Tooted
Huvitav arutelu inimese alateadvuse evolutsioonilise päritolu üle. Autor on pikka aega elanud keset Aafrika ürgloodust ning jälginud lähedal elutsevaid tšakmapaaviane. "Me alustasime ilma ühegi kinnistunud arusaamata ja meil polnud ühtegi teooriat, mida oleks tulnud tõestada. [---] Tšakmapaavianide mentaalsed protsessid on niivõrd sarnased inimeste omale, et tegelikult osutus võimatuks neid kriitiliselt uurida ilma igapäevast inimeste kogemust justkui standardit aktsepteerimata."
Tuntud prantsuse kriminaalromaanide autor Gaston Leroux (1868–1927) on Eestis tuntud ennekõike romaani „Ooperikummitus“ loojana. Vähem on eesti lugeja tuttav tema kriminaalromaanidega, kus läbivaks tegelaseks on Joseph Rouletabille, noor terane reporter ja nutikas analüüsija, tänu kellele lahenevad nii mõnedki esmapilgul lahendamatuna näivad situatsioonid ja saladused. Rouletabille kuulub kirjandusliku tegelasena samasse kategooriasse kui Sherlock Holmes, Hercule Poirot, Miss Marple, Nero Wolfe, Martin Beck – kui loetleda kõige tuntumaid.
Käesolev töö käsitleb laulu „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ ajalugu ning selle osa eesti rahva elus. Ajaliselt haarab see perioodi alates 1869. aastast kuni kaasajani, seega kokku rohkem kui 110 aastat.
Juuksur Helena leitakse surnuna omaenda voodist. Esialgu ei paista juhtum mõrvana, kuid Harjunpääl tekib kahtlus, kui ta märkab, et Helena raha ja poiss-sõber on kadunud. Peagi selgub, et poiss-sõber on avalikkusele ohtlik petis. Armastuse seadused paljastavad endi karmimad küljed – sealhulgas selle, kuidas nad kontrollivad politseiniku enda elu.
Kriitikakogumik, mis sisaldab teoreetilisi analüüse ja käsitleb eesti kirjandust ning kirjanikke. Artikleid aastast 1978–1992.
Õudusnovelle aastaist 1990–1994.
Sisu:
- "Surma mõrsja"
- "Tõugud"
- "Saatanlik eksitus"
- "Sabat"
- "Must laul"
- "Ämblike needus"
- "Täiskuu"
- "Öö silmad"
- "Merevahune köis"
- "Sõnajalaõis"
- "Maja keset roose"
- "Tuledeemon"
- "Roheline küünal"
- "Kutse koolnule"
- "Igavese elu orjad"
- "Kieukaani kiired"
- "Hüatsintsõrmus"
- "Sammud sinises toas"
"Nüüd siis on kirjanikud absoluutselt vabad!" röökis Usmer pimedusse ja tühjusesse. "Kirjandus on nüüd lõpuks ometi vaba kohustusest olla moralist, dissident, rahvavalgustaja, koduõpetaja, ajalooline mälu, dissident, seksuaalinstruktor, pastor, rahvuslane, internatsionalist, antikommunist, konspiraator, lipukandja, tulehoidja, saladuste laegas… Aga kirjandus ei oska saabunud vabadusega midagi peale hakata, kirjandus tunneb ennast armetult ja lindpriilt. Kirjandus on nagu masendunud töötatööline, kes pargipingil istudes vaatab, kuidas oma „Mercedeses” kihutab mööda koolivend, kes nüüd on metalliärimees või pornokinotööstur! Kurat! Parim kirjanik on surnud kirjanik! Aga meie jätame järele alles pärast letaalset lõpplahendust!"
