Sõjad ja sõdade ajalugu

Dramaatilisel 1944. aasta suvel evakueeritakse Rootsi teenistuses oleva SS-ohvitseri Ludwig Lienhardi kaasabil Eestist rannarootslasi. Kolm aastat hiljem on Lienhard ise põgeniku rollis. Rootsist lahkuma sunnitud ning tagaotsitav nii lääneriikide kui NSV Liidu poolt, võtab ta purjekal "Falken" ette dramaatilise põgenemisreisi üle talvetormise Läänemere ja Atlandi ookeani Argentiinasse. Tänapäeval on Ludwig Lienhardi nimi peaaegu unustatud, ent kunagi sõltus temast tuhandete Eesti inimeste saatus. Raamat kirjeldab haaravalt Lienhardi elu ja eriti tegevust Teise maailmasõja ajal ja järel, millest mitmed episoodid on siiani mässitud saladusteloori. Marcus Wallén on sündinud 1972. aastal Mariehamnis ning üles kasvanud Rootsis ja Ahvenamaal. Kaks aastakümmet on ta olnud ajalehe "Expressen" Stockholmi toimetuse ajakirjanik ja juht. 2019. aastal ilmus tema debüütraamat "Natside kuld ja hästi hoitud saladus" ("Naziguldet och de invigdas hemlighet", eesti keeles 2020).

11. SS-vabatahtlike soomusdiviis Nordland on tähelepanuväärsemaid Teises maailmasõjas Saksa poolel võidelnud väekoondisi, mis 1944. aasta jaanuarist oli peaaegu päevast päeva lahingute tulipunktis. Suurte kaotuste hinnaga kaeti Saksa vägede taganemist Venemaalt Oranienbaumi alt Eestisse ning löödi raskeid lahinguid Narva rindel, Tannenbergi liinil ja Tartu all. Diviis hukkus Berliini all ja linnas endas hargnenud lõppheitluses.

Enam kui kümmekonna aasta pikkusele uurimistööle toetuvas monograafias käsitleb Chris Bellamy ajaloo suurima ja võikaima maa- ja õhusõja ajalugu. See oli absoluutne sõda, milles mõlemad pooled püüdsid jäägitult hävitada oma vastase, mistõttu mõlemad loobusid peaaegu kõigist tavapärastest piirangutest, mis muidu iseloomustavad „tsiviliseeritud“ riikide sõjalisi konflikte. Aastail 1941–1945 suutis Nõukogude Liit lõpuks hävitada sõjas, mida tänini nimetab Suureks isamaasõjaks, suurema osa Natsi-Saksamaa ja tema liitlaste maa- ja õhujõude. See oli Teise maailmasõja kõige otsustavama tähtsusega saavutus ning Bellamy üksikasjalik ülevaade kõneleb meile sellest nii Nõukogude kui ka Saksa poole pealt vaadatuna, sealhulgas pikast perioodist 1939. aasta augustist 1941. aasta juunini, mil Saksamaa ja Nõukogude Liit olid liitlased.

Tuginedes rikkalikule materjalile, mis on tulnud päevavalgele pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ja heale sõjaliste ja poliitiliste strateegiate tundmisele, kujutab „Absoluutne sõda“ endast kahtlemata selle ajaloo julmima kokkupõrke üht põhjapanevamat käsitlust.

Chris Bellamy omandas magistrikraadi sõjauuringute alal Londonis King’s College’is ning doktorikraadi Edinburghi ülikoolis. 1990. aastal sai temast ajalehe Independent sõjakorrespondent ning ta kirjutas reportaaže nii Lahesõjast, Bosniast kui ka Tšetšeeniast. 1997. aastal pöördus ta tagasi akadeemilisse maailma ning temast sai Cranfieldi ülikooli lektor, hiljem kaitseuuringute instituudi juhataja ning alates 2010. aastast on ta Greenwichi mereinstituudi direktor. 2008. aastal võitis ta „Absoluutse sõja“ eest RUSI Westminsteri sõjanduskirjanduse auhinna.

