Kirjandus, teater, film
Nende kaante vahele on kogutud nii suure ekraani kui ka televisiooni tarbeks loodud Eesti filme erinevatelt tegijatelt ja stuudiotelt aastatest 1991-1999. Aastaraamat ei kajasta antud ajavahemikul tehtud amatöörfilme ega filme, mis on valminud tellija tutvustamiseks või reklaamimiseks. Eesti ja inglise keeles.
... lihavõtte ajal 1939, olin siis teist poolaastat Soomes, toimus Kansallisteatteris teosoofiline matinee. Seal kõneles magister Krohn, kes analüüsis vanu ennustusi, kõneles Nostradamusest ja paljudest teistest. Ta ütles, et nende ennustuste järgi puhkeb lähematel kuudel sõda, mis laieneb maailmasõjaks ja kestab mitu aastat. Pärast seda kujuneb maailmas sotsiaalne elu nii teistsuguseks, et meie ei oska seda praegu ette kujutada. Ja selle ennustuse põhjal saab selles sõjas kuulsaks üks väike põhjarahvas. Meie ei uskunud muidugi midagi sellest, kuulasime nagu muinasjuttu, pärast läksime kohvile ja arutasime koos soomlastega, kes on siis see põhjarahvas, kes vaprusega kuulsaks saab. Mina ütlesin, et muidugi eestlased, nemad, et muidugi soomlased. Me naersime kõik selle üle. Ja see oli ometi Talvesõja künnisel. Erika Nivanka Erika Eugenie Nivanka (1909–1988), neiupõlvenimega Weidenbaum, eestistatult Viirsalu sündis Rakveres raudteeametniku tütrena. Õppis Rakveres ja Tallinnas ning astus 1926 Tartu ülikooli filoloogia erialale. Ülikooli ajal oli aktiivne üliõpilaskonnategelane ja Üliõpilaslehe toimetaja, naiskorporatsiooni Indla liige ja pikaaegne esinaine. Kuulus ka naiskodukaitse ja Eesti naisliidu juhatusse. 1934–1935 oli ta riigi ringhäälingu diktor, aastatel 1935–1938 töötas riiklikus propagandatalituses. Ungaris keelekursustel tutvus soomlase Eino Nivankaga (1905–1987), kellega abiellus 1938 ja kolis Soome. Eino tegi oma elutöö Helsingi ülikooli raamatukogus.--- Soome tagasi pöördumise järel oli 1960–1975 Helsingi ülikooli füüsikainstituudi raamatukoguhoidja.
Hindrek Meri mälestused "Tagasivaateid veerevast vagunist" on õpetlik lugemine ning mille autor ei lasku eneseõigustamise küüsi ja tänu sellele ei varjuta mälestused ajaloolist tõepära. Hindrek-Peeter Meri (21.02.1934–29.10.2009) sündis Berliinis diplomaadi, hiljem tõlkijana tuntud Georg Meri noorema pojana. Aastatel 1941–1945 oli koos ema ja vanema venna Lennartiga küüditatuna Siberis ning õppis Kirovi lähedal Subotihhas ja Jaranskis. Kooliteed jätkas ta pärast Eestisse naasmist tollases Tallinna 28. koolis ja 10. keskkoolis ehk Nõmme gümnaasiumis, küpsustunnistuse sai õhtukoolis 1953. aastal. 1953–1958 õppis Meri Tartu riiklikus ülikoolis majandusgeograafiat. 1957–1990 töötas ta Eesti NSV riiklikus plaanikomitees ökonomistina, osakonnajuhataja ase-täitjana ja valitsusejuhatajana, 1988–1990 plaanikomitee esimehe esimese asetäitjana, reorganiseerimise järel ka majandusministri asetäitjana. 1981. aastal töötas Hindrek Meri 9 kuud Vietnamis, kus nõustas NSV Liidu eksperdina kohalikku plaanikomiteed. 1990–1997 Eesti oli ta Vabariigi riigikontrolör. Hindrek Meri pani aluse praegusele riigikontrollile ja juhtis seda riigi ülesehitamise kõige raskemal ajal. 1998–2003 kuulus ta Eesti Panga nõukogusse.
Vangielu mälestuste põhjal pandi kirja viieosaline romaanisari, millest "Eesti loo" sarjas ilmuvad esimesed kolm. "Kuradil ei ole varju" kujutab Pagari ja Patarei vanglat 1946. aastal. "Vägivallamaa" ja "Režiim, see kõlab uhkelt" vaatlevad Vorkuta vangilaagritesse saadetute elu aastatel 1947–1953. Aili Helm on varjunimi, mida kasutasid kaks endist poliitvangi, Hilja Rüütli ja Helmut Tarand. Põhiautor oli neist esimene, Tarandi osaks jäi toimetaja ja kaasautori roll.
Luuletaja Hando Runneli artiklivalimik sisaldab esseistlikke arutlusi kirjandusest ja kirjanduse kohast, arvustusi, loomingupsühholoogilisi enesevaatlusi ning filmistsenaariumi "Juhan Liivi lugu".
"Luuleseletamine" on esinduslik kogumik Tartu Ülikooli eesti kirjanduse õppetooli kauaaegse juhataja Karl Muru (s. 8. jaanuar 1927) uurimustest, artiklitest ja arvustustest, mis ilmub autori 75. sünnipäevaks. Karl Muru huvikeskmes on olnud eeskätt arbujate looming, rõhuasetusega Betti Alverile, kuid samavõrd on ta tähelepanu pööranud ka 1960.-1970-ndate aastate eesti tippluuletajatele (Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Hando Runnel jt.). Nii üksikautorite käsitlused kui ka üldistavamad kirjutised osutavad eesti luulemaastiku igakülgsele tundmisele -- siinkohal võiks lisada, et Karl Muru on ühtlasi mahukaima eesti luuleantoloogia "Sõnarine" kokkupanija. Luulet seletab Karl Muru valdavalt tekstide endi kaudu, suhtudes pieteeditundlikult nende loojatesse. Ehk nagu ütleb raamatu koostaja Peeter Olesk: "See on niisiis klassikaks saamise ja luuleks jäämise aeg nähtuna inimese poolt, kes kuulub selle luulega kokku."
Käesolev lugemik oli esialgu kavandatud pakkuma tekstinäiteid uuendatud õpiku juurde, olude sunnil ilmub aga varem kui õpik. Võrreldes oma eelkäijaga ("Väliskirjanduse lugemik keskkoolile", 1976) hõlmab uus lugemik märksa enam tekste. Ka ülesehituse põhimõtted erinevad. Tekstide reastamine vastavalt autorite sünnidaatumitele peaks soodustama kirjanduse ajaloolise teisenemise mõistmist laiemas ruumis, samas juhtides tähelepanu tõsiasjale, et mõnelgi kultuurietapil tavapärane kirjanduslooline reastus ei toimi: ühes ja samas ajas lõid oma teosed paljud valgustajad ja romantikud, romantikud ja realistid, sümbolistid ja naturalistid, iseäranis XX sajandil arenevad kõrvuti tihti kõige vastandlikumad suunad ja nähtused. Lugemiku kõigi autorite ja tekstide käsitluse peab andma koostatav uus maailmakirjanduse õpik. Siin ei ole peetud vajalikuks esitada muid andmeid autorite ja nähtuste kohta kui kirjanike sünni- ja surmadaatumid ning teoste kas avaldamise või (vanemate teoste puhul) kirjutamise aastad. Raamatu lõpus on ära toodud valikbibliograafia eesti keelde tõlgitud maailmakirjandusest.