Tooted

Debora Vaarandi alustab oma noorusaegade mälestusteraamatu kirjutamist sõnadega: "Oma pikale elule tagasi vaadates on tunne, et see kipub imelikult kokku tõmbuma, aastad on sulamas ebamääraseks tombuks. Elavana püsivad üksnes päevad. Ainult päevades on valgust ja värve, saatusesündmusi, hetki, kus ilmuvad kadunud näod, tuksatab valunärv või õnneviirastus." Debora Vaarandi mälestused on kirja pandud väga haaravalt, lisaks rohkelt fotosid. Kirjanik Ülo Tuulik on Debora Vaarandi kohta kirjutanud: "Läbi oma aastakümnete silmapaistvamaid eesti luuletajaid. Püüdkem kujutleda, kui vaene nende aegade luule temata oleks. Ja äkki tajume, kui oluline Debora Vaarandi meile on. Hea inimene kurjadelgi aegadel."

Kas see ongi täiuslikult elatud elu, kui pole käest lastud ühtegi võimalust?

Kuidas mahutada kahe kaane vahele sirge tekstireana lood ja tagamaad inimesest, kellel on mitu erinevat nime, karjääri ja vastuolulist nägu, kelle missioon tundub suurem kui ta enese elu, kes jõuab lakkamatult kõikjale, kelle eraelu kirju pilt ajab tihti kukalt kratsima ja kelle siirus ja usaldavus kogu selle ilu ja valu juures tekitab isegi loo kirjapanijas vastupandamatu tungi inimest tema enda eest kaitsta? Kõige piinarikkam ja inspireerivam on töötada koos piirideületajaga ja dr Allan Oolo on kindlasti üks neist.

Üle kõige sooviks Allan olla muusik, rokkstaar ja pealekauba veel ka üdini eestlane, ent seda saatust talle siiski pole kingitud – dr Allan Oolo on hoopis lugematute lennumiilidega maailmakodanik ja Trigeenika meetodiga meditsiinilukku minev kiropraktikust ravitseja, kelle vastuvõtt võetakse ette justkui palverännak, reisides kohale ükskõik millisest maailma otsast.

Kes vajab täiuslikuks lihvitud väljamõeldud lugusid kui teie teele satub inimene nii täielikult elatud eluga?

Elis Aunaste, autor

Raamat "Andres Tolts. Maastik vaikeluga" saatis samanimelist näitust Kumu kunstimuuseumis (24.11.2017–01.04.2018).

Nii näitus kui ka käesolev raamat kuuluvad väärikasse Eesti kunsti klassikute sarja, millega Kumu vaatleb 20. sajandi eesti kunstnikke, kelle looming on siinse kunstiajaloo jaoks laiemalt märgiline. Muuseumi klassikute sarjas on seni üles astunud Tõnis Vint, Raul Meel, Jüri Okas ja Leonhard Lapin.

Samasse põlvkondlikku Eesti kunsti kontseptuaalsete uuendajate ritta kuulub kahtlemata ka Andres Tolts (1949–2014), kes mõtestas maalikunsti ümber disaini perspektiivist ja kujunes postmodernismi apologeediks Eesti kunstis.

Raamatus uurib Liisa Kaljula varaseid Toltsi teoseid sots-art’i kontekstis. Eha Komissarov analüüsib Toltsi suhet kaasaegsete disainisuundadega, tema tegevust ajakirja Kunst ja Kodu toimetajana ning vaatleb Toltsi tegevust läbi postmodernistliku paradigma. Eero Epner kirjutab Toltsi huvist visuaalse kujundi ja sümboolsete süsteemide vastu, tema teoste maailmatunnetuslikust taustast ning suhtest kunsti- ja kultuuriajalooga.

Artikleid täiendavad seni avaldamata väljavõtted Toltsi arhiivist, tema varased tekstid 1960. aastate lõpust ja 1970. aastate algusest, mis näitavad tollase noore kunstniku ideede ja huvide kujunemist.

Lisaks on raamatus rohkem kui 150 reproduktsiooni, mis annavad ülevaate kõigist Toltsi loomeperioodidest.

