Ulme, õudus ja fantaasia

Raamatus on kaks lugu: "Habakuk Jephsoni ülestunnistus" ja "John Huxfordi äraolek".

Ulmeromaan. Jumal lõi maailma oma näo järgi; inimene asub Jumalat kloonima oma näo järgi; ja see uus Jumal alustab maailma loomist jälle otsast peale, oma näo järgi.

Kõneldes ei pannud Fantoom ikkagi revolvrit käest. Ka Juve’il oli see endiselt peos. Mida Fantoomi sõnad tähendasid? Kuhu oli jäänud Helene’i surnukeha? Mis sai edasi?

Mu härrad, ma ei tea, kas ta oli suur teadlane, aga suur kaabakas oli ta igal juhul. Kauplemist, mis järgnes, ei taha ma kirjeldada. Ma olin seda sunnitud tegema. Ma teadsin, et kui ma lasen tal minna, siis - isegi kui ma peaksin pärast teada saama, et ta tüssas mind ja et kõik, mis ta rääkis, oli otsast lõpuni väljamõeldis, - jääks mu hinge... mu lihase, elava hinge põhja kõrvetama mõte, et kuskil, igasugust koli täiskuhjatud kirjutuslaua sahtlis vanade paberite seas lebab inimese teadvus, selle õnnetu naise elav teadvus, kelle ta tappis.

Ja nagu sellest veel vähe oleks, andis ta talle osaks kõige hirmsama kõigist mõeldavaist asjust, ma kordan: kõige hirmsama, sest pole midagi, mis kannataks võrdlust igavese üksindusega. See sõna ei ütle meile muidugi midagi. Aga proovige nüüd, pärast, lamada kodus pimedas toas, nii et teieni ei ulatu ainuski heli ega valgusekuma, sulgege silmad ja kujutlege, et nii jäätegi lamama absoluutses rahus, ilma mingi, pisemagi muutuseta, öö ja päev, ja veel üks päev, ja nii möödub nädalaid, kuid aastaid, sajandeid - ja teie ajud on sellise menetluse läbi teinud, et pole võimalik isegi hullumeelsusesse põgeneda.

Mõte, et on olemas keegi, kes on mõistetud seda kannatama, mille kõrval põrgupiinade kujutused on süütu nali, ei lasknud mind selle sünge kauplemise ajal lahti. Mina tahtsin muidugi seda hävitada, tema nõudis summat, mis... aga, mu härrad, need on juba üksikasjad. Ütlen ainult üht: eluaeg olen ma end ihnuskoiks pidanud. Nüüd ma kahtlen selles: sellepärast et... Ah, mis sest rääkida! Ühesõnaga: see ei olnud tasu. Andsin kõik, mis mul üldse oli. Kõik oma raha... Lugesime raha üle - ja... siis ta ütles, et ma kustutaksin tule. Pimedas kuuldus kõigepealt rebitava paberi krabin... ja äkki lõi laual, nelinurksel valkjal taustal (see oli vattvooderdis) midagi sulametallina ergama, kostis vaevu kuuldav praksumine... Sedamööda kuidas silmad pimedusega harjusid, näis sinine helendus muutuvat aina tugevamaks; siis tundsin kuklas Decantori rasket, vaevalist hingamist, kummardusin, võtsin valmispandud vasara ja lõin ühe hoobiga...

"Naiste maailm" on Eesti kirjaniku Henn-Kaarel Hellati kaheköiteline ulmeromaan, mille esimene osa ilmus 1976. ja teine osa 1978. aastal. Antiutoopia kirjeldab tulevikumaailma, mida asustavad peamiselt naised, väikesel hulgal mehi aga aretatakse pelgalt paljunemisfunktsiooni tagamiseks.

Kogumik sisaldab 13 lugu ulme ja õudusromantika valdkonnast. Juttude tegelasi painavad satanistlike jõududega manipuleerijad, elluärganud surnud, verejanulised vampiirid jms.

