Tooted

Huvitav arutelu inimese alateadvuse evolutsioonilise päritolu üle. Autor on pikka aega elanud keset Aafrika ürgloodust ning jälginud lähedal elutsevaid tšakmapaaviane. "Me alustasime ilma ühegi kinnistunud arusaamata ja meil polnud ühtegi teooriat, mida oleks tulnud tõestada. [---] Tšakmapaavianide mentaalsed protsessid on niivõrd sarnased inimeste omale, et tegelikult osutus võimatuks neid kriitiliselt uurida ilma igapäevast inimeste kogemust justkui standardit aktsepteerimata."

Nüüd, kus detektiivi ei olnud enam näha, tundis Jimmy senisest suuremat rahutust. Ta kontrollis, kas korteriuks on ikka kindlalt kinni, käis Sinnete'i toas, mille aknast pääses tuletõrjetrepile. Raudne aknavõre oli riivis. Jimmy tuli tagasi oma tuppa, lukustas ukse, istus kirjutuslaua taha, avas raamatu ja püüdis lugema hakata, paraku tantsisklesid tähed ta silme ees. Mida teha, kui on teada, et sind tahetakse tappa? Mõrvarit ennetada? Nõnda praktiseeritakse Metsiku Lääne filmides ... Aga see siin ei olnud film, vaid koletu tõelisus. "Taevas appi, ma nägin seda meest oma silmaga! ... Linda, ma tahan sulle midagi öelda. Sa ei kujutle, mismoodi see on, kui ühtäkki sinu pihta kõmmutatakse. Sul ei tule mõttessegi appi karjuda või politseid kutsuda. Sa ei mõlgutle enam ei kohtu õiglusest, kättemaksust ega muust. Su ainus lootus on: "Mees, anna jalgadele valu! Lippa! Jookse elu nimel!"

Tuntud prantsuse kriminaalromaanide autor Gaston Leroux (1868-1927) on Eestis tuntud ennekõike romaani "Ooperikummitus" loojana. Vähem on eesti lugeja tuttav tema kriminaalromaanidega, kus läbivaks tegelaseks on Joseph Rouletabille, noor terane reporter ja nutikas analüüsija, tänu kellele lahenevad nii mõnedki esmapilgul lahendamatuna näivad situatsioonid ja saladused. Rouletabille kuulub kirjandusliku tegelasena samasse kategooriasse kui Sherlock Holmes, Hercule Poirot, Miss Marple, Nero Wolfe, Martin Beck - kui loetleda kõige tuntuimaid.

Lugu krantsist, kelle nimi oli Benji. Tema kõige suuremad sõbrad olid doktor Chapmani lapsed Paul ja Cindy. Nende hoidja Mary toitis krantsi igal hommikul maitsvate paladega. Aga siis hakkas juhtuma koledaid asju!

Ühe sõjapõgeniku autobiograafiline jutustus. "Kõik sündmused selles raamatus on ka tegelikult olnud, kuid tegelaskujud on autori fantaasia, nii et igasugune sarnasus tõeliselt elanud inimestega on puhtjuhuslik."

Madeliefi-lood muutsid märgatavalt Hollandis valitsenud arusaamu lastekirjandusest.

Romaani tegevus toimub ühes baltisaksa mõisas I Maailmasõja ja Vene revolutsiooni järellainetuses. Raamat ilmus 1939. aastal, kolm kuud enne II Maailmasõja puhkemist, niisiis umbes 20 aastat pärast sündmusi, millest juttu tuleb. Romaani aines näib meile väga kauge, kuid ometi ka väga lähedane - väga kauge sellepärast, et järgnenud kahekümne aasta jooksul on neile seikadele ladestunud lugematul arvul uusi kodusõjaepisoode, ja väga lähedane, sest siin kirjeldatud kõlbeline segadus on seesama, millesse me oleme nüüdseks veelgi sügavamale langenud.

Juuksur Helena leitakse surnuna omaenda voodist. Esialgu ei paista juhtum mõrvana, kuid Harjunpääl tekib kahtlus, kui ta märkab, et Helena raha ja poiss-sõber on kadunud. Peagi selgub, et poiss-sõber on avalikkusele ohtlik petis. Armastuse seadused paljastavad endi karmimad küljed – sealhulgas selle, kuidas nad kontrollivad politseiniku enda elu.

