Tooted

Valik tekste viimasest ja eelviimasest ajast. Tekste raamatukriitikast kuni filmikriitikani.

"Ma pärandan selle teose kuulsale maalikunstnikule härra Abraham Constantinile palvega anda see kümme aastat pärast minu surma mõnele trükkalile, kes poleks vagatseja, või paigutada see mõnda raamatukokku, kui keegi seda trükkida ei taha. B(envenut)o Cellini autobiograafia ilmus viiskümmend aastat pärast tema surma."

Esimene ulatuslikum eestikeelne ülevaade jazzi, 20. sajandi ühe olulisema muusikavoolu arengust

Raamat pakub panoraamset vaadet II maailmasõja teisest leerist, Saksamaa ja tema liitlaste selja tagant. Rindekorrespondendina liigub autor Ukraina steppides, Bessaraabias ja Karjala rindel, kuid pääseb kuulsa kirjaniku ja beau monde'i esindajana ka Rootsi kuninga salongi ja Poola kindralkuberneri pidulauda. Malaparte kirjeldused on väga värvikad ja nägemuslikud.

On mõnel siidivennal
pea haige, kärnas kärss.
Siin aitab ainult vemmal --
jah, tubli vemmalvärss.

Sest etem toorest sõimust
on teravmeelne salm
ja üle toorest võimust
on mõistujutt ehk valm.

Pealtnäha lausa lapsik
on mõni mõistujutt,
kuid valusalt kui vapsik
ta salvab sunnikut.

Kogumik koondab Hasso Krulli viimase nelja aasta kirjutisi uutest avastusretkedest kunsti-ilmas.

Mille üle me oma ajaloos uhkust tunneme? Esivanemate üle, kes lasksid 13. sajandil suurema osa Eestist maha põletada ja lõpuks painutasid pea ikkagi ristimärgi alla? Või meie ennesõjaaegse põlvkonna üle, kes talus pikkade hammastega 1918-1939 üht vähesoovitud rahvusvähemust, laskis 1939. aastal sisse uue ja halvema maailma ehitajad ning leidis end lõpuks 1944. Aastal põlisvaenlasega ühest kaevikust, seljas ülimalt germaanilike tähistega munder? Eesti ajaloo praegune käsitlus ei ole ainus võimalus meie ajaloost rääkimiseks. Ja kui meile tundub, et praegust ajalookäsitlust iseloomustab loodusseadusele omane vääramatus -- eestlasel ei saagi olla teistsugust ajalootunnetust! --, siis on see eksitus.

PAPÜÜRUS Maailmast ei saa puhtandit: kivitahvlid murenevad, ja tõed on kruus ränduri talla all: püsiv on kiri liival mõõna ajal, mõistetamatu, jalajäljed lõpevad randa. Mina valvan määnduva papüüruse valgel, kuulan liiva sirinat katkises kellas, äravalguvat aega, ja trepid viivad vee alla: meie läheme sama teed, sambad, maailma kandjad, varisevad risti-rästi, sulgevad tagasitee.