Meie koduse Läänemere ruumi pingestatud õhkkonnas toimubki Harry Winteri (pseudonüüm) romaani tegevus. Fiktiivne küll, aga täiesti võimalik. Osa professionaalsete agentide tegevusest seisneb teatavasti üksteisele "ämbrite" etteseadmises. Venelasi peetakse ju "maskirovka" maailmameistriteks. Tublid on nad siingi. See, nagu ka kõiksugu relvaärid, Rootsi valitsus, pagulaseestlased, meie ja lätlaste (tegelikult ju leedulaste) paralleelsed pullapäätamised, Tallinna, Riia ja Kaliningradi miljöö jne kuuluvad "Operatsioon Narva" läbipõimitud süžeesse. Hästi äratuntavad on mitmed Rootsi sõjaväelased ja tipp-poliitikud. Aga teadlik lugeja identifitseerib ka meiepoolseid tegelasi, olgu nad siis luurajad või luurajate luurajad.

Romaani tegevus toimub Americana-nimelises riigis pärast Suurt Katastroofi, mis pühkis maapinnalt kogu Euroopa tsivilisatsiooni. Americana "semiogüünilist" riiki valitsevad märgid ja naised. Teel kuulsasse Southfieldi ülikooli tutvub Sebastian Siiri Kiljuneniga, kes on nõus soome keelest tõlkima Sebastiani vanaonu, kunagi Pariisis hariduse saanud professor Amfortase noorpõlve käsikirju. Kohale jõudes kohtub Sebastian taas oma noorpõlvesõbra Felixiga, kes on vahepeal kummaliselt muutunud. Selgub, et professor Amfortas on salapäraselt kaotanud kõnevõime ja tõmbunud oma töökabineti üksildusse. Vastuolud Southfieldi ülikooli ja selle lahkulöönud paarilise, Northfieldi ülikooli vahel on jõudnud äärmuseni, viimase rektor professor Rosgnilk on valmis isegi mõrvaks, et võimu mõlema ülikooli üle enda kätte saada. Sündmuste käigus osaleb Sebastian professor Rosgnilki kaasosalise, Gudrune Kundrysdotteri klaverimängukursustel, satub surmaohtu Memorial Castle'i maa-alustes labürintides, võtab auvahina osa mõlema ülikooli ühistest 425. aastapäeva pidustustest, päästab seal professor Amfortase elu ning suundub viimaks rohkesti üllatusi pakkuvale ekspeditsioonile Soomemaale. Kas professor Amfortase saladus laheneb või ei, seda saab lugeja teada alles romaani lõpus.

Fantaasiaromaan, mis meenutab oma sisult Lewis Carrolli raamatut “Alice imedemaal”

Sellest raamatust leiate teise loo John Carteri imelistest seiklustest elu ja surma jumalanna Issa valdustes, tema lootusest kohtuda oma pojaga ja vabastada Issa vangistusest oma poja ema, veetlev Heeliumi printsess Dejah Thoris.

"Naiste maailm" (1976 ja 1978) on Eesti kirjaniku Henn-Kaarel Hellati kaheköiteline ulmeromaan. Antiutoopia kirjeldab tulevikumaailma, mida asustavad peamiselt naised, väikesel hulgal mehi aga aretatakse pelgalt paljunemisfunktsiooni tagamiseks. Hellatile tuntuse toonud romaan ilmus krimi- ja ulmeromaanide sarjas "Mirabilia". See oli sarjas esimene Eesti algupärand ning ilmus tiraažiga 40 000.[1] Ajakirjanik Ardo Kaljuvee on nimetanud Eesti Päevalehes Hellati teost esimeseks eesti ulmeromaaniks[2]. Teisalt on ulmekirjanik Siim Veskimees öelnud "Naiste maailma" (ja samuti Eiv Elooni romaani "Kaksikliik") kohta: "Kuulsaks on saanud hoopis soperdised, mis meie algupärase ulme mainet sedavõrd kahjustasid, et see siiamaale tunda annab."[3] /Vikipeedia/

Sisukord:
Rosenburg
Mees metsast
Asgardi raamat
Sigmaringer
Hütt
Nõiakütt
Lambur
Hans ja Draakonilõug
Vandersellide vankris
Vangla
Kappeli tuleriit
Org
Ajaloolisi daatumeid

Flugerlane oli viis meetrit pikk ja nelja paksu jalaga. Keha molekulaarne tihedus muutis selle läbimatuks ning hulk hambaid olid võimelised teemante pulbriks jahvatama. See oli nelisada kilogrammi ägedust, julmust ja vihkamist.