Õudusnovelle aastaist 1990–1994. 

Sisu:

• "Surma mõrsja"
• "Tõugud"
• "Saatanlik eksitus"
• "Sabat"
• "Must laul"
• "Ämblike needus"
• "Täiskuu"
• "Öö silmad"
• "Merevahune köis"
• "Sõnajalaõis"
• "Maja keset roose"
• "Tuledeemon"
• "Roheline küünal"
• "Kutse koolnule"
• "Igavese elu orjad"
• "Kieukaani kiired"
• "Hüatsintsõrmus"
• "Sammud sinises toas"

Seal elas Vinny (tädike põrgust), ärritav ja ärrituv – "Lõbu ei aita pesu pesta" – oma kasside ja metsaõunanäoga. Ning Gordon, kes nad seitsmeks aastaks unustas, ja kui nad talle meelde tulid, naasis koos paksu Debbie'ga, kes jagas oma ainukest ajurakku puudliga ja kelle juhadega oli midagi viltu. Ja veel elasid seal lapsed Charles ja Isabel. Aknearmiline Kadunud Poiss Charles saatis aega mööda, oodates tulnukate külaskäike ja ema tagasitulekut. Kuid tegelikult kuulub see lugu Isabelile – kahekümnenda sajandi sogases keskpaigas puudetänavail sündinud Isabel kukub üha ajaaukudest sisse ja välja. Isabel on kuueteistkümnene ja ka tema ootab ema tagasitulekut – kõhna, ohtlikku Elizat, kes lõhnab nikotiini, Arpege'i ja seksi järele ning kelle kaotsiminek on osa mõistatusest, mis on metsasüdames ikka veel alles.

"Nüüd siis on kirjanikud absoluutselt vabad!" röökis Usmer pimedusse ja tühjusesse. "Kirjandus on nüüd lõpuks ometi vaba kohustusest olla moralist, dissident, rahvavalgustaja, koduõpetaja, ajalooline mälu, dissident, seksuaalinstruktor, pastor, rahvuslane, internatsionalist, antikommunist, konspiraator, lipukandja, tulehoidja, saladuste laegas… Aga kirjandus ei oska saabunud vabadusega midagi peale hakata, kirjandus tunneb ennast armetult ja lindpriilt. Kirjandus on nagu masendunud töötatööline, kes pargipingil istudes vaatab, kuidas oma „Mercedeses” kihutab mööda koolivend, kes nüüd on metalliärimees või pornokinotööstur! Kurat! Parim kirjanik on surnud kirjanik! Aga meie jätame järele alles pärast letaalset lõpplahendust!"

Töökad ja toredad naised väärivad aeg-ajalt tänuks väikest kinki. Lilled närtsivad, šokolaad teeb nad paksuks ja pesu on kindlasti vale mõõtu. Kuid see väike tsitaadikogu naiste kiituseks ei koltu ega vanane ning on alati paras. See on ideaalne kingitus kõige tähtsamale inimesele iga mehe elus.

Kolmeteist-aastase Sigridil on kummaline sõber härra Q, kellele ta kirjutab kõigist oma muredest ja rõõmudest. Ühel päeval saabub Sigridi juurde ootamatult väike tüdruk, kes ütleb end olevat Sigridi poolõde ja nõuab, et Sigrid peab aitama nende ühist vanaema vanadekodust "ära päästa". Nii satub loomult tagasihoidlik ja kartlik Sigrid põnevatesse seiklustesse-sekeldustesse, mille tulemusena lähebki kahel tüdrukul korda vanaema vanadekodust ära tuua ning ka Sigridi ema ja isa taas kokku viia.

Selles raamatus on seitse kultuuriloolist novelli. Kõigi nende peategelasteks on konkreetsed ajaloolised isikud, olgu see Jakob Hurt, Carl Oettel või veneaegne rahvakoolide inspektor Svetšnikov. Niminovell "Kartaago kiirrong" kujutab soome-rootsi suurpoetess Edith Södergrani elu viimast kevadet.

Admiral Koltšaki elu- ja valitsemisheitlusi käsitlev "Võimu rist" sai 1996. aastal Tuglase novelliauhinna.

