Munkadekloostri aednik, kes auväärse abtissi toas kadakasuitsuga täitõrjet tegi (sest abtiss oli lõpuks ikkagi otsusele jõudnud, et meesterahva hais tema toas ei saa olla hullem kui kari tigedaid täisid), kaotas tolle voodi alla oma kunagise armsama sukapaela – häda ja viletsus, kui see peaks üles leitama – ja selle tagasisaamiseks ei jäänud tal üle muud, kui koos oma maasoost abilisega kratt valmis teha. Aga tegijate vaga meelelaadi tõttu tuli kratt ka sugugi mitte pahalane, vaid selline süütu loomuga. Tegi lahti oma rukkilillesinised silmad ja lubas vagal meelel hakata “klistuse auks klaami koljama”. Ja soovis koheselt teada saada, kes ta emme on. Kuuldes, et eks see vist neitsi Maarja ole, teatas elukas, et “no siis on kollas” ja nõudis pippi ja puppu… …

Juba esimesel neljapäeval tulnud kratile hing sisse, muidu kuluvat ikkagi kolm neljapäevaööd ära. Ja verd polnud loomulikult vajagi. Aap pomisenud rehe all tasa-tasa: „Upelsteni nimel, olgu sul hing sees! Nii et, hea õpetaja, sellele kratile, kes ausa Madli sukapaela peab ära tooma, saame elu sisse küll. Ja veel oma hingeõnnistust ohtu seadmata!”