Ulme, õudus ja fantaasia

Ray Bradbury 1950. aastal ilmunud „Marsi kroonikad“ pole siiani kaotanud oma väärtust ja erilist kohta maailma ulmekirjanduses. On öeldud, et just see teos murdis barjääri, mis eraldas toonast teadusulmet peavoolukirjandusest, leidis hulgaliselt lugejaid väljaspool žanrifännide kogukonda ning tõi ühele ulmeautorile esmakordselt nn kõrgkirjanduslike ringkondade tunnustuse.

„Marsi kroonikate“ sisu võiks lühidalt kokku võtta kahe sõnaga – Marsi koloniseerimine. Ehkki teos käsitleb näiliselt Marsi tulevast asustamist maalaste poolt, on Bradbury jutud pigem lääts, läbi mille uurida minevikku. Teda ei huvita kosmoselendude mehaanika ega punase planeedi geograafiline maastik; need lood ei ole vähimalgi määral realistlikud, vaid justkui metafoorid, mis avavad inimloomuse eri tahke. Marsi surnud mered ja tühjad kõrbed muudavad Maalt tulnud sisserändajaid ning ajapikku saavad neist uued marslased.

 

Irene on raamatukoguhoidja. Tõsi, Raamatukogu on selline, mis ei laena ühtegi raamatut välja. Ja asub see ... väga paljude paralleelmaailmade vahel, ent mitte üheski neist. Seetõttu sarnaneb raamatukoguhoidja töö pigem spiooni omaga: Irene ülesanne on minna kohale, osta, varastada või ükskõik millisel moel hankida raamat ja tuua see Raamatukokku. Maailmad on erinevad ja seetõttu võivad isegi klassikalised teosed neis pisut erineda. Näiteks on „Faustis“ mingi sõna vahetusse läinud. Või on vennad Grimmid leidnud oma raamatusse täiendava muinasjutu või paar. Mõned raamatud on unikaalsed, seotud ainult ühe konkreetse maailmaga, mõned võivad aga reeta Raamatukogu saladusi. Esialgu tundub kõik lihtne: minna kena praktikandi saatel Londonisse, võtta raamat, tulla märkamatult tagasi. Aga raamat on juba varastatud ning seda näivad otsivat väga mitmed jõud alustades Liechtensteini saadikuga ja lõpetades salaühingutega. Liechtenstein, muide, on üks Euroopa suurjõude, sest just seal valmistatakse haldjate võluväe abiga maailma parimaid tsepeliine.

Geneviene Cogmani „Nähtamatus raamatukogus“ on salapära ja maagiat, ustavust ja reetmist, aurupunki ja armastust raamatute vastu – lühidalt: see on hõrk kokteil igale maitsele.

"Juve Fantoomi vastu" (originaalis Juve contre Fantômas) on Pierre Souvestre'i ja Marcel Allain'i kuulus kriminaalromaan, mis on ilmunud eesti keeles "Fantoomi" sarjas (Odamees, 1992/1993). See räägib komissar Juve võitlusest kurjategija Fantoomiga.

Karge ja ilus fantaasiaraamat, kus paljudele varemgi kasutatud teemadele, nagu Atlantise hukk, libahundid jne on lähenetud uudselt ja huvitavalt. Fern ja Will, kunstikaupmehe lapsed, elavad vanas üksildases paigas asuvas majas, mille ümber toimuvad imelikud sündmused. Aias liigutab end kivi, hundisarnane koer saab lastega sõbraks, ja tundub, et isa kaaslanna pole see, kellena ta pealtnäha tundub. Raamatu 16-aastane kangelanna on täiskasvanuks saamise lävel. Pikapeale avastab ta, et pärineb Prospero lastest – Atlantise elanikest – ja on neilt saanud ka telepaatilised ja telekineetilised võimed. "Prospero lapsed" on triloogia esimene osa.

Raamatu tegevus toimub ajal, mil Maad on juba kaks korda rünnanud tulnukad. Maal teatakse, et kolmandat rünnakut pole võimalik üle elada, kui ei koolitata välja eriliste iseloomuomadustega ja erakordse reageerimisvõimega last. Selleks lapseks saab Ender Wiggin, kes on määratud eluks ajaks eriti andekate inimeste üksildast saatust kandma.

Teine raamat pajatab planeedist Avat 20 aastat hiljem, kus on ühendunud kaks bioloogiliselt ja psüühiliselt erinevat mõistuslikku liiki – gaalid ja varelid. Toimub tagasivaade, meenutused vahepealsesse aega. Vastuolud ajaloo vältel kujunenud ja arenenud moraali ning loomuse vahel, millele see moraal pole jõukohane, viivad lõpuks väljavaateni hoopis teistsuguse elukorralduse tekkeks, uue võimaliku ühiskonna hakuni.

