Tooted

Raamat on jätkuks 1993. a. ilmunud kronoloogilisele ülevaatele Eesti ajaloost. Siinpakutu on läbilõige eesti rahva ajaloost elulugude najal, alates muinasaja lõpust kuni umbes aastani 1944. Mõneti on mõeldud pakkuda ka vastukaalu tõdemusele, et eestlaste minevik, vähemasti oma varasemas osas, on suuresti umbisikuline ehk nimedeta ajalugu. Tegemist pole biograafilise leksikoniga, ehkki viimase elemente ei ole tahetudki vältida ja olulisemad eluloolised andmed on esitatud. Peamisi püüdeid on siiski teadvustada iga üksiktegelase kaudu mingit üldisemat nähtust, haarates seejuures võimalikult palju elualasid nii poliitikas kui ka kultuuris, ühiskonnaelu kõiki olulisemaid tahke. Eesmärk on näha isikuid laiemas ajaloolises kontekstis tohiks vahest õigustada ka kitsamate kutsealade esindajate käsitlemist ajaloolaste poolt.

Kaunilt kujundatud ja rikkalikult illustreeritud väljaanne tutvustab 2001. aastal avatud Niguliste muuseumi Hõbedakambrit, kus on väljas kõige vanem ja väärtuslikum osa Eesti Kunstimuuseumi hõbedakogust: Niguliste kiriku hõbe, Tallinna Mustpeade vennaskonna hõbe ja gildide – Kanuti Gildi, Toomgildi, Kaupmeeste Suurgildi hõbe. Hõbedakambri kataloogis käsitletakse gildide ja vennaskondade, peamiselt Mustpeade vennaskonna hõbedakogu kujunemist ning väärismetallesemete rolli nende ühingute seltsielus ja rituaalides. Raamatu põhiosa moodustab hõbedakambri eksponaatide kataloog. Raamat tutvustab ka tervituspokaalide juurde kuulunud rippsilte.

Julgus ei tähenda seda, et hirmu polekski, ütleb Osho. Vastu pidi, hirm on täiesti olemas, aga inimene julgeb hirmuga silmitsi seista. Selles raamatus antakse ülevaade, kust hirmud alguse saavad, kuidas oma hirme mõista ja kust leida julgust neile vastu astumiseks. Osho arvab, et elu ebakindlus ja muutlikkus tulevad inimesele hoopis kasuks – need peaksid meid rõõmustama. Meil pole vaja harjumuspärastest asjadest kinni hoida, vaid võtta ootamatuid olukordi seiklustena, süvendades sellega iseenda ja ümbritseva maailma mõistmist.

Koguteose "Kalev. Läbi sajandi" neljandas osas on kokku võetud Eesti võimlemislugu, kus Kalev on peaosa etendanud.

95% futuurikauplejatest kaotab kogu oma raha esimese aastaga. Aktsiakauplejate tulemus on üldjoontes sama. Millega seda seletada? Määravaks on kaupleja psühholoogia, kinnitab kauplemiskoolitaja ja -psühholoogia lektor Mark Douglas. Tema raamat "Kauplemise voog" on tõsipsühholoogiline käsitlus sellest, kuidas kauplemises püsivat edu saavutada. Aastast 1978 kauplemisega tegelenud autor on veendunud, et meie mõistus töötab loomupäraselt nõnda, et see ei sobi hästi kokku turgude iseärasustega. Douglase sõnul toob edu õige mõttelaad: kaupleja peab õppima mõtlema tõenäosuste kategoorias ja unustama praktiliselt kõik muud oskused. Probleem seisneb aga selles, et enamik kauplejaid ei usu, et nende jamad on tingitud sellest, kuidas nad kauplemisest mõtlevad, või konkreetsemalt, kuidas nad kaubeldes mõtlevad. Seda raamatut kirjutades pidas Douglas silmas viit põhieesmärki. Tõestada kauplejale, et turgu rohkem või paremini analüüsides ei saa lahendada kauplemisraskusi ega ebajärjekindla tootluse probleemi. Veenda kauplejat, et tulemuse otsustab tema hoiak ja "meelelaad". Anda kauplejale usk ja hoiak, mis on vajalik võitja mõttelaadi saavutamiseks ning seisneb selles, et õpitakse mõtlema tõenäosuste kategoorias. Vaadelda arvukaid konflikte, vasturääkivusi ja mõtteparadokse, mis panevad tüüpilise kaupleja arvama, et ta juba mõtleb tõenäosuste kategoorias, kuigi tegelikult ta seda ei tee. Juhtida kauplejat läbi protsessi, mis ühendab funktsionaalsel tasandil tema mõtlemisstrateegia vaimusüsteemiga.