Sisu: Jaak Sammet. Eesti allveelaevade saamisloost Brian D. Head. Briti allveelaevade areng 1919-1939 Peedu Sammalsoo. Eestlastest ohvitserid Vene allveelaevastikus aastail 1914-1920 Ragnar Kokk. Eesti allveelaevade ohvitserkond Ragnar Kokk. Eesti allveelaevade meeskondade formeerimine 1933-1940 Magnus Ilmjärv. Nurjunud laevatehing Vladimir Kopelman. Eesti meeskondade kõrvaldamine allveelaevadelt 1940. ja 1941. aastal Hartmut Ehlers. Allveelaevade suurtükirelvastus Vladimir Kopelman. Allveelaeva "Lembit" seadmestiku säilimine Urmas Dresen. Allveelaeva "Lembit" eksponeerimise tulevikuvisioon Eksponeerimiseks säilitatavad allveelaevad maailmas

Detsembris 1944 tegi Hitler Belgias Ardennide lumiste metsade ja kuristike vahel viimase katse sõja käiku pööret tuua. Plaan oli läänerinne läbi lõigata ning liitlaste üksused sisse piirata. Ehkki kogenud kindralid kahtlesid ettevõtmise edus, uskusid Saksamaa juhid ja nooremad ohvitserid, et see annab võimaluse lääneliitlased peatada ning päästa oma kodud ja pered läheneva Punaarmee käest. Ardennidest sai läänerinde vaste idarinde Stalingradile. Sõjatandril valitsesid kohutav julmus, meeleheide ja kättemaksuhimu, mis pani mõlemaid osapooli rikkuma sõjapidamise reegleid. Peale vaenlase murdis ja sandistas mehi käre pakane. Vihaste lahingute ajal põgenesid hirmunud belglased kodudest, kartes õigustatult sakslaste kättemaksu. Liitlasi tabas rünnak ootamatult ja paljudel tuligi alla anda või põgeneda. Esialgsest peataolekust suudeti aga kiiresti toibuda, vastupealetungile asuda – ja Saksa sõjamasina selgroog läänerindel viimaks murda. "Ardennid 1944" on tunnustatud sõjaajaloolase Antony Beevori järjekordne suurepäraselt jutustatud lugu, mis kirjeldab toimunut nii väejuhtide otsuste ja võimumängude perspektiivist kui ka rindemeeste ja tsiviilisikute üleelamiste ja kannatuste kaudu.

1983. a. ilmus Kanada ajalehes "Vaba Eestlane" tundmatu autori joonealune "1944. aasta". See põhiliselt 1944. a. sõjasündmusi Eestis käsitlev järjejutt on kahel korral eraldi raamatuna avaldatud ka Soomes. Tundmatu autor on loo kirja pannud loetavalt, ülevaatlikult ja küllaltki haaravalt, nii et see on sobiv lugemiseks igas vanuses ja erineva haridusega inimesele.

Eesti sõjaajalugu hõlmab kõiki Eesti pinnal peetud sõdu ja relvakonflikte, siinsete sõjaliste koormiste, maakaitsestruktuuride, kindlustuste ja garnisonide ajalugu – ning kõigi siit pärit sõdurite, allohvitseride, ohvitseride, kindralite, admiralide ja marssalite tegemisi ka väljaspool Eestit. Jajah, ka marssalite, sest Eestist pärit või Eestiga tihedalt seotud feldmarssaleid on olnud vaat' et sama palju, kui on olnud eestlastest kindraleid! Feldmarssali auastmeni jõudsid nad enamasti Rootsi, kuid ka Vene ja ühel juhul Saksa Rahvuse Püha Rooma keisririigi teenistuses. Ent peale Michael Andreas Barclay de Tolly me ju peaaegu ei tunne neid.

