Mats Traat
Ei jää muud üle kui piinlikkus ning häbitunne maha suruda ja võõrast õueaeda lõhkuma minna nagu mingi metslane, kellel pole naabri vastu põrmugi austust. Esimees pomises küll minema hakates midagi vaatamisest, aga kes tema pominast õieti aru saab, on ka, nagu ta on - üks kohatäide. Elmar astub aia poole, ise arupidavalt ja aegavõitvalt ringi vaadates, nagu kardaks ta peremeest. Jah, niisugust tööde teeb ta küll elus esimest korda. Ta sisetunne on ergas, kuigi tervis pole enam suurem asi. Ta vaatab veel kord arglikult ringi ja murrab siis esimese lipi. Terve sületäie põletist murrab ta sealt, ja see pole tema süü. Selle aia tegi Taavet oma paarkümmend aastat tagasi, jah, see oli vist selle suve sügisel, kui Kärevere sild kokku kukkus. Tollal oli ta energiline peremees ja püüdis kõigest jõust siin talus midagi uuendada ja ümber teha. Oh, sellel mehel oli palju plaane, ta unistas uuesti suurest viljapuuaiast, mansardkorraga elumajast, maaparandusest ja paljust muust. Enamik kavatsusi jäidki unistusteks nagu igas elus. Ja siis tuli naise surm, mis tõmbas paljudele plaanidele kriipsu peale. Aga tuule ja päikese käes kuivanud aialipid põlevad tõesti hästi, magusa ja heleda leegiga. Katlakorsten suitseb ja see mõjub pahural sügishommikul koduselt.
Stagnaaja maa- ja linnaolustikus ning muistses Liivis kulgeva sündmustikuga, paljude tegelastega, mitmes ajalises ja hingeelulises tasapinnas toimuv eetilise rõhuasetusega romaan. Peategelasteks on nüüdiskirjanik ja suurmajandi peaagronoom, kes, kumbki omal viisil, võitlevad ja ületavad neid tabanud raskusi ja õnnetusi, minetamata siiski teotahet ja elamise rõõmu.
Kodanlikust haritlasperekonnast põlvneva nooruki tööliskeskkonnas oma koha leidmise lugu. 1950ndate aastate alguses.
Selles raamatus on seitse kultuuriloolist novelli. Kõigi nende peategelasteks on konkreetsed ajaloolised isikud, olgu see Jakob Hurt, Carl Oettel või Vene-aegne rahvakoolide inspektor Svetšnikov. Niminovell "Kartaago kiirrong" kujutab soome-rootsi suurpoetess Edith Södergrani elu viimast kevadet.
Masinarihm läheb pealt maha. Sulane jätab hangu virna äärde, hiilib aganaid riidele rehitseva Maimu juurde ja haarab tal keha ümbert kinni. Suurt osavust Eedi hullamise juures üles ei näita, peaasi on kilkav tüdruk kohmakalt õlgedesse muljuda, kõditada ja katsuda, nii palju kui annab. Tüdruk heidab talle kamalutäie aganaid näkku. Sulane pühib oma higist kriimulist nägu, sülitab sõklaid suust välja ja tormab uue hooga Maimule kallale, nii et tüdruku roheline sitskleit kaenla alt lõhki käriseb. Külatüdrukud Eedit eriti ei salli, tal on jõhkrad käed, hullates ei tunne ta nalja ja teeb haiget. Tüdruk rabeleb ja kiljub lõikava häälega, unine nägu vihane. Hämaras küünis tõuseb nii paks tolm, et õlesasis rüselejaid pole nähagi. Aganad kipitavad riiete all, noored kehad on tuld täis, käed-jalad segamini, mõlemad hingeldavad. "Võta musu ära, mes sa muidu jahit," õpetab õlevirnalt Sirgaste suvetüdruk, ontlik vanapiiga. Ise ta mehi ei kannata, kraabib igaühel, kes teda silitada tahab, silmnäo halastamatult lõhki, aga teistele nõu anda oskab suurepäraselt. Võib-olla osalt ka sellepärast kutsutakse teda Kassi-Maaliks. Ta libistab enese virnalt maha, et seni kaevul joomas käia, kuni masin seisab. Maimu on end vabaks sõdinud ja omakorda poisi põhku surunud; nüüd võidutseb ta, põlv sulase rinnal. Eedi ähib, näost punane. Tal on häbi, et tüdruk oli tugevam, kui ta arvas. "Ära sa, Maimu, nii ilusale poisile liiga tii. Mehe ommava õrn rahvas," sõnab Maali eemaldudes.