"Kuidas tekivad pilved" ja "Hellenurme õhtud" ilmusid akadeemik Middendorfi suguseltsi ülemaailmse kokkutuleku puhul 1997. aastal eriraamatuna saksa keeles.

Väike õudusromaan, nagu nimetab seda Teet Kallas ise. Samas ka südamlik-nostalgiline tagasivaade 50ndatesse aastatesse. Mõnus lugemine kindlasti neile, kelle lapsepõlv sellesse aega on jäänud, nagu ka neile, kellel see parasjagu käsil on. Esikaane maastikufoto tegi autor neljakümne aasta eest. Just sellel tühermaal, kus praegu kerkib jõenire taga taeva poole elektrijaama korsten, toimuvadki romaani põnevamad sündmused, mis raamatu lõpus võetakse kokku nii: See veider lugu, mida minu lapsepõlves kodukandis mõnikord sosinal või ka muigamisi levitati, rääkis ju mingist müütilisest Kontkäest, mis viskuvat maapõue sügavusest mitme kilomeetri kõrgusele, et rüvetatud taevast kinni püüda ja karistada jultunud võõramaalaste tigedaid lennukeid.

"Kodu on ilus" on Mats Traadi 1985. aastal ilmunud romaani "Üksi rändan" järg ja kujutab selle peategelase Kalju Soa elukäiku viiekümnendate aastate algusest tänapäevani.

Üks kaasaja huvitavamaid ja isepäisemaid prantsuse kirjanikke Julien Gracq on sündinud 1910. aastal, töötanud ajalooprofessorina. Tema kuulsaim romaan "Kõrbe ja mere vahel" sai 1951. aastal Goncourt'i preemia, millest kirjanik eetilisetel kaalutlustel ja intellektuaalse vabaduse säilitamise nimel lahti ütles. See on äärmiselt poeetiline raamat nagu enamik Gracqi romaane ja käsitleb romantilises, võib-olla pisut sürrealistlikus stiilis inimese vastupanu vaimsele tardumusele ja füüsilisele virelemisele. Kõige üle valitseb aga igavese vabaduse sümbol - meri.

Munkadekloostri aednik, kes auväärse abtissi toas kadakasuitsuga täitõrjet tegi (sest abtiss oli lõpuks ikkagi otsusele jõudnud, et meesterahva hais tema toas ei saa olla hullem kui kari tigedaid täisid), kaotas tolle voodi alla oma kunagise armsama sukapaela – häda ja viletsus, kui see peaks üles leitama – ja selle tagasisaamiseks ei jäänud tal üle muud, kui koos oma maasoost abilisega kratt valmis teha. Aga tegijate vaga meelelaadi tõttu tuli kratt ka sugugi mitte pahalane, vaid selline süütu loomuga. Tegi lahti oma rukkilillesinised silmad ja lubas vagal meelel hakata “klistuse auks klaami koljama”. Ja soovis koheselt teada saada, kes ta emme on. Kuuldes, et eks see vist neitsi Maarja ole, teatas elukas, et “no siis on kollas” ja nõudis pippi ja puppu… …

Juba esimesel neljapäeval tulnud kratile hing sisse, muidu kuluvat ikkagi kolm neljapäevaööd ära. Ja verd polnud loomulikult vajagi. Aap pomisenud rehe all tasa-tasa: „Upelsteni nimel, olgu sul hing sees! Nii et, hea õpetaja, sellele kratile, kes ausa Madli sukapaela peab ära tooma, saame elu sisse küll. Ja veel oma hingeõnnistust ohtu seadmata!”

George Orwell (Eric Arthur Blair, 1903--1950) on tuntud eelkõige kui «Loomade farmi» ja «1984» autor. Ta võttis osa Hispaania kodusõjast vabariiklaste poolel. «Kummardus Katalooniale» (1938) on sõjakogemustele tuginedes kirjutatud detailiderohke ja tolleaegset poliitilist õhkkonda põhjalikult analüüsiv dokumentaaljutustus. George Orwell on kirjutanud oma raamatu kohta: «Viimase kümne aasta jooksul olen kõige rohkem tahtnud muuta poliitilisi kirjutisi kunstiks. Kui hakkan raamatut kirjutama, ei ütle ma endale: «Nüüd teen ühe kunstiteose valmis.» Kirjutan seepärast, et tahan paljastada mingit valet, tahan juhtida mingile tõsiasjale tähelepanu, ja mu esialgne mure on, et mind kuulda võetaks. Muidugi on minu raamat Hispaania kodusõjast «Kummardus Katalooniale» avameelselt poliitiline, aga suures osas on see kirjutatud omamoodi objektiivse vormitaotlusega. Püüdsin väga, et selles raamatus oleks kirjas kogu tõde, ilma et mu kirjanduslikud vaistud viga saaksid.»