Ameerika kuulsaim novellist O. Henry (William Sidney Porter, 1862-1910) pidas kireva, seiklusrohke elu vältel mitmeid ameteid. Oma kirjanikuande avastas ta hilja, ometi jõudis ta luua sadu ülipopulaarseks saanud jutte. Ka eesti keeles on neid korduvalt välja antud. "Kapsad ja kuningad" on tema ainus romaan, nauditavalt humoorikas ja põnev. "Kapsaste ja kuningate" tegelased otsivad innukalt, mõnigi kord seadustest hoolimatult üle astudes kiire rikastumise võimalusi paradiisliku loodusega maanurgas, mis on tulvil saladusi ja romantikat. "Lisage veidi armastust ja salasepitsusi," tutvustab autor oma loomingumeetodit, "ning tähistage teerada, mis viib läbi sündmustiku keerdsõlmede, siia-sinna poetatud troopikamaa dollaritega, mis pole soojad mitte niivõrd päikeselõõsast kui õnneküttide kuumavate käte puudutustest, siis näib teile, nagu oleks teie ees elu ise!"
Selles raamatus on seitse kultuuriloolist novelli. Kõigi nende peategelasteks on konkreetsed ajaloolised isikud, olgu see Jakob Hurt, Carl Oettel või veneaegne rahvakoolide inspektor Svetšnikov. Niminovell "Kartaago kiirrong" kujutab soome-rootsi suurpoetess Edith Södergrani elu viimast kevadet.
Admiral Koltšaki elu- ja valitsemisheitlusi käsitlev "Võimu rist" sai 1996. aastal Tuglase novelliauhinna.
"Kuidas tekivad pilved" ja "Hellenurme õhtud" ilmusid akadeemik Middendorfi suguseltsi ülemaailmse kokkutuleku puhul 1997. aastal eriraamatuna saksa keeles.
Väike õudusromaan, nagu nimetab seda Teet Kallas ise. Samas ka südamlik-nostalgiline tagasivaade 50ndatesse. Mõnus lugemine kindlasti neile, kelle lapsepõlv sellesse aega on jäänud, nagu ka neile, kellel see parasjagu käsil on. Esikaane maastikufoto tegi autor neljakümne aasta eest. Just sellel tühermaal, kus praegu kerkib jõenire taga taeva poole elektrijaama korsten, toimuvadki romaani põnevamad sündmused, mis raamatu lõpus võetakse kokku nii: "See veider lugu, mida minu lapsepõlves kodukandis mõnikord sosinal või ka muigamisi levitati, rääkis ju mingist müütilisest Kontkäest, mis viskuvat maapõue sügavusest mitme kilomeetri kõrgusele, et rüvetatud taevast kinni püüda ja karistada jultunud võõramaalaste tigedaid lennukeid."
Autentsel materjalil rajanevad lood räägivad Vorkuta vangilaagritest stalinistliku terrori ajal 40-ndate aastate teisel poolel.
"Kodu on ilus" on Mats Traadi 1985. aastal ilmunud romaani "Üksi rändan" järg ja kujutab selle peategelase Kalju Soa elukäiku viiekümnendate aastate algusest tänapäevani.
Munkadekloostri aednik, kes auväärse abtissi toas kadakasuitsuga täitõrjet tegi (sest abtiss oli lõpuks ikkagi otsusele jõudnud, et meesterahva hais tema toas ei saa olla hullem kui kari tigedaid täisid), kaotas tolle voodi alla oma kunagise armsama sukapaela – häda ja viletsus, kui see peaks üles leitama – ja selle tagasisaamiseks ei jäänud tal üle muud, kui koos oma maasoost abilisega kratt valmis teha. Aga tegijate vaga meelelaadi tõttu tuli kratt ka sugugi mitte pahalane, vaid selline süütu loomuga. Tegi lahti oma rukkilillesinised silmad ja lubas vagal meelel hakata “klistuse auks klaami koljama”. Ja soovis koheselt teada saada, kes ta emme on. Kuuldes, et eks see vist neitsi Maarja ole, teatas elukas, et “no siis on kollas” ja nõudis pippi ja puppu… …
Juba esimesel neljapäeval tulnud kratile hing sisse, muidu kuluvat ikkagi kolm neljapäevaööd ära. Ja verd polnud loomulikult vajagi. Aap pomisenud rehe all tasa-tasa: „Upelsteni nimel, olgu sul hing sees! Nii et, hea õpetaja, sellele kratile, kes ausa Madli sukapaela peab ära tooma, saame elu sisse küll. Ja veel oma hingeõnnistust ohtu seadmata!”