Kasiinos võidab alati maja, hipodroomil kihlveokontor. Investeerimisega on lugu sama, leiab "Aruka investori taskuraamatu" autor John C. Bogle. Ta on veendunud, et aktsiaturgudel on võitjaks finantskrupjeed ning kaotajaks investorid. 1974. aastal Vanguardi ja 1975. aastal maailma esimese indeksifondi asutanud Bogle leiab, et kui vähendada aktsiatega kauplemise osakaalu, suureneb märgatavalt võimalus teenida õiglast osa turu tootlusest. Oma sõnade kinnituseks toob ta uuringu, mille kohaselt kauples aastatel 1990–1996 kõige aktiivsem viiendik oma aktsiaportfelli läbi kiirusega üle 21% kuus. 17,9% suuruse aastatootluse juures tekitas see ligi 6,5% ulatuses tehingukulusid, mis tegi aastatootluseks kõigest 11,4% ehk vaid kaks kolmandikku turu tootlusest. Ligemale veerandsaja aasta jooksul, mis on möödunud autori esimese raamatu avaldamisest, on indeksifondid, mille varad on kasvanud 168 korda, end igati kehtestanud. Ainuüksi viimasel kümnendil on investorid lisanud aktsiaindeksifondidesse 2,1 triljonit ja võtnud aktiivselt juhitud aktsiafondidest välja üle 900 miljardi dollari. See tohutu, kolme triljoni dollariline pööre investorite eelistustes ei tähenda midagi vähemat kui investeerimisrevolutsiooni. Bogle keskendubki oma raamatus sellele, miks ja kuidas lõpetada viimastel aastakümnetel ligi 565 miljardit dollarit aastas enda taskusse pistnud krupjeede nuumamine. Kuid juttu tuleb paljust muustki kui vaid indeksifondidest, investeerimiskuludest ning sellest, miks pikaajaline investeerimine annab märksa paremaid tulemusi kui lühiajaline spekulatsioon. Bogle ise seadis raamatu eesmärgiks muuta lugeja arusaama investeerimisest laiemalt. Ja nii räägibki ta lisaks finantsturu toimeloogikale ka näiteks diversifitseerimise kasulikkusest ning ohtudest, mis on seotud üksnes fondi minevikutootlusele lootma jäämisega või keskmise juurde tagasipöördumise põhimõtte eiramisega. Massachusettsi tehnoloogiainstituudi kunagine professor Paul Samuelson ütles kord oma kõnes järgnevat: "John Bogle'i esimese indeksifondi loomine oli võrdväärne ratta, tähestiku ning veini ja juustu leiutamisega." Need meie elus nii hädavajalikud nähtused on ajaproovile kenasti vastu pidanud. Sama juhtub ka traditsioonilise indeksifondiga, on Bogle oma raamatus veendunud.

Jeremy Rifkin on neljateistkümne majanduse üldisi trende, teaduse- ja tehnika arengu küsimusi ning kultuuriprobleeme käsitleva raamatu autor.

Samuti on ta Washingtonis asuva Majandustrendide Sihtasutuse president. Esimene eestikeelne raamat biotehnoloogiast. Rifkin on kõige püsivamalt kritiseerinud geenitehnoloogia rakendusi erinevates elusfäärides. Raamat annab rikkalikele näidetele tuginedes põhjaliku ülevaate biotehnoloogia praegusest olukorrast.

Olles veendunud, et infotehnoloogia ja biotehnoloogia koosmõjul muutub totaalselt inimeste elukorraldus, väljendab Jeremy Rifkin siiski kahtlust, et meie praegused teadmised on liiga vähesed hindamaks geneetiliselt muundatud organismide ja insenergeneetika ning geeniteraapia mõju. Seetõttu hoiatab ta nende kiire rakendamise eest. Tema arvates tuleb põhirõhk asetada geeniuuringutele, et jõuda kriitilise tasemeni molekulaarbioloogiliste mehhanismide ja geenifunktsioonide ning -koostoimete tundmaõppimisel.

Austria rännu- ja kirjamees geoloog Herbert Tichy armastab seiklusi ning oskab neist jutustada huviäratavalt ja sooja huumoriga. Lugeja tõuseb Himaalajas koos temaga maailma kõrguselt seitsmendale mäele, on šerpade pulmapeos, liigub filipiinide džunglis koos peadeküttidega...

India romaanikirjaniku Nairi raamatu peategelane on Akhila, neljakümne viie aastane maksuametnik ja naine, kellel pole kunagi lastud oma elu elada. Ta on alati olnud kohusetundlik tütar, õde, tädi, aidanud teisi ja hoolitsenud nende eest. Siis aga otsustab ta oma elu üle järele mõelda ja ostab rongipileti mereäärsesse linna Kanyakumarisse. Öise rongi kuuekohalises kupees esitab ta viiele reisikaaslasele küsimuse, mis on teda kaua vaevanud: kas naine võib olla õnnelik ka vallalisena või vajab ta täisväärtuslikuks eluks meest? Tema küsimusele vastavad viis naist lugudega omaenda elust ning tänu neile jõuab ka Akhila otsusele, mida edasi teha.

