Sõjad ja sõdade ajalugu

1812. aasta Isamaasõja sündmused veeresid Eesti lähedusse. Riia eeslinnad põlesid, Kuramaal käisid verised lahingud. Ka tuhanded mehed Eestist ja Lätist kaitsesid sõdurite või maakaitseväelastena riiki vaenlase sissetungi vastu. Koos teiste Venemaa rahvastega tuli eestlastel ja lätlastel anda võidu heaks moona, varustust, hobuseid ja mis kõige kallim – inimesi. Mitmete NSV Liidu arhiivide materjalide põhjal vaatleb Rein helme oma monograafias esmakordselt 1812. aasta keerulist ajalugu Eestis ja Lätis.

Vendlus, vaprus, vabadus - need kolm tähendusrikast sõna olid meie rinnasildil, kui Izjumi lahingu 50. aastapäeva tähistamiseks 1993. aastal Elvas taas kokku saime. Seal otsustati, et peame oma sõjameheteekonna ajalooraamatus jäädvustama. Raamat sai teoks ja oli sümboolne, et ta ilmus Eesti Vabariigi aastapäevaks. Taas Elva mändide all kokku saades leiti, et "Narva" on veel väärt teist raamatut. Sinna koondame meeste isiklikke mälestusi. Paljunäinud sõduritel neist puudust ei ole. Selle raamatu kirjutamise ajaks on saanud pool sajandit, kui toimus sünge draama viimane vaatus: 20. novembril 1945. a. algas kaunis Baierimaa linnas Nürnbergis kohtuprotsess natsliku Saksamaa sõjaroimarite üle.

Kogumikku on paigutatud ajakirjanduses avaldatud rindereporterite artiklid ja luuletused, mis kajastavad eesti sõdurite väljaõpet ning võitlusi idarindel Saksa armees väljaspool Eestit aastatel 1943–1944, üldmobilisatsiooni Eestis ning Punaarmee rünnaku peatamist 1944. aasta veebruaris, lahinguid Narva ümbruses ja Krivasoos 1944. aasta märtsis-aprillis, olukorda ning meeleolusid rindel ja tagalas 1944. aasta kevadel ja suvel, Punaarmee uut pealetungi Narva all, Auvere ja Sinimägede lahinguid 1944. aasta juulis-augustis ning heitlusi Punaarmeega Lõuna-Eestis 1944. aasta augustis-septembris. Pildimaterjal esitab mitmeid haruldasi fotosid sõjakirjasaatjatest, mis pärinevad valdavalt sõjakirjasaatja Jüri Remmelga arhiivist, ning sõjakirjasaatjate joonistusi.

Arhiivimaterjalidele tuginevas raamatus on esitatud Velikije Luki all langenud, haavadesse surnud ja teadmata kadunuks osutunud Eesti Laskurkorpuse sõjameeste nimekiri. Nimistu sisaldab andmeid 6474 inimese kohta. Ometi ei pruugi see olla täielik – sõjakeerises võisid mitmed hukkunud või teadmata kadunud arvepidamisest välja jääda.

1983. a. ilmus Kanada ajalehes "Vaba Eestlane" tundmatu autori joonealune "1944. aasta". See põhiliselt 1944. a. sõjasündmusi Eestis käsitlev järjejutt on kahel korral eraldi raamatuna avaldatud ka Soomes. Tundmatu autor on loo kirja pannud loetavalt, ülevaatlikult ja küllaltki haaravalt, nii et see on sobiv lugemiseks igas vanuses ja erineva haridusega inimesele.

Teos sisaldab: Mart Nikluse kannatustee algusest tänapäevani, koos dokumentide ja kirjavahetusega, Jüri Kuke kannatustee algusest kuni tema surmani ja ta avaldusi ametiasutustesse, Nõukogude vangilaagrite elu üksikasjaliku kirjelduse, Ajakirjanduse seisukohavõtte kahest vabadusvõitlejast, Ohtralt pilte kahest võitlejast, Eesti ja Balti inimõiguslaste avalikke apelle, Ülevaate Mart Nikluse ja Jüri Kuke kaitseks teostatud aktsioonidest.