Kui flugerlane oli nimekirjavälise kaubana Olümpuse avatud linna saabunud, alustas ta mõrvarlikku mürgeldamist. Keegi ei suutnud teda peatada. Olend seadis kabuhirmus utoopiaühiskonna probleemi ette, kuidas seda vastupandamatut jõudu peatada. Ainus väljapääs näis olevat võõras palgamõrtsukas – väliskosmosest pärit humanoid, kellest Olümpuse kodanikud ei teadnud midagi peale selle, et ta oli elukutseline tapja, kes ei peatunud enne, kui töö tehtud...

“Ta oli sama alasti, kui teda saatvad rohelised marslased. Tõepoolest ei olnud tal kehakatteks peale peente ehete mitte midagi, ja ega oleks suutnudki miski enam rõhutada tema suurepärase ja sümmeetrilise keha ilu.”

Edgar Rice Burroughs ulmeromaan, mis kuulub Barsoomi sarja:

• “Marsi printsess“
• “Raevukas Carter“
• “Sõjajumal Carter“
• “Printsess Thuvia“

Kui ma vahel näin uhkustavat oma võitlusosavusega, siis palun ikka meeles pidada, et võitlemine on mu elukutse. Ja nii ma olengi uhke selle üle, et kahel planeedil pole kunagi leidunud suuremat sõjameest kui Heliumi prints John Carter.

"Kohtunikud," lausus ta, " käesoleval juhul ei saagi olla kahesugust otsust. John Carter ei või kauem olla Heliumi printsiks..." ta peatus, "kuid selle asemel olgu ta Barsoomi sõjajumalaks!"

"See on religioon," ütles Rosemary. "See on üks minevikuusk, mis hiljem kõrvale heideti. Need peod flöödimängu ja loitsimisega on sabatid või orgiad. Oma rituaalides kasutavad nad verd, sest veri annab jõudu ja kõige rohkem annab jõudu ristimata lapse veri." 

Nad on lahked ja kenad vanainimesed, kuid kes jääb nende teele, langeb koomasse ja sureb. 

"See on salapärane ja tore nüüdisaegne nõiajutt, mis sunnib lugejat uskuma uskumatut. 
Mina uskusin ja olin tõelises lummuses." 
Truman Capote

C-551 ehk õuduste "Paradiis".

Puhkelaager "Paradiis" on tulvil vaba aja veetjaid, kes ei oska aimatagi, et igaühest neist võib saada range saladuskatte all korraldatava saatanliku eksperimendi ohver. Kõik tunnistajad hävitatakse ääretu julmusega, varjamaks jälgi. Laagrist on võimatu ja mõttetu pageda, sest see tähendaks põgenemist elu lõpuni.

"Käsku saamas" on fantastikaromaan põrgust juhitavate vaim-olendite võitlusest inimeste vastu. Kuigi lugeja ees avanevad peadpööritavad nägemused, tugineb kogu ainestik Jumala Sõnale. Lisaks on kasutatud ka soome- ja muukeelset materjali. Unto Kunnas on öelnud: Taolise ainevaldkonnaga ei ole mul varem tegemist olnud, kui mitte arvestada John Bunyan'i "Nägemusi taevast ja põrgust". Autori seisukoht on siiski, et tõelisus, mida kogevad kord need, kes hukka lähevad, on kohutavam, kui kõige elavam kujutlusvõime oskab seda ette näha.

"Juve Fantoomi vastu" (originaalis Juve contre Fantômas) on Pierre Souvestre'i ja Marcel Allain'i kuulus kriminaalromaan, mis on ilmunud eesti keeles "Fantoomi" sarjas (Odamees, 1992/1993). See räägib komissar Juve võitlusest kurjategija Fantoomiga.

Keerulise saatusega ulmeromaan, mida kirjanikud ise oma kõige täiuslikumaks ja väärtuslikumaks teoseks pidasid. Siin on pool romaanist ehk üks tegevusliin – "Valitsus"

Inglise kirjaniku, kriminaalromaanide tunnustatud autori John Wyndhami (1903–1969) ulmeline põnevusjutt koletislikest ja inimvihkajalikest hübriidtaimedest.

