelda, et tegemist on elamise kunsti kursusega ning õpetajateks oma ala meistrid antiikajast.

Veel pole kaugel aeg, mil mõnuga maitsti laia maailma kuriositeete ega lahutatud loomade vaatlemisest saadud õppetunde neist, mida pakkusid antiiksed kombed või kaugete maade tavad. Kõikjal valitses jagamatult "üks ja seesama loodus", puistates kõigile õiglaselt tehniliste oskuste, elukommete ja arutlusviiside ande, nii et oma osa said inimesed ja oma osa mitteinimesed. Kuid vähemalt õpetlaste jaoks lõppes see ajajärk mõnikümmend aastat pärast Montaigne'i surma, kui loodus lakkas olemast see kaadervärk, mis isegi kõige hajusamaid asju ühendas, ja muutus objektide vallaks, mida valitsesid autonoomsed seadused ning mille taustal võis särama lüüa inimlike askelduste meelevaldsus. Oli sündinud uus kosmoloogia, vägev kollektiivne leiutis, millest sai enneolematu raamistik teadusliku mõtte arengule ja mis püsib veel praegugi, 21. sajandi algul, kus meist on saanud selle mõnevõrra hooletumad hoidjad. Niisuguse lihtsustuse hinnaks oli muuhulgas üks eksitus, mis jäi paraku märkamata, sest me ise ei pidanud selle eest maksma: modernsed inimesed avastasid küll, et metslased ja barbarid kipuvad kõike mugavalt oma mõõdupuuga mõõtma, aga meie endi etnotsentrism peideti ratsionaalse tunnetuse taha, tajumata enam selle rutiinsust. Hakati arvama, et kõikjal laiub ikka ja igavesti seesama loodus, tumm ja impersonaalne, mida inimesed püüavad võimalikult usutavalt tõlgendada ja vahelduva eduga ära kasutada; tavade ja pruukide rohkus ei tähendanud enam midagi, seda seostati vaid looduslike seaduspäradega, mida neile alluvad inimesed mõistsid kas paremini või halvemini. Nii muudeti meie arusaam asjadest ja olenditest otsustava jõuvõttega normiks, mille eest enam kellelgi pääsu polnud.

Olen neil lehekülgedel võtnud eesmärgiks ajakohastada, kokku võtta ja selgitada oma mitmeti põimuvaid vaateid kognitiivsele tähendusele, objektiivsele osutusele ning teadmise alustele. Osa edasiminekust on seletav ja osa sisuline. See sisu on esile kerkinud hooti viimase kümne aasta jooksul, osalt loengutel, vabas arutelus ja juhuartiklites. Neid mõtteid omavahel seostades olen vahetevahel leidnud vigaseid ühenduspunkte ning olen nüüd andnud neile kuju, mis mind rahuldab. Adresseerin selle raamatukese niihästi oma vanadele kui uutele lugejatele ning seetõttu esitan lühemalt neid teemasid, mida olen teistes raamatutes juba käsitlenud. Siiski kordan tuttavat mõttekäiku kohtades, kus näen idees või tema esitusviisis edasiminekut, ja ka seal, kus uus lugeja vajab kaasatulekuks lühikest eelkokkuvõtet.

Oma eelmisesse, 1985. aastal ilmunud raamatusse "Uusvasakpoolsed mõtlejad" kogusin ma kokku The Salisbury Review’s ilmunud artiklid. Ma olen need nüüd üle vaadanud, jätnud välja sellised subjektid nagu R. D. Laing ja Rudolf Bahro, kes meile praegu enam midagi ei ütle, ja võtnud juurde järjest olulisemaid arenguid kajastavat uut materjali – nagu näiteks Lacani, Deleuze’i ja Guattari leiutatud jalustrabava „mõttetusemasina”, Edward Saidi meie „koloniaalsele” pärandile sooritatud hävitava rünnaku ja Badiou ning Žižekiga seostatava „kommunistliku hüpoteesi” hiljutise taassünni.