New York Timesi ja Sunday Timesi bestseller. Valitud korduvalt aasta parimaks raamatuks, muu hulgas Science Friday, Timesi, Popular Mechanicsi ning Science Newsi poolt. Dinosaurused olid suured, rumalad ja jõhkrad elukad, evolutsiooni tõelised läbikukkujad. Just sedavõrd primitiivselt käsitleti neid müstilisi olendeid ajal, mil paleontoloogiamaailma ühe säravaima tegija Steve Brusatte’i püksid veel koolipinki nühkisid. Raamatu "Dinosauruste tõus ja langus" autor on veendunud, et need stereotüübid on absurdselt valed. Seda kinnitavad ka üha uued avastused – keskmiselt kord nädalas leitakse uus dinosauruseliik – ning täiustunud uurimismeetodid. Arenevad tehnoloogiad aitavad paleontoloogidel mõista dinosauruste bioloogiat ja evolutsiooni moel, mis oli veel hiljuti kujuteldamatu. Nende aju ja meelte uurimiseks kasutatakse kompuutertomograafe, arvutimudelid näitavad dinosauruste liikumist ning võimsad mikroskoobid paljastavad, mis värvi nad olla võisid. Raamat annab võrratu ülevaate sellest, kust dinosaurused pärinesid, kuidas nad domineerima hakkasid, kuidas mõni neist hiigelsuureks muutus, samal ajal kui teistel suled ja tiivad arenesid ning neist aegamööda linnud said. Brusatte kirjeldab elavalt, kuidas dinosaurused arenesid koos muutuva maailmaga, mis oli hiigelsuurte vulkaanipursete ja asteroidilöökide sihtmärgiks, mille mandrid liikusid ringi, meretase kõikus pidevalt ning temperatuur kerkis ja langes kapriisselt. Nad küll kohastusid keskkonnaga, kuid viimaks enamik neist suri, suutmata ootamatu kriisiga toime tulla. Meil oleks nende teekonnast paljugi õppida.

Eestimaa on põnev ja mitmekesine. Siin leidub nii avastamist ootavaid huvitavaid paiku kui ka igale maanurgale omaseid traditsioone. Selle raamatu autorid läbisid oma avastusretkel üle 5000 kilomeetri Eestimaa teedel, põigates sisse kümnetesse küladesse ja taludesse ning tutvudes sealse eluoluga. Elamused, mida nad teekonnal kogesid, on koos rohkete fotodega koondatud nende kaante vahele. Eeskätt on see aga toiduraamat, milles tutvustatakse nii Eestis traditsioonilisi kui ka uusi või taasavastatud tooraineid, mida tarbivad ise ka nende kasvatajad ja valmistajad. Kõikide Eestimaa toiduleidude juurde on lisatud retsepte, lihtsaid ideid koduste hõrgutiste valmistamiseks. Raamat on täis maitseelamusi ja muljeid, üllatusi ja äratundmisrõõmu. Tiit Efert on kogenud ajakirjanik ja hobifotograaf, kellele meeldib kirjutada toidust ja kajastada maaelu. Kristina Efert on usin toiduretseptide katsetaja ja mitmete kokaraamatute autor. Tema koostatud kokaraamat "Supp" võitis 2018. aastal parima kokaraamatu tiitli.

Ajalugu on paljukordselt tõestanud, kui olulist, isegi määravat osa rahvuse arengus ja tema saatuseski etendab omariiklus. Pole ime, et eesti ühiskonnas oli see probleem kõneaineks juba ammu, aastakümneid enne isevalitsusliku Venemaa kokkuvarisemist. Ikka ja jälle tuldi välja kõige erinevamate ideede ja plaanidega, usuti, oodati, loodeti ja ka tegutseti.

Sõnaraamat koosneb alfabeetilisest sõnastikust (ligikaudu 10 000 märksõna) ja lisadest - geograafilistest nimedest, enamkasutatavaist lühendeist ning ebareeglipäraste verbide põhivormide ja ebareeglipäraste nimisõnade mitmuse tabelitest. Sõnaraamatu koostamisel on lähtutud keskkooliõpilaste praktilistest vajadustest inglise keele õppimisel, et abistada neid keskmise raskusega tekstide eesti keelest inglise keelde tõlkimisel. Kolmas, parandatud ja täiendatud trükk.

Raamat sisaldab Francois Mauriaci romaane "Armastuse kõrb", "Galigai" ja "Endise aja nooruk".

Giorgione, kodanikunimega Giorgio Barbarelli da Castelfranco (1477–1510) oli itaalia maalikunstnik renessansiajast. Tema nimi tähendab tõlkes Suur Jüri. Giorgione sündis Veneetsia provintsis Treviso provintsis Castelfrancos. Maalikunsti õppis ta Giovanni Bellini juures.