Wehrmacht, kus teenis ühtekokku ligi 18 miljonit meest, pidas üle viie aasta maailma ajaloo veriseimat sõda, okupeeris vahepeal poolt Euroopat ja sai lõpuks hävitavalt lüüa. Hitleri Wehrmacht polnud mitte ainult Saksa ajaloo suurim sõjavägi, ka tema võim oli suurem kui ühelgi Saksa armeel enne teda. Türannile isiklikult truudust vandunud relvajõududest tegi Hitler oma tööriista, mis kuuletus talle viimseni. Sõjas või sõjavangistuses hukkus üle viie miljoni Wehrmachti sõduri. Rohkem kui 60 aastat pärast sõda on aeg teha kokkuvõte. Uusimate ajaloouurimuste, veel elus olevate kaasaegsete küsitlemise, rohkete arhiividokumentide ning erakirjade ja -päevikute põhjal annab Guido Knopp ülevaate Hitleri järel tõrkumata hukatusse läinud armeest.

Hiljutiste uurimuste tulemused näitavad, et Teise maailmasõja ajal teenis Saksa sõjajõudude koosseisus umbkaudu 110-115 000 Läti sõjameest. Raamatu põhiosa on pühendatud Läti brigaadi, diviiside ja muude relvaüksuste sõjalistele saavutustele Saksa idarindel Nõukogude Venemaa, Läti ja Saksamaa territootiumil. Autor püüab poliitilisest aspektist selgitada Läti leegioni moodustamist ning leegioni tähtsust ja tähendust Teises maailmasõjas. See on veel tänapäevalgi vastakaid arvamusi esile kutsuv teema.

Aleksandr Solženitsõni suurteos annab ülevaate sotsialistliku hiigelriigi hävitus- ja karistussüsteemist. Seda raamatut võik nimetada Nõukogude Liidu esimeseks tõeseks ajalooks, mis ei hõlma küll riigi elu kõiki külgi, kuid annab teadmise põhilisest. On väljendatud lootust (F. Iskander), et see päästab inimkonna igaveseks utoopilistest unistustest ja sotsiaalsetest eksperimentidest.

Aleksandr Solženitsõni suurteos annab ülevaate sotsialistliku hiigelriigi hävitus- ja karistussüsteemist. Seda raamatut võik nimetada Nõukogude Liidu esimeseks tõeseks ajalooks, mis ei hõlma küll riigi elu kõiki külgi, kuid annab teadmise põhilisest. On väljendatud lootust (F. Iskander), et see päästab inimkonna igaveseks utoopilistest unistustest ja sotsiaalsetest eksperimentidest.

Autori suurteos annab ülevaate sotsialistliku suurriigi hävitus- ja karistussüsteemist. Seda võiks nimetada Nõukogude Liidu esimeseks tõeseks ajalooks, mis ei hõlma küll riigi elu kõiki külgi, kuid annab teadmise põhilisest.

"Sõdalase au" (1998) on põnev ja detailne ülevaade mõningatest viimase aja rahvusvahelistest pingekolletest ning nende rahumeelsest lahendamisest. Lähtudes konkreetsetest sündmustest, esitab Michael Ignatieff üldistava pildi nüüdisaedsest sõjapidamisest ja rahvusvahelisest rahukorraldusest.

Miiniristlejad Lennuk ja Wambola. Nende ehitamise, sõjasõitude ja müümise lugu

Meresõjaajaloolase Mati Õuna kolmandas raamatus antakse ülevaade Saksa-Vene sõja alguskuude merevõitlustest Läänemerel ja selle rannikul. Raamatu lõpuosa on pühendatud Tallinna evakuatsioonile 1941. a. augusti lõpul. Raamatus on hulgaliselt materjali laevahukkudest Eesti lähivetes sellel perioodil.

Meresõjaajaloolase Mati Õuna 1995. aastal ilmunud, Vene-Jaapani sõja ja Esimese maailmasõja aegseid merelahinguid kirjeldava raamatu järg. Aastate kaupa antakse ülevaade Teise maailmasõja ühel peavõitlustandril - Atlandi ookeanil peetud merelahingutest. Juttu on ka sõjategevuse käigus Atlandil hukkunud Eesti laevadest. Illustreeritud rohkete ajalooliste fotodega.