Herbert Marcuse "Ühemõõtmeline inimene" oli üks 1960ndate aastate olulisematest raamatutest. Esmakordselt 1964. aastal ilmununa tunnustati seda kohe kui kaasaja kaalukat kriitilist diagnoosi, mille esilekerkinud uusvasakpoolsed meelsasti üles korjasid kui kapitalistlikke ja kommunistlikke kaasaegseid lääne ühiskondi hukkamõistva süüdistusakti. Kavandatuna ja kirja panduna 1950ndatel ja varajastel 1960ndatel, peegeldab see raamat ajastu lämmatavat konformsust ning avaldab jõulist kriitikat valitsemise ja sotsiaalse kontrolli uute mooduste aadressil. Ometi väljendab see ka radikaalse filosoofi lootusi, et inimese vabadust ja õnne võiks tublisti laiendada väljapoole kehtivas ühiskonnas võimutsevat ühemõõtmelist mõtlemist ja käitumist. Järgides oma varasemas raamatus "Eros ja tsivilisatsioon" sõnastatud nägemust vabanemisest, toonitab Marcuse oma valitsemis- ja rõhumisvormide kriitikas, et seda, mis on, tuleb lakkamatult võrrelda sellega, mis võiks olla – vabama ja õnnelikuma inimeksistentsi laadiga.

David Hume'i (1711–1776) kaks elegantset "Uurimust" kuuluvad kõige tähtsamate filosoofiatekstide hulka. Hume kaitseb siin kogemusest lähtuvat arutlemist metafüüsilise "sofistika ja illusiooni" vastu. Esimene "Uurimus" kaalub inimese mõtlemise lähtekohti ja protsesse, jõudes järelduseni, et me ei jõua kunagi täieliku arusaamiseni loodusest ega omaenda mõistusestki. Mõlemas vallas tuleb vaistlikult õppida kogemusest ning tunnistada aru piiratust ja loomset loomust. Säärane skepsis peaks looma aluse teadusele inimesest, vabastades selle metafüüsilisest ja religioossest ebausust. Teist "Uurimust" pidas Hume oma kirjatöödest "võrratult parimaks". Selles selgitab ta moraali põhinemist tunnetel ja mitte teadmisel. Inimesed hindavad teistes kõrgelt nii neile enestele kui ka teistele kasulikke ja meeldivaid omadusi. Igaühe loomuses peitub sümpaatia ja humaansus – kaasaelamine kõikide teiste inimestega. "Uurimused" annavad ülevaate Hume'i seisukohtadest inimmõistuse, põhjuslikkuse, tahtevabaduse, imede, õigluse, vooruste jm vallas. Tema mõtlemisest täielikuma pildi andmiseks on köitesse lisatud Hume'i peateose "Traktaat inimloomusest" peatükid isikuidentsusest ning kokkuvõte "Traktaadist". Tõlkija järelsõna keskendub Hume'i naturalismile ning mõistuse ja tunnete vahekorrale tema süsteemis.

Quentin Skinneri raamat uurib poliitilise mõtte arengut 13. sajandi lõpust 16. sajandi lõpuni – otsustaval üleminekuperioodil keskaegselt uusaegsele poliitikateooriale. Teos on mõeldud ühtaegu nii tudengitele sissejuhatuseks sellesse ajastusse kui ka ühe konkreetse ajalooliste tekstide tõlgendamisviisi esituseks ja õigustuseks.

Quentin Skinner annab ülevaate kõigist selle perioodi peamistest tekstidest, käsitledes järgemööda nii Dante, Marsiglio, Bartoluse, Machiavelli, Erasmuse kui teiste, aga ka Lutheri ja Calvini, Bodini ja kalvinistlike revolutsionääride tähtsamaid poliitilisi teoseid. Aga ta vaatleb ka väga paljusid vähemtähtsaid autoreid, et heita valgust üldisele sotsiaalsele ja intellektuaalsele kontekstile, milles nood juhtivad teoreetikud töötasid.

Nõnda ei esita ta ajalugu mitte "klassikaliste tekstide" rongkäiguna, vaid teeb selle vahetumalt mõistetavaks. Sel teel jälgib ta uusaegse poliitilise mõtte terminoloogia, eriti aga keskse tähtsusega Riigi-mõiste, järk-järgulist esiletõusu.