Õpetus, kuda haigetega peab ümber käidama ja neile arsti abi puudusel kergitust tehtama. Friedrich Reinhold Kreutzwaldi "Kodutohter" (esmatrükk 1879) on käsiraamat, tema 44aastase arstitöö kokkuvõte. Tähelepanu on pööratud haiguste äratundmisele ja kirjeldamisele. Autori põhimõte on, et osav arstimine peab looduse väele abiliseks astuma ja haiguse läbi teelt eksinud toimetusi seaduslikule korrale tagasi juhtima.

Munkadekloostri aednik, kes auväärse abtissi toas kadakasuitsuga täitõrjet tegi (sest abtiss oli lõpuks ikkagi otsusele jõudnud, et meesterahva hais tema toas ei saa olla hullem kui kari tigedaid täisid), kaotas tolle voodi alla oma kunagise armsama sukapaela – häda ja viletsus, kui see peaks üles leitama – ja selle tagasisaamiseks ei jäänud tal üle muud, kui koos oma maasoost abilisega kratt valmis teha. Aga tegijate vaga meelelaadi tõttu tuli kratt ka sugugi mitte pahalane, vaid selline süütu loomuga. Tegi lahti oma rukkilillesinised silmad ja lubas vagal meelel hakata “klistuse auks klaami koljama”. Ja soovis koheselt teada saada, kes ta emme on. Kuuldes, et eks see vist neitsi Maarja ole, teatas elukas, et “no siis on kollas” ja nõudis pippi ja puppu… …

Juba esimesel neljapäeval tulnud kratile hing sisse, muidu kuluvat ikkagi kolm neljapäevaööd ära. Ja verd polnud loomulikult vajagi. Aap pomisenud rehe all tasa-tasa: „Upelsteni nimel, olgu sul hing sees! Nii et, hea õpetaja, sellele kratile, kes ausa Madli sukapaela peab ära tooma, saame elu sisse küll. Ja veel oma hingeõnnistust ohtu seadmata!”

Seda raamatut kirjutades püüdsin end tihti Sinu olukorda asetada, et paremini mõista, mida Sa erinevates staadiumides vajaksid ja kuulda tahaksid. Mulle tundub, et praegu, kui seljataga on tõsine töö oma suhte kallal, siis sooviks ma Sinu nahas olles üht tõsist neljasilmavestlust, et mõnd detaili endale selgeks. Et me seda aga päriselus pidada ei saa, vastan Sinu küsimusi ennetada püüdes. Ehkki igaühe olukord on erinev, on igas suhtes oma põhielemendid ja kindlad probleemid, mis ei sõltu situatsioonide erinevustest. Ma usun, et neist põhiasjadest rääkides võin aidata Sul algust teha tähenduslike muudatustega oma suhtes. Ma pakun välja mõned mõtted ja ettepanekud, mida aluseks võtta.

Raamatu autor Pilvi Üllaste on oma vanaisa, ärkamisaegse kultuuri- ja koolitegelase Mats Tõnissoni elulooraamatu kallal töötanud üle kümne aasta, kogunud suure hulga materjali arhiividest ja valgustab nii mõndagi seni valesti mõistetud või ebaõiglaselt hinnatud külge oma vanaisa elust uues, täpsemas valguses.

