Tooted
Reaalse tagapõhjaga "Apokalüpsis" on kui hoiatus nende eest, kes ükskõik mis moel püüavad kaasinimest endale allutada. Nähtamatu jõud on peitnud end maski varju ja lahti päästnud maailma lõppu meenutava kaose, mis on süngem kui surm. Salapärasesse vaimsesse katku nakatatud inimkonda on lähetatud päästma Eriti Ohtlike Kuritegude Uurimisbüroo juhataja sõjaväekriminalist Burmeister-Bušmeister, kes pärast läbilastud südame eemaldamist elab ja võitleb edasi siirdatud südamega. Kumb võidab – kas geniaalne uurija või geniaalne roimar?
Nikolai Baturin on tuntud ja tunnustatud sõnameister, kes on avaldanud seise luulekogu, kümmekond proosaraamatut ja mitu lavateost. Teos sai 1996. aasta romaanivõistlusel II koha.
Õige elu jaoks pole kunagi liiga hilja.
Elias on näitleja, Clara fotograaf. Juhuslikult tutvunud, teavad nad ometi kohe, et nad on teineteise jaoks loodud – ja et sellega muutub nende elus kõik.
Clara on pärast abikaasa surma olnud juba pikka aega üksi ning seni kindlalt veendunud, et ei taha ega suuda enam alustada uut suhet, Elias aga ei saa kauem maha suruda mõtet, et elab oma sõbratariga valet elu. Ent kumbki ei jaksa vastu seista tundele, et koos olles on kõik õige, hea ja imeline. Nende pöörane, nii ootamatult leitud õnn pannakse paraku peagi proovile ning mõlemal tuleb heidelda kõhklustega, omavahel ja teineteise pärast.
Kas siis, kui kogunenud juba üksjagu eluaastaid ja elukogemust, saab veel kord või üldse esimest korda leida suurt armastust?
Ewald Arenz, sündinud 1965 Nürnbergis, on õppinud inglise ja Ameerika kirjandust ja ajalugu. Ta töötab õpetajana ühes Nürnbergi gümnaasiumis. Kirjanikuteed alustas ta 1990ndate algul, nüüdseks on Arenz üks produktiivsemaid ja menukamaid autoreid Saksamaal, kelle romaane ja näidendeid on tunnustatud ka arvukate auhindadega. Eesti lugejale on ta tuttav romaaniga „Suur suvi”. Kirjanik elab oma perega Baieri liidumaal Fürthi linna lähistel.
See on lugu tüdrukust, kelle emakeel oli saksa keel, kuid kelle kodulinn oli Tallinn ja kodumaa Eesti. 1876. aastal sündinud Daisy Wrangell, ühe Eestimaa kuulsaima aadlisuguvõsa järeltulija, kes õppis Tallinnas Elise von der Howeni tütarlastekoolis ja veetis koolivaheaegu vanaisa juures Vodjal, Rannamõisas ja Naissaarel, pääses Saksamaale Tübingeni ülikooli õppima 1904. aastal. Professoritiitli pälvis Margarethe von Wrangell 1. jaanuaril 1923 – esimese naisena Saksamaa ajaloos. See tähendab, et tegemist on ühtlasi esimese Eestimaa pinnalt võrsunud naisprofessoriga. 1935. aastal ilmunud teose on päevikute, kirjade ja mälestuste põhjal koostanud Daisy abikaasa vürst Vladimir Andronikov.
Oli tõesti viimane aeg taanduda, sest umbes saja meetri kaugusel asuvast metsast, mis varjas meie eest parempoolset silmapiiri, ilmus nähtavale vibude ja lingudega relvastatud pärismaalast. Paadini oli oma kakskümmend meetrit. Metslased ei lähenenud küll joostes, kuid ilmselt äärmiselt vaenulike kavatsustega, mida nad ka igati väljendasid. Ümberringi sadas kive ja nooli. 2., trükkVariantpealkiri: 20 000 ljööd vee allOriginaali pealkiri: Vingt mille lieues sous les mers
Florence Darrow on väikelinna tüdruk, tähtsusetu asjapulk kirjastuses, kes usub, et tema elu eesmärk on saada kuulsaks kirjanikuks. Kui saatus annab talle uskumatu võimaluse asuda tööle laialt tuntud, kuid anonüümse autori assistendina, kes peidab end Maud Dixoni pseudonüümi taha, on Florence õnne tipul – lõpuks ometi on käes tema suur võimalus. Kõik tundub imetore. Varjunime taga peituv Helen Wilcox võib küll olla tõre, aga ta on tulvil tarkust mitte ainult kirjutamise, vaid ka tegeliku elu kohta. Koos sõidavad naised Marokosse, Maud Dixoni värske romaani toimumispaika. Marrakechi eksootilised tänavad ja Maroko kaunid rannad õhutavad Florence’i lootust, et lõpuks on ka temal millestki kirjutada.