Suurlinn laieneb. Kui hakatakse rajama pealesõiduteed magistraalile, satub ohtu ümbruskonna viimane puudesalu – Kullimets. Lähikonna asumite elanikud, kes seni on oma aega sisustanud seriaalide vaatamise ja omavahelise nääklemisega, leiavad äkki, et midagi on vaja metsaraiumise vastu ette võtta. Seda enam, et samal ajal ilmub sinnakanti Mando, kummaline mees, kelle imelikud teod tunnustähtedena mõjuvad. Kullimetsa päästekomitee tegevus saab sisse uue hoo… «Lageraie» on terav ja äärmiselt vaimukas olustikukriitika, mis on suunatud nüüd juba meilegi päevakorrale tõusnud arutu tarbimisühiskonna mentaliteedi vastu. Tendentsid, millest kirjutab Degenhardt, on iseloomulikud kaasaegsele Saksamaale, ometi rabavalt sarnased sellele, mis toimub meie endi kodudes.

"Loojangul lahkume Tallinnast" on Einar Sandeni 1979. aastal ilmunud pseudoajalooline põnevusromaan.

Endine EK(b)P KK I sekretär ja väga laia haardega spioon Karl Säre ilmub 1960. aastate keskel välja ühes Lõuna-Ameerika riigis. Vähki põdev mees teatab USA saatkonna töötajatele, et on valmis nendega koostööd tegema ning lubab anda nimekirja 1944. aastal Läände siirdunud Nõukogude agentidest.

Teose keskne tegelane ajakirjanik Margus Tamm saab briti luureohvitserilt ülesandeks see tõendusmaterjal ära tuua.

See romaan on austusavaldus tööle, mida tehakse Keenia rahvusparkides, kus tulevastele põlvedele säilitatakse Ida-Aafrika puutumatut loodust, ja tunnustuseks neile meestele, kelle hoole all need reservaadid on. Romaani tegevus areneb Ambolesi reservaadis.

Värviliste illustratsioonidega lastelugude raamat, kus peategelasteks kassid ja koerad.

Kas kurjus on ületatav? Kas lunastus on võimalik? Kas maailm hukkub? Kes pääseb paradiisi? Kuidas sinna pääsetakse? Neile eshatoloogilistele küsimustele leitakse vastus evangeeliume, Pauluse kirju ja Johannese ilmutusraamatut võrreldes. Lugeja tutvub ristiusu kesksete mõistetega, ta kogeb apostel Pauluse ja Johannese isiksuste suurust. Sobib sissejuhatavaks lektüüriks Uude Testamenti süvenemisel kõigile, sh gümnaasiumi vanema astme õpilastele ja üliõpilastele.

Jaan Krossi "Mesmeri ring" on mõtteline järg romaanile "Wikmani poisid". Jaak Sirkel asub 1938. aastal õppima Tartu Ülikooli ning meie ees rullub lahti kogu ea- ja ajastukohane igapäevaelu ja suure maailma dramaatilised sündmused. 1930ndate Tartu, ülikoolielu, seltsid, korporatsioonid ja kohvikud, loengud, õppejõud ja kaastudengid, harjumine iseseisva eluga, lõputud vaidlused, sõprus ja armastus. Tõusva pingega jälgitakse elu ilusamate aastate taustal toimuvat Eesti iseseisvuse kaotamist, sõja puhkemist ning selle mõju inimsaatustele.

Juba meie eelkäijad teadsid, et surnu võib pöörduda tagasi elavate hulka. Jutustusi sellest võib leida müütides, religioossetes tekstides, ajalookroonikates ja elulookirjeldustes. Millest siis võib rääkida sealpoolsest hämarusest tagasipöördunu? Meie sajandi 1970. aastatel hakkasid teadlased koguma kliinilise surma läbielanud inimeste mälestusi. Selgus, et need on üksteisega hämmastavalt sarnased...

