Tooted
André Maurois (1885–1967) on XX sajandil olnud üks loetavamaid sulemehi üldse ja seda igal mandril, isegi "pimedal ajal" Nõukogude Liidus. Kuid soliidsemad kirjandusõpikud ja krestomaatiad on populaarse autori siiski ukse taha järjekorda ootama jätnud.
Maurois' loomingu mahukama osa moodustavad suurmeeste elulood. Eesti lugejale on nendest tuttavad eeskätt kaks: "Kolm Dumas’d" ja "Flemingi elu". Tema novellilooming on väikesemahuline, aga sisutihe. Sageli pealtnäha mondäänne, jääb Maurois oma novellides surelike inimeste vooruste ja pahede filigraanseks analüüsijaks.
Sisu:
- "Meenutuseks lugejale"
- "Maja"
- "Käokell"
- "Peleriin"
- "Kaitseingel"
- "Kirjad"
- "Ainult klaverile"
- "Vangi tagasitulek"
- "Thanatos Palace Hotell"
- "Postkaart"
- "Tere õhtust, mu kallis"
- "Kolmapäevased kannikesed"
- "Sa oled suur kunstnik"
- "Ariadne, mu õekene hea"
- "Kulla needus"
- "Ühe karjääri lugu"
- "Testament"
- "Meistri sünd"
- "Lahkumine"
- "Inimeste elu"
- "Vestluskunstist"
Ivan Bunini nimi peaks eesti lugejatele juba tuttav olema, peaaegu kogu tema ilukirjanduslik looming on eesti keelde tõlgitud. Oma raamatutes kirjeldas ta vene külaelu ja vene aadli allakäiku. Tema romaanide klassikaline stiil seob teda pigem 19. sajandi vene suurte kirjanike – Turgenevi, Tolstoi ja Tšehhoviga – kui ta oma kaasaegsete modernistidega. Lisaks romaanidele ja lühijuttudele kirjutas Bunin ka luulet ja oli hinnatud tõlkijana. Pärast Vene revolutsiooni Bunin emigreerus, kuid kirjutas ka paguluses üksnes Venemaast.
Käesoleva raamatu kaante vahelt leiab lugeja neli romaani: "Küla", "Suhhodol", "Mitja armastus" ja "Arsenjevi elu".
Prantsusmaal elanud eesti kirjaniku novellikogu. Jaks oli eesti lühiproosa markantsemaid viljelejaid.
Temale omase terava pilguga ja taltsutamatu huviga inimhinge salajasemate soppide pahupidipööramise vastu esitab kirjanik meile ka selles novellikogus inimesi nii, nagu nad ise endid näha ei tahaks, jõudes sel viisil tõele ja reaalsusele ligemale kui mõnigi ainult elu pealispinda vaatlev realist.
Ilmar Jaks võtab uurimise alla ka nähtused, mis tavalise silmaga vaadates vaevalt teadvuse pealispinnale on kerkinud ja toob need terveni ning viimaste konsekventsideni päevavalgele. Autor ei pea suuremat lugu juba sõnakõlksudeks kulunud ideaalidest, põhilise ketserina ründab ta teravalt niinimetatud üldisi tõdesid.
Raamatus jutustatakse materiaalse ja vaimse kultuuri arengust Bütsantsis ja Araabia kalifaadis. Raamat on määratud õpilastele ning aitab avardada nende ajalooalast silmaringi.
Delacroix (1798-1863) oli kunstnik, kelle mõju kunstiajaloos on olnud suurem kui tema kunstisaavutused ise. Kõiki Prantsusmaa valitsusi teenides ja reetes liikus ta koos Hugo, Musset' ja Dumas'ga peenimais Pariisi salongides, oli sõprussidemeis Stendhali, Mérimée ja Sandiga, kõnelemata Chopinist, kel vist ustavamat sõpra polnudki. Autor käsitleb teda kui murranguaja kunstnikku, kellest lähtusid paljud uued kunstinähtused alates impressionismist, nabiidest ja "Blauer Reiterist" kuni abstraktsionismini välja.