Rikkalikul materjalil – arhiividokumendid, ilukirjandus, isiklikud mälestused – tuginev teos analüüsib õhupommitamise ajalugu selle algusest (1911) kuni tänapäevani. Autori esmane huvi on analüüsida pommitamise taga olnud inimesi, nende huve ja motiive, samuti pöörata tähelepanu pommitamise ohvritele. Kuigi laadilt sõjaajalooline uurimus, on raamat niisiis ühtlasi mõtlemapanev arutlus inimkäitumise ja -moraali üle. "Pommitamise ajaloo" tõsine aines on leidnud väga leidliku vormi, nimelt kujutab teos fragmentidest koosnevat labürinti, mida igaüks saab läbida isemoodi. Nii et lisaks rohkele teabele pakub raamat lugejale ka kirjandusliku elamuse.

Valve Mäesalu (s 1922) kuulub põlvkonda, kelle lapsepõlv jäi Eesti Vabariigi aega ja iseseisvasse ellu tuli astuda sõja ja okupatsioonide tule all. See põlvkond elas üle tohutuid kaotusi, aga need, kes rasketest aegadest läbi tulid, on oma kõrgele vanusele vaatamata tänaseni sitked ja terava mõistusega. Valve vanemad olid töökad ja hästi hakkamasaavad poepidajad ja toiduainetetööstuse omanikud Keilas. Valve sai hariduse Elfriede Lenderi gümnaasiumis, Sotsiaal- ja Kodundusinstituudis ja Tartu Ülikoolis. Pöördelised 1940. aastad tõid leina ka tema peresse. Valve abikaasa Arnold Mäesalu osales Toomas Hellati "Haukka" ja "Tümmleri" luuregruppides ning arreteeriti 1944. aasta novembris. Vaatamata isikliku elu tragöödiatele, "kulaklikule" minevikule, püüdele mitte millegagi silma paista ja raskele algusele Loomade Varumise Peakontori erinevates filiaalides, jõudis Valve parteisse astumata Liha- ja Piimatööstuse Ministeeriumi Turustuse Valitsuse ekspordi osakonna juhataja ametipostini. Ta ise leiab, et teda on kogu elu head kaitseinglid hoidnud.

Omaette valdkonna moodustavad väljaanded, mis käsitlevad sõjanduse aluseid – teooriat ja põhimõtteid, samuti sõjapidamise valdkondi, sõjaliste operatsioonide läbiviimisest kuni nende logistilise toetuseni. Esimese teosena ilmub Jeruusalemma ülikooli professori ja tänapäeva ühe tunnustatuima sõjandusteadlase Martin van Creveldi raamat tänapäeva sõja olemusest ja selles toimuvatest muutustest klassikalise sõjapidamisega võrreldes. Raamatu lugemisel kahtlemata oluliseks abivahendiks Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuse kirjastatud sõjandusklassikasse kuuluvad Sun Zi "Sõja seadused" ja Carl von Clausewitzi "Sõjast". Just diskussioonile viimasega ongi paljuski üles ehitatud Martin van Creveldi raamat.

"Sõda näikse olevat sama vana kui inimkond, kuid rahu nüüdisaegne leiutis" Nii kirjutas 19. sajandi keskpaiku õigusteadlane sir Henry Maine. Ja on vähe, mis seda väidet kummutaks. Nii arheoloogiline ja antropoloogiline andmestik kui ka säilinud dokumendid kinnitavad, et sõda, s. t. organiseeritud poliitiliste gruppide vaheline relvastatud konflikt, kujutab endast terve inimkonna ajaloo jooksul selle teatavat normaalset seisundit.... rahu on võrratult keerukam nähtus kui sõda Positiivne rahu tähendab niisugust sotsiaalset ja poliitilist korda, mida üldiselt hinnatakse ka õiglaseks. Sellise olukorra loomine võib nõuda tervete põlvkondade pingutusi, samas kui muutuv ühiskond suudab selle purustada vaid mõne aastakümnega. Nagu ma näitan seda veidi hiljem, võib niisuguse rahu olemusse paradoksaalsel moel kuuluda ka ... sõda. Kuidas ka poleks, just nii on neid asju inimkonna ajaloo jooksul mõistetud. Rahu mõiste, nagu selle lõid valgustusaja mõtlejad, ehk rahvusvaheline kord, milles sõjal kohta lihtsalt pole, on tegelikult kujutanud endast visionääride unistust läbi ajaloo. Kuid alles viimase paarisaja aasta jooksul on poliitilised juhid käsitlenud seda kui teostatavat ja soovitavat eesmärki...