Kui Florence ühel hommikul pärast hirmsat autoõnnetust aga haiglas ärkab, ja kuuldes, et Helen on surnud, näeb ta suurepärast võimalust. See õnnetus ei pea sugugi olema tema unistuste lõpp, vaid võib olla hoopis tema unistuste algus. Miks ei võiks temast saada salapärane kuulus Maud Dixon?
„Kes on Maud Dixon?“ on pingeline, ootamatuid pöördeid täis ja äärmiselt kaasahaarav psühholoogiline põnevik, mis uurib inimloomuse süngemat poolt. Kui kaugele oleksid sina valmis minema, et elada lõpuks elu, mida oled alati ihaldanud?
Kui Islandi Ülikoolis avastatakse Saksa tudengi laip, silmad välja kougitud ja kummaline nõiamärk rinnale lõigatud, langeb kahtlus tema narkomaanist sõbrale. Pururikas saksa perekond ei usalda politseid ja saadab saareriiki oma detektiivi Matthew Reichi, kellele palgatakse abiks noor advokaat Thóra Gudmundsdóttir. Jõulisest ekspolitseinikust ja isepäisest üksikemast koosnev vastuoluline tandem peab vastuseid otsides lahendama omavahelise suhtekeemia ja rändama hunnitu loodusega Islandi maakohtades. Mõrva lahendamiseks tuleb neil sukelduda Euroopa ja Islandi nõiakunsti ja -jahi ajalukku, loitsude ja piinamiste maailma, milles muutub keskseks populaarseim keskajal kirjutatud teos, inkvisitsiooni käsiraamat „Nõiahaamer“. Kuid mõrvamüsteerium pole läbinisti tume: ette tuleb ka humoorikaid ja elulisi seiku, mis annavad realistlikult edasi Islandi tänapäeva.
Yrsa Sigurðardóttir on Islandi krimikirjanduse tippu kuuluv autor, kes on auhindu võitnud ka oma lasteraamatutega.
Kolmas raamat "Rist" viib lugeja tagasi Kristiina Lauritsatütre isakodusse Jorundile, kus mööduvad tema elu viimased kümmekond aastat. Seal kaotab ta oma mehe, lähevad mööda ilma laiali tema pojad ja sealt lahkub elu lõpul ka tema ise, leides viimaks hingerahu kloostris, kuni must katk ta ära viib.
Tuntud saksa kirjaniku Lion Feuchtwangeri ajaloolis-biograafiline romaan väljapaistva prantsuse filosoofi ja kirjaniku Jean-Jacques Rousseau´ viimastest eluaastatest.
Iiri päritoluga inglise kirjaniku Thomas Mayne Reidi (1818-1883), suure hulga romantiliste seiklusromaanide autori üks silmapaistvamaid teoseid belletriseerib tegelikke ajaloosündmusi Florida poolsaarel 19. sajandi 30-ndail aastail, kirjeldades neid minajutustaja, noore George Randolphi suu läbi. Suure sümpaatiaga kujutab autor väikese seminoli hõimuliidu meeleheitlikku vastupanu kolonisaatorite pealetungile ning nende õiglase võitluse juhti, üllast kangelast Oceolat.
Sollozzo kummardus tema poole. Michael, kelle kõhtu varjas laud, nööpis pintsaku lahti ja kuulas tähelepanelikult. Ta ei saanud sõnagi aru sellest, mida mees rääkis. See oli tema jaoks mõistetamatu linnukeel. Vaimusilmas nägi ta purskavat verd, millele ei viidanud ükski sõna. Laua all nihkus ta parem käsi vöö vahele torgatud revolvri juurde ja kiskus selle vabaks. Samal hetkel tuli kelner tellimust vastu võtma ja Sollozzo pööras näo tema poole. Michael paiskas vasaku käega laua endast eemale ja tema parem käsi surus revolvri peaaegu vastu Sollozzo pead. Mehe reaktsioon oli nii kiire, et ta oli juba Michaeli liigutuse alguses hakanud kõrvale viskuma. Kuid Michael, noorem ja veel kiiremate refleksidega, vajutas päästikule. Kuul tabas Sollozzot otse silma ja kõrva vahele ja kui ta teisel pool peast väljus, paiskas ta suure pläraka verd ja luukilde kivisambaks tardunud kelneri kuuele. Michael mõistis instinktiivselt, et ühest kuulist oli küllalt. Sollozzo oli sel viimasel hetkel pead pööranud ja ta oli näinud mehe silmades eluvalgust kustuvat, nagu kustub küünal. Oli möödunud vaid sekund, kui Michael pöördus, et suunata revolver McCluskeyle. Politseikapten jõllitas Sollozzot flegmaatilise hämmastusega, nagu poleks temal selle kõigega midagi pistmist. Näis, et ta ei hoomanud teda ennast ähvardavat ohtu. Ta ülestõstetud käsi hoidis vasikafileega kahvlit ja ta hakkas alles nüüd oma silmi pöörama Michaelile. Ja tema näos, tema silmis peegeldus niisugune enesekindel raev, nagu loodaks ta, et Michael kohe alla annab või sääred teeb. Ameerika kirjaniku ülemaailmselt tuntud menuromaani põneva sündmustiku telje moodustab New Yorgi maffiaperekondade verine võitlus võimu ja tulude pärast kuritegevusmaailmas. Selle võitluse loogika teeb suguvõsa mustale ärile selja pööranud noorest Michael Corleonest lõpuks ikkagi jõhkra maffiapealiku.
