Romaanile «Sõda ja rahu» kuulub L. Tolstoi kirjanduslikus pärandis keskne koht. Tolstoi töötas romaani kallal kuus aastat. Algselt plaanis Tolstoi triloogiat dekabristidest, millest «Sõda ja rahu» (esialgse pealkirjaga «Lõpp hea, kõik hea») oleks moodustanud vaid esimese osa, käsitledes 1812. aasta sündmusi. 1825. ja 1856. a. sündmusi oleks käsitletud järgmistes osades. Ent peatselt piirab Tolstoi oma teemat kitsama ajaloolise epohhiga, samuti muutub keerulisemaks romaani idee. Ajalooliste materjalide erakordne rohkus ei mahu enam traditsioonilise ajaloolise romaani raamidesse. Autor uuris hoolikalt läbi tohutu hulga 1812. aasta sündmusi käsitlevaid ajaloolisi ürikuid, memuaare, kirju.

Madame Tussaud' väliselt hästi dokumenteeritud eluloost saab Dorrit Willumseni meisterteoses meeliköitev sensuaalne portree erakordsest naisest, kes muutis surma ja õuduse äriks ning teenis Suure Prantsuse revolutsiooni peategelaste loomutruude vahakujudega tänapäeva ärinaiste kombe raha.

Raamat sisaldab ka Rein Põdra "Kahe sajandi tütar".

Kui ajalooline romaan räägib teos Taani kuningas Christian VII ja tema ihuarstist Johann Friedrich Struenseest, kelle kätte vaimuhaige monarh andis 1768. aastal kogu võimu. Noor saksa arst oli Voltaire’i ja Rousseau jünger ning viis lühikese ajaga feodaalses, pärisorjuslikus Taani riigis läbi omamoodi revolutsiooni. Mõistagi ei saanud puhta idee kokkupõrge reaalse poliitikaga jääda karistamata: neli aastat hiljem Struensee hukati. Prantsuse revolutsioonini oli jäänud siis veel 17 aastat. Kui armastusromaan jutustab teose tundlikus võtmes loo Struenseest ja kuningas Christian VII abikaasast, noorest Inglise printsessist Caroline Mathildest, kellest lugeja silme all kasvab eneseteadlik ja julge naine, kes läheb sirge seljaga vastu traagilisele saatusele. Kui filosoofiline romaan käsitleb teos vaimu- ja võimuvõitlusi, kus väliselt tähtsusetud ja tõrjutud, nagu Ove Høegh-Guldberg, tahavad saada suureks, nii nagu kidur võpsik loodab pääseda vohama seal, kus suured tammed on maha võetud.

See on romaan hüljatutest 1960. aastate Pariisis: aeglaselt surevast juudimutist Rosast, kes on endine prostituut ja teenib elatist litsilaste hoidmisega; transvestiit Lolast, kes on kunagine Senegali poksitšempion; vanast üksildasest araabia vaibakaupmehest Hamilist, kelle lahutamatu kaaslane on Victor Hugo „Hüljatud”; ning Momost, kes on üks Rosa litsilastest ja teose minategelane.

Momo jutustus puudutab ühtaegu valusalt ja koomiliselt vananemise traagikat, holokausti mõjusid, prostituutide ja immigrantide trööstitut elu ning püüdu pageda „heaoluühiskonna” sotsiaalhoolekande ja inimestel mitte surra laskva meditsiini eest.

Romain Gary (1914–1980) oli juudi rahvusest prantsuse diplomaat ja kirjanik. Ta on ainus, kes on võitnud maineka Goncourti preemia kahe eri nime all, Romain Garyna romaani „Taevajuured“ (1956) ja Émile Ajarina romaani „Elu alles ees“ (1975) eest. See, et Ajari nime taha peitub Gary, tuli välja alles pärast autori surma.