"Jäävad ainult silmad" on novellikogu, mille tegelased on kõik ühel või teisel moel häiritud. Tüli tekitavad OnlyFansi sisuloojad, maailmalõpu toidupuudus, ahistajast naabrimees, ootamatu kehamoondumine ja omaenda riukalik ajukeemia. Kuidas sellest kõigest küll pääseda? Ja kas see on võimalik?

Suuremas osas kogumiku tekstidest maalib Müürsepp tublisti üle võlli keeratud portreid meid igapäevaselt ümbritsevatest inimestest – ruumi jagub hoolitsevale emale, suurkorporatsiooni juhile, ööklubilistele ja üksikutele vanainimestele. Kaasa ei lasta meil aga kellegi elusaatusega minna. Pigem on tegelased meie ees näidetena, keda turvaliselt kauguselt jälgida, neis omaenda elust tuttavaid mustreid ära tundes ja neid seejärel unustades. 

Autorilt on varem ilmunud luulekogud "Paradoksid", "Blondiine armastav mees" ja "Strippari pisarad". "Jäävad ainult silmad" on tema esimene proosateos.

Voltaire on leedu aadlinaise Marta Skowrońska, tsaar Peeter I abikaasa ja esimese Vene keisrinna Katariina I elu nimetanud „kõige uskumatumaks esilekerkimiseks, 18. sajandi Tuhkatriinu looks”. Kuid see autentsetele ajastu allikatele tuginev romaan lõhub iga muinasjutu stereotüüpe. Vaevalt viieaastaselt orvuks jäänud Marta Skowrońska koges noorpõlves nii teenija, pesunaise, sõjavangi kui ka seksiorja saatust. Olnud leedu soost favoriidi Aleksandr Menšikovi salaarmastatu, sai temast hiljem tolle parima sõbra Peeter I armuke ja naine. Kahe leedulase ja Vene tsaari vahel pulseerib pingest laetud armastuse ja sõpruse kolmnurk, mida valitseb pideva kahtluse õhustik: kes kellega manipuleerib, kes on ohver, kes võrgutaja, kes kupeldaja? Millise saatuse määrab võim? On see muinasjutt või tragöödia?

Kunstiajaloo doktori, kirjaniku Kristina Sabaliauskaitė uusim romaan „Peetri keisrinna” on romaanidiloogia esimene osa. Teos valiti 2019. aastal Leedu ühe suurima uudisportaali 15min.lt konkursil aasta raamatuks.

Romaani peategelane, inimpõlgurist dokumendivõltsija Simone Simonini, kelles tõelist kirge äratab vaid lookas toidulaud, pakub oma teeneid eri riikide valitsusametnikele, salateenistustele ja politseile, liigub topeltagentide, äraandlike ohvitseride ja patuelu elavate vaimulike seltskonnas, käib läbi garibaldiinide, jesuiitide, satanistide, vabamüürlastega. Romaani tegevus hargneb 19. sajandil, Itaalia ühendamisest Dreyfusi afäärini, taustaks Siioni tarkade protokollide tekkelugu. Kus iganes Simonini ka ei viibiks – Torinos, Palermos, Pariisis –, ikka kujundab ta vihkajalik meelelaad käratult ajalugu, jättes endast maha hukatust ja valu. Kui peategelane välja arvata, on romaani tegelaskujud eranditult elust võetud. Ent võib ka juhtuda, et kõige tõetruumaks osutub nimelt loo ainus väljamõeldud tegelane, sarnanedes mõne teisega, kes on endistviisi meie keskel. Umberto Eco (1932–2016) on maailmakuulus Itaalia semiootik, kirjanik ja keskaja uurija. Oma akadeemilise uurimistöö kõrval jõudis Bologna professor ja Tartu ülikooli audoktor kirjutada kokku seitse romaani, suure menu pälvinud „Roosi nimest” (1980) kuni viimaseks jäänud „Puhta nullini” (2015). Eesti keelde on neist seni tõlgitud viis.

Uus-Böömimaa. Ameerika. Torm. Must mees leiab ühel ööl valge maha jäetud beebi. Mees võtab tüdruku – kerge nagu tähe – ja otsustab ta koju viia. London. Inglismaa. Pärast börsikrahhi. Leo Kaiser oskab küll raha teha, ent ta ei oska taltsutada seda keevat armukadedust, mida ta oma parima sõbra ja oma naise vastu tunneb. Kas ta vastsündinud laps on üldse tema oma? Uus-Böömimaa. Seitseteist aastat hiljem. Poiss ja tüdruk armuvad, aga kumbki neist ei tea paljutki sellest, kes nad on ja kust tulevad. Jeanette Wintersoni uues versioonis Shakespeare’i „Talvemuinasjutust” on küll tunda originaali kaja, aga lugu ise on täiesti nüüdisaegne. Selles kõrgete panustega mängus, mis võib lõppeda nii tragöödia kui ka andestusega, on tähtis roll Ajal. Varem või hiljem leitakse kaotatu alati üles. „Sel pikal ajal” ilmub Hogarth Shakespeare’i sarjas. Sarja raamatute autoriteks on meie aja tuntud kirjanikud, teiste seas Margaret Atwood, Gillian Flynn, Howard Jacobson, kes on oma romaani aluseks võtnud mõne südamelähedase Shakespeare’i näidendi. „Meil kõigil on mõni talismaniks muutunud tekst, mida endaga kaasas kanname ja mis omakorda meid kaasas kannab. Olen „Talvemuinasjutuga” töötanud erinevate maskeeringute varjus juba palju aastaid,” tutvustab Winterson oma valikut. „Sel pikal ajal“ on sarja esimene raamat.