Suurlinn laieneb. Kui hakatakse rajama pealesõiduteed magistraalile, satub ohtu ümbruskonna viimane puudesalu Kullimets. Lähikonna asumite elanikud, kes seni on oma aega sisustanud seriaalide vaatamise ja omavahelise nääklemisega, leiavad äkki, et midagi on vaja metsaraiumise vastu ette võtta. Seda enam, et samal ajal ilmub sinnakanti Mando, kummaline mees, kelle imelikud teod tunnustähtedena mõjuvad. Kullimetsa päästekomitee tegevus saab sisse uue hoo „Lageraie“ on terav ja äärmiselt vaimukas olustikukriitika, mis on suunatud nüüd juba meilegi päevakorrale tõusnud arutu tarbimisühiskonna mentaliteedi vastu. Tendentsid, millest kirjutab Degenhardt, on iseloomulikud kaasaegsele Saksamaale, ometi rabavalt sarnased sellele, mis toimub meie endi kodudes.
"Loojangul lahkume Tallinnast" on Einar Sandeni 1979. aastal ilmunud pseudoajalooline põnevusromaan.
Endine EK(b)P KK I sekretär ja väga laia haardega spioon Karl Säre ilmub 1960. aastate keskel välja ühes Lõuna-Ameerika riigis. Vähki põdev mees teatab USA saatkonna töötajatele, et on valmis nendega koostööd tegema ning lubab anda nimekirja 1944. aastal Läände siirdunud Nõukogude agentidest.
Teose keskne tegelane ajakirjanik Margus Tamm saab briti luureohvitserilt ülesandeks see tõendusmaterjal ära tuua.
See romaan on austusavaldus tööle, mida tehakse Keenia rahvusparkides, kus tulevastele põlvedele säilitatakse Ida-Aafrika puutumatut loodust, ja tunnustuseks neile meestele, kelle hoole all need reservaadid on. Romaani tegevus areneb Ambolesi reservaadis.
Kas kurjus on ületatav? Kas lunastus on võimalik? Kas maailm hukkub? Kes pääseb paradiisi? Kuidas sinna pääsetakse? Neile eshatoloogilistele küsimustele leitakse vastus evangeeliume, Pauluse kirju ja Johannese ilmutusraamatut võrreldes. Lugeja tutvub ristiusu kesksete mõistetega, ta kogeb apostel Pauluse ja Johannese isiksuste suurust. Sobib sissejuhatavaks lektüüriks Uude Testamenti süvenemisel kõigile, sh gümnaasiumi vanema astme õpilastele ja üliõpilastele.
Jaan Krossi "Mesmeri ring" on mõtteline järg romaanile "Wikmani poisid". Jaak Sirkel asub 1938. aastal õppima Tartu Ülikooli ning meie ees rullub lahti kogu ea- ja ajastukohane igapäevaelu ja suure maailma dramaatilised sündmused. 1930ndate Tartu, ülikoolielu, seltsid, korporatsioonid ja kohvikud, loengud, õppejõud ja kaastudengid, harjumine iseseisva eluga, lõputud vaidlused, sõprus ja armastus. Tõusva pingega jälgitakse elu ilusamate aastate taustal toimuvat Eesti iseseisvuse kaotamist, sõja puhkemist ning selle mõju inimsaatustele.