Monograafia võtab kokku skulptor Tiiu Kirsipuu elu ja loomingulise tee sündimisest Tartus kuni käesoleva ajani. Raamat algab kokkuvõtliku elulooga ning jätkub õpingute kirjeldusega Tartus ja Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis. Raamatusse on koondatud põhjalik fotomaterjal autori ulatuslikust loomingust ja isikunäitustest; üritustest, milles ta on osalenud ja mida ta on kureerinud.
Tiiu Kirsipuu on Tallinnas elav ja töötav vabakutseline skulptor, kelle looming mahub vahemikku 1,4-sentimeetrisest mündist kuni 8 m pikkuse puuskulptuurini. Tema töödes leidub nii realistlikku kui abstraktset vormilahendust ning oma ideede teostamisel on ta kasutanud väga erinevaid materjale.
Produktiivse kunstnikuna on Kirsipuul olnud palju isikunäitusi nii Eestis kui välismaal, ta on loonud arvukalt töid avalikku ruumi, osalenud grupinäitustel ja skulptuurisümpoosionitel, kureerinud näitusi ja workshop’e, kujundanud hauatähiseid jpm. Talviti on ta nautinud jääskulptuuride tegemist.
Skulptori üheks tuntuimaks avaliku ruumi tööks on „Kahe Wilde kuju” Tartus Vallikraavi tänaval (1999). Teose koopiat võivad Eesti Vabariigi ja Tartu linna kingitusena nautida ka Iirimaa Galway linna elanikud (2004).
Lisaks mitmetele teistele preemiatele on skulptor saanud Anton Starkopfi nim skulptuuripreemia (2010) ja Kristjan Raua preemia (2010). Aastal 2019 tunnustati Kirsipuud Eesti Vabariigi Valgetähe 4. klassi teenetemärgiga, aastal 2024 Viljandi linna aastapreemia ja teenetemärgiga ning Tartu Ülikooli teenetemärgiga.
Ardi Ravalepiku kirjutamisstiil on muhe, infotihe ja motiveeriv. Ta ei veena, vaid jagab ideid lihtsas, huvitavas ja igale vanusele arusaadavas keeles. Kõrvale jäetud traditsioonilised tikuvõileivad, bruchettad, vahvlid, kõrsikud ja enamus küpsetistest on tasakaalustatud gluteenivabade retseptide rohkusega, pannes rõhku tegemise lihtsusele ja rahakotisõbralikkusele.
Aastatepikkuse kogemusega lihtsate, kuid maitsvate retseptide loomisel toob Ardi oma suupistete kire sinu kööki. Ole kogenud kokk või algaja, see raamat aitab sul luua oivalisi suupisteid.
Valimik 1920ndate lõpul eesti kirjandusse "Vaeste-patuste aleviga" üllatusmehena jõuliselt sisse murdnud August Jakobsoni (1904–1963) mitmeid elualasid haaravast, olustikult ja karakteritelt rikkast lühiproosast.
Kümmekonnas novellis aastaist 1931–1940 leiavad autorile omases kriitiliselt realistlikus, romantiliste ja naturalistlike sugemetega põimunud loomelaadis kajastamist kahe maailmasõja vahelise Eesti elu, inimesed ja probleemid.
Raamatust leiab tuhandeid nutikaid ja raha säästvaid nippe, kuidas teha tavatuid asju tavaliste majapidamistarvetega, mis on juba olemas su riiulitel ja kappides.
"Jeremy Rifkin kuulub nende väheste hulka, kelle nägemus võimaldab välja selgitada probleeme, mis fundamentaalsel viisil destabiliseerivad ühiskonda. Oma "Töö lõpus" analüüsib ta mõtlema provotseerivalt ja õigeaegselt tehnoloogia sedalaadi mõju moodsale ühiskonnale." Sir James Goldsmith, Euroopa Parlamendi saadik.
"Rifkin hoiatab, et järgnevatel aastatel juhivad uued, üha keerukamad tarkvaratehnoloogiad tsivilisatsiooni üha lähemale peaaegu ilma töölisteta maailmale. Tema raamat on õigeaegne ja äratab erakordselt suurt huvi." Financial Times