Ulme, õudus ja fantaasia
Pimeduse varjus veereb tühermaale auto, mis jätab endast maha kolm väikest kuivetunud surnukeha. Ainult ühel poisil on veel eluvaim sees. Tema nimi on Orhan ja ta on kõige võti. Kui Euroopa Noorte vabatahtlik Anneliis ja tema sõber Rufat saavad ootamatult ülesandeks Orhan haiglast ohutusse kohta toimetada, kohtuvad nad Andersiga, kes on tulnud peatama oma onu hullumeelseid plaane. Vana Robertsoni plaanide keskmes on müütiline kvasirikaev, mis lubab sellest jooja maailmavalitsejaks teha. Ohtlik teekond viib seltskonna modernsest Bakuust kõrgele mägedesse, kus iidses linnas elav rahvas austab punast värvi ja hoiab tallel legendi Badkube valitseja Odini saavutustest, mille jäljed suunduvad otse Läänemere kallastele.
"Tuulte linn" on haarav lugu, mis ühendab endas müstikat, ajalugu ja seiklust, pakkudes lugejale põnevat rännakut läbi erinevate kultuuride ja aegade. Kui sind huvitavad müüdid, legendid ja ajaloolised mõistatused, siis on see raamat just sinu jaoks. Kersti Kivirüüdi sulejooks on kaasahaarav ning tema loodud maailm on rikas ja detailiküllane, viies sind kaasa teekonnale, mis on täis ootamatusi ja avastamisi.
Teos võitis 2017. aasta kirjanduskonkursil žanris "Bestseller ilukirjanduses" I koha. Oma ilmumisega avab “Tuulte linn” bestselleri üheksa võidutöö ilmumise sarja. Kersti Kivirüüdi sulest on varasemalt ilmunud mitmeid lühijutte ja romaanid “Okultismiklubi” ja “Okultismiklubi 2” ning “Kaku kabel ja teisi tondijutte”.
Ray Bradbury 1950. aastal ilmunud „Marsi kroonikad“ pole siiani kaotanud oma väärtust ja erilist kohta maailma ulmekirjanduses. On öeldud, et just see teos murdis barjääri, mis eraldas toonast teadusulmet peavoolukirjandusest, leidis hulgaliselt lugejaid väljaspool žanrifännide kogukonda ning tõi ühele ulmeautorile esmakordselt nn kõrgkirjanduslike ringkondade tunnustuse.
„Marsi kroonikate“ sisu võiks lühidalt kokku võtta kahe sõnaga – Marsi koloniseerimine. Ehkki teos käsitleb näiliselt Marsi tulevast asustamist maalaste poolt, on Bradbury jutud pigem lääts, läbi mille uurida minevikku. Teda ei huvita kosmoselendude mehaanika ega punase planeedi geograafiline maastik; need lood ei ole vähimalgi määral realistlikud, vaid justkui metafoorid, mis avavad inimloomuse eri tahke. Marsi surnud mered ja tühjad kõrbed muudavad Maalt tulnud sisserändajaid ning ajapikku saavad neist uued marslased.
| ISBN: | 978-9916-9948-2-5 |
| Ilmumisaasta: | 2023 |
| Formaat: | Pehmekaaneline |
| Lehekülgi: | 352 |
| Mõõdud: | 140 x 205 |
2025. aastal loodud uue ÜRO agentuuri eesmärk oli lihtne: tulevaste põlvkondade eest seismine ja kõigi praeguste ja tulevaste elusolendite kaitsmine. Meedias nimetas keegi selle asutuse Tulevikuministeeriumiks ning see nimi kinnistus ja levis, mistõttu uut agentuuri hakatigi nüüd nii kutsuma. Peagi pärast agentuuri loomist tabas Indiat suur kuumalaine, kus hukkusid miljonid inimesed.
Menukas Ameerika kirjanik Kim Stanley Robinson on tuntud oma tõsiteadusliku lähenemise poolest ulmekirjandusele. Robinson toob „Tulevikuministeeriumis“ kokku teaduse, poliitika, majanduse ja eetika, et luua lugu, mis on nii sügavalt mõtlemapanev kui ka sügavalt inimlik. Kuna tegelased võitlevad oma tegude moraalsete keerukuste ja globaalse valitsemise keerukustega, kutsutakse lugejaid üles mõtisklema kollektiivse tegutsemise võimaluste ja lootuse jõu üle meeleheitele vastu astudes.