See raamat räägib ühe sõduri sõjameheteest Teises maailmasõjas. Siin kirjapandu on lugu ühe põlvkonna noortest, kel tuli sageli seista valiku ees, millist teed pidi minna. Aga ka sellest, millised olid takistused õige tee valiku tegemisel. Kord läbi käidud tee kirjapanemine on üks võimalus vestelda iseenda ja nendega, kellega koos seda teed on tulnud käia. Vaino Kallase mälestused avavad tõetruu pildi eesti lennuväepoiste lahinguteedest ja edasisest saatusest.

Mälestuste autor Ülo Karula on pärit Pärnu linnast. 1944. aasta augustis astus ta vabatahtlikult lennuväe abiteenistusse ja suunati teenima Pärnus asunud Saksa 127. õhutõrjepataljoni helgiheitjate rühma. Pärnust taandus Kuramaa "kotti", kus oli Vindavi sadamalinna ja Salduse lennuvälja kaitsel. Kuramaa "koti" kapituleerumise järel langes venelaste kätte sõjavangi ja viidi ühte Kaukaasias asunud vangilaagrisse, kust vabanes 1947. aastal. Sellest ja paljust muustki räägib Ülo Karula oma mälestusteraamatus.

Elmar Õun (1906–1977) on lugejale tuttav ehk eelkõige oma Hiiumaa-romaanidega "Unustatud naised" ning "Meri ja maa". 1936. aastal ilmunud "Soomusrongil" on lugu vabatahtlikest, kes astusid Vabadussõtta soomusrongivõitlejatena. Õun kirjeldab nende igapäevaelu, lahinguid, dessandiskäimist, seiklusi naistega, sekeldusi supirongiga. Soomusrongist sai neile meestele kodu.

1918. aasta veebruaris välja kuulutatud Eesti Vabariik sai omariiklust üles ehitama asuda alles pärast Saksamaa sõjalist kokkuvarisemist sama aasta novembris, kui seaduslik võim Ajutise Valitsuse näol hakkas sisuliselt tegutsema, seistes silmitsi ohuga, et bolševistlik Venemaa võib iga hetk noore riigi vastu sõjategevust alustada. See oht saigi reaalsuseks 28. novembril Punaarmee sissetungiga Eesti territooriumile. Algas sõda, mida saame õigusega nimetada Vabadussõjaks, kuna selle võitmine tagas meie omariikluse püsimajäämise. Omariikluse sünniperiood ja Vabadussõda on senises ajalookirjanduses üsna palju tähelepanu leidnud. Kuid see ajastu väärib endiselt värsket uurijapilku, mistõttu ongi siinne kogumik pühendatud tollaste, saja aasta taguste sündmuste ja arengute käsitlemisele. Kogumiku artiklid ei keskendu üksnes Vabadussõja sõjalisele küljele, vaid neis analüüsitakse teemat laiemas raamistikus, võetakse vaatluse alla riigikaitse korraldamine sõja eel, välisabi diplomaatilised ja sõjalised aspektid, koolinoorte osalus sõjas, sõjaaegse ühiskonna sisepoliitilised arengud jne. Kogumiku kaante vahele on tee leidnud väga erinevatele ja uudsetele teemadele pühendatud artiklid, autoriteks nii kogenud kui ka alles oma uurijatee alguses olevad teadlased — eelöeldut tasub lugejal silmas pidada. Kogumik tervikuna on oluline panus selle sõja uurimise historiograafiasse.