Aastail 1508–1510 maalis Giorgione oma kuulsaima teose "Magav Venus". Tema teiseks kuulsaks teoseks peetakse "Kontsert vabas looduses". Giorgione oli tuntud ka monumentalistina. Ta maalis Veneetsia paleedele freskosid, mis on kahjuks hävinud. Ta suri kolmekümne kolme aastasena 1510. aastal katku. Hoolimata lühikesest elueast oli tal palju õpilasi, kellest tuntuim on Tizian, ja veel rohkem jäljendajaid, mistõttu tema tööde autorsuse määramine ei ole lihtne. Ainult 6 maali kohta on kindlalt teada, et need on tema omad, ülejäänud on talle omistatud stiili põhjal.

Ahto Levi "Halli Hundi päevik" kujutab endast ebatavalise saatusega inimese pihtimust. Levi on eestlane ning pärit Saaremaalt. Ta kasvas üles väikekodanlikus perekonnas, kus valitses kodanliku natsionalismi õhkkond, mis oli eriti tugev 1940. aastal – Baltimaade nõukogude võimu taaskehtestamise esimesel aastal. Kolmeteistkümneaastase poisikesena põgenes Levi 1944. aastal okupeeritud Eestist Saksamaale. Seal algaski tema elukompromisside, moraalse kõikumise ning kuritegude jada. Selle elu üksikasjalikus kirjelduses pole vähimatki püüet end mingil määral puhtaks pesta. Autor seab endale vaid ühe ülesande: ausalt, vähimagi hinnaalanduse ning järeleandmiseta näidata oma sassiläinud ja kuritegeliku elu varal noortele, kui ekslik on paljude arvamus, et kriminaalkurjategija elus peitub mingit "erilise romantika hõngu".

Darby Lane ja Russell Gunn on olnud lahutamatud sõbrad alates lapsepõlvest Hoburauas, imelise Baton Rouge'i Ameerika lõunaosariikide mugavuses ja lapsepõlve toreduses, nad jäävad sõpradeks ka koolis ja pärast kooli. Siis juhtub aga see, mida keegi ennustada ei suuda – traagiline õnnetus võtab Russellilt elu ja Darby maailm puruneb. Täielikult meelt heites naaseb Darby Hoburauda ja klammerdub ainsate perekonnaliikmete külge, kes teda on kasvatanud: oma kolme riukaid täis ja värvika loomusega tädi külge. Paranemise pikk teekond saab alguse, kui Darby hakkab Russi venda Beni täiesti uutmoodi pilguga vaatama... Järsku tärkab leina asemele armastus ja Darby saab ülesande, milles tädid teda aitavad – Ben tuleb kokku viia oma isaga, kellest ta on võõrdunud – kui neil vaid õnnestub läbi näha Beni kasuema karjeristiplaanidest. Tuletades meelde seda õrnust ja kannatlikkust, millega ta müügiks nukumaju ehitab, hakkab Darby kaotatud maailma asemele uut looma – ja mõistab, et tõeline armastus võidab kõik.

Käesolev kogumik annab läbilõike 19. saj. eesti keeleteadlase ja folkloristi Jakob Hurda (1839-1907) vanavarakogust. Siin leidub korrespondentide poolt eelmisel sajandil murdekeeles kirjapandud jutte, pärimusi, aga ka murdekirjeldusi ja murdesõnade loendeid kõigilt meie keele murdealadelt.

Kogumik on pühendatud Jakob Hurda 150. sünniaastapäevale.

Nimeka rootsi kirjaniku P. O. Sundmani (1922-1992) romaan teisest nimekast rootslasest, insenerist ja maadeavastajast Salomon August Andréest ning tema traagiliselt lõppenud õhulennust 1897. aastal, mil ta koos kahe kaaslasega üritas esimesena jõuda põhjapoolusele.

Lugu leiab aset mitte lihtsalt rahvusvahelise maadeavastamise palaviku taustal, vaid meeles tuleb pidada veel kahte aspekti: ühelt poolt oli Rootsi ja rootslaste jaoks vaja tõestada, et ligi kakssada aastat peale Põhjasõda ollakse ikka veel üks suurte hulgast, teisalt tuli aga norralastel iga hinna eest tõestada oma jõudu ja pealehakkamist.

Väljapaistva inglise kirjaniku Gilbert Keith Chestertoni (1874-1936) loomingus on ülemaailmse tunnustuse võitnud detektiivnovellide sari, mille peategelaseks on asjaarmastaja detektiiv preester Brown. Käesolevasse raamatusse koondatud põnevad kriminaallood varjavad pealispinnalise, kuid teravmeelse paradokslemise taga tõsist kaasatundmist ja kaasamõtlemist inimelu põhiküsimuste üle.

Süda võpatab ning lõpuks kulub ära
 rängast rõõmust samuti kui
 rängast valust,
aga juunis õunapuude tõsist valget sära
 paistab mitme inimpõlve taha
 igast talust.

Luuletusest „Rängast rõõmust”

⃰ ⃰ ⃰

Oli küll mul tõesti oma kelk.
Oli koer ja koera nimi Tommi.
Tookord oli meil see nudi lehm.
See sõi silku, paberit ja kommi.