„Tulevikuministeerium“ on ühtaegu kaasahaarav põnevusromaan ja prohvetlik manifest, mis annab tunnistust inimhinge vastupanuvõimest ja on üleskutse radikaalseid muutusi vajavale maailmale.
„Andreas Kakssilm ja Lohekoopa saladus“ on lugu paljust, kuid kõige rohkem on see lugu kolmest sõbrast, kes põgenevad kodumaalt ning hakkavad merd sõitma. Nad ei kuuletu kellelegi ning sõidavad ise oma lipu all. Allumatuse tõttu on nad hakanud mereröövliteks, kuigi ise nad röövimas ei käi. Ka muidu on nad ühed veidrad mereröövlid – hoolivad loodusest ja keskkonnast, on ausad ega laamenda.
Peategelane Andreas käib ettekuulutuse rada, ise seda teadmata. Märkamatult kistakse tema ja terve meeskond hämarasse ja äärmiselt ohtlikku seiklusesse, mis peidab ka müstilist aaret. Aaret aga kaitseb lohe.
Tõnis Tootseni "Ahvide pasteet" on satiiriline ulmememuaar, millesugust teist on raske leida.
HOIATUS: Kuigi selle legendaarse raamatu esmatrükki peeti maailma esimeseks ahvi kirjutatud raamatuks, valitseb tänapäeval uurijate seas konsensus, et selle memuaarteose näol on tegemist võltsinguga – vähe sellest, tõenäoliselt lausa punaahvide infooperatsiooniga.
Õnneks pole tänane lugeja raamatusse hajutatud valede ja varjamatu inimvaenulikkuse ees enam kaitsetu: käesolev uustrükk on varustatud asjatundlike kommentaaridega, mis aitavad kõigil huvilistel keerulist ja ohtlikku teksti mõista ja mõtestada.
Hotell "Olympic" oli viieteistkümnekorruseline punasemustakirju maja. Pool väljakut selle ees oli autosid täis, keset väljakut seisis väikesel lillepeenral ausammas, mis kujutas uhkelt kuklasseaetud peaga meest. Ausambast möödudes märkasin äkki, et see mees on mulle tuttav. Kahtlemata - veidra vanamoelise ülikonnaga, toetudes käega mingile imelikule aparaadile, mida ma algul abstraktse postamendi jätkuks olin pidanud, põlglikult pilukil silmad lõpmatusse suunatud, seisi hotelli "Olympic" ees väljakul Vladimir Sergejevitš Jurkovski. Postamendile oli kuldsete tähtedega kirjutatud: "Vladimir Jurkovski, 5. detsember, kaalude aasta".
Ma ei uskunud oma silmi, sest see oli täiesti võimatu. Jurkovskitele ei püstitata ausambaid. Kuni nad elus on, määratakse neid enam või vähem vastutavatele kohtadele, peetakse nende juubeleid, valitakse neid akadeemiate liikmeiks. Neid autasustatakse ordenitega ja neile määratakse rahvusvahelisi preemiaid. Kui nad on surnud - või hukkunud -, kirjutatakse neist raamatuid, neid tsiteeritakse, nende teostele viidatakse, aga mida aasta edasi, seda harvemini, ning lõpuks nad unustatakse. Nad kaovad mälust ja jäävad vaid raamatuisse. Vladimir Sergejevitš oli teaduse kindral ja haruldane inimene. Aga võimatu on püstitada ausambaid kõigile kindraleile ja kõigile haruldastele inimestele, liiatigi riikides, millega neil pole otseselt midagi pistmist, ja linnades, kust nad on ehk oma eluajal ainult läbi sõitnud...