"Raamatusse on koondatud internetipäevikus ja Eesti meedias avaldatud lugusid autori elust New Yorgis: grillipidudest, pulmadest, tuletõrjeredelitest, jootrahast, 11. septembrist, surnuaedadest, lõbustusparkidest, kaalujälgimisest ja paljust muust.
Epp kirjutab Ameerikast täpselt nii, nagu mina seda riiki tean. Olen USAs kolm aastat elanud ja äratundmisi on igal leheküljel. Epp on hea vaatleja. Ta räägib Ameerikast kui naine oma armastatud abikaasa kummalisest hobist: hella imestuse ja huumoriga, tähele pannes, hinnanguid andmata."
Aigi Vahing, Steppenwolf West näitlemisstuudio õpilane, Los Angeles

"Mäletan Epuga New Yorgis salvestatud Vikerraadio keskööprogrammi, kus ta oskas sugestiivselt ning värvikate detailidega luua pilte kohalikust elust. Sama teeb ta ka oma raamatus, tuues lugeja selle elu keskele, millest päevauudistes sageli ei räägita: kus inimesed võitlevad oma kehakaaluga, tunnevad muret tervisekindlustuse pärast, püüavad ületada erinevate kultuuride põrkumisel tekkivaid probleeme. Epu terane silm ja terav sulg aitavad eestlastele arusaadavamaks muuta seda esmapilgul Euroopast mitte nii erinevat, kuid tegelikult siiski väga teistsugust maad."
Neeme Raud, ETV-ER korrespondent, New York

Kõik väikesed purpursed ahvinägudega lillepead näisid mulle noogutavat, just nagu teeks miski neile salamisi nalja, ning ma kiskusin oma pilgu neist lahti ja vaatasin taeva poole. Seal voogasid ikka veel päikest varjavad pilveräbalad. Aga kui pilved kord hajusid, tõotas tulla kõrvetav päev. Õhus endas oli tunda kuumuse lõhna. Tupperi rada järgides sisenesin aeda. Raja lõpus peatusin ja ütlesin enesele, et rumalus oli olnud uskuda, et leian sellest lilleväljast midagi, millel on mingi mõte. Tupper Tyler oli kümme aastat tagasi kaduma läinud ja oli ka täna kadunud ning võib-olla ei saanud ükski inimene kunagi teada, kuidas ta sellega toime oli tulnud. Ent ikkagi ei vabanenud ma mõttest, et just Tupper on kogu selle segase loo võti.

Kõik väikesed purpursed ahvinägudega lillepead näisid mulle noogutavat, just nagu teeks miski neile salamisi nalja, ning ma kiskusin oma pilgu neist lahti ja vaatasin taeva poole. Seal voogasid ikka veel päikest varjavad pilveräbalad. Aga kui pilved kord hajusid, tõotas tulla kõrvetav päev. Õhus endas oli tunda kuumuse lõhna. Tupperi rada järgides sisenesin aeda. Raja lõpus peatusin ja ütlesin enesele, et rumalus oli olnud uskuda, et leian sellest lilleväljast midagi, millel on mingi mõte. Tupper Tyler oli kümme aastat tagasi kaduma läinud ja oli ka täna kadunud ning võib-olla ei saanud ükski inimene kunagi teada, kuidas ta sellega toime oli tulnud. Ent ikkagi ei vabanenud ma mõttest, et just Tupper on kogu selle segase loo võti. Clifford Donald Simak kuulub ameerika ulmekirjanike vanema põlvkonna populaarsemate, mitmeid kirjanduspreemiaid saanud esindajate hulka. Ta on sündinud 1904. aastal Visconsini osariigis farmeri pojana ning töötanud õpetajana, reporterina ja ajalehetoimetajana. Oma loomingu avaldamist alustas ta 1931. aastal, esimene suurem teos -- romaan "Kosmoseinsenerid" ("Cosmic Engineers") -- ilmus 1950. aastal.

