Karl Ristikivi
Romaanis näidatakse, kuidas peategelane Jakob Kadarik, püüdlik ja vaga kirstutegija poeg, tõuseb vaesest poesellist oma leivaisa väimeheks ja lõpuks äriomanikukski, tehes seda aga järkjärgulise lahtiütlemisega oma paremast minast. Tõusutee lõpeb nii varalise kui vaimse pankrotiga. Ajaliselt ulatub tegevus möödunud sajandi lõpust kuni käesoleva sajandi kolmekümnendatesse aastatesse.
Selle raamatuga lõpeb Ristikivi ajaloofilosoofilise sarja teine (biograafiate) triloogia, kuhu kuuluvad veel «Mõrsjalinik» ja «Rõõmulaul».
Keeruka struktuuri ja mitme tähendustasandiga romaan on eelkõige sügava kriisiseisundi analüüs. Kordub eneseolemasolu ja eluõiguse pideva tõestamise motiiv.
Karl Ristikivi (1912-1977) ajaloofilosoofilise sarja esimese triloogia (kroonikad) avateos viib lugeja 13. sajandi Euroopa rüütlisõdade keerisesse. Peategelane, viimane Hohenstaufen, järgib lüüasaamist ette teades meelekindlalt oma missiooni. Triloogia järgmised raamatud on "Viimne linn" ja "Surma ratsanikud"
Kroonikate triloogia viimane raamat viib meid 14. sajandi algusesse. Meie silmade ees elustuvad Kataloonia palgasõdurite lahingud franki rüütlitega, nende surmakülvav võitlus türklaste vastu, selle muutmine lõpuks mõttetuks tapmiseks. Kõige sellega käib kaasas kaos ja inimisiksuse laostumine. Triloogia esimesed raamatud on "Põlev lipp" ja "Viimne linn".
Kroonikate triloogia teises raamatus jätkab autor ristisõdijate võitluse elustamist. Keskseks sündmuseks on kristlaste tugevaima kantsi Akkoni meeleheitlik kaitsmine 1291. aastal. Viimase langemisega lõppes rüütliordude võidukäik Pühal Maal. Triloogia esimene raamat on "Põlev lipp", viimane "Surma ratsanikud".
"Õilsad südamed" (1970) on Karl Ristikivi viimase romaanitriloogia avateos, mille tegevus toimub korraga mitmel ajatasandil: ühes Londoni väiketeatris lavastatakse 1960. aastatel kaua tundmatuks jäänud 17. sajandi autori Richard Cliffordi seni ette kandmata näidendit "Kaks sõpra Firenzes". Näidendi tegevus toimub 15. sajandi lõpul Savonarola diktatuuri aegses Firenzes, aga seda kirjutades on Clifford soovinud kritiseerida oma kaasaegset diktatuuri Cromwelli aegsel Inglismaal. Lavastamise käigus aktualiseeruvad ja võimenduvad omakorda need näidendi ideed, mis haakuvad 1960. aastate ühiskonna- ja inimsuhetega. Põhitoonilt irooniline ja skeptiline romaan äratab oskuslikult ellu eri ajastuid ja avab suurepäraselt inimloomuse erinevaid tahke.