Naine oli veel õhus, kui ma, jalad ees, talle järele hüppasin, püüdes sukelduda risti lainet kalda ja lähima kaljupanga vahele. Järele mõtlesin ma selle üle hiljem, siis, kui mul aega oli. Tõtt öelda ma teadsin, et nii kärestik kui ka purre selle kohal olid ainult meelepete, peale kõige muu tõendas seda puutüvi, mille mu käsi oli läbinud, ilma et ma seda oleksin tundnud. Sellele vaatamata hüppasin vette nii, nagu võiks naine tõepoolest hukkuda, mul on meeles, et ma täiesti instinktiivselt valmistusin kokkupuuteks jäise veega, mille pritsmed kogu aeg meie näole ja riietele langesid. Ma ei tundnud aga midagi peale tugeva, tuulehooga sarnaneva õhuvoolu, kui ma põlvedest kergelt kõverdatud jalgadel, otsekui oleksin hüpanud vaid meetri kõrguselt, maandusin äkki ruumikas saalis. Kuulsin naerulaginat. Poola kirjanik Stanislav Lem (sünd. 1921) on tähelepanuväärsemaid ja tuntumaid nimesid nüüdisaja filosoofilises fantastikas. Ta on lõpetanud Krakovi ülikooli arstiteaduskonna, tegelnud psühholoogiaga, uurinud teaduse ajalugu ja teooriat. Lemi loomingule on iseloomulik probleemide globaalsus, filosoofilise analüüsi vahedus, aga ka ulmekirjanduses harvaesinev meisterlikkus fantastilise keskkonna kujutamisel ja karakterite loomisel.

Agendid Mulder ja Scully ajavad metsas kummitava õuduse jälgi. Ja on, mida ajada... Mis siis õieti juhtus põlismetsas, kus töölised võtavad maha iidseid puid? Kuidas saavad karastatud mehed lihtsalt õhku haihtuda?

Romaan põhineb seriaali "Salatoimikud" looja Chris Carteri telenäidendil.

Pimeduse varjus veereb tühermaale auto, mis jätab endast maha kolm väikest kuivetunud surnukeha. Ainult ühel poisil on veel eluvaim sees. Tema nimi on Orhan ja ta on kõige võti. Kui Euroopa Noorte vabatahtlik Anneliis ja tema sõber Rufat saavad ootamatult ülesandeks Orhan haiglast ohutusse kohta toimetada, kohtuvad nad Andersiga, kes on tulnud peatama oma onu hullumeelseid plaane. Vana Robertsoni plaanide keskmes on müütiline kvasirikaev, mis lubab sellest jooja maailmavalitsejaks teha. Ohtlik teekond viib seltskonna modernsest Bakuust kõrgele mägedesse, kus iidses linnas elav rahvas austab punast värvi ja hoiab tallel legendi Badkube valitseja Odini saavutustest, mille jäljed suunduvad otse Läänemere kallastele.

"Tuulte linn" on haarav lugu, mis ühendab endas müstikat, ajalugu ja seiklust, pakkudes lugejale põnevat rännakut läbi erinevate kultuuride ja aegade. Kui sind huvitavad müüdid, legendid ja ajaloolised mõistatused, siis on see raamat just sinu jaoks. Kersti Kivirüüdi sulejooks on kaasahaarav ning tema loodud maailm on rikas ja detailiküllane, viies sind kaasa teekonnale, mis on täis ootamatusi ja avastamisi.

Teos võitis 2017. aasta kirjanduskonkursil žanris "Bestseller ilukirjanduses" I koha. Oma ilmumisega avab “Tuulte linn” bestselleri üheksa võidutöö ilmumise sarja. Kersti Kivirüüdi sulest on varasemalt ilmunud mitmeid lühijutte ja romaanid “Okultismiklubi” ja “Okultismiklubi 2” ning “Kaku kabel ja teisi tondijutte”.

Vaevalt toibunud ja ikka veel poolteadvuseta olekus tundis Fandor, kuidas talle veeres peale tohutu laine ja kuidas see viis ta nagu õlekõrre hirmsasse kuristikku. Fantoom oli põgenedes õhku lasknud Montmartre’i veehoidla! Raamat sarajast Fantoom Nr. 10.

Kaks ulmeklassikasse kuuluvat romaani. H. G. Wells asetab "Nähtamatus" sõrme teaduse kõige haavatavamale ihulapile. Teadlane-füüsik, kel läheb korda muuta end nähtamatuks, ei varjagi, et uus olek annab talle võimu ja vabaduse, mida ta tavalise inimesena, vaese laboriassistendina, elu sees ei saaks nautida. Oma armetu maise saatuse eest otsustab ta nähtamatuse varjus inimkonnale kätte maksta.