Kloun istus kiiresti maha. Bayta vaatas põrandale. Aegamisi, aegamisi tõmbas ta alahuule hammaste vahele. Mis lausus kähiseva sosinaga: "Ma olen veendunud, et Teine Asum suudab võita, kui Muul teda enneaegselt ei taba. Ta on hoidnud oma saladust; seda saladust on tarvis hoida; sel on oma eesmärk. Te peate sinna minema; teie poolt edastatav informatsioon on elulise tähtsusega... see muudab kõik. Kas te kuulete mind?" Toran hüüdis peaaegu paaniliselt: "Jah, jah! Ütle meile, kuidas sinna pääseda, Ebling! Kus ta asub?" "Ma võin teile öelda," lausus nõrk hääl. Ta ei teinud seda kunagi. Bayta, näost tardunud ja kahvatu, tõstis aatomipüstoli ja tulistas. Lask kajas vastu. Vööst kõrgemal polnud Mis'i enam olemas ja tema taga seinas haigutas sakiliste äärtega auk. Kangestunud sõrmede vahelt libises Bayta relv põrandale. Ameerika ulmekirjanik Isaac Asimov jätkab oma romaanitriloogia teises osas Asumi ja Impeeriumi vahelise võitluse ja Asumisiseste konfliktide kirjeldamist.
Frank Herberti klassikaks saanud „Düüni kroonikate” esimene osa – kujutlusvõime triumf ja üks kõige menukamaid ulmeromaane läbi aegade. Inspiratsioon samanimelisele menufilmile.
„Düünis” on kesksel kohal võimuvõitlus tähtedevahelisele impeeriumile kuuluval kõrbeplaneedil Arrakis. See planeet on ainus paik, kust saadakse ainet, mis on vajalik tähtedevahelistel lendudel ja mis annab selle tarvitajale psüühilised võimed ja pikaealisuse. Seega tähendab Arrakise valitsemine suurt võimu. Kui planeedi haldamine läheb Harkonneni Kojalt Atreidese Kojale, ei taha Harkonnenid sellega leppida ning jätavad lapseeas Paul Atreidese planeedi karmi loodusesse surema. Paul Atreides on aga midagi palju enamat kui lihtsalt ülikuvõsu ning sündmused ei hakka hargnema hoopiski Harkonnenide tahtmist mööda.
Frank Herbert (1920–1986) on kirjutanud ka teisi raamatuid, kuid teda teatakse eelkõige just „Düüni” ja selle järgede autorina. Eesti keeles on „Düüni” sarjast ilmunud ka „Düüni messias”, „Düüni lapsed”, „Düüni jumal ja keiser”, „Düüni ketserid” ja „Düün – kapiitlisaal”.
"Kus? Ma pole sellest kunagi kuulnud."
"Mu vaene ori, mida sa üldse tead maailma maadest? Aga sellest ei võigi sa midagi teada, sest see on hoopis teises maailmas."
Dekteon põrnitses Zaisterit, kes tühjendas oma peekri, osutas sellele ja ütles:
"Kui sa vaatad peekri siinpoolset külge, siis ei näe sa tema vastaspoolt. Aga sa tead, et see on olemas. Kui sa peekrit keerad, muutub varjatud külg sinule nähtavaks ja kaob see, mida ennist vaatasid. Nüüdki tead sa, et teine pool on olemas. Peekri sisse vaadates ei saa sa teda näha väljastpoolt. Ja vastupidi: peekrit väljastpoolt silmitsedes ei tea sa, mis on tema sees. Saad sa minust aru? Maailm, kus sina elad, on peekri üks pool, samal ajal on minu maailm tema teine pool. Mõlemad on olemas, ainult enamasti on nad teineteise eest varjatud. On palju maailmu ja maid, mis asetsevad kõrvuti, kuid on siiski üksteisest eraldatud ja samal ajal seotud üksteisega nii tihedalt nagu peekri kaks külge. Kus üks lõpeb, seal algab teine. Võlujõu abil on võimalik minna ühest maailmast teise."
Ise seda teadmata oli Dekteon sammu tagasi astunud. Ta mõistis ja samas ei mõistnud ka. Mida rohkem ta püüdis sõnadest aru saada, seda vähem see tal õnnestus. Aga sügaval sisemuses taipas Dekteon, mida Zaister öelda tahtis.
Yellowstone'i katastroofiline purse teeb tsivilisatsiooni jätkumise võimatuks. Terved rahvad põgenevad lugematute kõrvalmaailmade suhtelisse turvalisusesse. Sally Linsay, Joshua Valienté ja Lobsang tegelevad ohtliku purskejärgse puhastusega Null-Maal.