Nelikümmend aastat on möödunud ajast, mil Eesti vabaduse eest võitlevad eesti sõdurid pidid maha panema relvad, olles võidelnud oma rahva ja inimsoo õiguste eest. Neist mitteolenevatel põhjustel ei õnnestunud neil hoida meie kodumaast eemal vaenlast, kes ainult üheaastase okupatsiooni vältel oli hävitanud peaaegu ühe kümnendiku meie rahvast ning nüüd ähvardab tervet maailma viia tagasi orjapõlve. Aastasadade jooksul olid balti parunid oma ülbusega tekitanud Eestis viha sakslaste vastu ning poleks olnud mõeldav, et eestlane oleks ühinenud saksa sõduriga Teises maailmasõjas, kui vene kommunism poleks näidanud varem oma verist, alatut, valelikku nägu ning oleks rahule jätnud meie rahva ja riigi. Eestlastel polnud mingit teist võimalust. Nad pidid võitlema koos sakslastega, kes sõdisid nende vastu, kes tahtsid hävitada Eesti olemasolu. Võttes arvesse mõnede saksa juhtide sihilikke takistamisi eesti väeosade varustamisel ning vastuseismist meie suuremate üksuste loomisele, võitlesid meie üksused siiski tähelepandava vaprusega, olles laiali pillatud üle kogu idarinde. Selle peame jäädvustama tulevastele põlvedele. Käesolev teos ongi mõeldud selleks. Koostatud küll hilinenuna, kuid palju on juba ununenud ja materjali saamisega on olnud raskusi. Siiski annab see raamat kokkuvõtliku pildi Eesti vabadusvõitlejate väeosade võitlustest kommunismi vastu Teises maailmasõjas. August Jurs koostaja

 

2. trükk

Kogumikus tuleb juttu Eesti meeste katsumustest Nõukogude tööpataljonides 1941.-1942. aastal. Eessõnas antakse ajalooline ülevaade tööpataljonidest, oludest, toidust ja tööst seal. 16 mälestuslugu on pühendatud kõik erinevatele pataljonidele. Raamatu lõppu on lisatud hulgaliselt arhiivimaterjale, nende hulgas umbes 1250 surnud mehe nimekiri. Raamat on illustreeritud ja mõeldud laiale lugejaskonnale.

Raamat argentiinlasest revolutsionääri kujunemisteest, sangarlikust võitlusest Kuubas ja Boliivias, hukkumisest. Varustatud rohkete fotodega. Ernesto Che Guevara elulugu.

Uus uurimus raamatu "Armeenia probleem" autorilt. Selle raamatu eesmärgiks on tutvustada lugejatele põhjalikumalt uuemaid andmeid ja seisukohti ühe Euroopa valusama probleemi - Teise maailmasõjaga seonduvate küsimuste kohta.

Selles mõjukas ja pilkupüüdvas teatmeteoses on toodud lugeja ette kõigi aegade kõige vapustavam konflikt, jälgitud selle käiku, strateegiat ja poliitilisi sündmusi ning kirjeldatud sõdurite ja tsiviilelanike läbielamisi. Paljud külma sõja ajal kirjutanud lääne autorid ei mõistnud idarinde pöördelist tähtsust, nii nagu Vene ajaloolased, kes kirjutasid oma "Suurest Isamaasõjast", ei hinnanud õiglaselt lääneliitlaste jõupingutusi.

Kuigi nüüdseks ei ole jäänud enam ükski II maailmasõja tahk läbi uurimata, ei ole just palju ülevaateteoseid, mida ei piiraks rahvuslik vaatenurk või lihtlugejale mõeldud raamatu maht ning mis oleks korralikult varustatud kaartide ja illustratsioonidega, nagu selline ajalugu olema peab.

Käesoleva raamatu üks voorusi on, et siin käsitletakse ühest küljest lugusid lahingutest ja operatsioonidest, teisest küljest aga võimaldab kujundus lugejal näha, kuidas need seonduvad eelmiste ja järgmiste sündmustega. Raamat hõlmab sündmusi, mis toimusid maal, merel ja õhus, ning räägib mitte ainult suurmeeste tegudest, vaid ka selles kõige koletumas sõjas osalenud tuhandete meeste ja naiste saavutustest ja vastupidavusest.

„II maailmasõja faktid ja legendid" on esimene eesti autori kirjutatud kompleksne ülevaade II maailmasõjast, mille lõpust möödus äsja 70 aastat. Selle sõja käsitlus ja faktid olid meid okupeerinud Nõukogude Liidus pea peale pööratud, mistõttu oli kallutatud ka sel teemal ilmunud eestikeelne kirjandus. Viimase 20 aasta jooksul on aga Venemaa arhiividest selle sõja kohta tulnud välja palju erakordselt huvitavaid andmeid, mida lääne sõjakirjandusse on jõudnud harva. Käesolev raamat võtabki kokku nii lääne kui ka venemaise tähtsama ja huvitavama teabe II maailmasõjast, vaadeldes selle tähtsündmusi, juhtivisikuid ja raskerelvastust, ka Eesti vaatevinklist.