Esimeses, bioloogilis-psühholoogilises ulmeromaanis viib autor lugeja tundmatusse maailma, mida on kujutatud värvikalt ja fantaasiaküllaselt. Aga nagu ulmežanris tavaks, kohtame selle maailma muredes ja probleemides üht-teist sellistki, mis tundub tuttav ka meie planeedi elanikele. Teine raamat pajatab planeedist Avat, kus on ühendunud kaks bioloogiliselt ja psüühiliselt erinevat mõistuslikku liiki. Tegevustik toimub 20 aastat pärast esimeses raamatus kujutatut, tagasivaadete, meenutustega vahepealsesse aega. Vastuolud ajaloo vältel kujunenud ja arenenud moraali ning loomuse vahel, millele see moraal pole jõukohane, viivad lõpuks väljavaateni hoopis teistsuguse elukorralduse tekkeks, uue võimaliku ühiskonna hakuni.

Peategelane on Elric, Melniboné viimane keiser, keda tuntakse kui „Valget Hunti”. Elric on albino, nõrk ja haiglane, kuid tema jõud tuleneb mõõgast Stormbringerist, mis imeb ohvrite hinge ja annab talle elujõudu. Romaanis kujutatakse tema rännakuid, lahinguid ja sisemist võitlust – kas ta on kangelane või hävingu tooja. Michael Moorcocki loodud Elric kehastab korraga nii kangelast kui hävitajat. See on lugu saatusest, võimust ja traagilisest valikust

"Käsku saamas" on fantastikaromaan põrgust juhitavate vaim-olendite võitlusest inimeste vastu. Kuigi lugeja ees avanevad peadpööritavad nägemused, tugineb kogu ainestik Jumala Sõnale. Lisaks on kasutatud ka soome- ja muukeelset materjali. Unto Kunnas on öelnud: Taolise ainevaldkonnaga ei ole mul varem tegemist olnud, kui mitte arvestada John Bunyan'i "Nägemusi taevast ja põrgust". Autori seisukoht on siiski, et tõelisus, mida kogevad kord need, kes hukka lähevad, on kohutavam, kui kõige elavam kujutlusvõime oskab seda ette näha.

Org pidi olema meile pelgupaigaks. Aga kõik on sootuks vastupidi! Minu vend Robert ja mina oleme lõksus selles mahajäetud orus, kusagil Kanada metsikus looduses. Me oleme Grace College'is. Võib-olla olete kuulnud sellest ajalehtedest? See kool on mõeldud väga andekatele õpilastele, aga minu arvates on enamik neist imelikud. Ja nüüd uppus see tüdruk Lake Mirrori! See ei olnud õnnetus! Mõrvar jookseb meie seas. Kes on järgmine ohver? Kahjuks ei saa ma teile täpselt öelda, kus meie kolledž on. Olen meeleheitlikult püüdnud leida seda Google Earthist, kuid keegi on kõik andmed kustutanud! Me vajame teie abi, vastasel juhul ei välju keegi siit elusana!

Keerulise saatusega ulmeromaan, mida kirjanikud ise oma kõige täiuslikumaks ja väärtuslikumaks teoseks pidasid. Siin on pool romaanist ehk üks tegevusliin – "Valitsus"

Hotell "Olympic" oli viieteistkümnekorruseline punasemustakirju maja. Pool väljakut selle ees oli autosid täis, keset väljakut seisis väikesel lillepeenral ausammas, mis kujutas uhkelt kuklasseaetud peaga meest. Ausambast möödudes märkasin äkki, et see mees on mulle tuttav. Kahtlemata - veidra vanamoelise ülikonnaga, toetudes käega mingile imelikule aparaadile, mida ma algul abstraktse postamendi jätkuks olin pidanud, põlglikult pilukil silmad lõpmatusse suunatud, seisi hotelli "Olympic" ees väljakul Vladimir Sergejevitš Jurkovski. Postamendile oli kuldsete tähtedega kirjutatud: "Vladimir Jurkovski, 5. detsember, kaalude aasta".