Mõjukas ameerika filosoof Thomas Nagel kaitseb siin raamatus ratsionaalsust selle subjektiivse mõtestamise ehk relativismi eest. Kõige sügavamad tõed loogikas, matemaatikas, aga ka loodusteadustes, ajaloos ja eetikas ei ole lihtsalt inimeste isiklikud või kollektiivsed tõekspidamised. Neid ei saa vaidlustada väljastpoolt, näiteks sotsioloogiliselt või bioloogiliselt kui huvide ja kohastumuste saadusi. Viimane sõna neis valdkondades jääb valdkonna enese sisse.

Oma aja inglise filosoofia suurkuju sir Bernard Arthur Owen Williamsi (1929–2003) 1985. a ilmunud peateos küsib, mille kohta eetiline mõte käib ja mida saab filosoofia selle heaks teha. Williams läheneb nendele küsimustele uudse rakursi alt, väites, et kuigi uusaeg on seadnud eetilisele mõttele enneolematuid ootusi, ei ole filosoofia nendele vastamisega toime tulnud. Raamat annab ülevaate peamistest teooriatest, mis on püüdnud vastata küsimusele, miks olla moraalne ja milline on moraalsuse proovikivi, keskendudes Aristotelese ja Kanti süsteemile, aga ka kontraktualismile ja utilitarismile. Kõne all on teemad nagu antiikmõtlejate erinevus uusaja mõtlejatest, õnn, kohus, relativism, objektiivsus, teadus ning eetilise teadmise võimalikkus. Williams püüab filosoofilist eetikat ümber orienteerida, nii et see ei üritaks formuleerida üldkehtivaid moraaliteooriaid ning loobuks keskendumast kohustustele ja tahtlusele. "Ratsionalistlike ratsionaalsuskontseptsioonide" järgimise asemel tuleks keskenduda karakterile ning inimelu "tõele, tõetruudusele ja üksikisiku elu mõttele". Raamatule on lisatud A. W. Moore'i teejuht, mis aitab Williamsi argumentatsioonis orienteeruda, ning tõlkija järelsõna "Moraali hauakaevaja". Tõlkinud Märt Väljataga

Küberneetika ja teised tõenäosuslikud teadused loodi selleks, et takistada jumala ja juhuse kokkumängimist teie vastu. Kui ka teil oleks võimalus astuda koalitsiooni, nimelt lõpmatusega, oleks teie võit koguni garanteeritud. On vaja, et teil oleks lõpmatult palju raha ja lõpmatult palju (või veidi rohkem) aega. Kuid ka sel juhul, kui teil millegipärast ei ole seda ega teist, annab küberneetika teile siiski mingisugused mõistlikud väljavaated. Sellest peaks jätkuma, et säilitada huvi mängu vastu, mille nimeks on elu.

Aastatuhandeid oli meie optimism rajatud jumala heatahtlikule kõikvõimsusele. Kõikvõimsust ilmutas jumal imedes, nähtustes, mis rikuvad loodusseadusi (mängureegleid). Newtoni füüsika triumfaalne võidukäik ja sellega kaasnenud tehniline progress lõi ettekujutuse, et jumal on lõpuks allutatud mängureeglitele ja mäng on muutunud võrdseks. Jumal muutus seega peaaegu et "üleliigseks hüpoteesiks" (Laplace).

Taani karismaatilise filosoofi, eksistentsialismi eelkäija tööde esmaväljaanne eesti keeles. Kierkegaardi võitlus kõigi valmis mõttesüsteemide vastu ja individuaalse eksistentsi väärtustamine on tänapäeva massiühiskonnas aktuaalsemgi , kui see oli läinud sajandil.

Üks 20. sajandi originaalsemaid Ameerika filosoofe ja loogikuid Nelson Goodman argumenteerib mängleva rangusega omalaadse "irrealismi" kasuks – teoste ja teooriate loomiseks ja mõistmiseks ei tarvitse rääkida reaalsusest, mille kohta need käivad. Maailmu on sama palju kui nende kohta käivaid õigeid versioone. Kergejalgsel teekonnal peatutakse stiili mõistel, näidatakse, kuidas pildid saavad tsiteerida helisid, esitatakse kunsti definitsioon, tuuakse näiteid nägemistaju leidlikkusest, antakse ülevaade eelsokraatikutest, vaetakse testide, õigsuse ja kehtivuse vahekorda ning pakutakse kriteeriume maailmaversioonide hindamiseks. Juttu on kunstist ja näidistest, tõest, tajust ja tunnetusest, faktidest ja fabritseeringuest, tegelikkusest ja tehislikkusest, väidetest ja värvustest. Järelsõna Goodmani elust ja tööst on kirjutanud Tartu ülikooli professor Daniel Cohnitz koos Marcus Rossbergiga.