"Eesti rahvakalendri" V köitesse on paigutatud 1080 pärimusteadet u. 5000 hulgast. Koostamisel oli kasutada arhiivimaterjalid laekumisajaga kuni 1980. a. Hilistraditsiooni iseloomustab kalendritähtpäevade tundmine tööjärje tähise ning fenoloogilise orientiirina, kiiremini on mälust taandunud nende rahvausundiline tähendus. Varem mihklipäevale koondunud lõikuspidude komme elab kaasajal põllumajandusasutuste ettevõtmisel edasi, majandusaasta piduliku lõpetamise aeg määratakse nagu ennemuiste - vastavalt saakide salvesaamisele.
"Ela ja lase teistel surra" on Ian Flemingi teine James Bondi romaan. Imeilus, ennustaja-võimetega Solitaire on ühtaegu Mr Suure vang ja tööriist. Bondil pole aga ebausuks mahti, ta teab, et krimi-sündikaadi boss Mr Suur on ka Nõukogude Liidu tippagent. Pärast Harlemi jazziklubides, Miamis ja Kariibi mere saartel aset leidnud jälitamist mõistab Bond, et tegu on ühe ohtlikuma mehega, keda ta eales kohanud. Ja keegi, isegi mitte mõistatuslik Solitaire, ei suuda öelda, kuidas seekordne vastasseis lõpeb.
Nimeka režissööri, lavastaja ja näitekirjaniku Ingmar Bergmani (1918–2007) poolautobiograafilises teoses "Fanny ja Alexander" avaneb laste pilgu läbi Ekdahlide teatridünastia igapäevaelu ja murdeliste sündmuste jada, mida saadab ja peegeldab Shakespeare'i "Hamleti" lavastamine pereisa juhitavas teatris.
Enda sõnutsi on Bergman maalinud teoses oma lapsepõlvemaailma, püüdes tabada noorusaja paikade, inimeste ja ootamatuste lumma, mille juurde ta mälestustes meelsasti tagasi pöördus. Samanimeline linateos, mille Bergman ise lavastas ja mida kriitikud on nimetanud tema hüvastijätuks filmikunstiga, jõudis kinodesse 1982. aastal ning pälvis võõrkeelse filmi Oscari.
Juba raamatu sissejuhatuses kinnitatakse: "Andekaid proffe, kes mängivad loomupärase talendi toel, kohtab harva. Jah, nad on olemas, kuid valdav enamik turniiriproffidest õppisid mängima nagu sina ja mina, abiks kombinatsioon treeningust, tehnilisest teabest, katsetest ja eksitustest ning lihtviisilisest kõvast tööst." "Golfiproffide saladused" on mänguoskuse omandamisel või lihvimisel heaks kaaslaseks – raamatus avaldavad lugejale oma võidunippe ja mängutehnikaid sellised maailma esimängijad nagu Padraig Harrington, Rory McIlroy, Gary Player, Ian Poulter jpt.
Külajuttude ainestik on võetud Helme kihelkonnast, tegevusajaks möödunud sajandi viimane veerand ja meie sajandi algus. Jutte seovad raamatu peategelase Surma-Kusta lühimonoloogid. Surma-Kustaks hüüti Helmes omal ajal kalmistuvaht Gustav Limbergi.
Viieköitelisse indiaaniromaanide tsüklisse «Nahksuka jutud» kuuluv romaan, kus James Fenimore Cooper (1789-1851) idealiseerib möödunud ja nn. loomulikku inimest, vastandades need vulgaarsele olevikule ja rahaaplusest rikutud «tsivilisatsioonikandjatele».
Sisukord:
Jack Ritchie.
Uus nägu Arthur Porges.
Tikkudega mõrvari vastu Marshall Schuon.
Blondiin ja koll Jack Sharkey.
Tappev sinine Robert Colby.
Öine hääl Borden Deal.
Suure raha jälil Jack Ritchie.
Pahupidi maailm James McKimmey.