Vabadussõda ülevaatlikult esitava teose kordustrükis on autori kirjaviis, esitrükise kujundus ja kõik illustratsioonid autentsuse huvides säilitatud ning lisatud Hannes Walteri poolt A. Traksmaad tutvustav, tema andmeid kommen-teeriv ja täpsustav eessõna.

Käesolevate kaante vahele koondatud dokumendid ja muu materjal valgustavad sündmustikku, mis sai alguse Nõukogude-Eesti sõjaväelistest läbirääkimistest ja Punaarmee vägede saabumisest baasidesse 1939. aasta oktoobris ning mille lõppakordiks oli Eesti Vabariigi okupeerimine ja annekteerimine NSV Liidu poolt 1940. aasta suvel.

Edward Lucase vahe ja murelikuks muutev ülevaade Venemaa kaldumisest viimasel kümnekonnal aastal autokraatia suunas näitab, et Kremli üha agressiivsem käitumine ohustab Euroopat, Ameerikat ja kogu maailma. Venemaa on ähvardanud suunata tuumaraketid Ameerika liitlaste peale Ida-Euroopas ning alustanud taas pidevaid tungimisi NATO õhuruumi. Kremli kompaniid vallutavad Euroopa gaasiturgu, sõlmides riikidega kahepoolseid lepinguid. Venemaa mitte ainult ei püüa Euroopat “jagada ja valitseda”, vaid proovib kõrvale tõrjuda ka Ameerika, oma kõige võimsama vastase vana külma sõja ajal. Ajal, mil Kreml ajab hambad irevile, selgitab “Uus külm sõda” nii tema taktikat kui ka Lääne nõrkusi, nii seda, kui ohtlikult lähedal on meie lüüasaamine, kui ka seda, kuidas me siiski suudame veel võita. Raamatu autor Edward Lucas on õppinud Londoni Majanduskoolis ja Krakówi Jagiełło ülikoolis. Ta on ajakirja The Economist Kesk- ja Ida-Euroopa korrespondent ning kajastanud piirkonna sündmusi juba alates 1986. aastast, töötades vahepeal ka Moskvas, Berliinis, Prahas, Viinis ja Balti riikides.

Käesolev raamat räägib sellest, kuidas ühed inimesed võivad kohelda teisi, kui demokraatlikud vaated jalge alla tallatakse ning vihkamise ja vägivalla ideoloogiaga asendatakse. Raamat toob lugejani fakte holokausti kohta ja üritab seletada, kuidas mõeldamatu võimalikuks sai. Raamatule kirjutas eessõna president Arnold Rüütel. Eesti ajalugu käsitleva peatüki autor on Jaan Tõnissoni Instituudi Kodanikuhariduse Keskuse juhataja Sulev Valdmaa.

See on kaasaelanu kirjeldus küüditamisest Eestist ja näljast ja külmast Siberist.

Catherine Merridale'i raamat Punaarmeest on uuenduslik, sest keskendub kindralite ja diktaatorite asemel tavalise vene sõjamehe kogemustele. Lugeja ette astub Ivan, vene jalaväelase arhetüüp. Autor on uurinud kirju, päevikuid, sõjaväelisi ülestähendusi, riikliku julgeoleku dokumente ja sadade ellujäänute tunnistusi. Ta leidis NKVD ettekandeid lahingumoraalist, uurimusi haigustest ja vigastustest ning lahingutest põhjustatud närvivapustuste ehtsuse eitamist. Kuuleme nende meeste tunnistusi, kes on enesetapjalikes rünnakutes kohe surma minemas, teised aga elasid üle vene või saksa vangilaagrid, mille ainsaks eesmärgiks oli inimesed surnuks näljutada. Merridale püüab mõista, kuidas suutsid sõdurid nii kaua võidelda režiimi eest, mis kohtles neid nagu kõntsa või kahuriliha.