Ehkki tegevus toimuks nagu Aafrikas ning selles on igal sammul tunda Nigeeria hääli, värve ja lõhnu, pole see hoopiski lugu Aafrikast. Seda romaani ei olegi võimalik lühidalt kokku võtta. Siin toimub paljutki, ehkki sündmustik pole õigupoolest üldse oluline. Oluline on see, mis toimub sündmuste ümber. Autori sõnum on üldinimlik. Peategelane Azaro pole tegelikult siit maailmast, ta on tulnud siia vaid lühivisiidile, kuid asjaolud on kujunenud teisiti... Romaani peetakse "maagilise realismi" üheks tippteoseks.

"Liiga palju naisi" seab Wolfe'i ja Archie silmitsi arvutute kaunite naistega. Wolfe'is tekitab see mõistagi õudust, Archies esialgu vaimustust. Aga kui selgub, et nad on silmitsi ka peaaegu tabamatu meistermõrvariga, tuleb mõlemal end kokku võtta ja kõik oma võimed mängu panna, et kaunitare kurja käe läbi mõne võrra vähemaks ei jääks.

Aldous Huxley kuulub meie sajandi eriti silmapaistvate ja väga omanäoliste kirjanike hulka. Ta on üks neist muutuvaist kirjanikest, kelle stiil, rütm ja huvialad on olnud pidevais ümberhinnanguis. Seekord tutvustame teile noort Huxley´t, kelle huviorbiidiks oli tollal, neil kolmekümnendail aastail kergelt satiiriline suhtumine inglise aristokraatia mõneti hapuksläinud traditsionalismi. Tol ajastul põrkusid kokku mõnus materialistlik maailmakäsitlus ning kõik see uus, mille tõid endaga kaasa Einstein, Freud ja Lobatševski. Tolles maailmavaatelises, äärmiselt põnevas mõistete hägunemises tärkaski noore Huxley võrdlev-uuriv vaim. Laiemalt teada Huxleyle, kelle loomingus on suur osakaal müstitsismil, eetika suhtelisusel ja kes on oma hilisemate teoste tõttu laiemalt tuntud, vastandub käesolevas romaanis noor, vaimukas, elegantne, sädelev Huxley, kes on nii erinev tollest tavapäraselt kanoniseeritud Huxleyst.

"Mu eesmärgiks polnud sel korral püüda taastada meie ajaloo ühte perioodi, selleks et seal -- jutustuse ja selle tegelaste kudumi vahendusel -- tuleks päevavalgele selle üleajalooline sõnum, vaid esitada, niipalju kui seda võimaldab romaanižanr, küsimusi südametunnistuse kohta." -- Kostas Asimakopulos

Asi näis nüüd päris kindel olevat; söör Marcus luges teletaibiteadetest, et kaks valitsust, keda see esmajoones puudutas, ei kavatsenud ultimaatumi tingimusi muuta ega vastu võtta. Tõenäoliselt viie päeva jooksul on vähemalt neli maad sõjajalal ning lahingumoona tarbimine tõuseb miljoni naelani päevas. Ja ikkagi ei olnud söör Marcus jäägitult rõõmus. Davis oli tublisti vusserdanud; kui ta oli Davisele öelnud, et mõrvar ei pea oma kuriteost kasu saama, polnud ta sugugi oodanud seda tobedat lugu varastatud rahatähtedega. Nüüd tuleb tal ööajast niikaua telefoni juures istuda, kuni helistatakse.

Seiklusjutt valgete uurimisretkest Musta mandri südames keset inimsööjate oseyebade suguharu.

Viimaseks jäänud romaanis vaatab kirjanik tagasi oma lapsepõlvele. Kirjeldab oma esimesi mälestusi, koolitee algust, esimest suurt armastust ning katsetusi kirjanikuna jõudes viimaks II maailmasõja algusaastaisse, kus temast oli sirgunud 14-aastane noormees.

XX sajandi esimesel kolmandikul sündinud eesti naiskirjanike hulgas kuulub Asta Willmann esimese viie hulka Betti Alveri, Käbi Laretei, Kersti Merilaasi ja Debora Vaarandi kõrval. "Peotäis tuhka, teine mulda" on nimetatud eesti pikimaks armastusromaaniks. Koos Maria Metsa - Iia - kujunemis- ja armastuslooga kandub aga meieni ehedalt Eesti Vabariigi aegne elu, õhustik ja väärtused.