Pianist
Le Bon uuris inimeste käitumist hulga liikmeina. Ta tuvastas, et kui koos on anonüümsust tagav hulk inimesi, kaob nende võime tsiviliseeritult mõelda. Rahvahulk on vastuvõtlik, impulsiivne ja infantiilne. Hulk ei ole kunagi arutlev ega kahtlev, hulga tunded on alati liialdatud. Seega massis olles kaotab inimene oma individuaalsuse ja omandab tüki "kollektiivsest hingest", mis on intellektuaalselt madalam inimese enda vaimsest tasemest. Massi tähelepanu hajub, ta muutub vähem kriitiliseks. Sugereeritavus suureneb, tekib õpitud abitus. Ühtesulamine kollektiivi vaimuga on võrreldav hüpnootilise regressiooniga, mis viib inimese tagasi hingeseisundisse, mis oli omane eelajaloolisele seisundile. Tänu sellele vaimsele taandarengule saavutab juht masside üle samasuguse võimu nagu hüpnotisöör omab absoluutset kontrolli hüpnotiseeritava üle.
Väidetavalt oli tema teos "Hulkade psühholoogia" lemmiklektüüriks nii Hitleri, Mussolini kui ka Stalini laual.
Sisukord:
- Muinasjutt põlevast merest
- Hiiglastest
- Läänemere lestast
- Muinasjutt Cieczkowi lossihärra lastest
- Muinasjutt nõiutud lossipreilist
- Kuidas Lański järve Lalka saar tekkis
KULTAS. Eestis sai see nimi üldsusele tuntuks kolme viimase iseseisvusaasta jooksul. Nii pikk või lühike oli aeg Tallinna esinduskohviku " Kultas" avamisest selle natsionaliseerimiseni...
Raamat on mõeldud kitarri ajaloo huvilistele ja klassikalise kitarrimängu õppijaile.
I osa tutvustab kitarri ja kitarrimuusika ajalugu: kitarri arengut aastasadade jooksul, tähtsamaid kitarriste-virtuoose ja kitarrimuusika loojaid.
II osa käsitleb kitarrimängu algõpetust. Muusikalise materjalina kasutatakse eesti rahvaviise ning algajaile jõukohaseid populaarsemaid kitarripalu.
III osa - mänguõpetus edasijõudnuile - pakub etüüde ja tehnilisi harjutusi, mis annavad ettekujutuse klassikalise kitarrimängu põhitehnikast.
IV osa - 20 populaarset kitarripala - aitavad süveneda interpretatsiooniprobleemidesse.
Raamatu lõpus on populaarsete klassikapalade seaded kahele kitarrile.
Munkadekloostri aednik, kes auväärse abtissi toas kadakasuitsuga täitõrjet tegi (sest abtiss oli lõpuks ikkagi otsusele jõudnud, et meesterahva hais tema toas ei saa olla hullem kui kari tigedaid täisid), kaotas tolle voodi alla oma kunagise armsama sukapaela – häda ja viletsus, kui see peaks üles leitama – ja selle tagasisaamiseks ei jäänud tal üle muud, kui koos oma maasoost abilisega kratt valmis teha. Aga tegijate vaga meelelaadi tõttu tuli kratt ka sugugi mitte pahalane, vaid selline süütu loomuga. Tegi lahti oma rukkilillesinised silmad ja lubas vagal meelel hakata “klistuse auks klaami koljama”. Ja soovis koheselt teada saada, kes ta emme on. Kuuldes, et eks see vist neitsi Maarja ole, teatas elukas, et “no siis on kollas” ja nõudis pippi ja puppu… …
Juba esimesel neljapäeval tulnud kratile hing sisse, muidu kuluvat ikkagi kolm neljapäevaööd ära. Ja verd polnud loomulikult vajagi. Aap pomisenud rehe all tasa-tasa: „Upelsteni nimel, olgu sul hing sees! Nii et, hea õpetaja, sellele kratile, kes ausa Madli sukapaela peab ära tooma, saame elu sisse küll. Ja veel oma hingeõnnistust ohtu seadmata!”