Ma ei uskunud oma silmi, sest see oli täiesti võimatu. Jurkovskitele ei püstitata ausambaid. Kuni nad elus on, määratakse neid enam või vähem vastutavatele kohtadele, peetakse nende juubeleid, valitakse neid akadeemiate liikmeiks. Neid autasustatakse ordenitega ja neile määratakse rahvusvahelisi preemiaid. Kui nad on surnud - või hukkunud -, kirjutatakse neist raamatuid, neid tsiteeritakse, nende teostele viidatakse, aga mida aasta edasi, seda harvemini, ning lõpuks nad unustatakse. Nad kaovad mälust ja jäävad vaid raamatuisse. Vladimir Sergejevitš oli teaduse kindral ja haruldane inimene. Aga võimatu on püstitada ausambaid kõigile kindraleile ja kõigile haruldastele inimestele, liiatigi riikides, millega neil pole otseselt midagi pistmist, ja linnades, kust nad on ehk oma eluajal ainult läbi sõitnud...

Mu härrad, ma ei tea, kas ta oli suur teadlane, aga suur kaabakas oli ta igal juhul. Kauplemist, mis järgnes, ei taha ma kirjeldada. Ma olin seda sunnitud tegema. Ma teadsin, et kui ma lasen tal minna, siis - isegi kui ma peaksin pärast teada saama, et ta tüssas mind ja et kõik, mis ta rääkis, oli otsast lõpuni väljamõeldis, - jääks mu hinge... mu lihase, elava hinge põhja kõrvetama mõte, et kuskil, igasugust koli täiskuhjatud kirjutuslaua sahtlis vanade paberite seas lebab inimese teadvus, selle õnnetu naise elav teadvus, kelle ta tappis.

Ja nagu sellest veel vähe oleks, andis ta talle osaks kõige hirmsama kõigist mõeldavaist asjust, ma kordan: kõige hirmsama, sest pole midagi, mis kannataks võrdlust igavese üksindusega. See sõna ei ütle meile muidugi midagi. Aga proovige nüüd, pärast, lamada kodus pimedas toas, nii et teieni ei ulatu ainuski heli ega valgusekuma, sulgege silmad ja kujutlege, et nii jäätegi lamama absoluutses rahus, ilma mingi, pisemagi muutuseta, öö ja päev, ja veel üks päev, ja nii möödub nädalaid, kuid aastaid, sajandeid - ja teie ajud on sellise menetluse läbi teinud, et pole võimalik isegi hullumeelsusesse põgeneda.

Mõte, et on olemas keegi, kes on mõistetud seda kannatama, mille kõrval põrgupiinade kujutused on süütu nali, ei lasknud mind selle sünge kauplemise ajal lahti. Mina tahtsin muidugi seda hävitada, tema nõudis summat, mis... aga, mu härrad, need on juba üksikasjad. Ütlen ainult üht: eluaeg olen ma end ihnuskoiks pidanud. Nüüd ma kahtlen selles: sellepärast et... Ah, mis sest rääkida! Ühesõnaga: see ei olnud tasu. Andsin kõik, mis mul üldse oli. Kõik oma raha... Lugesime raha üle - ja... siis ta ütles, et ma kustutaksin tule. Pimedas kuuldus kõigepealt rebitava paberi krabin... ja äkki lõi laual, nelinurksel valkjal taustal (see oli vattvooderdis) midagi sulametallina ergama, kostis vaevu kuuldav praksumine... Sedamööda kuidas silmad pimedusega harjusid, näis sinine helendus muutuvat aina tugevamaks; siis tundsin kuklas Decantori rasket, vaevalist hingamist, kummardusin, võtsin valmispandud vasara ja lõin ühe hoobiga...

Kettamaailma kuuendas raamatus tegutseb taas Vanaema Weatherwax, sedapuhku koos kahe kaaslase – Nanny Oggi ja Magrat Garlickuga. Shakespeare’i parima traditsiooni kohaselt topivad nad oma nina ja näpud kuninglikku poliitikasse ning midagi head sellest ei tule. Kuningriigid lendavad uppi, noad välguvad ja Surm täidab stoiliselt oma kohust. Vanaema Weatherwax leiab, et näitekirjanikud on asja pisut ilustanud ning et tegelik elu on tunduvalt segasem. Pole ka ime, sest lisaks sellistele ammutuntud tegelastele nagu küürakad kuningad, maskeeritud pärijad ja kadunud kroonid tuleb nõidadel tegemist teha ka häbelike kultuskividega ja rambipalavikus äikesetormiga.