Joshua peab aga hakkama saama kriisiga, mis on talle lähemal. Pärast pikka lapsepõlve Pikkmaa sügavustes on välja ilmumas uus inimese järglaste, noorte üliarukate olendite tõug. "Normaalne" inimkond pöördub rumalusest ja hirmust aetuna nende vastu. Joshua jääb kahe tule vahele ja paistab nii, et tema jaoks on dramaatiline lõpplahendus vältimatu.
Samal ajal asub Ühendriikide mereväe komandör Maggie Kauffman uskumatule retkele ning juhib õhulaevaekspeditsiooni Pikkmaa läbiuurimata piirimaile. Sallyga võtab ühendust tema kaua kadunud olnud isa Willis Linsay, sammuri leiutaja. Ta on alati olnud isepäine uitaja, nüüd aga on ka temal kavas fantastiline reis – reis läbi Pikkmarsi. Kuid mis on tema tõelised motiivid? Nii Joshua, inimkonna kui ka Pikkmaa jaoks on kõik muutunud.
Terrorirünnaku käigus tapetakse Ameerika Ühendriikide president ja enamik Kongressi liikmetest. Valitsus on ametist kõrvaldatud ja võimu on võtnud üle rõhuv ja ülimat kontrolli rakendav Gileadi vabariik. Raamatu peategelane Offred on riiki valitseva komandöri ja tema kibeda naise leibkonna teenijanna, kes veel mäletab endist elu, enne kui ta kaotas kõik. Nüüd peab ta kandma punast rüüd ja valget tiibadega tanu, mis varjab näo. Tema ainus otstarve on lapsi ilmale tuua. Hoolimata ohust õpib Offred tasapisi selle riigiaparaadi toimemehhanisme tundma, riskides nende reeglite murdmisel eluga.
„Teenijanna lugu” on Margaret Atwoodi 1985. aastal ilmunud düstoopiline romaan, mis tegeleb võimu-, soo-, aga ka religioonipoliitika küsimustega. Ometi ei ole seal midagi ennekuulmatut – kõike, mis romaanis juhtub, on juba varemgi maailmas nähtud ja kogetud. Haaravaks ja terviklikuks muudab loo aga autori erakordne võime oma minategelase erilaadsed meenutused köitvalt ühte põimida ja need meeldejäävalt lugejani tuua. Romaanist sai selle ilmumise järel kohe bestseller, mis on nüüdseks tõlgitud mitmekümnesse keelde ja pälvinud hulga kirjandusauhindu. Teose põhjal on valminud ka menukas film (1990), ooper (2000) ja telesari (2017).
Kordustrükk.
Inglise kirjaniku, kriminaalromaanide tunnustatud autori John Wyndhami (1903–1969) ulmeline põnevusjutt koletislikest ja inimvihkajalikest hübriidtaimedest.
Ulme ja horror-kirjanduse piirimail asuv Matt Barkeri "Waanenburgi tapatalgud" on Tartu ülikooli meditsiiniüliõpilase neljas raamat. Tegemist ei ole tüüpilise eesti kirjandusega, mida tunnistavad juba tegelaste nimed, tegevuspaiga fiktsionaalsus ja nende seadmine globaalsele taustale. Barkeri teose nägemuslikkus ja hoogne tegevustik lubavad teost lugeda ühelt poolt meelelahutusena, teisalt aga on ta loonud poliitiliste vihjetega apokalüptilise düstoopia, hoiatava mudeli sellisest tulevikuühiskonnast, mille poole liigume tarbimisagoonia ja totaalse sõjaseisukorra kasvades. See on kirjandus, mille lätteid võib leida nii George Orwelli ja Robert Merle'i teostes kui ka August Gailiti varasemate novellide ja "Purpurse surma" sünges õhustikus. Kriitikas (EPl 17. 01. 2003) on hinnatud Matt Barkeri raamatut 2002. aasta eesti uudiskirjanduse paremikku kuuluvaks.