Venemaa vabama ajakirjanduse vaade sellele, mis ja miks juhtus ülemöödunud aastal Gruusiaga. Huvitav on jälgida mõne autori dilemmasid: ühelt poolt on selge, et tegu oli nõmeda sõjaga, teisalt – "hea või halb, aga see on minu armee," kes koledusi korda saatnud. Ka Gruusia tegemistest antakse pilt mitme nurga alt, mis peaks veel kord näitama, et maailm ei ole mustvalge. Suurepärane ja põhjalik essee Mart Laarilt.

Kuido Merits on töötanud Ukrainas nii Eesti suursaatkonna asejuhi kui ka OSCE erivaatlusmissiooni liikmena. Ta tunneb Ukrainat, selle maa kultuuri ja poliitilist köögipoolt peensusteni. Oma raamatus on ta aga ühendanud poliitika, diplomaatia, sõja ja kunsti arusaadavaks ja üldinimlikuks tervikuks, mis puudutab igaüht, kes tunneb muret õigluse pärast meid ümbritsevas maailmas. Selle raamatu põhipaatos on aga väga praktiline – Ukraina saatust ning Ida-Ukraina ja Krimmi staatust ei tohi unustada. Kuido Meritsa sulest on Wido Moritza varjunime all ilmunud ka Eesti välispoliitika telgitagustest rääkiv ilukirjanduslik teos "Mullivabalt".

Umbes aasta tagasi puhkes sõda Lõuna-Osseetias, mis kasvas üles Gruusia ja Venemaa täiemõõtmeliseks sõjaks. Käesolevas raamatus kommenteerib Gruusia president nii tollaseid sündmusi, sõja eelmängu ja järgnenud diplomaatilisi mänge ning lahenduste otsimist tulevikuks. Ta kirjeldab ka praegust poliitilist olukorda, Venemaa ja Gruusia suhteid, sõja tähendust Venemaa naaberriikidele ja kogu Euroopale.

Raamat argentiinlasest revolutsionääri kujunemisteest, sangarlikust võitlusest Kuubas ja Boliivias, hukkumisest. Varustatud rohkete fotodega. Ernesto Che Guevara elulugu.

Viktor Suvorovi dokumentaalteos annab üksikasjaliku ülevaate NSV Liidu väejuhi, Nõukogude Liidu marssali, neljakordse Nõukogude Liidu kangelase Georgi Žukovi (1896–1974) sõjaväekarjäärist. Seda sootuks teisest aspektist kui valdav enamik seniseid käsitlusi, tänu millele oldi harjutud temas nägema Teise maailmasõja silmapaistvaimat Nõukogude väejuhti. Toetudes teiste silmapaistvate Nõukogude väejuhtide (I. Konevi, K. Rokossovski, I. Vassilevski jt.) mälestustele ja hinnangutele ning Žukovi enda memuaaride "Meenutusi ja mõtisklusi" venekeelsele väljaandele (1969), ei jäta Viktor Suvorov Žukovi müüdist kivi kivi peale. Legendaarse kangelase asemel vaatab "Võidu varju" lehekülgedelt vastu tuim sõjard, kelle edu alus oli intriigitsemine, jõhkrus, julmus ja hoolimatus oma meeste suhtes. Suurimaid inimkaotusi kandsid Nõukogude väed alati seal, kus mängus oli Žukovi käsi. Eraldi peatub autor Žukovi väiklusel ja ahnusel, mis tuli lausa drastiliselt ilmsiks ajal, kui ta oli Saksamaal asuvate Nõukogude okupatsioonivägede ülemjuhataja.

Kokkuvõte inglise keeles. Märksõnad ajalugu riigikaitseorganisatsioonid riigikaitse spordiajalugu 1930-ndad Eesti. Kaitseliit riigikaitseorganisatsioonid riigikaitse ajalugu spordiajalugu Eesti 1920-ndad 1930-ndad