Menuka põneviku „Kriidimees“ autori uus õudusromaan, mis paneb taas kord külmajudinad mööda selgroogu jooksma. Ühel ööl läks Annie kaduma. Haihtus omaenda voodist. Toimusid otsingud, tehti üleskutseid. Kõik uskusid kõige hullemat. Ja siis imeväel tuli ta nelikümmend kaheksa tundi hiljem tagasi. Aga ta ei suutnud või ei tahtnud rääkida, mis temaga oli juhtunud.

C-551 ehk õuduste "Paradiis".

Puhkelaager "Paradiis" on tulvil vaba aja veetjaid, kes ei oska aimatagi, et igaühest neist võib saada range saladuskatte all korraldatava saatanliku eksperimendi ohver. Kõik tunnistajad hävitatakse ääretu julmusega, varjamaks jälgi. Laagrist on võimatu ja mõttetu pageda, sest see tähendaks põgenemist elu lõpuni.

Jutuvõistluse kümme parimat tööd on raamatus esitatud loogilises järjekorras, alustades esikoha võitnud tekstist ja lõpetades kümnendaks tulnud looga.

Eesti algupärase ulme parimate traditsioonide vaimus kohtub lugeja nendel lehekülgedel lohede, libahuntide, küberpunk-kangelaste, kurjade plaanidega võlurite, kunstnike, muistsete eestlaste ning teiste seas isegi Amberi printsidega!

Sisukord:

• Nerissa / Meelis Friedenthal
• Merevaiguvalgus / Siim Veskimees
• Juliuse teekond / Milvi Martina Piir
• Apelsinikollane / Elläi Tuulepäälse
• Näkipüüdja / Moonika Lembinen
• Apatriid / Martina Niin
• Kui saatus tahab / Indrek Salumets
• Seitsmes päev / Freyja Ek
• Tulevikuvisioonid_1. Mees ja naine / Tuulepuu Pilvik
• Latgalijaht / Kristjan Oad

Saksa nooruki hämmastavad seiklused XII sajandi ristisõdades: vaevalisel teekonnal Pühale maale orjaks müüduna tõmmatakse ta varsti kaasa Templiordu rüütlite ja ismailiitide sekti pöörasesse vandenõusse, mida sepitsetakse kahe vaenuleeri juhi, Jeruusalemma kuninga Guy de Lusignani ja saratseenide sõjapealiku Saladini vastu. Ajaloosündmustesse sekkuvad kurjad maagid ja üleloomulikud jõud.

Inglise füüsiku ja astronoomi Arthur C. Clarke'i romaani tegevus toimub kauges tulevikus. Galaktikaimpeeriumi perifeerikas muutunud Maal on rajatud "surematute" linn Diaspar, hiigelarvuti juhitav suletud ühiskond. Teose kangelane Alvin püüab suletud ringist välja tungida, et leida ideid ja jõude, mis aitaksid Diaspari ühiskonna välja hingetust stagnatsioonist.

Ükssarvik elas ihuüksi metsas, mida aeg ei puudutanud. Aeg-ajalt nägi teda üksnes mõni neidis, aga needki üha harvemini. Inimeste eest hoidumine oli talle kerge, kuid pealt kuuldud jutukatked sellest, et ükssarvikud on maailmast kadunud, sundisid teda oma võlumetsast välja minema. Tema teekond polnud kerge, kuigi tal oli abilisi: saamatu võlur Schmendrick, asjalik Molly Grue ja romantiline prints Lir. Nende teekond muudab neid kõiki, ka ükssarvikut.

"Viimane ükssarvik" on poeetiline ja kaunis lugu näivusest ja tegelikkusest, imedest ja elust, armastusest ja surmast ning see on võtnud sisse kindla koha parimate fantaasiaraamatute seas.

Peter S. Beagle on 1939. aastal sündinud tunnustatud fantaasiakirjanik, kes on saanud ohtralt auhindu, muuhulgas ka Hugo ja Nebula auhinna. Juba tema esimene raamat "A Fine and Private Place" pälvis suurt tähelepanu ja selle jäetud muljet on hiljem jaganud nii Robin Hobb kui ka Neil Gaiman. Tema kõige tuntumaks raamatuks on aga siiani "Viimane ükssarvik", millest on ilmunud üha uued ja uued trükid. Praeguseks on ta kirjutanud ka raamatule järje.

Californias Oaklandis on DC-10 ja 747 kokku põrkamas. Kauges tulevikus seab aga samal ajal ajarändurite meeskond end valmis, et minna neilt lennukitelt reisijaid päästma. Nende asemel jäetakse lennukitesse tõepäraselt grimeeritud ja alles põlevad laibad, et lennukite rususid uurivatel päästemeeskondadel oleks, keda leida. Washington D.C.-s saab aga lennukatastroofide uurija Smith varsti telefonikõne, mis muudab ta elu... ning muudab täiesti teiseks ka meile tuntud maailma.