Pean tunnistama, et kohanesin üllatavalt kergesti puuriselu tingimustega. Mis puutub asja materiaalsesse külge, siis nautisin lausa paradiisirõõme: päeval täitsid ahvid mu vähimadki soovid, öösel jagasin ilmaruumi ühe kõige kaunima tüdruku aset. Harjusin selle elulaadiga niivõrd, et terve kuu ei teinud ühtegi tõsisemat katset selle lõpetamiseks, lakkasin koguni tajumast tema erakordsust ja alandavaid külgi. Vaevalt õppisin juurde mõned ahvikeelsed sõnad, ei midagi enamat. Loobusin püüetest Ziraga kontakti luua, nii et kui algul kalduski vaistlikult minus mõistuslikku olendit nägema, pidi ta nüüd nõustuma Zaiuse väidetega ja käsitama mind kui oma planeedi inimest, see tähendab kui looma, ent igal juhul mitte kui mõistuslikku olendit. Pierre Boulle (1912–1994) sündis Avignonis. Omandanud inseneri elukutse, töötas ta 1936–1939 tehnikuna Briti kummipuuistanduses Malaisias. Teise maailmasõja künnisel läks ta vabatahtlikuna Prantsuse sõjaväkke Indohiinas. Prantsuse vastupanuliikumise ja Charles de Gaulle'i poliitika toetajana langes sõjavangi. Kannatused ja katsumused vangistuses ajendasid teda kirjutama esimest menuromaani "Sild üle Kwai jõe", mille ta avaldas 1952. aastal, pärast Prantsusmaale naasmist. Boulle'i mõlema menuromaani kuulsust on tugevasti suurendanud nende põhjal tehtud filmid. "Sild üle Kwai jõe" (režissöör David Lean) sai 1957. aastal mitu Oscarit. "Ahvide planeedi" alusel vändatud film (1968) aga kujunes teleseriaalide ja animafilmide kaasabil kinodes kultusteoseks.
Menukate aimeraamatute autori Graham Hancocki esimene ilukirjanduslik teos "Ajarännak", mille sündmustik hargneb rööbiti 21. sajandil ning kiviajal, pajatab inimkonna tasandil toimuva hea ja kurja vahelise kosmilise konflikti loo.
Kui 21. sajandi Los Angelesest pärit tasakaalutu teismeline Leoni tajub uimasti üledoosi tõttu surmalähedast kogemust, kandub tema hing nüüdismaailmast 24 000 aasta tagusesse paralleelmaailma. Seal põimub tema saatus noore naise Ria omaga, kes võitleb elu eest raevukate illimanidega, keda juhatab inimkonna hävitamist ihaldav vägev deemon Sulpa. Neidudel peab kurjuse jõudude alistamiseks jätkuma söakust tungida kummalistesse paikadesse, alistada oma kõige sügavamad hirmud ja pidada võitlust, milleks nad polnud kunagi valmistunud...
"Algolagnia" (kreeka k. άλγος “valu”, λαγνεία “himu”) on lugu ühest pisut ebatavaliste naudinguallikatega noormehest, kes hilisõhtul Tallinnas kelnerina töötades kohtub kahe vampiiriga. Pärast üht ööd Alisiga on Casey nõus unustama oma senise elu ning järgmised neli aastat elab ta koos vampiiridega vaheldumisi Pariisis ja Venemaal. Käesolev romaan, mis on noore lootustandva autori kolmas teos, saavutas 2008. aasta romaanivõistlusel III koha.
"Andromeeda udukogu" on Ivan Jefremovi ulmeromaan, mille tegevus toimub kauges tulevikus (umbes aastal 3230) Maal ja maailmaruumis.
Menuka põneviku „Kriidimees“ autori uus õudusromaan, mis paneb taas kord külmajudinad mööda selgroogu jooksma. Ühel ööl läks Annie kaduma. Haihtus omaenda voodist. Toimusid otsingud, tehti üleskutseid. Kõik uskusid kõige hullemat. Ja siis imeväel tuli ta nelikümmend kaheksa tundi hiljem tagasi. Aga ta ei suutnud või ei tahtnud rääkida, mis temaga oli juhtunud.