Catherine Merridale'i raamat Punaarmeest on uuenduslik, sest keskendub kindralite ja diktaatorite asemel tavalise vene sõjamehe kogemustele. Lugeja ette astub Ivan, vene jalaväelase arhetüüp. Autor on uurinud kirju, päevikuid, sõjaväelisi ülestähendusi, riikliku julgeoleku dokumente ja sadade ellujäänute tunnistusi. Ta leidis NKVD ettekandeid lahingumoraalist, uurimusi haigustest ja vigastustest ning lahingutest põhjustatud närvivapustuste ehtsuse eitamist. Kuuleme nende meeste tunnistusi, kes on enesetapjalikes rünnakutes kohe surma minemas, teised aga elasid üle vene või saksa vangilaagrid, mille ainsaks eesmärgiks oli inimesed surnuks näljutada. Merridale püüab mõista, kuidas suutsid sõdurid nii kaua võidelda režiimi eest, mis kohtles neid nagu kõntsa või kahuriliha.

1991. aastal langes aastakümneid rahumeelset kooselu nautinud etniliselt mitmekesine regioon peaaegu üleöö metsikust vihkamisest haaratuna kaosesse. Kogukonnad lõhenesid etnilise ja religioosse kuuluvuse piirjooni mööda ning järgnes sügavalt isiklik võitlus. Sellega kaasnes julmus, vägistamine ja piinamine ning lõppkokkuvõttes tuhandete inimeste surm. „Jugoslaavia lagunemine" uurib endise Jugoslaavia sisekonflikte ja nende rahvusvahelisi tagajärgi. Muuhulgas käsitletakse Vance-Oweni rahuplaani läbikukkumist, NATO esmakordset kasutamist lahingutegevuses ja rahu jõustamisel ning ÜRO poolt sanktsioneerimata sõda Kosovos, millesse sekkusid NATO väed piirkonna etnilise puhastamise ennetamiseks.

Ajaloodoktor professor Sulev Vahtre raamat Eesti vanema ajaloo ühest kõige tuntumast sündmusest - Jüriöö ülestõusust. Suhteliselt põhjalikumalt on käsitletud ülestõusu eellugu ja algust. Mõeldud lugemiseks kõigile ajaloohuvilistele ja täiendavaks lektüüriks Eesti ajaloo õppimisel koolides.

Käesolev raamat räägib sellest, kuidas ühed inimesed võivad kohelda teisi, kui demokraatlikud vaated jalge alla tallatakse ning vihkamise ja vägivalla ideoloogiaga asendatakse. Raamat toob lugejani fakte holokausti kohta ja üritab seletada, kuidas mõeldamatu võimalikuks sai. Raamatule kirjutas eessõna president Arnold Rüütel. Eesti ajalugu käsitleva peatüki autor on Jaan Tõnissoni Instituudi Kodanikuhariduse Keskuse juhataja Sulev Valdmaa.

Napoleon, kel oli plaanis vallutada kogu Euraasia, hakkas 1812. aastal koondama Vene keisri riigi piiridele vägesid – Suurt armeed (pr la Grande Armée). Venemaa-vastasest sõjakäigust pidid osa võtma ka Prantsusmaast sõltuvad Belgia, Holland, Saksa riigikesed, Poola, Šveits, Itaalia, Portugal, Hispaania.
Kokku oli Napoleoni käsutuses ligi 530 000 meest.

Raamat on illustreeritud autori pisiplastikaga - kujukesed kujutavad vene ja prantsuse kaardiväelasi.

Kahe maailmasõja väejuhid ning mõned muudki tähtsad sõjahärrad 20. sajandist: Kindralleitnant Airo'st riigimarssal Göring'ini.