Luuletusest „Elukäik”

 

„Raamat, mis inimest liigutab, on inimkonna julgeoleku tagatis,” ütles Viivi Luik kõnes Eesti Kirjanike Liidu 100. sünnipäeva tähistamisel 8. oktoobril Estonia kontserdisaalis. Ta enda värskelt ilmunud luule valikkogu „Jõhker tähistaevas” on üks selle tõestusi. Raamatust leiate Viivi Luige luulet varasemast üheksast luulekogust, raamatu lõpuosas on üksikkogudes seni ilmumata värsse. Tema luule sõnum, kogu õhustik on intensiivselt jõuline, samas seletamatult õrn ja justkui lohutav.

New York Timesi ja Wall Street Journali bestseller! Elu prožektorite all on karm, eriti veel segastel ning kiiretel aegadel. Rinda tuleb pista lõputute kriiside, tarbetu müra ja väsimatute "heasoovijatega". Et sellest piinavast seisust vähegi väärikalt väljuda, tekib paljudel kange kiusatus raudse maski taha pageda. Raamatu "Julgege juhtida" autor Brené Brown leiab, et meie keskel toimetab liiga palju neid, kes juhivad hirmu ning haiget tegemise pinnalt. Browni unistuseks on pärandada oma lastele maailm, mida juhivad julged. Kui aga ise oma käiseid üles ei kääri, pole põhjust teistelegi küsivalt otsa vaadata. Nii sündiski raamat, mis autorit tsiteerides räägib praktilises, jamavabas ja lihtsasti kasutatavas võtmes sellest, mis teeb ühest keskpärasest tegelasest särava liidri. Olgu lisatud, et juhina ei käsitle ta mitte üksnes neid, kelle visiitkaart seda kinnitab, vaid igaüht, kes võtab vastutust leida inimestes ja protsessides potentsiaali ning on valmis neid ka arendama. Raamatu selgrooks on sadadest organisatsioonidest saadud kogemus ning põhjalik, pea kahe aastakümne pikkune uurimistöö, mille keskseks küsimuseks oli: mis vajab senises juhtimisviisis muutmist, et olla keerukas ja kiiresti muutuvas keskkonnas edukas? Tippjuhtide vastustest selgus, et me vajame julgemaid juhte ja südikamat kultuuri. Uuringust koorus välja seegi, et tegelikult kogeb enamus julgeid juhte regulaarselt mitut tüüpi hirmu, mistõttu ei saa see olla veel takistuseks, et olla julge. Tegelikuks kurja juureks on hoopis viis, kuidas me hirmudele reageerime. Brown väidab, et kõigi nende aastate jooksul pole ta kordagi kohanud julget juhti, kes poleks pettumust, läbikukkumist ja südamevalu tundnud. Julguse kasvatamise põhioskuseks peab ta tahtmist ja võimet olla haavatav. Vaid siis on võimalik rakendada kolme ülejäänut – oskust oma väärtuste järgi elada, usaldada ning taas jalgele tõusta. Oskus olla julge ei saa kunagi olla suurem haavatavuse taluvusest. Just nende nelja õpitava, analüüsitava ning mõõdetava oskuse abil saab teha suuri tegusid. Märksa suuremaid kui hirmuga.

Romaan juurdleb selle üle, kas Eesti ristimine 13. sajandi alguses võinuks minna ka vägivallatult. Kas sõda jääks tulemata, kui võtaksime usu ise vastu, küsib kirjanik peategelaste suu läbi. Vaevalt on võimalik anda lõplikku seletust, miks võttis Skandinaavia usu ise vastu, Läänemere idakaldal aga tõi see kaasa koloniseerimise. Kogu Euroopa ristiusustamise taustal võib olulisemaks teguriks pidada tugevaid valitsejaid, kes asusid uue usu ja kiriku etteotsa. Eesti- ja Liivimaal neid paraku ei olnud. Siinsete rahvaste kahjuks mängis ka ajastus. 12. ja 13. sajandi vahetusel, kui ristiusu levik jõudis Läänemere idakaldani, olid Euroopa kristlikud riigid ja kirik juba piisavalt jõudu kogunud. Nõnda võisid nad endale lubada rajamaade vallutamis

Eestiaegsete illustraatorite piltidega raamatusse on koondatud jutte kogudest “Tsemendivabrik” (1926), “Jaksuküla poisid” (1930), “Jõulud! Jõulud!” (1930) ja “Suuskadel Vallastesse” (1932). Samuti pikem jutustus “Teraspoiss” (1937). Lugeja saab pildi tolleaegsete külade elust-olust, laste mängupaikadest, tsemendivabrikust ja “poissmeeste kasarmust”, sadamast, mõisast ja linnamiljööst.