Wellsi "kuri teadlane" sai inimkonnavastase tegevuse eest oma teenitud karistuse. Mida teadus aga tuvastaks – kas tänapäeva teadust juhivad ja valitsevad head või kurjad vaimud?

Inglise füüsiku ja astronoomi Arthur C. Clarke'i romaani tegevus toimub kauges tulevikus. Galaktikaimpeeriumi perifeerikas muutunud Maal on rajatud "surematute" linn Diaspar, hiigelarvuti juhitav suletud ühiskond. Teose kangelane Alvin püüab suletud ringist välja tungida, et leida ideid ja jõude, mis aitaksid Diaspari ühiskonna välja hingetust stagnatsioonist.

Esimeses, bioloogilis-psühholoogilises ulmeromaanis viib autor lugeja tundmatusse maailma, mida on kujutatud värvikalt ja fantaasiaküllaselt. Aga nagu ulmežanris tavaks, kohtame selle maailma muredes ja probleemides üht-teist sellistki, mis tundub tuttav ka meie planeedi elanikele. Teine raamat pajatab planeedist Avat, kus on ühendunud kaks bioloogiliselt ja psüühiliselt erinevat mõistuslikku liiki. Tegevustik toimub 20 aastat pärast esimeses raamatus kujutatut, tagasivaadete, meenutustega vahepealsesse aega. Vastuolud ajaloo vältel kujunenud ja arenenud moraali ning loomuse vahel, millele see moraal pole jõukohane, viivad lõpuks väljavaateni hoopis teistsuguse elukorralduse tekkeks, uue võimaliku ühiskonna hakuni.

Teine raamat pajatab planeedist Avat 20 aastat hiljem, kus on ühendunud kaks bioloogiliselt ja psüühiliselt erinevat mõistuslikku liiki – gaalid ja varelid. Toimub tagasivaade, meenutused vahepealsesse aega. Vastuolud ajaloo vältel kujunenud ja arenenud moraali ning loomuse vahel, millele see moraal pole jõukohane, viivad lõpuks väljavaateni hoopis teistsuguse elukorralduse tekkeks, uue võimaliku ühiskonna hakuni.

Irene on raamatukoguhoidja. Tõsi, Raamatukogu on selline, mis ei laena ühtegi raamatut välja. Ja asub see ... väga paljude paralleelmaailmade vahel, ent mitte üheski neist. Seetõttu sarnaneb raamatukoguhoidja töö pigem spiooni omaga: Irene ülesanne on minna kohale, osta, varastada või ükskõik millisel moel hankida raamat ja tuua see Raamatukokku. Maailmad on erinevad ja seetõttu võivad isegi klassikalised teosed neis pisut erineda. Näiteks on „Faustis“ mingi sõna vahetusse läinud. Või on vennad Grimmid leidnud oma raamatusse täiendava muinasjutu või paar. Mõned raamatud on unikaalsed, seotud ainult ühe konkreetse maailmaga, mõned võivad aga reeta Raamatukogu saladusi. Esialgu tundub kõik lihtne: minna kena praktikandi saatel Londonisse, võtta raamat, tulla märkamatult tagasi. Aga raamat on juba varastatud ning seda näivad otsivat väga mitmed jõud alustades Liechtensteini saadikuga ja lõpetades salaühingutega. Liechtenstein, muide, on üks Euroopa suurjõude, sest just seal valmistatakse haldjate võluväe abiga maailma parimaid tsepeliine.

Geneviene Cogmani „Nähtamatus raamatukogus“ on salapära ja maagiat, ustavust ja reetmist, aurupunki ja armastust raamatute vastu – lühidalt: see on hõrk kokteil igale maitsele.

"Kus? Ma pole sellest kunagi kuulnud."
"Mu vaene ori, mida sa üldse tead maailma maadest? Aga sellest ei võigi sa midagi teada, sest see on hoopis teises maailmas."
Dekteon põrnitses Zaisterit, kes tühjendas oma peekri, osutas sellele ja ütles:
"Kui sa vaatad peekri siinpoolset külge, siis ei näe sa tema vastaspoolt. Aga sa tead, et see on olemas. Kui sa peekrit keerad, muutub varjatud külg sinule nähtavaks ja kaob see, mida ennist vaatasid. Nüüdki tead sa, et teine pool on olemas. Peekri sisse vaadates ei saa sa teda näha väljastpoolt. Ja vastupidi: peekrit väljastpoolt silmitsedes ei tea sa, mis on tema sees. Saad sa minust aru? Maailm, kus sina elad, on peekri üks pool, samal ajal on minu maailm tema teine pool. Mõlemad on olemas, ainult enamasti on nad teineteise eest varjatud. On palju maailmu ja maid, mis asetsevad kõrvuti, kuid on siiski üksteisest eraldatud ja samal ajal seotud üksteisega nii tihedalt nagu peekri kaks külge. Kus üks lõpeb, seal algab teine. Võlujõu abil on võimalik minna ühest maailmast teise."