See raamat on teine osa 3-osalisest 20.sajandi maa-, mere- ja õhujõudude silmapaistvate juhtide elulugude kogumikust. Nagu eelnevas osas, on ka siin suurte sõjameeste kõrvale poetunud karjeriste ja kroonitud päid; raamatu põhitähelepanu on aga pühendatud II maailmasõja väejuhtidele. Kindralooberst Halder'ist peaminister Mussolini'ni.

Suurtükiväekindral Nenonen'ist admiral Yamamoto'ni. See raamat on viimane osa 3-osalisest 20.sajandi maa-, mere- ja õhujõudude silmapaistvate juhtide elulugude kogumikust. Nagu eelnevas osas, on ka siin suurte sõjameeste kõrvale poetunud karjeriste ja kroonitud päid; raamatu põhitähelepanu on aga pühendatud I maailmasõja väejuhtidele.

Teos sisaldab: Mart Nikluse kannatustee algusest tänapäevani, koos dokumentide ja kirjavahetusega, Jüri Kuke kannatustee algusest kuni tema surmani ja ta avaldusi ametiasutustesse, Nõukogude vangilaagrite elu üksikasjaliku kirjelduse, Ajakirjanduse seisukohavõtte kahest vabadusvõitlejast, Ohtralt pilte kahest võitlejast, Eesti ja Balti inimõiguslaste avalikke apelle, Ülevaate Mart Nikluse ja Jüri Kuke kaitseks teostatud aktsioonidest.

2006. aasta novembri lõpus raputas maailma endise FSB (Venemaa julgeolekuteenistus ja KGB järeltulija) alampolkovniku jõhker mõrv Londonis. Mõrv oli kõige kurikuulsam Vene luureteenistuse välismaal sooritatud kuritegu rohkem kui kolme aastakümne jooksul. Autor Boriss Volodarski, kes konsulteeris juurdluse ajal Londoni Metropolipolitseid ja on endiselt Litvinenko lesega lähedane tuttav, on endine Venemaa sõjaväeluure ohvitser ja rahvusvaheline ekspert erioperatsioonide alal. Tema jutustus näitab, et juba 1917. aastast – alates Leninist ja Tšekaast, mis oli KGB eelkäija – on Vene eriteenistused regulaarselt korraldanud individuaalselt planeeritud mürgitamisoperatsioone üle terve maailma, et hävitada Kremli vaenlasi.

Endise Sõjakooli kasvandiku, suurte kogemustega suurtükiväelasest rindemehe Geort Iltali mälestusteraamat on eriti väärtuslik, kuna sisaldab rohkesti faktilist materjali Eesti Leegioni (20. Relvagrenaderide Diviisi) suurtükiväe (20. Suurtükiväe Rügemendi) kohta. Autor võttis osa selle väeüksuse loomisest, väljaõppest ning sõjateest, mis kulges Neveli, Narva, Sinimägede ja Krivasoo kaudu Oppelni alla. Suur osa mälestustest on kirja pandud vahetult pärast sõda, neid on täiendatud kaasvõitlejatelt saadud andmete ning arhiivimaterjalide põhjal. Raamat annab väga hea ülevaate suurtükiväerügemendi gruppide ja patareide ning juhtkonna tegevuse kohta juunist 1943 kuni sõja lõpuni.

Mis oli 11. septembri sündmuste eellugu? Mida arutasid terrorirünnakute ajal ja vahetult selle järel USA president ning administratsiooni kõrgeimad juhid? Kas USA võttis terroriohtu tõsiselt ja Iraagi ründamine oli põhjendatud? Neile küsimustele otsib käesolevas raamatus vastuseid endine tippametnik Richard Clarke. See on üks viimaste aastate kõmulisemaid poliitikaraamatuid, mille tempo ja sündmused mõjuvad kohati pigem põnevusromaanina.