Idamaine põnevuslugu uudishimulikust kaliifist Vathekist.

Käib Kolmas ristisõda (1189-1192), mida juhib Inglise kuningas Richard Esimene Lõvisüda. Sõjategevust romaanis siiski pole, sisuks on šotimaa noore krahvi, Leopardi rüütli seiklused Idamaa kõrbes ja Lõvisüdame laagris ning vastuolud ja tülid ristisõdijate leeris. Tegelasteks on salapärane eremiit, sultan Saladin, Inglise kuninganna Berengaria, Leopardi rüütli südamedaam leedi Edith, salakavalad kääbused ja palju teisi.

Väike õudusromaan, nagu nimetab seda Teet Kallas ise. Samas ka südamlik-nostalgiline tagasivaade 50ndatesse. Mõnus lugemine kindlasti neile, kelle lapsepõlv sellesse aega on jäänud, nagu ka neile, kellel see parasjagu käsil on. Esikaane maastikufoto tegi autor neljakümne aasta eest. Just sellel tühermaal, kus praegu kerkib jõenire taga taeva poole elektrijaama korsten, toimuvadki romaani põnevamad sündmused, mis raamatu lõpus võetakse kokku nii: "See veider lugu, mida minu lapsepõlves kodukandis mõnikord sosinal või ka muigamisi levitati, rääkis ju mingist müütilisest Kontkäest, mis viskuvat maapõue sügavusest mitme kilomeetri kõrgusele, et rüvetatud taevast kinni püüda ja karistada jultunud võõramaalaste tigedaid lennukeid."

"See on religioon," ütles Rosemary. "See on üks minevikuusk, mis hiljem kõrvale heideti. Need peod flöödimängu ja loitsimisega on sabatid või orgiad. Oma rituaalides kasutavad nad verd, sest veri annab jõudu ja kõige rohkem annab jõudu ristimata lapse veri." 

Nad on lahked ja kenad vanainimesed, kuid kes jääb nende teele, langeb koomasse ja sureb. 

"See on salapärane ja tore nüüdisaegne nõiajutt, mis sunnib lugejat uskuma uskumatut. 
Mina uskusin ja olin tõelises lummuses." 
Truman Capote

„Andreas Kakssilm ja Lohekoopa saladus“ on lugu paljust, kuid kõige rohkem on see lugu kolmest sõbrast, kes põgenevad kodumaalt ning hakkavad merd sõitma. Nad ei kuuletu kellelegi ning sõidavad ise oma lipu all. Allumatuse tõttu on nad hakanud mereröövliteks, kuigi ise nad röövimas ei käi. Ka muidu on nad ühed veidrad mereröövlid – hoolivad loodusest ja keskkonnast, on ausad ega laamenda.

Peategelane Andreas käib ettekuulutuse rada, ise seda teadmata. Märkamatult kistakse tema ja terve meeskond hämarasse ja äärmiselt ohtlikku seiklusesse, mis peidab ka müstilist aaret. Aaret aga kaitseb lohe.

"Kus? Ma pole sellest kunagi kuulnud."
"Mu vaene ori, mida sa üldse tead maailma maadest? Aga sellest ei võigi sa midagi teada, sest see on hoopis teises maailmas."
Dekteon põrnitses Zaisterit, kes tühjendas oma peekri, osutas sellele ja ütles:
"Kui sa vaatad peekri siinpoolset külge, siis ei näe sa tema vastaspoolt. Aga sa tead, et see on olemas. Kui sa peekrit keerad, muutub varjatud külg sinule nähtavaks ja kaob see, mida ennist vaatasid. Nüüdki tead sa, et teine pool on olemas. Peekri sisse vaadates ei saa sa teda näha väljastpoolt. Ja vastupidi: peekrit väljastpoolt silmitsedes ei tea sa, mis on tema sees. Saad sa minust aru? Maailm, kus sina elad, on peekri üks pool, samal ajal on minu maailm tema teine pool. Mõlemad on olemas, ainult enamasti on nad teineteise eest varjatud. On palju maailmu ja maid, mis asetsevad kõrvuti, kuid on siiski üksteisest eraldatud ja samal ajal seotud üksteisega nii tihedalt nagu peekri kaks külge. Kus üks lõpeb, seal algab teine. Võlujõu abil on võimalik minna ühest maailmast teise."

