Mihhail Bulgakovi romaan kujutab revolutsiooni vastasleeri sattunud ausameelsete inimeste traagikat, kellele revolutsioon tähendas seniste ideaalide purunemist, neid ümbritsenud turvalise maailma hävingut.

Romaanile „Meister ja Margarita” kuulub eriline koht Bulgakovi kirjanduslikus pärandis: see on kogu tema loomingu kokkuvõte. Selles leiavad edasiarendamist autori püüdlused, mis on avaldunud juba varasemas loomingus. Kuid kõige tähtsam on miski muu: surma peatset lähenemist aimates (romaani käsikirja servadel on kaks autori poolt eri aastatel tehtud märget: 1931. aastal „Jumal, aita romaan lõpetada!” ja 1934. aastal „Lõpetada enne, kui saabub surm!”) lootis Bulgakov ometi oma viimase romaani lõpule viia ning kasutades selles ära kõik oma ideed, pani heldelt mängu kogu oma kunstilise väljendusvahendite arsenali ja tegi seda ammendavalt – kuigi kirjanikel on tavaliselt kombeks mõelda oma tulevastele teostele ja kasutada neid vahendeid üsna kokkuhoidlikult.

Kirjanik alustas romaani kallal tööd 1928. aastal, püüdes ühendada satiirilise groteski ja fatasmagooria käsitlusega Jumalast ja Saatanast. Algselt polnud romaanis ei Meistrit ega Margaritat, kuid jätkates 1931. aastal vahepeal katkenud tööd, lisandus sinna autobiograafiline Poeet, hiljem meister. Praegu tähistab "Meister ja Margarita" vene kultuuriteadvuses pea sedasama, mis "Tristan ja Isolde" või "Romeo ja Julia". Lugejateni jõudis see esmakordselt 1967. aastal, 27 aastat pärast kirjaniku surma.

Romaan "Valge kaardivägi" on Mihhail Bulgakovi loomingu kõrgpunkt. Aastavahetusel 1918-1919 on Kiiev, mida kirjanik nimetab raamatus Linnaks, kodusõja lahingutanner. Elu eest peab võitlema ka Turbinide perekond, kelle juhtumistes ja valikutes on palju autobiograafilisi viiteid Bulgakovi enda elule. Omavahel põimuvad ühe perekonna ja kogu Ukraina saatuse lugu. Teine, parandatud ja toimetatud trükk

Mihhail Bulgakovi poolelt lauselt katkevaid "Kadunukese ülestähendusi" tundis eesti lugeja seni kui "Teatriromaani". Mõlemad pealkirjad on kahtlemata paljuütlevad: see ongi tõesti romaan teatrist, tema vastupandamatust kutsest, mis aga selle kuuldavõtjale hukatuslikuks võib osutuda. Ainest raamatu kirjutamiseks ammutas Bulgakov omaenese turbulentsest töösuhtest Moskva kunstiteatriga, kõrvalosades esinevad aga juba ka tegelased kirjandusringkondadest, kes jõuavad eeslavale „Meistris ja Margaritas“. Kultuurisuurused võivad kohati osutuda hämmastavalt väikesteks inimesteks ja seda kirjeldades ei hoia Bulgakov irooniaga kokku. See on naljakas ja kurb raamat, mille lehekülgede vesimärgiks võiksid olla teatrit sümboliseerivad naerev ja nuttev mask. Uuele väljaandele on saatesõna kirjutanud Irina Belobrovtseva, kes valgustab raamatu kirjutamise ja ilmumise tausta.

Tuntud Prantsuse näitekirjaniku, lavastaja ja näitleja elulugu.

Sisukord:
Teen ämmamooriga juttu
Ahvimajas
Lugu kahest teatrisõbrast
Annaks õige vanaisale orvietaani?
Igaüks ei tahagi tapetsiiriks saada
Ad maiorem dei gloriam
Vähe tõenäolised seiklused
Kuulus kamp
Rändkomejant
Lavale ilmub prints de Conti
Hoia end, Bourgogne, Molière tuleb!
Bruhahaa!!!
Petit-Bourbon
Äranarritud sinine salong
Kes külvab tuult
Salapärane härra Ratabon
Armukadeda printsi kurblik lugu
Pärast armukadeda printsi hingusele minekut
Kes ta on?
Näitekirjaniku kool
Egiptlane vaderiks
Et välk teda tabaks!
Sapine armunu
Võliklavessiin
Ta ärkab ellu ja sureb jälle
Amphitryon
Suur elluärkamine
Monsieur de Pourceaugnac
Egiptlasest saab Neptunus, Neptunusest apollon ja Apollonist Louis
Ühislooming
Stseenid pargis
Madeleine lahkub
Õnnetu reede
Mullast oled sa võetud
Hüvastijätt pronksi valatud komödiandiga