Detsember 1943. Ribadeks tulistatud USA pommituslennuk näeb sõjaaegse Saksamaa kohal kurja vaeva, et pääseda vaenlase õhuruumist. Ühtäkki võtab sellele sappa Saksa hävitaja. Selle piloot on vana lennuäss – ja ta võib ühe päästikuvajutusega hävitada nii USA piloodi kui ka tema võitluskaaslased... Mis edasi juhtub, on midagi hämmastavat. Saksa piloot ei iitsata sellest hiljem kellelegi, sest riskib sõjakohtu alla sattumisega. USA õhujõud klassifitseerivad juhtunut puudutava info ülisalajaseks. See kohtumine sõjataevas jääb aga kummitama mõlemat meest, kuni nad otsustavad 40 aastat hiljem teineteise üles otsida. "Kõrgem kutse" on haaravalt kirja pandud liigutav lugu sellest, kuidas inimlikkus võib võidutseda ka kõige julmematel aegadel. See on lugu meestest, kes sunniti olema vaenlased, ent kellest said vennad. Äripäeva kirjastuselt on varem ilmunud Adam Makose "Löögirusikas" (2020).

Valve Mäesalu (s 1922) kuulub põlvkonda, kelle lapsepõlv jäi Eesti Vabariigi aega ja iseseisvasse ellu tuli astuda sõja ja okupatsioonide tule all. See põlvkond elas üle tohutuid kaotusi, aga need, kes rasketest aegadest läbi tulid, on oma kõrgele vanusele vaatamata tänaseni sitked ja terava mõistusega. Valve vanemad olid töökad ja hästi hakkamasaavad poepidajad ja toiduainetetööstuse omanikud Keilas. Valve sai hariduse Elfriede Lenderi gümnaasiumis, Sotsiaal- ja Kodundusinstituudis ja Tartu Ülikoolis. Pöördelised 1940. aastad tõid leina ka tema peresse. Valve abikaasa Arnold Mäesalu osales Toomas Hellati "Haukka" ja "Tümmleri" luuregruppides ning arreteeriti 1944. aasta novembris. Vaatamata isikliku elu tragöödiatele, "kulaklikule" minevikule, püüdele mitte millegagi silma paista ja raskele algusele Loomade Varumise Peakontori erinevates filiaalides, jõudis Valve parteisse astumata Liha- ja Piimatööstuse Ministeeriumi Turustuse Valitsuse ekspordi osakonna juhataja ametipostini. Ta ise leiab, et teda on kogu elu head kaitseinglid hoidnud.

Kahekümnenda sajandi teisel poolel näis külm sõda paratamatusena ja selle lõppu ei osanud ette näha ükski lääne ega Nõukogude poliitik. Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vastasseis kõikvõimalikel elualadel tundus vääramatu. Ka pärast 1985. aasta märtsi, kui NSV Liidu uueks juhiks sai Mihhail Gorbatšov, ei tundunud tuumasõja oht esialgu sugugi vähenevat. Kõigest neli aastat hiljem oli aga Berliini müür langenud ja perestroika oli toonud nn sotsialismileeris kaasa sellised muutused, mis peagi päädisid NSV Liidu lagunemisega.

Arhiivimaterjalidele toetuva põhjaliku uurimistöö tulemusena on Briti akadeemia liige ja Oxfordi St Antony’s College’i professor Robert Service maalinud haarava pildi, kuidas president Ronald Reaganil ja Mihhail Gorbatšovil ning USA riigisekretär George Shultzil ja NSV Liidu toonasel välisministril Eduard Ševardnadzel kujunesid ootamatult lähedased suhted, millest arenes hea koostöö ja mis omakorda tõi kaasa põhjalikud muutused kogu maailmas.

Represseeritud isikute registrid (RIR)

Represseeritud isikute registrid (RIR)

Stalin oli seadnud 1939. aasta novembris alanud Talvesõjale eesmärgi, mille täitumist uskus ka lääneriikide ajakirjandus. Nõukogude Liit pidi mõne päeva jooksul Soome vallutama. Sellegipoolest alustasid väiksearvulised ja kehvasti varustatud Soome väed mitmekordselt tugevama Punaarmee vastu kaitsesõda. Kui detsembris Stalini 60. sünnipäeval võitlus Soome pärast alles kestis, oli kogu maailma juba haaranud poolehoid ja imetlus põhjamaa väikerahva ja selle saavutuste vastu Milles peitus eduka Talvesõja saladus? Kes üldse olid need järeleandmatud soomlased? Kuidas sündis Talvesõja ime? Vaadeldes selle sõja erinevaid aspekte diplomaatilistest personaalseteni, püüab Ameerika ajaloolane Gordon Sander kaasahaaravas loos nendele küsimustele vastust leida.

