Kogumik sisaldab:

• "Dubrovski"
• "Kapteni tütar"
• "Kadunud Ivan Petrovitš Belkini jutustused" 

"Dubrovski" aluseks on tõestisündinud juhtum, mille Puškini lähem sõber P. Nastšokin talle jutustas. Rikas ja tugev naaber oli kehva valgevene mõisniku Ostrovski paljaks laastanud, ta mõisa ära võtnud ja Ostrovski hakkas röövliks. Kuna altkäemaksude süsteem ja tsaariametnike müüdavus oli sel ajal laialt levinud, siis olid sellised üksteise paljaks laastamised mõisnike vahel üsna sagedased nähtused. Puškin võttis küll aluseks juhtumi Ostrovskiga, kuid tegi loo romantilise faabulaga keerulisemaks ja andis peakangelasele "õilsa röövli" iseloomujooned. Kuid selle, veidi kunstliku kuju seadis autor vene pärisorjuse raamidesse, mille ere kujutamine teeb "Dubrovski" üheks paremaks realistlikuks romaaniks vene kirjanduses üldse.

"Kapteni tütre" aines on võetud Pugatšovi mässu ajajärgust. Mäss puhkes Katariina II ajal, aastal 1773, Uurali kasakate keskel, kust kandus laiali Kaasani ja teistesse naaberkubermangudesse. Mässu põhjuseks oli üldine alama klassi rahulolematus valitsusega, mida oskas kasutada võimude poolt taga otsitav Doni kasakas Pugatšov, kes nimetas end keiser Peeter III-ks.

"Kadunud Ivan Petrovitš Belkini jutustused" on Aleksandr Puškini viieosaline proosatsükkel, mis ilmus esmakordselt 1831. aastal. Tegemist on Puškini esimese suurema proosateosega, kus ta esineb fiktiivse autorina — Ivan Petrovitš Belkinina — ja esitab jutustused justkui tema kogutud lugudena.

Jutustused "Kadunud Ivan Petrovitš Belkini jutustused" kogumikus:
– Lask – duellist ja au küsimusest
– Tuisk – saatuslikest juhustest ja armastusest
– Kirstutegija – tumedama tooniga lugu surmast ja pettusest
– Postijaam-ülem – liigutav jutustus isa ja tütre suhetest
– Talutüdruk-preili – identiteedi ja sotsiaalse staatuse mängud

Käesolevas raamatus hargnevad sündmused kulgevad vana läbiproovitud skeemi järgi, mis on end sajandite vältel õigustanud. Kangelannal on valida mitme pealtnäha kõlbliku džentelmeni vahel. Valik toimub vähemsoovitavate kandidaatide järkjärgulise mahakandmise meetodil, aga mitmete üllatustega, nii et viimased saavad lõpuks esimesteks ja vastupidi. Kangelanna langeb algul eksiarvamuste ohvriks, vabaneb neist mitmete kibedate läbielamiste hinnaga, saavutab sisemise küpsuse ja viib kampaania edukalt lõpule. Jane Austen jälgib oma kangelannasid ja kangelasi iroonilisel pilgul, aga suhtub üsna tõsiselt niisugustesse elu põhinõuetesse nagu perekonnaõnn, ühiskondlik tunnustus ja varanduslik kindlustatus.

Inglise kirjaniku ja kriitiku Edward Morgan Forsteri (1879–1970) «Howards End» (1910) on kirjaniku mainekaim romaan. See on vaimukas jutustus, mille sündmused leiavad aset ühes väikeses Inglise külas. Forster kirjeldab kahe naabri vahelisi suhteid, milles põrkuvad pisut boheemlaslik kunsti- ja kirjandusmaailm ning karm realistlik ärimaailm. Ühel poolel on õed Margaret ja Helen Schlegel ning teisel Wilcoxide perekond. Õhkkonna muudavad pingeliseks nende keerukalt põimunud suhted. Heleni impulsiivne abielu Paul Wilcoxiga, Margareti soojad suhted kadunud mrs. Wilcoxiga, ning kahe perekonna muud kokkupuuted moodustavad raamatu edenedes tervikliku loo. Siin on peategelaste läbimõtlematuid tegusid, kiirelt vahelduvaid tundepuhanguid, vääritimõistmisi ning tegude paratamatuid tagajärgi – teisiti ei saakski, kui omavahel vastandatakse kaine mõistus ja südame hääl. 1991. aasta samanimelises filmis tegid kaasa Hollywoodi tippnäitlejad Emma Thompson ja Anthony Hopkins. Kokku on Forsteri teoste põhjal valminud viis Hollywoodi ekraniseeringut.

Kui ma vahel näin uhkustavat oma võitlusosavusega, siis palun ikka meeles pidada, et võitlemine on mu elukutse. Ja nii ma olengi uhke selle üle, et kahel planeedil pole kunagi leidunud suuremat sõjameest kui Heliumi prints John Carter.

"Kohtunikud," lausus ta, " käesoleval juhul ei saagi olla kahesugust otsust. John Carter ei või kauem olla Heliumi printsiks..." ta peatus, "kuid selle asemel olgu ta Barsoomi sõjajumalaks!"