Nelikümmend aastat on möödunud ajast, mil Eesti vabaduse eest võitlevad eesti sõdurid pidid maha panema relvad, olles võidelnud oma rahva ja inimsoo õiguste eest. Neist mitteolenevatel põhjustel ei õnnestunud neil hoida meie kodumaast eemal vaenlast, kes ainult üheaastase okupatsiooni vältel oli hävitanud peaaegu ühe kümnendiku meie rahvast ning nüüd ähvardab tervet maailma viia tagasi orjapõlve. Aastasadade jooksul olid balti parunid oma ülbusega tekitanud Eestis viha sakslaste vastu ning poleks olnud mõeldav, et eestlane oleks ühinenud saksa sõduriga Teises maailmasõjas, kui vene kommunism poleks näidanud varem oma verist, alatut, valelikku nägu ning oleks rahule jätnud meie rahva ja riigi. Eestlastel polnud mingit teist võimalust. Nad pidid võitlema koos sakslastega, kes sõdisid nende vastu, kes tahtsid hävitada Eesti olemasolu. Võttes arvesse mõnede saksa juhtide sihilikke takistamisi eesti väeosade varustamisel ning vastuseismist meie suuremate üksuste loomisele, võitlesid meie üksused siiski tähelepandava vaprusega, olles laiali pillatud üle kogu idarinde. Selle peame jäädvustama tulevastele põlvedele. Käesolev teos ongi mõeldud selleks. Koostatud küll hilinenuna, kuid palju on juba ununenud ja materjali saamisega on olnud raskusi. Siiski annab see raamat kokkuvõtliku pildi Eesti vabadusvõitlejate väeosade võitlustest kommunismi vastu Teises maailmasõjas. August Jurs koostaja

 

2. trükk

Alatud: 21/XI.1918 Lõpetatud: 31/XII.1919 Käesolev trükis kujutab endast Vabadussõja-aegse 2. jalaväepolgu sõjategevuse päevaraamatut, mis sisaldab alates Vabadussõjale eelnenud nappidest rahupäevadest kuni sõja võiduka lõpuni tehtud ülestähendusi. Seda päevikut on pidanud ohvitserid ja allohvitserid, kes ei saanud seda mitte alati teha soojades staabiruumides. Nendes märkmetes pole sõda heroiline nagu lihvitud kunstiteos, vaid argine tegevus, nähtuna staabiohvitseri pilgu läbi. Imetlusväärne on see rahu ja asisus, millega on kajastatud meie ajaloo ärevaid ning kriitilisi hetki. Tähelepanu väärib kirjutajate hea eesti keel, sest tegemist oli ju põlvkonnaga, kes oli kasvanud tõsivenestamise ajal, mil nii algkool kui ka sõjakool olid venekeelsed, ja kes oli osalenud Esimeses ilmasõjas tsaariarmee ridades. Paljud meie hulgast võivad kadestada meeste head käekirja, arvestades seda, et nii mõnigi kord tuli ülestähendusi teha kas vankripäral, kaevikurinnatisel või lihtsalt põlve otsas. Kes tahab teada, kuidas sõda tegelikult välja näeb, peaks lugema just seda raamatut.

Represseeritud isikute registrid (RIR)

Represseeritud isikute registrid (RIR)

Esitades oma mälestusi värskemate raskete sündmuste survel juba unustusehõlma vajuvast ajajärgust, loodan, et sellega aitan meelde tuletada seda suurimat ajajärku meie rahva ajaloos. Ühtlasi tahan mälestada ja austada neid paljusid toredaid mehi, kes kogu oma jõu ja hingega aitasid rajada Vaba Eestit aastakümnete eest. Enamiku neist on hävitanud kommunism kas mõrvamise või küüditamise teel. Et ma olin suurema osa Vabadussõja ajast Soomusrongide diviisi ülema abi, siis keskuses oli võimalik saada ülevaadet kogu sõja käigust. Teos on koostatud isiklike mälestuste, päevaraamatute, dokumentide ja Vabadussõja Ajaloo Komitee materjalide alusel. Et Vabadussõda ja iseseisvus olid I maailmasõja otsene tulemus, siis oli oluline tähtsus rahvusväeosadel. Rahvusväeosade loomine oli esimene samm iseseisvuse teel, nad olid aluseks Vabariigi sõjaväele. Nende olemasolu tõttu said tuhanded ja tuhanded eesti mehed õigeaegselt koguneda kodumaale. Arnold Hinnom