Külmal ja niiskel maihommikul leitakse oma Stockholmi eeslinnas asuvast villast teadvusetus seisundis riskikapitalist ja endine Riigipäeva liige Ingemar Lerberg, keda on ilmselgelt kõvasti piinatud. Tema naine on jäljetult kadunud.

Õhtulehe reporter Annika Bengtzon saab ülesandeks juhtumist lugu kirjutada. Naise eraelus on samal ajal keeruline periood. Ta elab oma uue kallima ja tema kahe lapsega ning püüab samal ajal koos endise abikaasa Thomasega hakkama saada ka omaenda laste kasvatamisega. Selline elu ei suju just valutult.

Õhtulehe peatoimetaja Anders Schyman satub avalikkuse tähelepanu alla, sest tema aastatetagune ja olulise ajakirjanduspreemia saanud reportaaž sisaldab väidetavalt valeandmeid.

Ingemar Lerbergi tervislik seisund ei ilmuta paranemise märke, kriitika Anders Schymani aadressil kogub hoogu ja jõuka eeslinna klantsi pealispinna alt hakkab üha selgemalt välja paistma midagi väga musta ja võltsi. Miks tahtis keegi piinata surnuks endist poliitikut ja kus on mehe kadunud abikaasa?

"Õnnelik tänav" on Liza Marklundi kümnes raamat ajakirjanik Annika Bengtzonist. See on kaasahaarav põnevik moodsa aja kärgperekondadest, meeleolukas sissevaade ajalehetoimetuse töösse ja silmiavav pilguheit sellele, kuidas nüüdisaegsed sotsiaalsed suhted ja meediavõim meie elu mõjutavad.

"Päeva maja, öö maja" kujutab ühe Sudeetide väikelinna (mis on olnud Preisi, Tšehhi, Austria-Ungari ja Poola linn) ja selle ümbruskonna lugu läbi kireva tegelaskonna: XIV sajandil elanud pühak – Kristuse näoga neiu; kaks sajandit hiljem tema elulugu kirjutav munk, kes kõhkleb oma soolises identideedis; tänapäevastest tegelastest: täiskuu ajal libahundiks muutuv ladina keele õpetaja; joodik, kes arvab, et tema sees elab lind; pangas töötav naine, kes kuuleb unenäos talle armastust avaldavat häält ning läheb selle hääle allikat otsima, jpt. 

Tokarczuki teostes on palju selliseid asju, mida oleme harjunud pidama üleloomulikuks, kriitikud on Tokarczuki proosat iseloomustanud sõnapaariga "mütoloogiline realism". Olga Tokarczuk on üks tuntumaid Poola proosakirjanikke, "Päeva maja, öö maja" on tõlgitud enam kui kahekümnesse keelde. Eesti keeles on temalt varem ilmunud jutukogu "Maailma kõige inetum naisterahvas" (LR 2005) ja romaan "Algus ja teised ajad" (2012).

Jätkuvad Pahupidikooli laste lõbusad veidrad tegemised. Proua Pärl õpetab lastele gravitatsiooni. Leslie patsid päästavad Pauli kindlast hukust. Maurecia leiab kotitäie raha. Dameon armub ja surnud rotil läheb süda pahaks. Proua Mürk hakkab kummituseks ja proua Sousti Seenesürpriis toob kaasa tõelise sürpriisi. Allison satub üheksateistkümnendale korrusele, preili Zarve klassi. Üheksateistkümnendat korrust ei ole olemas. Preili Zarve ei ole olemas.