Eugen Ruge autobiograafiliste sugemetega romaan kujutab ühe Saksa Demokraatliku Vabariigi kommunistiperekonna lugu 50 aasta vältel ja nelja põlvkonna lõikes. Teost on nimetatud ka SDV "Buddenbrookideks". Romaanis kajastatakse ajavahemikku 1952–2001 ja tegevustik ulatub Saksamaalt nii itta kui läände – Siberist Mehhikoni. Refräänina kordub romaanis pereisa Wilhelmi 90. sünnipäev 1. oktoobril 1989, mida kirjeldatakse kuue tegelase silmade läbi. Eugen Ruge (snd 1954) on saksa kirjanik, filmirežissöör ja tõlkija. Tema debüütromaan "Kahaneva valguse aegu" ilmus 2011. aastal ja pälvis kohe Saksa Raamatuauhinna. Eesti keeles on Ruge sulest ilmunud lühiromaan "Cabo de gata" (Loomingu Raamatukogu, 2016), mille ilmumise järel külastas autor ka kirjandusfestivali Prima Vista. Samuti on eesti keeles välja antud Eugen Ruge kommunistist isa Wolfgang Ruge raamat "Tõotatud maa" (Tänapäev, 2013).

Ligi 87% ettevõtetest on vähemalt korra sattunud kasvu tuntava aeglustumise faasi, kusjuures kasvuseisaku kümnendil kaotati keskmiselt 74% turuväärtusest. Enamasti on seisaku põhjusteks raskused olemasolevate toodete või teenuste uuendamisel ja uute loomisel, samuti ennatlik tuumikäri hülgamine. Probleemid, mida saab kasvuhäkkimise kui meetodi abil kuluefektiivselt lahendada. Kasvuhäkkimine on Silicon Valley üks kuumimaid meetodeid, mis seisab näiteks Pinteresti, BitTorrenti, Uberi, LinkedIn'i ja kümnete teiste ükssarvikute taga. Levinud müüt nende murrangulise kasvu kohta ütleb, et nad tulid välja lihtsalt uskumatult nutika äriideega. Maailma muutvad tooted ei sündinud aga ootamatust taipamisest, õnnelikust juhusest ega geniaalsest ideest, vaid uute ideede metoodilisest kiirtulest, nende proovimisest tootearenduses ja turunduses, mida paralleelselt toetas kliendikäitumise süsteemne analüüs. Kasvuhäkkimine lammutab tavapärase müüri turunduse ja inseneride vahel. Vaid nii saab avastada uusi, tootes peituvaid turundusnurki, mida saab ära kasutada üksnes suurema tehnilise taipamise korral. Lootustandvate ideede tempokas testimine ja nende objektiivsete mõõdikute abil hindamine aitab märksa kiiremini mõista, millised ideed on väärtuslikud ning millised tuleb üle parda heita. Nõnda saab raiskava, aegunud ja tõestamata lähenemise asendada turul testitud ja andmepõhiste alternatiividega. Tegemist on esimese praktilise kasvuhäkkimise teejuhiga autoritelt, kellest üks kuulub selle meetodi loojate ja teine parimate praktikute hulka. Teejuht, mida saab kohandada igale meeskonnale, igale ettevõttele, igale tegevusalale.

Raamat keskendub sellele, kuidas panna töötajad innustuma ja vastutama oma töö tulemuste eest ning kuidas saavutada meeskonnana rohkem. Autor jagab seisukohti, et just kõik töötajad ja meeskonnavaim juhivad ettevõtet ning kui on loodud tingimused erinevate arvamuste kaasamiseks juhtimisotsuste tegemisse, on töötajad leidlikud pakkuma uusi innovatiivseid lahendusi.

Ameerika detektiivkirjanduse klassik kujutab oma kriminaalromaanides "Klaasist võti" ja "Kõhn mees" kaasahaaravalt elu ja kuritegevust Ameerika linnades 1930-ndail aastail. "Klaasist võtit" võib pidada poliitiliseks kriminaalromaaniks, "Kõhn mees" kuulub aga traditsioonilisse detektiivkirjanduse žanrisse. Hammetti romaane on palju filmitud. Ka Tallinnfilm on "Klaasist võtme" järgi teinud filmi "Bande".

Raamatuga „Kliima. Uus lugu" pakub Eisenstein välja uudse vaate kliimamuutustele ja selle juurpõhjustele, keskendudes küsimusele, kuidas saame inimkonnana oma mõtlemist muuta nii, et võiks toimuda ökoloogiline tervenemine. Eisensteini sõnul on probleemiks meie suhtumine loodusesse. Oleme taandanud looduse kvantitatiivseteks näitajateks ja see omakorda on viinud meid sügava ilmajäetuse tundeni. Ökoloogiline tervenemine saab toimuda vaid juhul, kui suudame orienteeruda ümber kvalitatiivsele arengule. Õnnestumise võtmeks on meie sisemine kasvamine. Ainult siis, kui suudame taastada oma sisemise ökosüsteemi, tundmis- ja armastamisvõime täiuse, on lootust taastada ka väline ökosüsteem.