“Peotäis tuhka, teine mulda” on nimetatud eesti pikimaks armastusromaaniks. Koos Maria Metsa – Iia – kujunemis- ja armastuslooga kandub aga meieni ehedalt Eesti Vabariigi aegne elu, õhustik ja väärtused, mis kõigil, kes seda aega näinud, on selgelt meeles. Need, kes Eesti ajast vaid mälestuste ja jutustuste põhjal kuulnud on, satuvad seda romaani lugedes otse sellesse olustikku.

Sarja viimases köites tiheneb tegevus maailma vapustanud sõjakogemuste taustal otsekui iga üksiku tegelase küpsuseksamiks. Kronoloogiliselt kulgeva välise sündmustiku varjus areneb teine, psühholoogiline sündmustik, liikudes ajas edasi-tagasi, sidudes ja lahti mõistatades mälestuste kaudu eilset ja tänast. Elav, isiklik kogemus põimub ajaloolise kogemusega, asetades eelmistest köidetest omaseks saanud kujud järjest uute otsuste ette, nii reetes kui palju ja mida on settinud iga üksiku tunde- ja vaimumaailma.

Juhan Jaik meenutab mitmes mõttes Hans Christian Anderseni – mõlemad pärit vaesest perest, haridustee jäi kõigile püüdmistele vaatamata lünklikuks, mõlemad innuka, entusiastliku, kõrgelennulise, reeglitest ohjeldamata loomingulaadiga, mis tegi nad avatuks kirjandusmaailma halastamatu konkurentsivõitluse pilkavatele rünnakutele. Ja lõpuks – nii Andersen kui Jaik püüdsid kogu elu teostada end täiskasvanutele kirjutatuga, aga said tunnustust hoopiski lastele jutustatud muinasjuttude eest. Pombi raamatute sarja teine raamat.

Juhan Jaik meenutab mitmes mõttes Hans Christian Anderseni – mõlemad pärit vaesest perest, haridustee jäi kõigile püüdmistele vaatamata lünklikuks, mõlemad innuka, entusiastliku, kõrgelennulise, reeglitest ohjeldamata loomingulaadiga, mis tegi nad avatuks kirjandusmaailma halastamatu konkurentsivõitluse pilkavatele rünnakutele. Ja lõpuks – nii Andersen kui Jaik püüdsid kogu elu teostada end täiskasvanutele kirjutatuga, aga said tunnustust hoopiski lastele jutustatud muinasjuttude eest. Pombi raamatute sarja kolmas raamat. Sarja kuuluvad veel “Pombi ja Üdsimärdi nõiad” ning “Pombi ja esivanemate kuld”

James M. Caini (1892-1977) "Postimees helistab alati kaks korda" kuulub ameerika kuritööromaani klassikasse. Siin on mõrv, mida kaks korda üritatakse. Ja armastus, mis sõgestab. Ja unistused, mis ei ole määratud täituma. Aga eelkõige on siin hoogne ja põnev lugu hemingwaylikult sõnatihedas ja -täpses proosas, mis haarab iga lugejat. Romaani on korduvalt dramatiseeritud, filmitud, isegi ooperiks muundatud. Vahest kõige kuulsam filmiversioon pärineb 1981. aastast, milles peaosi kehastasid Jack Nicholson ja Jessica Lange. Cainilt on õppinud ja tema stiili jäljendanud paljud kodu- ja välismaised kirjamehed. Teiste hulgas ka Albert Camus oma romaanis "Võõras".

Selle USA kirjaniku raamatud on põhiliselt poliitilised thrillerid, kus ükski valitsus või institutsioon ei ole vähimalgi määral usaldatav ja inimesed on vaid pisut paremad. "Amortiseerunud" agentide mahakandmised, uute agentide värbamine, valimiskampaaniate ja avaliku arvamuse juhtimine on peamised teemad tema raamatutes - ka käesolevas - mille kangelasteks on keskmisest kõrgema intellektiga, maailma avatult suhtuvad uuendajad, kellele kangelaslikkus on ainsaks tegutsemismotiiviks.