Väljapaistva norra kirjaniku Johan Borgeni (1902-1979) kõlbelise valiku probleeme käsitleva romaanitriloogia (Väikelord, 1955; Tumedad lätted, 1956; Käes, 1957) esimene raamat. Selle peategelane on keskkodanluse hulgast pärit puberteedieas nooruk, kelle šokeerivas käitumises ilmnevad isiksuse lagunemise esimesed tunnused.

Ülimalt oskuslikult, nutikalt ja põnevate süžeepööretega kirjutatud «Poe vari» , milles on toodud uusi ja esmakordseid ajaloolisi materjale, on teos, mis avaldab austust Edgar Allan Poe’le

Neil päevil aga puhkes Idamaade kohal äike. Türgi kuulutas Venemaale sõja, vürstiriikide vabastamiseks määratud tähtaeg oli juba möödas; päev, mil türklased Sinope'i all hävitavalt lüüa said, polnud enam kaugel. Viimastes Insarovini jõudnud kirjades kutsuti teda järelejätmatult kodumaale. Ta tervis polnud ikka veel paranenud: ta köhis, oli nõrk, kannatas kergete palavikuhoogude all, kuid ta ei olnud peaaegu iialgi kodus. Ta süda lõi põlema: ta ei mõtelnud enam haigusele. Alatasa sõitis ta Moskvas ringi, kohtus vargsi mitmesuguste isikutega, kirjutas ööd läbi, oli päevade kaupa kadunud; ta teatas peremehele, et sõidab varsti ära, ja kinkis talle juba ette oma lihtsa mööbli...

Kui ajalooline romaan räägib teos Taani kuningas Christian VII ja tema ihuarstist Johann Friedrich Struenseest, kelle kätte vaimuhaige monarh andis 1768. aastal kogu võimu. Noor saksa arst oli Voltaire’i ja Rousseau jünger ning viis lühikese ajaga feodaalses, pärisorjuslikus Taani riigis läbi omamoodi revolutsiooni. Mõistagi ei saanud puhta idee kokkupõrge reaalse poliitikaga jääda karistamata: neli aastat hiljem Struensee hukati. Prantsuse revolutsioonini oli jäänud siis veel 17 aastat. Kui armastusromaan jutustab teose tundlikus võtmes loo Struenseest ja kuningas Christian VII abikaasast, noorest Inglise printsessist Caroline Mathildest, kellest lugeja silme all kasvab eneseteadlik ja julge naine, kes läheb sirge seljaga vastu traagilisele saatusele. Kui filosoofiline romaan käsitleb teos vaimu- ja võimuvõitlusi, kus väliselt tähtsusetud ja tõrjutud, nagu Ove Høegh-Guldberg, tahavad saada suureks, nii nagu kidur võpsik loodab pääseda vohama seal, kus suured tammed on maha võetud.