Ise seda teadmata oli Dekteon sammu tagasi astunud. Ta mõistis ja samas ei mõistnud ka. Mida rohkem ta püüdis sõnadest aru saada, seda vähem see tal õnnestus. Aga sügaval sisemuses taipas Dekteon, mida Zaister öelda tahtis.

Peategelane on Elric, Melniboné viimane keiser, keda tuntakse kui „Valget Hunti”. Elric on albino, nõrk ja haiglane, kuid tema jõud tuleneb mõõgast Stormbringerist, mis imeb ohvrite hinge ja annab talle elujõudu. Romaanis kujutatakse tema rännakuid, lahinguid ja sisemist võitlust – kas ta on kangelane või hävingu tooja. Michael Moorcocki loodud Elric kehastab korraga nii kangelast kui hävitajat. See on lugu saatusest, võimust ja traagilisest valikust

"Algolagnia" (kreeka k. άλγος “valu”, λαγνεία “himu”) on lugu ühest pisut ebatavaliste naudinguallikatega noormehest, kes hilisõhtul Tallinnas kelnerina töötades kohtub kahe vampiiriga. Pärast üht ööd Alisiga on Casey nõus unustama oma senise elu ning järgmised neli aastat elab ta koos vampiiridega vaheldumisi Pariisis ja Venemaal. Käesolev romaan, mis on noore lootustandva autori kolmas teos, saavutas 2008. aasta romaanivõistlusel III koha.

Pean tunnistama, et kohanesin üllatavalt kergesti puuriselu tingimustega. Mis puutub asja materiaalsesse külge, siis nautisin lausa paradiisirõõme: päeval täitsid ahvid mu vähimadki soovid, öösel jagasin ilmaruumi ühe kõige kaunima tüdruku aset. Harjusin selle elulaadiga niivõrd, et terve kuu ei teinud ühtegi tõsisemat katset selle lõpetamiseks, lakkasin koguni tajumast tema erakordsust ja alandavaid külgi. Vaevalt õppisin juurde mõned ahvikeelsed sõnad, ei midagi enamat. Loobusin püüetest Ziraga kontakti luua, nii et kui algul kalduski vaistlikult minus mõistuslikku olendit nägema, pidi ta nüüd nõustuma Zaiuse väidetega ja käsitama mind kui oma planeedi inimest, see tähendab kui looma, ent igal juhul mitte kui mõistuslikku olendit. Pierre Boulle (1912–1994) sündis Avignonis. Omandanud inseneri elukutse, töötas ta 1936–1939 tehnikuna Briti kummipuuistanduses Malaisias. Teise maailmasõja künnisel läks ta vabatahtlikuna Prantsuse sõjaväkke Indohiinas. Prantsuse vastupanuliikumise ja Charles de Gaulle'i poliitika toetajana langes sõjavangi. Kannatused ja katsumused vangistuses ajendasid teda kirjutama esimest menuromaani "Sild üle Kwai jõe", mille ta avaldas 1952. aastal, pärast Prantsusmaale naasmist. Boulle'i mõlema menuromaani kuulsust on tugevasti suurendanud nende põhjal tehtud filmid. "Sild üle Kwai jõe" (režissöör David Lean) sai 1957. aastal mitu Oscarit. "Ahvide planeedi" alusel vändatud film (1968) aga kujunes teleseriaalide ja animafilmide kaasabil kinodes kultusteoseks.

See raamat on pühendatud dr J. Allen Hyneki mälestusele. Teadlasena oli ta esimene, kes taipas selle probleemi tähtsust. Mõtlejana mõistis ta selle suhteid meid ümbritsevate teiste suurte saladustega. Õpetajana jagas ta vabalt andmeid ja oma arusaamu. Inimesena ta imestas.