Ise seda teadmata oli Dekteon sammu tagasi astunud. Ta mõistis ja samas ei mõistnud ka. Mida rohkem ta püüdis sõnadest aru saada, seda vähem see tal õnnestus. Aga sügaval sisemuses taipas Dekteon, mida Zaister öelda tahtis.

“Ta oli sama alasti, kui teda saatvad rohelised marslased. Tõepoolest ei olnud tal kehakatteks peale peente ehete mitte midagi, ja ega oleks suutnudki miski enam rõhutada tema suurepärase ja sümmeetrilise keha ilu.”

Edgar Rice Burroughs ulmeromaan, mis kuulub Barsoomi sarja:

• “Marsi printsess“
• “Raevukas Carter“
• “Sõjajumal Carter“
• “Printsess Thuvia“

Aegade algusest saati on haldjariik võtnud… Seitsmeteistaastase näitlejahakatise Kelley Winslow jaoks on haldjad vaid tegelased lapsepõlve muinaslugudest. Siis aga kohtub ta Sonny Flanneryga, kelle terashallide silmade taga peitub sama terasene soov teda kaitsta. Sonny valvab Samhaini väravat, mis ühendab surelike maailma haldjate nõidusliku ja ohtliku Teineilmaga. Jäise kuninga Auberoni käsul suletud värav avaneb vaid kord aastas. Sel aastal, kui läheneb aeg, mil Samhaini Värav avali paiskub ja Haldjamaa hirmuäratavad asukad üritavad end pahaaimamatute inimeste maailma läbi murda, juhtub midagi ootamatut… midagi imelist ja kummalist.Kelleyle ei avane mitte ainult haldjailm tema ümber, vaid ta saab teada ka teda ootavast pärandist. Nüüd peab Kelley korraga hakkama saama nii haldjate hukutava reetlikkuse kui oma süvenevate tunnetega Sonny vastu – tulemuseks on rabavalt kaasahaarav lugu, millest kiirgab romantikat. "Imekummaline" on mitmekihiline lugu armastusest haldja ja sureliku vahel, reetmistest kuningate ja kuningannade vahel, ja maagiast… autori ja lugeja vahel.Lesley Livingston on Torontos elav kirjanik ja näitlejanna. Ta lõpetas Toronto ülikooli magistrikraadiga inglise keeles ning tema erialaks on kuningas Arthurit puudutav kirjandus ja Shakespeare. Samuti on Lesley teatritrupi Tempest asutajaliige ja üks põhinäitlejatest. "Imekummaline" on tema esimene romaan.

Miles Vorkosigan, kellest on hiljuti saanud Barrayari impeeriumi noorim Keiserlik Audiitor, tohutu võimuga Keisri Hääl, on viimaks pääsenud oma naise Jekateriniga pulmareisile, töökohustustest eemale. Kaugel kosmoses selgub aga, et talle ei anta ka siin rahu – kvadrikutele, neljakäelistele kosmoseelanikele kuuluvas Grafi Jaamas on kinni peetud Barrayari kaubalaevastik ja asja peab klaarima minema just nimelt Miles, kes on juhtumisi sündmuspaigale kõige lähemal.Salapäraselt kadunud inimesed, kõmmutama kippuvad sõdurid, kosmilised kahjunõuded ja kaosesse langenud rahvusvahelised suhted – see kõik pole Milesi jaoks midagi uut ja ta peaks tundma ennast nagu kala vees, kuid seekord paistab, et vesi tema ümber muutub väga kiiresti kahtlaselt kuumaks.

 

Yellowstone'i katastroofiline purse teeb tsivilisatsiooni jätkumise võimatuks. Terved rahvad põgenevad lugematute kõrvalmaailmade suhtelisse turvalisusesse. Sally Linsay, Joshua Valienté ja Lobsang tegelevad ohtliku purskejärgse puhastusega Null-Maal.

Joshua peab aga hakkama saama kriisiga, mis on talle lähemal. Pärast pikka lapsepõlve Pikkmaa sügavustes on välja ilmumas uus inimese järglaste, noorte üliarukate olendite tõug. "Normaalne" inimkond pöördub rumalusest ja hirmust aetuna nende vastu. Joshua jääb kahe tule vahele ja paistab nii, et tema jaoks on dramaatiline lõpplahendus vältimatu.

