Kas on võimalik elada 21. sajandil "normaalset" elu – töö, lapsed, eluasemelaen, puhkusereisid – ja samal ajal kohelda hoolivalt inimesi ja keskkonda? Leo Hickman teeb ühe aasta jooksul läbi ebatavalise eksperimendi, üritades jälgida, et kõik tema igapäevased valikud ja otsused oleksid eetilised. Ta kutsub endale appi kolm "eetika audiitorit", kes sobravad läbi tema elu pisimadki sopid; palunud abi ja juhtnööre internetist, mattub ta soovituste tulva alla: "Hambaid pese soola ja söögisoodaga!", "Kas sa oled proovinud prügikastist riideid otsida?", "Nõudepesulapi saab ise heegeldada!", "Laste saamine on kõige ebaeetilisem tegu üldse, nii et sellega võiksid nüüd lõpu teha." Ühtaegu vaimukas ja inspireeriv, on see asendamatu käsiraamat kõigile südametunnistusega inimestele.

Stefano Massini loo keskmes on kolm venda – Hajum, Mendel ja Maier Lehmann, kes 19. sajandi keskel üksteise järel Saksamaalt Ameerikasse rändavad ning seal äri ajama hakkavad. Uuel kodumaal saavad nende nimedeks Henry, Emanuel ja Mayer Lehman. 1850. aastal asutavad nad ettevõtte Lehman Brothers. Eepiline teos jälgib vendade Lehmanite karjääri, juudi traditsioone austavat pereelu ning panga käekäiku läbi pooleteise sajandi, taustal Ameerika kapitalistliku majanduse ülesehitus ja õitseng. Lehman Brothers Holdings Inc. kujunes ülemaailmse haardega finantsettevõtteks, suuruselt neljandaks pangaks Ameerikas. 2008. aastal läks Lehman Brothers pankrotti. Seda peetakse järgnenud ülemaailmse majanduskriisi üheks peamiseks vallandajaks. Teatrilavale jõudis teos esmakordselt 2013. aastal prantsuskeelses tõlkes Prantsusmaal, seejärel Itaalias Milanos. 2018. aastal järgnes esietendus Londonis ja 2020. aastal jõudis näidend ka Broadwayle. 9. septembril 2020 esietendus „Lehman Brothers“ Eesti Draamateatris, kus sellest lavastusest on saanud nii publiku kui ka kriitikute lemmik. „Lehman Brothersi“ tõlkija Margus Alver pälvis selle tõlke eest 2021. aastal Eesti Teatriliidult Aleksander Kurtna nimelise tõlkeauhinna.

Romaan eesti rahva raskest elust mõisahärrade rõhumise all. Rängas olukorras ei jää rahval muud üle, kui krabada endale kõike, mida kätte saab, olgu siis naabri sahvrist, mõisaaiast või teede ristmikul vanakurja käest. Loomulikult on mängus ka kõiksugused kratid, tondid ja kollid, kes varitsevad põõsas, silmad põlemas, et paljukannatanud külainimestele veelgi enam kurja ja kahju tekitada. Illustreeritud eriväljaanne valmib romaani 20. aasta juubeliks.

Doris Lessing kirjutas „Kõige ilusama unelma” pärast seda, kui oli lõpetanud oma kaheköitelise autobiograafia, ning nimetas seda autobiograafia kolmandaks köiteks. Valdavas osas lähtus ta raamatu kirjutamisel isiklikest kogemustest, ka selles, mis puudutab Zimbabwes toimunut. Tema enda West Hampshire’is asuvas majas elasid just samamoodi noored nagu raamatu peategelase Francese majas ning tal oli võimalik jälgida nende hilisemat elukäiku. Perekonnaloo tegevus hõlmab suurema osa kahekümnendast sajandist, keskendudes eelkõige kuuekümnendatele aastatele, vastuolulisele ajale, mille üle praegugi vaieldakse. Tolle aja noored ihkasid vabadust ja teistsugust elu, kui olid elanud nende vanemad. Nad ise pidasid ennast romantilisteks idealistideks, kuigi vanemad inimesed olid veendunud, et nende suhtumisi ja soove on mõjutanud eelkõige hiljuti lõppenud sõda ning et nad on lihtsalt sõja järjekordsed ohvrid. Julia ja Frances, vanaema ja ema, aitavad mitte üksnes oma lapsi ja lapselapsi, vaid ka nende sõpru, kes samahästi kui elavad suures külalislahkes majas. Teemad ja ideoloogiad, mida kuuekümnendatel laua ümber arutatakse, viivad seal istunud noored hiljem võimukoridoridesse, ajakirjandusse, aga ka Kolmandasse Maailma, seejuures ühe neist aidsi all kannatavasse Lõuna-Aafrika külasse. Lessing tajus väga tundlikult kõike, mis toimus ühiskonnas, ning seda kui täpne oli mõni tema tähelepanek ja isegi ennustus, võis sageli mõista alles hiljem. Lõuna-Rodeesias kasvamine ja hilisem elu Inglismaal andsid talle teistsuguse vaatenurga ja arusaamise kui nii mõnelegi teisele vaid ühes keskkonnas elanud inimesele. Teda on ka nimetatud üheks 20. sajandi olulisemaks mõtlejaks.