HARI SELDON -- ...sündinud Galaktika Ajastu 11 988. aastal, surnud 12 069. Tavaliselt antakse aastad jooksva Asumi ajastu tähistuses, so --79 kuni 1 A. A. Sündinud keskklassi perekonnas Heliconil, Arcturuse sektoris (kus ta isa kaheldava autentsusega legendi järgi oli tubakakasvataja planeedi hüdropoonilises vabrikus), ilmutas ta juba varases nooruses hämmastavat andekust matemaatika alal. Arvukalt on säilinud lugusid tema võimetest ja neis esineb vasturääkivusi. Räägitakse, et kaheaastaselt oli ta... ...Kahtlemata oli tema panus suurim psühhoajaloo alal. Enne Seldonit oli see üksnes ähmane aksioomide kogum; tema jättis endast järele sügava statistilise teaduse... ...Kõige autoriteetsemaid andmeid tema elust pakub biograafia, mille on kirjutanud Gaal Dornick, kes noore mehena tutvus suure matemaatikuga kaks aastat enne viimase surma. Lugu nende kohtumisest... GALAKTIKA ENTSÜKLOPEEDIA
Ameerika ulmekirjanik Isaac Asimov (sünd 1920) jutustab oma romaanis "Asum" elust Galaktikaimpeeriumis ja psühhoajaloolase Hari Seldoni võitlusest, mille eesmärk on Asumi rajamise abil vältida kümneid tuhandeid anarhia-aastaid inimkonna ajaloos.
Miles Vorkosigan, kellest on hiljuti saanud Barrayari impeeriumi noorim Keiserlik Audiitor, tohutu võimuga Keisri Hääl, on viimaks pääsenud oma naise Jekateriniga pulmareisile, töökohustustest eemale. Kaugel kosmoses selgub aga, et talle ei anta ka siin rahu – kvadrikutele, neljakäelistele kosmoseelanikele kuuluvas Grafi Jaamas on kinni peetud Barrayari kaubalaevastik ja asja peab klaarima minema just nimelt Miles, kes on juhtumisi sündmuspaigale kõige lähemal.Salapäraselt kadunud inimesed, kõmmutama kippuvad sõdurid, kosmilised kahjunõuded ja kaosesse langenud rahvusvahelised suhted – see kõik pole Milesi jaoks midagi uut ja ta peaks tundma ennast nagu kala vees, kuid seekord paistab, et vesi tema ümber muutub väga kiiresti kahtlaselt kuumaks.
Põnev sündmustik viib meid koos Inglise julgeolekutöötaja Nayland Smithi ja ta sõbra, doktor Petriega kummalise ja salapärase kurja geeniuse doktor Fu Manchu kannule. Hiinlasel on täita maailmavallutamise missioon ning selle nimel ei põrka ta millegi ees tagasi. Nayland Smith püüab ta kuritegusid ära hoida, kuid alati see ei õnnestu.
Ulmeromaan. Jumal lõi maailma oma näo järgi; inimene asub Jumalat kloonima oma näo järgi; ja see uus Jumal alustab maailma loomist jälle otsast peale, oma näo järgi.
Flugerlane oli viis meetrit pikk ja nelja paksu jalaga. Keha molekulaarne tihedus muutis selle läbimatuks ning hulk hambaid olid võimelised teemante pulbriks jahvatama. See oli nelisada kilogrammi ägedust, julmust ja vihkamist.
Kui flugerlane oli nimekirjavälise kaubana Olümpuse avatud linna saabunud, alustas ta mõrvarlikku mürgeldamist. Keegi ei suutnud teda peatada. Olend seadis kabuhirmus utoopiaühiskonna probleemi ette, kuidas seda vastupandamatut jõudu peatada. Ainus väljapääs näis olevat võõras palgamõrtsukas – väliskosmosest pärit humanoid, kellest Olümpuse kodanikud ei teadnud midagi peale selle, et ta oli elukutseline tapja, kes ei peatunud enne, kui töö tehtud...
„Häving” on poliitiline triller, mille tegevus on paigutatud lähitulevikku, aastatesse 2026–2027. Veebis levivad salapärased sõnumid, pannakse toime terroriakte, keegi tahab valitsevale eliidile märku anda, et senine ühiskonnakorraldus ei ole jätkusuutlik ei poliitilises ega ka ökoloogilises mõttes. Romaani peategelane on Paul Raison, kohe viiekümneseks saav majandusministeeriumi ametnik, ministri parem käsi ja usaldusalune. Presidendivalimiste vaatemängu ja jätkuvate terrorirünnakute taustal hakkab vaikselt lahti rulluma ka üks palju isiklikum ja intiimsem lugu, mis sunnib Pauli seisma silmitsi suurte eksistentsiaalsete küsimustega.