Meresõjaajaloolase Mati Õuna 1995. aastal ilmunud, Vene-Jaapani sõja ja Esimese maailmasõja aegseid merelahinguid kirjeldava raamatu järg. Aastate kaupa antakse ülevaade Teise maailmasõja ühel peavõitlustandril - Atlandi ookeanil peetud merelahingutest. Juttu on ka sõjategevuse käigus Atlandil hukkunud Eesti laevadest. Illustreeritud rohkete ajalooliste fotodega.

Hiljutiste uurimuste tulemused näitavad, et Teise maailmasõja ajal teenis Saksa sõjajõudude koosseisus umbkaudu 110-115 000 Läti sõjameest. Raamatu põhiosa on pühendatud Läti brigaadi, diviiside ja muude relvaüksuste sõjalistele saavutustele Saksa idarindel Nõukogude Venemaa, Läti ja Saksamaa territootiumil. Autor püüab poliitilisest aspektist selgitada Läti leegioni moodustamist ning leegioni tähtsust ja tähendust Teises maailmasõjas. See on veel tänapäevalgi vastakaid arvamusi esile kutsuv teema.

New York Timesi, Wall Street Journali ja USA Today bestseller. Adam Makos on raamatusse "Löögirusikas" kirja pannud haarava loo USA 3. soomusdiviisi võitlusest Teises maailmasõjas Natsi-Saksamaa vastu. See pole lugu masinatest, sellest, kuidas üks tank teisega võideldes hakkama sai. See on lugu inimestest. Autor paiskab lugeja loodusjõudude ja vaenlase tule kätte. Ta viib meid kokku vastaspoolega, lastes tunda Saksa tankisti ja risttule alla jäänud kahe noore naise üleelamisi. Ta näitab, kuidas need elud lõpuks ristusid viisil, mis mõjutas ellujäänuid rohkem kui pool sajandit hiljemgi. "Ühel 2012. aasta pühapäeval kõndisin ma Allentownis asuva tellistest ridamaja poole," kirjutab Makos raamatu sissejuhatuses. "Ma tulin sinna lugu otsima. Mu omaaegne ülikoolikaaslane Pete Semanoff oli maininud üht Teise maailmasõja veterani, kes siin elas. Väidetavasti oli ta tankisihtur ühes sõja kõige legendaarsemas tankiduellis. See oli tõsi. Clarence Smoyer teadis üht viimast Teise maailmasõja seni rääkimata lugu ja oli valmis seda jutustama. Püüdes selles raamatus ajalooliste üksikasjade suurimat täpsust saavutada, käisime läbi Kolmanda riigi lahinguväljad – koos meestega, kes seal ajalugu tegid. 2013. aastal sõitis Clarence Smoyer veel kolme veterani seltsis Saksamaale ja lubas meil kaasa tulla, et intervjueerida neid samas paigas, kus nad kunagi sõdisid. Me jäädvustasime nende lood, et seejärel kontrollida kuuldud mälestusi arhiividokumentide põhjal. See, mille me eest leidsime, oli rabav. Omaaegsed lahingukäsud. Meie sangarite intervjuud sõjakirjasaatjatele. Tankikomandöride raadioteadete üleskirjutused, mis võimaldasid meil nende tegutsemise minutilise täpsusega taastada. Ja palju muudki."

Kuidas suutsid Luftwaffe õhuässad nii edukad olla? Luftwaffe Teise maailmasõja kuulsaimad hävituslendurid olid oma vastastest liitlasvägedes hämmastavalt palju üle; ülekaal oli nii suur, et kui nende lendurite lahingutulemuste kroonika pärast sõda esmakordselt avaldati, ei suudetud uskuda, et need andmed on õiged. Üks õhuäss, kellel oli seljataga sada võidetud õhulahingut, olnuks veel usutav, aga 100 ässa, kellest igaühe teenistuslehel on sada või rohkem võitu, sealjuures kõige teenekamal neist 352?! Ometi jõuti sõjajärgsetes uurimistöödes järeldusele, et sakslased avaldasid teateid oma lendurite poolt allatulistatud lennukitest ainult pärast andmete ranget ja põhjalikku kontrollimist. Luftwaffe pilootide edukuse põhjuste väljaselgitamiseks uurib ajaloolane Mike Spick Natsi-Saksamaa kuulsaimate pilootide vägitegusid, keskendudes üksikute ässade taktikale ja võitlusmeetoditele, uurides lennukite tehniliste omaduste, väljaõppe, kliima, arvnäitajate ja sõjateatri iseärasuste mõju, ning paneb asjaosaliste meenutuste abil lugeja tundma, nagu istuks ta ise lendurikabiinis. See raamat on kindlasti parim võimalik allikas, et teada saada, mil moel Saksa ässad lahingutes selliseid hämmastavaid tulemusi suutsid saavutada.