Kloun istus kiiresti maha. Bayta vaatas põrandale. Aegamisi, aegamisi tõmbas ta alahuule hammaste vahele. Mis lausus kähiseva sosinaga: "Ma olen veendunud, et Teine Asum suudab võita, kui Muul teda enneaegselt ei taba. Ta on hoidnud oma saladust; seda saladust on tarvis hoida; sel on oma eesmärk. Te peate sinna minema; teie poolt edastatav informatsioon on elulise tähtsusega... see muudab kõik. Kas te kuulete mind?" Toran hüüdis peaaegu paaniliselt: "Jah, jah! Ütle meile, kuidas sinna pääseda, Ebling! Kus ta asub?" "Ma võin teile öelda," lausus nõrk hääl. Ta ei teinud seda kunagi. Bayta, näost tardunud ja kahvatu, tõstis aatomipüstoli ja tulistas. Lask kajas vastu. Vööst kõrgemal polnud Mis'i enam olemas ja tema taga seinas haigutas sakiliste äärtega auk. Kangestunud sõrmede vahelt libises Bayta relv põrandale. Ameerika ulmekirjanik Isaac Asimov jätkab oma romaanitriloogia teises osas Asumi ja Impeeriumi vahelise võitluse ja Asumisiseste konfliktide kirjeldamist.

HARI SELDON -- ...sündinud Galaktika Ajastu 11 988. aastal, surnud 12 069. Tavaliselt antakse aastad jooksva Asumi ajastu tähistuses, so --79 kuni 1 A. A. Sündinud keskklassi perekonnas Heliconil, Arcturuse sektoris (kus ta isa kaheldava autentsusega legendi järgi oli tubakakasvataja planeedi hüdropoonilises vabrikus), ilmutas ta juba varases nooruses hämmastavat andekust matemaatika alal. Arvukalt on säilinud lugusid tema võimetest ja neis esineb vasturääkivusi. Räägitakse, et kaheaastaselt oli ta... ...Kahtlemata oli tema panus suurim psühhoajaloo alal. Enne Seldonit oli see üksnes ähmane aksioomide kogum; tema jättis endast järele sügava statistilise teaduse... ...Kõige autoriteetsemaid andmeid tema elust pakub biograafia, mille on kirjutanud Gaal Dornick, kes noore mehena tutvus suure matemaatikuga kaks aastat enne viimase surma. Lugu nende kohtumisest... GALAKTIKA ENTSÜKLOPEEDIA

Ameerika ulmekirjanik Isaac Asimov (sünd 1920) jutustab oma romaanis "Asum" elust Galaktikaimpeeriumis ja psühhoajaloolase Hari Seldoni võitlusest, mille eesmärk on Asumi rajamise abil vältida kümneid tuhandeid anarhia-aastaid inimkonna ajaloos.

Utoopilises teoses räägitakse 21. sajandi inimestest kui neist, kes on jätnud minevikku rahvastevahelised erimeelsused ning kes otsivad üheskoos vastuseid planeetidevahelistele küsimustele. Jumalatena käsitletakse tulnukaid, kes maalaste esivanemaid külastasid ning neile teadmisi jagasid.

Raamatu kaanelt: Keegi laseb õhku Gotham City kunagise eliitrajooni maju, et teha ruumi kahtlasele uusehitusele. Salasepitsuste taga olev kurjategija röövib ühe selle rajooni elaniku. Kuigi röövija loodab, et naist kunagi taga otsima ei hakata, on Leslie Thompkins mõjuvõimsate sõpradega -- naine, kes lohutas kunagi väikest poissi, kelle vanemad julmalt tapeti... naine, kelle heaks Batman teeks kõik, et teda tagasi saada. Samal ajal on "uusehitus" toonud tänavaile veel ühe kurjategija. Batman on temaga kohtunud juba varemgi, mil too lurjus plaanis tappa Robinit. Nüüd on vastane tagasi ja Batman tahab klaarida temaga ise vanad arved.

Enamik kaasaegseid Lääne fantaste maalib naiivseid pilte võitlusest gangsterlusega kosmoses ja muudest seiklustest galaktilises mastaabis. Asimovi fantastika läheb teist teed. Tema tulevikukangelased ei otsi kunagi seiklusi seikluste pärast, vaid lahendavad üldinimliku tähtsusega probleeme. Heaks näiteks Asimovi humaansusest ja isegi filosoofilisest sügavusest ongi käesolev romaan.