Inglise filosoofi David W. Hamlyni (1924–2012) ülevaateraamat "Metafüüsika" (originaalis 1984) viib lugeja uurimisretkele läbi teaduse olevast kui olevast. Alguses eristatakse kahte filosoofialoos esinenud arusaama metafüüsikast. Üks ulatub tagasi Aristoteleseni ja keskendub ontoloogiale, uurides, mis peab olemas olema selleks, et meiesugused olendid saaksid olemas olla. Teine eristab nähtumusi ja reaalsust, üritades kindlaks teha, mille olemasolu on tõeline. Hamlyni poolehoid kuulub esimesele lähenemisviisile ning ta käsitleb selle valguses omavahel läbipõimunud teemasid, nagu ontoloogia printsiibid, substants, üksik ja üldine, üks ja palju, aeg ja ruum, vaim ja keha, mina ja isikuidentsus. Teemade mitmekesisusest koorub välja üldine tees, et kuna meie ise ei saa ennast mõista üldomaduste esinemisjuhtudena, siis ei saa äärmusratsionalistlik metafüüsika paika pidada. See, kuidas me maailma tunnetame, sõltub avalikest normidest ja eluvormidest. See eeldab kuulumist kogukonda ning tunnetaja peab olema ka tundeline, tahteline ja kehaline tegutseja. Tõlkija järelsõna aitab lugejal raamatus orienteeruda, võttes kokku teekonna põhiteemad ja pidepunktid.

Owen Barfield (1898–1997) oli üks möödunud sajandi põnevamaid ingliskeelseid mõtlejaid väljaspool akadeemilist maailma. Tema esseed käsitlesid keele ja mõtlemise eelajalugu, poeetilist keelekasutust, vaimu ja looduse suhteid ning lunastuslugu, lähtudes moodsast loodusteadusest, radikaalsest historismist ja antroposoofiast. Käesolevate kaante vahele on võetud kaks Barfieldi teost. 1965. aastal Ameerikas peetud loengud "Kõneleja tähendus" käsitlevad semantilist lähenemist ajaloole, kujundlikkust keeles ja luules, inspiratsiooni ja kujutlust ning inimvaimu muutumist koos keelega. 1957. aastal ilmunud "Nähtumuste päästmine" on kõige hõlmavam sissejuhatus Barfieldi mõttemaailma. See esitab ajas tagasi liikudes visandi inimteadvuse evolutsioonist Läänemaailmas läbi kolme aastatuhande. Peatutakse "animismil", teaduslikul revolutsioonil, keskaja mõtlemisel, klassikalisel vaimul, Iisraeli ilmutusel ja evangeeliumide tähendamissõnadel. Tõlkija saatesõna paigutab Owen Barfieldi ideed 20. sajandi mõtteloo konteksti.

Tõe küsimuse eest ei pääse keegi. Aga kas „tõde“ on üldse olemaski? Kas ta pole mattunud tõlgendustesse, nagu oletas Nietzsche? Antiigist alates on filosoofe vaevanud küsimus, kas tõde on absoluutne või suhteline. Simon Blackburn alustabki oma käsitlust absolutismi ja relativismi konfliktist; kaalub seejärel Nietzsche arusaamu tõe ja illusiooni kasulikkusest; eristab filosoofilisi suhtumisi meie arusaamade staatusse (eliminativism, realism, kvietism, konstruktivism); uurib objektiivse tunnetuse võimalikkust loodus- ja inimteadustes, teaduse ja pseudoteaduse vahekordi, sallivust ja religiooni, uskumist ja aktsepteerimist, tõesse suhtumise moraalseid ja poliitilisi järeldusi ning kultuuridevahelisi arusaamisprobleeme. Raamatus peatutakse Platonil ja sofistidel, Thomas Nagelil, David Hume’il, Friedrich Nietzschel, William Jamesil, Richard Rortyl, Bas van Fraassenil jt ning püütakse leida absolutistide ja relativistide vahelist keskteed.