Samal ajal asub Ühendriikide mereväe komandör Maggie Kauffman uskumatule retkele ning juhib õhulaevaekspeditsiooni Pikkmaa läbiuurimata piirimaile. Sallyga võtab ühendust tema kaua kadunud olnud isa Willis Linsay, sammuri leiutaja. Ta on alati olnud isepäine uitaja, nüüd aga on ka temal kavas fantastiline reis – reis läbi Pikkmarsi. Kuid mis on tema tõelised motiivid? Nii Joshua, inimkonna kui ka Pikkmaa jaoks on kõik muutunud.

"S. Vititski varjunime kasutava Boriss Strugatski romaani tegevus ei toimu kauges tulevikus, nagu see Arkadi ja Boriss Strugatski loomingus sagedasti on olnud, vaid "siin ja praegu". Intriigi teljeks on teatavate kriminaalsete ringkondade katse kasutada ära ühe tegelase võimet tulevikku ette aimata.

Meie ajale omaseid tunnuseid (maffia, korrumpeerunud valimised, "uusvenelased") on romaanis küllaga, kuid nagu ikka, on selles peamine just ideede sõlmumine ja "neetud" küsimused: kas meil on õigust sekkuda teiste asjadesse, olgu kas või kõrgeima eesmärgi nimel, kus on piir ausate püüdluste ja omakasu vahel, samuti küsimus: milles seisneb isiksuse jõud ja jõuetus läbi ajaloo."

Frank Herberti klassikaks saanud „Düüni kroonikate” esimene osa – kujutlusvõime triumf ja üks kõige menukamaid ulmeromaane läbi aegade. Inspiratsioon samanimelisele menufilmile.

„Düünis” on kesksel kohal võimuvõitlus tähtedevahelisele impeeriumile kuuluval kõrbeplaneedil Arrakis. See planeet on ainus paik, kust saadakse ainet, mis on vajalik tähtedevahelistel lendudel ja mis annab selle tarvitajale psüühilised võimed ja pikaealisuse. Seega tähendab Arrakise valitsemine suurt võimu. Kui planeedi haldamine läheb Harkonneni Kojalt Atreidese Kojale, ei taha Harkonnenid sellega leppida ning jätavad lapseeas Paul Atreidese planeedi karmi loodusesse surema. Paul Atreides on aga midagi palju enamat kui lihtsalt ülikuvõsu ning sündmused ei hakka hargnema hoopiski Harkonnenide tahtmist mööda.

Frank Herbert (1920–1986) on kirjutanud ka teisi raamatuid, kuid teda teatakse eelkõige just „Düüni” ja selle järgede autorina. Eesti keeles on „Düüni” sarjast ilmunud ka „Düüni messias”, „Düüni lapsed”, „Düüni jumal ja keiser”, „Düüni ketserid” ja „Düün – kapiitlisaal”.

Terrorirünnaku käigus tapetakse Ameerika Ühendriikide president ja enamik Kongressi liikmetest. Valitsus on ametist kõrvaldatud ja võimu on võtnud üle rõhuv ja ülimat kontrolli rakendav Gileadi vabariik. Raamatu peategelane Offred on riiki valitseva komandöri ja tema kibeda naise leibkonna teenijanna, kes veel mäletab endist elu, enne kui ta kaotas kõik. Nüüd peab ta kandma punast rüüd ja valget tiibadega tanu, mis varjab näo. Tema ainus otstarve on lapsi ilmale tuua. Hoolimata ohust õpib Offred tasapisi selle riigiaparaadi toimemehhanisme tundma, riskides nende reeglite murdmisel eluga.

„Teenijanna lugu” on Margaret Atwoodi 1985. aastal ilmunud düstoopiline romaan, mis tegeleb võimu-, soo-, aga ka religioonipoliitika küsimustega. Ometi ei ole seal midagi ennekuulmatut – kõike, mis romaanis juhtub, on juba varemgi maailmas nähtud ja kogetud. Haaravaks ja terviklikuks muudab loo aga autori erakordne võime oma minategelase erilaadsed meenutused köitvalt ühte põimida ja need meeldejäävalt lugejani tuua. Romaanist sai selle ilmumise järel kohe bestseller, mis on nüüdseks tõlgitud mitmekümnesse keelde ja pälvinud hulga kirjandusauhindu. Teose põhjal on valminud ka menukas film (1990), ooper (2000) ja telesari (2017).

Kordustrükk.