See raamat vastab kõikidele küsimustele, mis Sul kunagi tervise kohta on olnud – lisaks tervele hulgale küsimustele, mida Sa pole veel küsinud, aga peaksid. Isegi kui Sa ei hooli oma tervisest, peaksid seda ikkagi lugema, kuna Hamblin on nii kaasahaarav autor. Kui soovid mõista inimkeha kummalisi tööprintsiipe ja meditsiini tulevikku, siis peaksid seda haaravat ning harivat raamatut lugema.

Valik August Sanga luuletõlkeid järgnevatelt autoritelt:

• Aleksandr Puškin
• Mihhail Lermontov
• Nikolai Nekrassov
• Maksim Gorki
• Aleksandr Blok
• Igor Severjanin
• Boriss Pasternak
• Vladimir Majakovski
• Sergei Jessenin
• Nikolai Tihhonov
• Jossif Utkin
• Leonid Martõnov
• Boriss Lihharev
• Olga Bergholz
• Aleksandr Tvardovski
• Jevgeni Vinokurov
• Jevgeni Jevtušenko
• Ilja Fonjakov
• Sergei Polikarpov
• Boriss Primerov

Boriss Pasternaki maailmakuulsat romaani "Doktor Živago" on müüdud miljoneid eksemplare, kuid selle aluseks olnud armastuslugu ei ole kunagi täielikult avatud. Teose naistegelase Lara peamise prototüübi Olga Ivinskaja rolli Borissi elus on pidevalt pisendanud nii Pasternakkide perekond kui ka Borissi biograafid. Olgat on halvustatud ja tõrjutud, teda on nimetatud seiklushimuliseks võrgutajaks, saama peal väljas olnud naiseks, kes mängis Pasternaki ja tema raamatu loos ainult kõrvalosa. Stalin, kes Boriss Pasternakki eriliselt imetles, vastuolulist kirjanikku vangi ei pannud, ent kimbutas ja jälitas tema armastatut. Kaks korda mõisteti Olga Ivinskaja sunnitöölaagrisse. Talle esitati küsimusi teose kohta, mida Boriss parajasti kirjutas, ent naine keeldus armastatud meest reetmast. Teose naispeategelase Lara prototüübi Olga Ivinskaja ja Pasternaki kirgliku armastusloo toob nüüd perekonnaallikatele ja oma kaasaegsete intervjuudele tuginedes lugeja ette kuulsa poeedi sugulane, kirjanik Anna Pasternak.

"Kainestav ja samas innustav raamat, mida on hea iga kord enne mõne suurema projekti kallale asumist üle sirvida. Mark Earls aitab aru saada, mida olemasolevast turundustarkusest julgelt ignoreerida ning millele oma tähelepanu suunata." Andrus Purde, Koolitusfirma Vain SMD turundusjuht ja konsultant

"Väga vähe on tooteid ja teenuseid, mida ei saaks teisega asendada. Ja kliendid teavad seda. Parim võimalus nende tähelepanu tõeliselt köita on luua uut sisulist väärtust. Mitte lihtsalt uut maitset või pakendit. Mark Earlsi raamat käsitleb haaravalt tänase turunduse põhiprobleemi -- vajadust keskenduda sisulisele, mitte vormilisele loovusele." Hede Kerstin Luik, Eesti Statoil

Anna Haava (1864-1957) peatöö on ta luule, tema jutukirjandus on väike, ainult "Väikesed pildid Eestist". Kahetsetud on, et tal jäänud kirjutamata mälestused. Siiski on ammusest ajast avaldamist oodanud autobiograafiline teos "Mälestusi Laanekivi Manni lapsepõlvest". See on ilus raamat peenetundelise hingeeluga lugejale, mille kaudu tekib elav pilt meie esiemade- ja esiisade-aegsest külast kui kultuurimiljööst.

„Meelerahu“ viib sind rännakule, kus avastad vaikuse, looduse ja inimsuhete sügava mõju enda heaolule. Autor Maaret Kallio kutsub mõtisklema, kuidas leida sisemine rahu keset elutorme, olla kohal nüüd ja praegu ning kohaneda meid paratamatult ümbritsevate muutustega. Psühhoterapeudi arutlused on põimitud Soome loodusest leitud meeleliste rahuhetkedega: kohvijoomine kaljusel järvekaldal, kohtumine rästikuga, südasuvine saunakütmine, karastav talisuplus madala detsembripäikese valgel.