„Härra komissar,
kui Teie seda kirja loete, olen mina juba surnud. Enda surmas süüdistan ma oma naist. Ta soovis minu surma ja juba pikka aega on ta sellest unistanud. Kui Te teda küsitlete, selgitab ta Teile kõik. Ma tunnen teda hästi. Ta haarab kinni esimesest võimalusest Teid üllatada ...“
Rex Stouti kriminaalromaani peategelasteks on eradetektiiv Nero Wolfe ja tema sekretär Archie Goodwin. Käesolevas romaanis satuvad nad juhuslikult peale autoavariid ühe restoranipidaja maavaldustele. Seal saavad nad juuresolijaiks surmajuhtumile, kus pull Caesar tapab naabrusest pärit noormehe. Kuid kas oli ikka tapjaks pull? Algab juurdlus.
Romaani tegevusajaks on kuuekümnendad aastad, peategelaseks neli sõpra, kes ühel või teisel määral kannavad toonase vaimsuse – aga ka naiivsuse – pitserit. See on romaan noorusest, ent mitte ainult. Ei teadnud ju keegi neist näiteks 1967. aastal täpselt öelda, et juba on ta saabunud, kafkalik stagnatsiooniperiood, mille kätte murenesid mitmed põlvkonnad – ka „Niguliste“ eluummikus kangelased.
Aldous Huxley kuulub meie sajandi eriti silmapaistvate ja väga omanäoliste kirjanike hulka. Ta on üks neist muutuvaist kirjanikest, kelle stiil, rütm ja huvialad on olnud pidevais ümberhinnanguis. Seekord tutvustame teile noort Huxley´t, kelle huviorbiidiks oli tollal, neil kolmekümnendail aastail kergelt satiiriline suhtumine inglise aristokraatia mõneti hapuksläinud traditsionalismi. Tol ajastul põrkusid kokku mõnus materialistlik maailmakäsitlus ning kõik see uus, mille tõid endaga kaasa Einstein, Freud ja Lobatševski. Tolles maailmavaatelises, äärmiselt põnevas mõistete hägunemises tärkaski noore Huxley võrdlev-uuriv vaim. Laiemalt teada Huxleyle, kelle loomingus on suur osakaal müstitsismil, eetika suhtelisusel ja kes on oma hilisemate teoste tõttu laiemalt tuntud, vastandub käesolevas romaanis noor, vaimukas, elegantne, sädelev Huxley, kes on nii erinev tollest tavapäraselt kanoniseeritud Huxleyst.
"Mu eesmärgiks polnud sel korral püüda taastada meie ajaloo ühte perioodi, selleks et seal - jutustuse ja selle tegelaste kudumi vahendusel - tuleks päevavalgele selle üleajalooline sõnum, vaid esitada, niipalju kui seda võimaldab romaanižanr, küsimusi südametunnistuse kohta." - Kostas Asimakopulos
Juhan Jaik meenutab mitmes mõttes Hans Christian Anderseni – mõlemad pärit vaesest perest, haridustee jäi kõigile püüdmistele vaatamata lünklikuks, mõlemad innuka, entusiastliku, kõrgelennulise, reeglitest ohjeldamata loomingulaadiga, mis tegi nad avatuks kirjandusmaailma halastamatu konkurentsivõitluse pilkavatele rünnakutele. Ja lõpuks – nii Andersen kui Jaik püüdsid kogu elu teostada end täiskasvanutele kirjutatuga, aga said tunnustust hoopiski lastele jutustatud muinasjuttude eest. Pombi raamatute sarja teine raamat.
Juhan Jaik meenutab mitmes mõttes Hans Christian Anderseni – mõlemad pärit vaesest perest, haridustee jäi kõigile püüdmistele vaatamata lünklikuks, mõlemad innuka, entusiastliku, kõrgelennulise, reeglitest ohjeldamata loomingulaadiga, mis tegi nad avatuks kirjandusmaailma halastamatu konkurentsivõitluse pilkavatele rünnakutele. Ja lõpuks – nii Andersen kui Jaik püüdsid kogu elu teostada end täiskasvanutele kirjutatuga, aga said tunnustust hoopiski lastele jutustatud muinasjuttude eest. Pombi raamatute sarja kolmas raamat. Sarja kuuluvad veel “Pombi ja Üdsimärdi nõiad” ning “Pombi ja esivanemate kuld”