Seiklusliku ulmeromaani tegevus toimub Marsil, mille elanikele on iseloomulikud maised tunded - armukadedus ja armastus. "Ma ei saa jätta hindamata seda väärikust, millega sa vaikides kuulasid ära printsess Thuvia tunnistuse, Carthoris! Ma ei mõista teda hukka. Ma mõistaksin ta hukka pigem siis, kui ta astuks minuga armastuseta abiellu! Ma annan sulle vabaduse, Thuvia! Ja anna oma armastus sellele, kellele sa andsid oma südame! Ja kui kuldsed keed ümbritsevad su kaela, siis näed sa, et Kulan Titus tõstab esimesena mõõga sõpruse märgiks Heliumi uue printsessi ja tema abikaasaga!"

"Andromeeda udukogu" on Ivan Jefremovi ulmeromaan, mille tegevus toimub kauges tulevikus (umbes aastal 3230) Maal ja maailmaruumis.

Autorite Arkadi Strugatski ja Boriss Strugatski teaduslik-fantastiline jutustus "Purpurpunaste pilvede maa" käsitleb rasket ja ohtlikku, dramaatilistest sündmustest tulvil ekspeditsiooni Veenusele, ühele kõige raskemini ligipääsetavale planeedile meie päikesesüsteemis. Jutustuses kõneldakse ekspeditsiooni seiklustest Veenuse koletislikes soodes ja mustades kõrbetes, "punasest rõngast" ja "Tashmashibi mõistatusest", kohusetundest ja mehisusest, looduse alistamisest inimese poolt.

Menukate aimeraamatute autori Graham Hancocki esimene ilukirjanduslik teos "Ajarännak", mille sündmustik hargneb rööbiti 21. sajandil ning kiviajal, pajatab inimkonna tasandil toimuva hea ja kurja vahelise kosmilise konflikti loo.

Kui 21. sajandi Los Angelesest pärit tasakaalutu teismeline Leoni tajub uimasti üledoosi tõttu surmalähedast kogemust, kandub tema hing nüüdismaailmast 24 000 aasta tagusesse paralleelmaailma. Seal põimub tema saatus noore naise Ria omaga, kes võitleb elu eest raevukate illimanidega, keda juhatab inimkonna hävitamist ihaldav vägev deemon Sulpa. Neidudel peab kurjuse jõudude alistamiseks jätkuma söakust tungida kummalistesse paikadesse, alistada oma kõige sügavamad hirmud ja pidada võitlust, milleks nad polnud kunagi valmistunud...

Reaktori jutukogu "Tuumahiid" viies number koondab võrguväljaandes ilmunud ulmelugude valikut aastatest 2018-2019. Autorite hulgas leidub mitmeid varem tunnustust leidnud ulmekirjalikke: Maniakkide Tänav (6 Ulmeühingu auhinda Stalker), Heinrich Weinberg (3 Ulmeühingu auhinda Stalker), Joel Jans (6 Ulmeühingu auhinda Stalker, II koht Kirjanike Liidu romaanivõistlusel 2019), Miikael Jekimov (esikoht Ulmeühingu 2019 jutuvõistlusel) ja Mairi Laurik (I koht kirjastuse Tänapäev noorteromaanivõistlusel, II koht kirjastuse Tänapäev romaanivõistlusel).

Samal ajal tutvustame lugejale mitmeid uusi autoreid nagu Ander Skarp, Marika Piip, Helina Ravasoo, Laura Loolaid ning Kadri Umbleja. Lugudes käsitletakse mitmesuguseid inimkonna ja tehnoloogia arenguga seotud küsimusi; tegevuspaikade seast leiame polaarjoonetaguse mägihotelli, tulevikudüstoopia virtuaaltegelikkuse, vana talutare ja kauged kosmoseavarused.

Ulme ja horror-kirjanduse piirimail asuv Matt Barkeri "Waanenburgi tapatalgud" on Tartu ülikooli meditsiiniüliõpilase neljas raamat. Tegemist ei ole tüüpilise eesti kirjandusega, mida tunnistavad juba tegelaste nimed, tegevuspaiga fiktsionaalsus ja nende seadmine globaalsele taustale. Barkeri teose nägemuslikkus ja hoogne tegevustik lubavad teost lugeda ühelt poolt meelelahutusena, teisalt aga on ta loonud poliitiliste vihjetega apokalüptilise düstoopia, hoiatava mudeli sellisest tulevikuühiskonnast, mille poole liigume tarbimisagoonia ja totaalse sõjaseisukorra kasvades. See on kirjandus, mille lätteid võib leida nii George Orwelli ja Robert Merle'i teostes kui ka August Gailiti varasemate novellide ja "Purpurse surma" sünges õhustikus. Kriitikas (EPl 17. 01. 2003) on hinnatud Matt Barkeri raamatut 2002. aasta eesti uudiskirjanduse paremikku kuuluvaks.