Vabadussõda ülevaatlikult esitava teose kordustrükis on autori kirjaviis, esitrükise kujundus ja kõik illustratsioonid autentsuse huvides säilitatud ning lisatud Hannes Walteri poolt A. Traksmaad tutvustav, tema andmeid kommen-teeriv ja täpsustav eessõna.

Maailmakuulus sõjaajaloolane John Keegan esitab küsimuse, kui suur kasu on tegelikult sõja ajal luureandmetest. Ja vastused sellele küsimusele on nii mõnigi kord üllatavad, aga iga kord hästi põhjendatud.
Autor käsitleb luure osa paljude ajalooliste sündmuste puhul, sealhulgas jälgitakse, kuidas admiral Nelson jälitas Vahemerel Napoleoni laevastikku ja kuidas kindral Jackson manööverdas USA kodusõja ajal osavalt Shenandoah´orus. Saame osa merelahingutest nii Esimese kui ka Teise maailmasõja ajal, jälgime sakslaste õhudessanti Kreetale ning jutuks tulevad ka hiljutised sündmused Falklandi saartel ja Lahesõjas.
Ei unustata sedagi, kuidas luure annab oma panuse võitlusse al-Qaida vastu.

„Metsasalu 125“ on Ernst Jüngeri (1895–1998) isiklikel kogemustel põhinev päevikromaan Esimese maailmasõja rindeohvitseri elust Läänerinde kaevikutes. Romaan vastandub nn kadunud sugupõlvest jutustavatele teostele ning on osapõhjuseks, miks autorit tabasid edaspidi ülekohtused süüdistused sõja heroiseerimises ja sedakaudu natsismi esiletõusule kaasa aitamises. Seetõttu oli 20. sajandi üks väljapaistvamaid, pikaealisemaid ja mitmekülgsema elukäiguga saksa kirjanikke tuntud ja tunnustatud eelkõige oma kirjanikutee alguses ja lõpus, kuid vahepealse aja veetis teenimatus poolunustuses. Viimaks avaneb Eesti lugejatel võimalus teha tutvust Jüngeri rahvuslik-alalhoidliku, ent samas mässumeelse, elujaatava ja kaemusliku loominguga.

Mälestuste autor Ülo Karula on pärit Pärnu linnast. 1944. aasta augustis astus ta vabatahtlikult lennuväe abiteenistusse ja suunati teenima Pärnus asunud Saksa 127. õhutõrjepataljoni helgiheitjate rühma. Pärnust taandus Kuramaa "kotti", kus oli Vindavi sadamalinna ja Salduse lennuvälja kaitsel. Kuramaa "koti" kapituleerumise järel langes venelaste kätte sõjavangi ja viidi ühte Kaukaasias asunud vangilaagrisse, kust vabanes 1947. aastal. Sellest ja paljust muustki räägib Ülo Karula oma mälestusteraamatus.

1941. aastal langes Moskvat sakslaste kallaletungi eest kaitstes ligi miljon Vene sõdurit, rohkem kui Ühendriikidel ja Suurbritannial kogu II maailmasõja jooksul. Paljud neist polnud tegelikult sõdurid, vaid tavalised inimesed, kes võtsid relva, et oma linna kaitsta. Üliõpilased jätsid oma raamatud ja võtsid püssid, vabakslastud vangid läksid lahingusse ja naised sõdisid kõrvuti meestega Moskvasse viivatel poristel jäätunud teedel. Selleks ajaks kui Ühendriigid sõtta astusid, sakslased juba taandusid ja liitlased olid saanud otsustava võidu.