Simon Blackburn (sünd. 1944) on õpetanud Oxfordis, Cambridge’is ja mitmel pool Ameerikas ning kuulub Briti Akadeemiasse. Temalt on varem eesti keeles ilmunud kõrgelt hinnatud teatmeteos „Oxfordi filosoofialeksikon“ (Vagabund, 2002).

 

Agamben on sündinud 1942. aastal Roomas, praegu töötab ta Veneetsia Ülikooli arhitektuuri instituudi esteetikaprofessorina. Ta lõpetas Rooma Ülikooli 1965. aastal väitekirjaga Simone Weili poliitilisest mõttest; 1960. aastate lõpul osales ta Le Thoris Martin Heideggeri seminarides. Elanud ja töötanud on Agamben ka Pariisis, kus ta suhtles Jean-Luc Nancy, Jacques Derrida ning Jean-François Lyotard'iga.

"Vagurate aaret" võib lugeda mitut moodi. XIX sajandi lõpu arvustajad nägid selles eeskätt üleskutset avastada saladusi ja sügavusi, mis inimeses ja teda ümbritsevas maailmas peituvad. XXI sajandil on seda kõige sagedamini käsitletud Maeterlincki sümbolistlike draamade kommentaarina. Ometi on "Vagurate aare" täiesti iseseisev teos, mille mõistmiseks ei pea sugugi Maeterlinckiga tuttav olema, ja selles võib näha nii filosoofilist mõtisklust inimese suhetest kõige tundmatu ja nähtamatuga, mis teda ümbritseb, kui ka – nagu Aleksander Aspel kunagi tema teose "Tarkus ja saatus" kohta ütles – "tõelise lohutuse ja optimismi allikat".

Kogumikku kuulub kolmteist esseed. Need ei ole kronoloogiliselt järjestatud – viimasena kirjutatud "Vaikus" (1895) avab kogumiku, kõige varasem tekst – "Ruysbroeck Imetlusväärne" (1889) – asub hoopis keskel. "Vagurate aarde" kompositsioon on temaatiline: "Vaikust" võib käsitleda avamänguna, mis avab ukse nähtamatusse maailma. Selle seadustest annavad esimese ülevaate hingele, saatusele ja surmale pühendatud "Hinge ärkamine", "Teadjad", "Naistest" ja "Müstiline moraal". Seejärel kutsub Maeterlinck lugejat järgima kolme suursuguse hinge – Jan van Ruysbroecki, Ralph Waldo Emersoni ja Novalise – teekonda, et inimese suhetest tundmatuse ja lõpmatusega pikemalt mõtiskleda, peatub üksikasjalikumalt saatuse teemal ("Argipäevane traagika" ja "Täht") ning jõuab lõpetuseks headuse, ilu ja armastuse juurde ("Nähtamatu headus", "Sügav elu", "Sisemine ilu"). Nood on omased igale hingele ja seega ka inimesele ning lubavad saatusega leppida.

Intellektuaalne meelelahutus, mis meelitab lugejat põgenema maailma rõhuva, kuid lohutavalt näilise reaalsuse eest. Igapäevaelus ümbritseb meid kõikjal pragmaatiline edukultus, millest väljamurdmiseks pakutakse siin väikesi kavalaid filosoofilisi harjutusi. Näiteks mõjub kosutavalt enda nimepidi kutsumine, pimedal surnuaial kõndimine, juues urineerimine, tegevusetult ootamine jne. Iga harjutuse kohta on ära toodud selle orienteeruv kestus (ühest sekundist kuni terve eluni), vajaminevad abivahendid (sõltuvalt sellest, kui kogenud keegi on) ja harjutuse eeldatav mõju (leevendav, kosmiline, hirmutav jne). See raamat kujutab endast korraga nii vaimse teejuhi, ameerikaliku eneseabiõpiku, kokaraamtu kui joogakursuste iroonilist ristsugutist.

