Tuntud ungari kirjaniku Géza Ottliku (1912–1990) romaan «Kool piiril» käsitleb ühe Ungari piiri äärse sõjakooli sisemaalima. Lugu esitatakse kahe jutustaja, sõjakooli kahe kasvandiku vaatepunktist. Ühe – surnud Medve – mõtted pärinevad käsikirjast, milles ta kirjeldab detailselt kasvandike eluolu ning üritab võimalikult täpselt edasi anda kogu õhustikku. Teine jutustaja on Medve sõber Beebee, kes kommenteerib ja täiendab sõbra käsikirja. Kaks vaatepunkti ja kaks ajatasandit annavad kokku üldpildi. Näeme, kuidas värsked kasvandikud kaotavad piirsituatsioonis järk-järgult oma lapseliku süütuse ja on sunnitud valima: autonoomia, solidaarsus, pugemine või karjainstinkt. Nad õpivad, kuidas pidada vastu vaenulikus maailmas ning kuidas käia säästlikult ringi sõnade ja liigutustega. Romaan käsitleb moraalseid väärtusi ja on piisavalt üldistusjõuline, et pakkuda unustamatut elamust ning mõtlemisainet tänapäeva lugejale. Ungaris on «Kool piiril» muutunud kultusromaaniks.

Tuntud soome kirjaniku Antti Tuuri Pohjanmaa-pentaloogia teine raamat, mille peategelane on lugejale juba romaanist «Pohjanmaa» tuttavaks saanud vennaste Hakalate isa Martti, karm ja ilustamata jutustus veristest lahingutest Vene vägedega Kannasel 1939/40, aluseks sõjas osalenute päevikud ja mälestused, ulatuslikud ankeedid ja intervjuud.

Neil päevil aga puhkes Idamaade kohal äike. Türgi kuulutas Venemaale sõja, vürstiriikide vabastamiseks määratud tähtaeg oli juba möödas; päev, mil türklased Sinope'i all hävitavalt lüüa said, polnud enam kaugel. Viimastes Insarovini jõudnud kirjades kutsuti teda järelejätmatult kodumaale. Ta tervis polnud ikka veel paranenud: ta köhis, oli nõrk, kannatas kergete palavikuhoogude all, kuid ta ei olnud peaaegu iialgi kodus. Ta süda lõi põlema: ta ei mõtelnud enam haigusele. Alatasa sõitis ta Moskvas ringi, kohtus vargsi mitmesuguste isikutega, kirjutas ööd läbi, oli päevade kaupa kadunud; ta teatas peremehele, et sõidab varsti ära, ja kinkis talle juba ette oma lihtsa mööbli...

Oaasil tuleb Peteril sisse elada uude keskkonda, planeedi põliselanikud paistavad olevat sõbralikud ja üllataval kombel ka innukad kristlased. Bea ja Peter hoiavad sõnumite abil teineteist oma eludega kursis, ent üsna pea on naise kirjad tulvil meeleheidet. Maad tabab üks looduskatastroof teise järel ja igapäevaelus võtab maad kaos. Bea usk Jumalasse lööb vankuma. Peter tajub küll abikaasast kaugenemist, ent on niivõrd hõivatud Oaasil toimuvast, et ei suuda naisele kaasa elada. Peategelaste katsumustest kasvab välja sügav mõtisklus inimsuhete, ennekõike armastuse, aga ka usu ja vastutuse olemuse üle.