Meelerahu pole mitte teekond eesmärgi suunas, vaid pidev tasakaalustumine. See on oskus hoida turvalisi suhteid, lasta lahti liigsest muretsemisest ning leida sisemine rahu ja pingevaba meeleseisund ka keerulistes olukordades.

Maaret Kallio on hinnatud soome kirjanik, koolitaja ja psühhoterapeut, Helsingin Sanomate ülipopulaarse kolumni „Nõudlikult leebe“ („Lujasti lempeä“) pikaaegne autor. Töös tugineb ta kognitiivteraapiale, omades suurt kogemustepagasit ja põhjalikku väljaõpet ennekõike trauma ja paarisuhete vallas. Kallio sulest on ilmunud mitu raamatut, mis käsitlevad muu hulgas lootust, sisemist tasakaalu, leina, vaimset tervist, emotsioone ja inimsuhteid. Lisaks on ta Soomes tuntud lasteraamatute autor ja tegutseb eri asutustes laste heaolu saadikuna. Kokku on Kallio raamatud jõudnud juba 300 000 lugejani.

Poliitikas armastatakse sageli rääkida pendlist, mis kõigub vasakpoolsete ja parempoolsete ideoloogiate vahel. Käesoleva raamatu koostajad ning autorid on seda meelt, et liberalismi loomulikuks vastukaaluks on konservatism ning kui liberalismi kohati utopismini küündiv uuendusmeelsus ühiskonna tasakaalustatud toimimist halvama kipub, on aeg pöördeks teise suunda.

Raio Piiroja elulooraamat

Käesolev valimik india kirjanike jutustusi tutvustab eesti lugejaile kaheksat india rahvuskirjanduse ja urdu keeles loodud teoseid, tuues muuhulgas välja ka Lõuna-India kirjanike loomingut, mis on meil siiani vähe tuntud.

Kogumikus on esitatud 28 jutustust tänapäeva autoritelt, kellest nelja (H. A. Abbasi, B. Bhattatšarija, I. Džalisi, Jašpali) teoseid on eestikeelses perioodikas varem avaldatud. India kirjanike teoseid, kelle loomingust on ilmunud eesti keeles iseseisvaid raamatuid, ja india kirjanduse klassikute loomingut ei ole kogumikku võetud.

Valiku kronoloogilised piirid haaravad peamiselt Teise maailmasõja järgset loomingut.

"Ohtlik elu" räägib kolmekümne viie aastasest Polly Cameronist, kes elab just seal, kus ka raamatu autor - Gloucesterhire'is. Polly on eluga rahulolev aktiivne naine, kes tegeleb pühendunult keraamikaga ja lööb kaasa linnakese peatänava päästmise aktsioonis. Polly pole sugugi seda meelt, et ta peaks veel endale meest otsima, sest milleks elu keeruliseks teha? Ent elu pakub üllatusi nagu ikka.

Tegu on menuka Katie Fforde'i debüütromaaniga, mis pälvis pärast ilmumist rohkesti tähelepanu.

Raamat sarjast Jutluste raamat

Ajakirjaniku ja telesaatejuhi Pavel Makarovi kaksikraamat "Persona" on eesti kultuurielus haruldane nähtus. Üks raamat on eesti ja teine vene keeles, mõlemad tutvustavad lugejale Eesti ja Vene kultuuri-, teaduse-, spordi- ning poliitikategelasi. Selles on üle 200 foto autori arhiivist ja 36 intervjuud, mis on kokku pandud televestluste põhjal, mida näidati Eesti Kanal 2-s ja Venemaa REN-TV-s. ühtede kaante vahele on koondatud isiksused, kes kes kuuluvad kultuuri kullafondi. Raamat lubab lugejal veekord tunnetada, et kultuuril pole rahvuslikke piire: nii Jaan Kross kui ka Aleksandr Volodin, nii Kaie Kõrb kui ka Maia Plissetskaja on jäädvustanud end nagu kõik teisedki selle raamatu kangelased maailma kultuurilukku. Seda raamatut soovitab Eesti Vabariigi President.

Taani kirjandusklassiku Johannes V. Jenseni (1873-1950) peateos, romaanitsükkel "Pikk teekond" (1908-1922) annab monumentaalse ja panoraamse pildi Euroopa tsivilisatsiooni poolt läbikäidud varasemast arenguteest. Autori põhiteesiks on Põhjala inimesele loomuldasa omane uue loomise tahe ja avastuskihk, mis sunnib teda aina liikvele. Käesolevas köites on esindatud tsükli kolm esimest romaani, mille teemaderingi kuuluvad tule taltsutamine meie ürgsete esivanemate poolt ja esimeste uskumuste teke, suure jääaja saabumine ja võitlus oma eksistentsi eest nondes karmides tingimustes ning Jüütimaa esimeste asukate sisseelamine oma kõledal maal, silmitsi tundmatu merise veelagedaga.