 

Käesolevas raamatus käsitletakse populaarses vormis marksistliku filosoofia aluseid. Raamat on mõeldud lugejale, kes asub esimest korda seda teadust ringides, seminarides või iseseisvalt õppima. Teine, parandatud ja täiendatud trükk.

Autori eessõnast: "Selle raamatu näol on tegemist praktilise filosoofiaraamatuga: ta annab kontseptuaalse raamistiku, mis on mõeldud tegevusjuhisena. Kõnealune raamistik on olnud mulle teejuhiks nii rahategemisel kui ka filantroopilises tegevuses ja ma olen veendunud, et see kehtib ühiskonna puhul ka üldises mõttes, sest see esitab globaalse avatud ühiskonna juhtpõhimõtted. Selle ambitsioonika ettevõtmise elluviimine nõuab minult laia haaret ja orienteerumist mitmel tasandil: filosoofilisel ja praktilisel, avalikul ja isiklikul."

Artiklikogumik tähistab Tartu Ülikooli eetikakeskuse 10. sünnipäeva ning sisaldab artikleid keskuse tegevuse kohta, samuti eetika rollist teaduses ja ühiskonnas.

Esteetika kui teadus. Käsitletakse ilu ja teisi esteetilisi nähtusi, kunsti olemust ja dialektikat, kunsti ja ühiskonna suhteid, kunstiteose sündi ja elutsüklit, sotsialistliku kunsti probleeme ning rahva esteetilist kasvatamist kommunismi ehitamisel.

Rémi Brague (snd 08.09.1947) on prantsuse filosoof ja ajaloolane, kreeka filosoofia ning keskaja araabia ja juudi mõtteloo asjatundja, kes õpetab neid distsipliine Pariisi Panthéon-Sorbonne’i ülikoolis ning Müncheni Ludwig-Maximiliani ülikoolis. Rémi Brague on Institut de France’i liige.

Sügava ja erakordselt laialdase eruditsiooniga autorina (valdab paljusid keeli, sealhulgas vanu) on ta avaldanud paarkümmend raamatut, mis käsitlevad antiik- ja keskaja mõttelugu, kristluse kohta tänapäeval, hariduse temaatikat ja muud. Rahvusvaheliselt tuntuks sai ta käesoleva esseega, mis ilmus esmakordselt aastal 1992 ja mida ta sestpeale korduvalt on täiendanud ja ümber töötanud. Tema viimati ilmunud raamat (2018) kannab pealkirja „Sur la religion“ („Religioonist“).

Ülevaade Friedrich Engelsi (1820-1895) elust ja revolutsioonilistest vaadetest.

Õhtumaine ühiskond on sügavas kriisis, sest moraalitu heaolu ei kesta kaua. On vaid aja küsimus, kui tekib poliitiline surve muuta kurssi. Autor Jari Ehrnrooth näitab, et heaoluriigi kriisile on lahendus, aga see eeldab ühiskondliku mudeli põhimõttelist reformatsiooni. Lääne ühiskondadel on vaja see paratamatult läbida, kui tahetakse konkurentsis püsida ja üldse ellu jääda.

Raamat on pühendatud saksa filosoofi, kirjaniku ja folkloristi, "tormi ja tungi" liikumise teoreetiku J. G. Herderi loomingu vaatlusele. Autor annab valgustusajastu üldiseloomustuse ja lühiülevaate mõtleja elust. Herder on üks historismi loojaid: raamatus käsitletakse historismiidee kujunemist valgustaja mitmetes loomevaldkondades. Eripeatükk on pühendatud ajaloofilosoofiale. Põhjalikult on analüüsitud Herderi esteetikat, mis avaldas suurt mõju esteetilise mõtte edasisele arengule.

Soome filosoofi Pakka Himaneni teos on julge, väga omapärane ja uudne katse esitada inimelu igivanu põhiküsimusi kaasaegse lugeja jaoks haaraval kujul ja seejuures elegantses, juba antiikajast pärineva filosoofilise dialoogi vormis. See on raamat, mis võiks leida tänuliku lugejaskonna mis tahes elukutset esindavate mõtlevate inimeste hulgas; eriti õpilaste, üliõpilaste ja õpetajate näol. Raamatu lõpus on Kalle Kure kommentaarium koos mõtteülesannetega.