Enamik kaasaegseid Lääne fantaste maalib naiivseid pilte võitlusest gangsterlusega kosmoses ja muudest seiklustest galaktilises mastaabis. Asimovi fantastika läheb teist teed. Tema tulevikukangelased ei otsi kunagi seiklusi seikluste pärast, vaid lahendavad üldinimliku tähtsusega probleeme. Heaks näiteks Asimovi humaansusest ja isegi filosoofilisest sügavusest ongi käesolev romaan.
Mu härrad, ma ei tea, kas ta oli suur teadlane, aga suur kaabakas oli ta igal juhul. Kauplemist, mis järgnes, ei taha ma kirjeldada. Ma olin seda sunnitud tegema. Ma teadsin, et kui ma lasen tal minna, siis - isegi kui ma peaksin pärast teada saama, et ta tüssas mind ja et kõik, mis ta rääkis, oli otsast lõpuni väljamõeldis, - jääks mu hinge... mu lihase, elava hinge põhja kõrvetama mõte, et kuskil, igasugust koli täiskuhjatud kirjutuslaua sahtlis vanade paberite seas lebab inimese teadvus, selle õnnetu naise elav teadvus, kelle ta tappis.
Ja nagu sellest veel vähe oleks, andis ta talle osaks kõige hirmsama kõigist mõeldavaist asjust, ma kordan: kõige hirmsama, sest pole midagi, mis kannataks võrdlust igavese üksindusega. See sõna ei ütle meile muidugi midagi. Aga proovige nüüd, pärast, lamada kodus pimedas toas, nii et teieni ei ulatu ainuski heli ega valgusekuma, sulgege silmad ja kujutlege, et nii jäätegi lamama absoluutses rahus, ilma mingi, pisemagi muutuseta, öö ja päev, ja veel üks päev, ja nii möödub nädalaid, kuid aastaid, sajandeid - ja teie ajud on sellise menetluse läbi teinud, et pole võimalik isegi hullumeelsusesse põgeneda.
Mõte, et on olemas keegi, kes on mõistetud seda kannatama, mille kõrval põrgupiinade kujutused on süütu nali, ei lasknud mind selle sünge kauplemise ajal lahti. Mina tahtsin muidugi seda hävitada, tema nõudis summat, mis... aga, mu härrad, need on juba üksikasjad. Ütlen ainult üht: eluaeg olen ma end ihnuskoiks pidanud. Nüüd ma kahtlen selles: sellepärast et... Ah, mis sest rääkida! Ühesõnaga: see ei olnud tasu. Andsin kõik, mis mul üldse oli. Kõik oma raha... Lugesime raha üle - ja... siis ta ütles, et ma kustutaksin tule. Pimedas kuuldus kõigepealt rebitava paberi krabin... ja äkki lõi laual, nelinurksel valkjal taustal (see oli vattvooderdis) midagi sulametallina ergama, kostis vaevu kuuldav praksumine... Sedamööda kuidas silmad pimedusega harjusid, näis sinine helendus muutuvat aina tugevamaks; siis tundsin kuklas Decantori rasket, vaevalist hingamist, kummardusin, võtsin valmispandud vasara ja lõin ühe hoobiga...
Väike õudusromaan, nagu nimetab seda Teet Kallas ise. Samas ka südamlik-nostalgiline tagasivaade 50ndatesse. Mõnus lugemine kindlasti neile, kelle lapsepõlv sellesse aega on jäänud, nagu ka neile, kellel see parasjagu käsil on. Esikaane maastikufoto tegi autor neljakümne aasta eest. Just sellel tühermaal, kus praegu kerkib jõenire taga taeva poole elektrijaama korsten, toimuvadki romaani põnevamad sündmused, mis raamatu lõpus võetakse kokku nii: "See veider lugu, mida minu lapsepõlves kodukandis mõnikord sosinal või ka muigamisi levitati, rääkis ju mingist müütilisest Kontkäest, mis viskuvat maapõue sügavusest mitme kilomeetri kõrgusele, et rüvetatud taevast kinni püüda ja karistada jultunud võõramaalaste tigedaid lennukeid."
