Romaanis pöördub Vetemaa jälle teda varemgi huvitanud teema, teaduse eetilisuse ja/või ebaeetilisuse juurde, sedapuhku nii stiililiselt kui geograafiliselt lennuka põnevusromaani vormis. Kaasaegse põnevuskirjanduse hea tava kohaselt rohkete, kuid lõpuks ootamatul viisil sõlmuvate süžeeliinide haare ulatub geenitehnoloogiast, rahvusvahelistesse infoserveritesse sisse murdmisest ja maailma võimsaimate luureteenistuste niiditõmbamisest üksiku ja üksildase inimese siseheitlusteni, mis nn inimtegurina globaalsetes afäärides üllatavalt oluliseks võivad kujuneda. Loomulikult ei puudu teosest ka eht-vetemaalikud filosoofilised kõrvalepõiked meeste ja naiste vaheliste suhete ning inimese ja "suure maailma" süsteemi igavesest konfliktist.

Naiadoloogia (näkiteadus) on meie fantastilise bioloogia üks seni vähem uuritud harusid. Kummatigi on viimasel ajal laekunud küllaldaselt andmeid selleks, et tõsisemalt läheneda näkiküsimusele. Kirjanik Enn Vetemaa püüab anda algajale näkiuurijale kõige elementaarsemaid teadmisi naiadoloogiasse süüvimiseks.

Autori sissejuhatus: Oleksin väga ebaviisakas vanaisa, kui ma ei avaldaks siinkohal tänu oma pojapojale Mihklile, kes valgustas mind selle rotipereloo kirjapanekul õige mitmes valdkonnas, milles olen võhik. See puudutab eriti nätsu- ja jäätisesorte ning palju muudki, milles minu teadmised tänaseks juba kolm klassi läbi teinud poisi asjatundlikkusele lootusetult alla jäävad. Sain Mihklilt abi ka sündmustiku kujundamisel, eriti põnevamate kohtade väljamõtlemisel - ta on leidlik poiss ja andis mulle tihtipeale head nõu, mida keegi tegelasist parajasti just teha võiks. Ka neis asjus, mis koolielu puudutavad, on tema minust targem. Eks see ju loomulik. Olin nõus ka kärbetega. Neid soovitati mul algul veel rohkemgi teha, kuid lõpuks arvas elukogenud poisterahvas armulikult: kui ma just temasugustele kirjutamisega päriselt toime ei tule, pole seda ehk nii väga vajagi. "Sellest võiks tulla sihuke... koguperejutt," leidis ta.

Enn Vetemaa "Tuul Olümposelt tuhka tõi..." kujutab endast kahevaatuselist ohudraamat. Meie sajandil, tänu teaduse edusammudele, on spordist saamas keemikute võidujooks. Tervise andmise asemel võib sport selle hävitada. Peale sporditeemade vaatleb autor draamas vastutuse, spordieetika ja -filosoofia küsimusi.

Munkadekloostri aednik, kes auväärse abtissi toas kadakasuitsuga täitõrjet tegi (sest abtiss oli lõpuks ikkagi otsusele jõudnud, et meesterahva hais tema toas ei saa olla hullem kui kari tigedaid täisid), kaotas tolle voodi alla oma kunagise armsama sukapaela – häda ja viletsus, kui see peaks üles leitama – ja selle tagasisaamiseks ei jäänud tal üle muud, kui koos oma maasoost abilisega kratt valmis teha. Aga tegijate vaga meelelaadi tõttu tuli kratt ka sugugi mitte pahalane, vaid selline süütu loomuga. Tegi lahti oma rukkilillesinised silmad ja lubas vagal meelel hakata “klistuse auks klaami koljama”. Ja soovis koheselt teada saada, kes ta emme on. Kuuldes, et eks see vist neitsi Maarja ole, teatas elukas, et “no siis on kollas” ja nõudis pippi ja puppu… …

Juba esimesel neljapäeval tulnud kratile hing sisse, muidu kuluvat ikkagi kolm neljapäevaööd ära. Ja verd polnud loomulikult vajagi. Aap pomisenud rehe all tasa-tasa: „Upelsteni nimel, olgu sul hing sees! Nii et, hea õpetaja, sellele kratile, kes ausa Madli sukapaela peab ära tooma, saame elu sisse küll. Ja veel oma hingeõnnistust ohtu seadmata!”

Romaani insenerist peategelast tabab ootamatult täielik mälukaotus. Pärast mõningaid eksirännakuid on ta sunnitud pöörduma abi saamiseks ainuvõimalikku paika- psühhoneuroloogiahaiglasse. See küllaltki ebaharilik tegevuskoht ei too aga romaani minoorsust, pigem annab autorile võimaluse mõtiskleda- kohati isegi lõbusas toonis- inimloomuse kummaliste tahkude üle ning juhib tähelepanu XX sajandi heitlikest rütmidest tuleneda võivale vaimu saastumisele.

Romaani insenerist peategelast tabab ootamatult täielik mälukaotus. Pärast mõningaid eksirännakuid on ta sunnitud pöörduma abi saamiseks ainuvõimalikku paika- psühhoneuroloogiahaiglasse. See küllaltki ebaharilik tegevuskoht ei too aga romaani minoorsust, pigem annab autorile võimaluse mõtiskleda- kohati isegi lõbusas toonis- inimloomuse kummaliste tahkude üle ning juhib tähelepanu XX sajandi heitlikest rütmidest tuleneda võivale vaimu saastumisele. Süžee põhiliini kõrval on oluline tähtsus paljudel ekskurssidel mitmesugustesse loodusteaduste valdkondadesse jm., kusjuures välja jõutakse Mateeria ja Vaimu komplitseeritud suhteni. Jätkub esimeses raamatus tuntud tegelaste elukäigu jälgimine keskseks kujuks tõuseb seekoed psühhiaater dr Karl Moorits. Süžee põhiliini kõrval on oluline tähtsus paljudel ekskurssidel mitmesugustesse loodusteaduste valdkondadesse jm, kusjuures välja jõuakse Mateeria ja Vaimu komplitseeritud suhteni.