"Perekondlik asi" toob roima Nero Wolfe'ile koju kätte. Kuid keegi ei saa Wolfe'i majas karistamatult mõrva sooritada. Roimari tabamisest saab Wolfe'ile veel suurem auküsimus kui tavaliselt ning ta ei kohku tagasi millegi ees. Tõsine oht litsentsi kaotada, pogris veedetud nädalalõpp, suure poliitika ja korruptsiooni maile juhtivad niidiotsad – sõjateele asunud Wolfe'i ei pidurda miski. Tõeline süüdlane luurab aga lähemal, kui arvata osatakse.

Raamatus vaadeldakse enam kui kolmekümmet pühapaika, mis on liigitatud viide ossa. Esimeses osas "Pühade meeste jälgedes" räägitakse monumentidest ja maastikest, mis on saanud pühaks oma seotuse tõttu pühakute ja usujuhtidega. Peatükk "Surnute austuseks" on iidsetest matmispaikadest ning nendega seotud riitustest ja uskumustest. "Igavesed pühamud" räägib paikadest, kus võib tajuda kauget või müütilist minevikku. "Jumala ülistuseks" käsitleb maailma pühamuid ning viimane osa "Teekonna lõpus" keskendub palverännakutele.

Eelseisvale audientsile mõeldes Admiral muigas mõrult. Vana kuninganna eluajal oli ta kuningalossis niisama hästi kui omainimene, naasnud merelt, ootas teda sageli juba sadamas ees tõld kuningavapiga. Lilibilyga nad seevastu peaaegu et ei kohtugi, vahetavad vaid haruharva üliviisakaid, ent mittemidagiütlevaid kirju... Ei, ta ei vaja teenimatut soosingut, kuid ei ole õiglane, kui mingid nimetud inimesed otsustavad ja määravad suuri asju, ja tema, esimene kapten laevastikus, saab laevastiku ees seisvatest ülesannetest sageli viimasena teada. Ebmäärane umbusetunne Admirali hinges hakkas varjutama ka seda pikisilmi oodatud päeva. Ta püüdis end tusamõtetest energiliselt lahti raputada. Ent audients kuninganna juures jäi ka sel korral ära. Kabineti ukse ees ootas teda juba kannatamatult käskjalg. -- Tema Ekstsellents Laevastiku Minister soovivat Admirali sedamaid näha! Admiralis kihvatas. "Teatage Ministrile, et ma viibin oma kabinetis ja jään siia pooleks tunniks!" kostis ta käskjalale järsult. Sel vajus mokk jahmunult rippu. Ta kogus end pisut ja tuiskas minema. Juba viivu pärast oli ta tagasi. "Tema Ekstsellents lasevad väga vabandada... Nad on üliväga kinni!" pudistas käskjalg. "Neil on teie jaoks väga tähtis teade!" "Põrgusse!" mõtles Admiral endamisi. "Varsti oleme merel, kõigest sellest siin prii..." Ja otsustas pilli alla neelata.

Ross Macdonald (eraelus Kenneth Millar) sündis San Francisco lähistel 1915. aastal. Alghariduse sai ta Kanada koolides; pärastpoole on lõpetanud Michigani ülikooli. Sõja ajal teenis sideohvitserina USA Vaikse Ookeani laevastikus. Hiljem asus autor elama Santa Barbarasse Californias, töötas õpetajana koolis ja pärast kolledžis, kuid kirjutas ka detektiivlugusid, ammutades ainest koduosariigi omapäraselt kirevast ja muutuvast ühiskonnast.