Klassikalise saksa idealismi esindaja Johann Gottlieb Fichte (1762-1814) filosoofilise idealismi manifest "Inimese määratlus" (ilm. 1800) tähistab mõtleja evolutsioonis esimese suure, nn. kantiaanlik-eetilise perioodi lõppu ja ühtlasi üleminekut järgmisele, nn. metafüüsilis-müstilisele. Populaarses vormis resümeerib Fichte selles teoses oma algupärase, "teadusõpetuse" ideedele tugineva filosoofia, milles käesoleval juhul tõuseb kesksena esile absoluutse aktiivsuse ja inimese vabaduse probleem.

Theodore Zeldin (sünd. 1933) on mitmeid auhindu pävinud inglise ajaloolane, Oxfordi ülikooli St. Antony’s College’i õppejõud, kelle põhiline uurimisala on Prantsuse ajaloo kõrval olnud säärane uudne ja raskesti ligipääsetav valdkond nagu inimsuhted ja nende ajalugu. 1980. aastatel valis prantsuse kirjandusajakiri Magazine littéraire Theodore Zeldini saja tähtsama tänapäeva intellektuaali hulka.

Käesolev, algselt 1995 ilmunud raamat on vahest kõige tuntum Zeldini teos. See on mõtterohke ja südamlik käsitlus inimese eraelust, tunnetest ja nende ajaloost. Teose peatükid lähtuvad autori vestlustest lihtsate prantsuse naistega, kuid arenevad sealt kaugeid ajastuid ja maid haaravateks faktitihedateks esseedeks inimloomuse kohta. Kõne all on teemad nagu sugudevahelised suhted, vestluskunst, kokandus, emotsioonide areng jne. Raamatut iseloomustab humaanne ja soe stiil.

Mihkel Kunnus soovitab: “Leidsin selle raamatu ajaloosektsioonist, aga see võiks olla ka eneseabiraamatute või ilukirjanduse riiulis. Leebe ja erudeeritud humanist lepitab inimest iseenda ja maailmaga, süstib optimismigi ja toob hulgaliselt inspireerivaid näiteid. Suureks väärtuseks on ka soovituslik kirjandus vastaval teemal iga peatüki lõpus.”

Missugune on juhuse osa meie elus? Kes on mõelnud selle küsimuse üle, see on kindlasti märganud, kuivõrd me sõltume juhusest. Juhuslikkus ümbritseb meid igast küljest.

Eetikast ja eetikaprobleemidest. Mis teeb meie elu elamisväärseks? Mis annab talle sisu ja tähenduse, millest sõltub tema kordaminek või nurjumine? Sellele küsimusele otsivad väsimatult vastuseid kõikide aegade mõttetargad. Nii sündis üks huvitavamaid filosoofiaharusid – eetika. Eetikaprobleemide tihedat seost meie sajandi valude ja vaevadega näeb käesoleva raamatu autor erilise selgusega omaenda rikkalike elukogemuste varal.

Konservatiivse eluhoiaku keskne idee on lihtne: me peaksime püüdma säilitada seda, mida me peame väärtuslikuks. See selge juhtlause kätkeb endas paraku vähemalt kolme küsimust: kes oleme meie? mis on väärtuslik? mida tähendab säilitamine keset kiirenevaid muutusi? Käesolevas raamatus pistab juhtiv Briti konservatiivne filosoof Roger Scruton rinda kõigi kolme probleemiga. Scrutoni sõnul on toimiva demokraatia eeltingimuseks poliitikaeelne jagatud arusaam mitmuse esimesest isikust. Poliitika kõrgeimaks väärtuseks peab olema selle „meie” alleshoidmine. Pöördeliste muutuste ajajärgul tähendab säilitamine paratamatult kohanemist, ent kohanemine tähendab ellujäämist ja ellujäämine tähendab säilitatud südamikku. Roger Scrutoni raamat pakub meile kõigile võimaluse oma säilitamist vääriva südamiku üle järele mõtelda.