Käesolev romaan on autori noorpõlves kirjutatud, arvult tema viies teos, mis ilmus 1867. aastal. Õieti on see tema esimene tõsisemat tähelepanu vääriv romaan, milles juba selgesti väljendub areneva meistri oskus ning püüe inimloomuse tumedaid ja süngeid külgu julmuseni ulatuva tõetruudusega kirjeldada. Kompositsiooniliselt on romaan viimaste üksikasjadeni läbi mõeldud; see ei sisalda ühtki juhuslikku detaili, igal näiliselt tühisemalgi pisiasjal on oma otstarve. Teose stiil on lühilauseline, puhtasjalik, igasutuste ilustusteta. Tõlkes on püütud seda asjalikkust säilitada. Iga lausega tahetakse edasi anda just seda, mida kirjanik on öelda tahtnud. Naturalismi klassiku teos, mille esmatõlge eesti keelde kandis pealkirja "Sina ei pea mitte abielu rikkuma"

Õpikus käsitletakse ürgühiskonna tekkimise, õitsenguaja ja lagunemisperioodi probleeme, misjuures on arvestatud uusimaid andmeid antropoloogia, arheoloogia ja etnograafia vallas. Arvukad illustratsioonid hõlbustavad tekstis esitatu omandamist. Õpik vastab kursusele "Ürgühiskonna ajalugu", mida õpetatakse ajaloo üliõpilastele.

Koostöös Eesti arstidega valminud raamatu esimeses osas käsitletakse vähi tekkepõhjuseid: kes või mis võib olla vähi tekkimisel süüdi? Põhjuste kõrval antakse ülevaade ka sellest, kuidas inimene saab ise anda parima, et mitte vähki haigestuda või avastada haigus võimalikult vara. Teine osa keskendub küsimusele, kas vähi vastu saab vaktsineerida? Kuigi on teada, et otsest vaktsiini vähi vastu veel pole, leidub siiski vaktsiine, mis aitavad ära hoida vähini viivaid tõbesid. Raamatu kolmas osa pühendub naistele omaste vähivormide lahkamisele ning neljas osa mehi kimbutavatele vähktõbedele. Raamatus käsitletakse sedagi, miks lapsed vähki haigestuvad. Eraldi osa selgitab lugejale vähiravi viise, mida tänapäeva moodne meditsiin tunneb ja kasutab. Lisaks leiab raamatust palju lugusid, mis pärinevad otse elust. Oma kogemusi jagavad eri vähivorme põdenud, et lugeja võiks neist vajadusel tuge leida.

Väikelinnaks pürgivasse Kiiva alevisse, oma kunagisse kodupaika, saabub tööle äsja miilitsakooli lõpetanud noormees Harri Basov. Kandes endas mitmesuguseid mälestusi, alustab ta tööd. See pole sugugi kerge, pole kogemusi, käes on ka Eesti iseseisvumise murdeaeg. Pinget lisab veel alevi selge rahvuseline kihistumine. Neid pingeid tunneb Harri Basov pealegi iseendas -- isa venelane, ema eestlane, seisab ta justkui mõlema jalaga selle laieneva lõhe kohal. Kuid see kõik on ainult üheks läbivaks liiniks romaanis. Paralleelselt on kujutatud veel mitme tegelase elukäiku. Kohtame endisest poksijast administraatorit, kohtame vargapoissi Antit, õpilasi Mairnat ja Annat, endisest õpetajast alevinõukogu esimeest ja tema piirivalvurist abikaasta ning esimehe isa, kes nõuab tagasi oma talu. Kohtame paljusid teisi. Nende kõigi elu hargneb ajajärgu kogu keerukuses.

Heike on sakslanna, kes abiellus Saksamaal meditsiini õppiva kena Egiptuse noormehe Ahmediga. Peeti loomulikuks, et pere hakkab elama mehe vanemate maal Egiptuses. Lahkudes oma väikese pojaga Euroopast, ei teadnud naine, mis teda uues riigis ees ootab -- alates erilistest söögiharjumustest ja kodu sisustamisest kuni suhtumiseni mõtlemisvõimelisse naisesse -- igivanade traditsioonidega maa. Eriliselt soe side tekkis Heikel oma äiaga, kes mõistis tema euroopalikku kasvatust ja pidas Heiket "meheliku mõistusega" naiseks. Heike armastas seda maad omamoodi, kuid ta ei saanud loobuda oma vabadusest...