Sõjad ja sõdade ajalugu

Sisu: Jaak Sammet. Eesti allveelaevade saamisloost Brian D. Head. Briti allveelaevade areng 1919-1939 Peedu Sammalsoo. Eestlastest ohvitserid Vene allveelaevastikus aastail 1914-1920 Ragnar Kokk. Eesti allveelaevade ohvitserkond Ragnar Kokk. Eesti allveelaevade meeskondade formeerimine 1933-1940 Magnus Ilmjärv. Nurjunud laevatehing Vladimir Kopelman. Eesti meeskondade kõrvaldamine allveelaevadelt 1940. ja 1941. aastal Hartmut Ehlers. Allveelaevade suurtükirelvastus Vladimir Kopelman. Allveelaeva "Lembit" seadmestiku säilimine Urmas Dresen. Allveelaeva "Lembit" eksponeerimise tulevikuvisioon Eksponeerimiseks säilitatavad allveelaevad maailmas

Mälestuspilte Parahhino sõjavangilaagrist

Vendlus, vaprus, vabadus - need kolm tähendusrikast sõna olid meie rinnasildil, kui Izjumi lahingu 50. aastapäeva tähistamiseks 1993. aastal Elvas taas kokku saime. Seal otsustati, et peame oma sõjameheteekonna ajalooraamatus jäädvustama. Raamat sai teoks ja oli sümboolne, et ta ilmus Eesti Vabariigi aastapäevaks. Taas Elva mändide all kokku saades leiti, et "Narva" on veel väärt teist raamatut. Sinna koondame meeste isiklikke mälestusi. Paljunäinud sõduritel neist puudust ei ole. Selle raamatu kirjutamise ajaks on saanud pool sajandit, kui toimus sünge draama viimane vaatus: 20. novembril 1945. a. algas kaunis Baierimaa linnas Nürnbergis kohtuprotsess natsliku Saksamaa sõjaroimarite üle.

Kogumikku on paigutatud ajakirjanduses avaldatud rindereporterite artiklid ja luuletused, mis kajastavad eesti sõdurite väljaõpet ning võitlusi idarindel Saksa armees väljaspool Eestit aastatel 1943–1944, üldmobilisatsiooni Eestis ning Punaarmee rünnaku peatamist 1944. aasta veebruaris, lahinguid Narva ümbruses ja Krivasoos 1944. aasta märtsis-aprillis, olukorda ning meeleolusid rindel ja tagalas 1944. aasta kevadel ja suvel, Punaarmee uut pealetungi Narva all, Auvere ja Sinimägede lahinguid 1944. aasta juulis-augustis ning heitlusi Punaarmeega Lõuna-Eestis 1944. aasta augustis-septembris. Pildimaterjal esitab mitmeid haruldasi fotosid sõjakirjasaatjatest, mis pärinevad valdavalt sõjakirjasaatja Jüri Remmelga arhiivist, ning sõjakirjasaatjate joonistusi.

Kogumiku teises raamatus on juttu Eesti meeste katsumustest Nõukogude tööpataljonides 1941-1942. Raamat on jätkuks 1993. a. ilmunud samanimelise kogumiku esimesele raamatule. Eessõnas antakse ajalooline ülevaade tööpataljonide paiknemisest ja numeratsioonist, tehakse arvutusi tööpataljonides surnud meeste arvu määramiseks. Keskse osa raamatust moodustavad 14 mälestuslugu. Raamatu lõpus on arhiivimaterjalid surnud meeste nimekirjadega. Illustreeritud kogumik on mõeldud laiale lugejaskonnale.

Kogumikus tuleb juttu Eesti meeste katsumustest Nõukogude tööpataljonides 1941.-1942. aastal. Eessõnas antakse ajalooline ülevaade tööpataljonidest, oludest, toidust ja tööst seal. 16 mälestuslugu on pühendatud kõik erinevatele pataljonidele. Raamatu lõppu on lisatud hulgaliselt arhiivimaterjale, nende hulgas umbes 1250 surnud mehe nimekiri. Raamat on illustreeritud ja mõeldud laiale lugejaskonnale.

Ralf Kall on kirjutanud raamatu oma isa, Eesti ohvitser Karl Kalli märkmete põhjal ja kirjeldab nii minategelase isiklikku elu kui ka Eesti kaitseväe kujunemist, ajavahemikku K. Kalli sünnist kuni põgenemiseni üle tormise mere Rootsi. K. Kalli sõjaväelasetee algas kuulsa vabadussõja-aegse soomusauto "Kotkasilm" komandörina, ja on sümboolne, et hiljem autasustati teda Kotkaristiga. Enne Nõukogude vägede sissemarssi – mida ta Narva 1. jalaväerügemendis teenides nägi – oli K. Kall legendaarse kolonel Viktor Koerni autojuht. Raamatut ilmestavad haruldased fotod, mis jäid imekombel sõjast räsimata.

Raamatu autorid Edgar Mayer ja Thomas Mehner toovad lugejani ja analüüsivad hulga allikaid, mis viitavad sellele, et sakslased said Teise maailmasõja lõpuks valmis esimesed aatomipommid, millele eelnes rida katsetusi. Esitatakse provokatiivne väide, et need võisid oli saksa aatomipommid, mille ameeriklased heitsid Jaapani linnadele Hiroshimale ja Nagasakile. Juba pikka aega näis saksa aatomiuuringute kohta Kolmandas Riigis kõik öeldud olevat. Siiski tõid Saksamaa taasühinemine ja Nõukogude liidu kokkuvarisemine ja sellega kaasnenud arvukate arhiivide avanemine nagu ka terve rida uskumatuid tunnistajate ütlusi päevavalgele uusi arusaamu ja püstitasid aktuaalseid küsimus. Näiteks miks väidab üks Itaalia ajakirjanik, et ta olevat 1944. aasata oktoobris Goebbelsi kutsel olnud saksa aatomipommi katsetuse tunnistaja? Ja miks kinnitab suurt osa tema avaldusi ning andmeid austria füüsik, kes omakorda väidab, et Innsbrucki lähedal olevat tulemusrikkalt töötanud aatomiuuringute seadmed? Miks teatavad julgeolekuteenistuse vahetult osalenud tunnistajad aatomirelva ja suure lennukaugusega kanderaketi loomisest (tootmisest) Tüüringis Jonastalis, ning Ohrdrufi ja Arnstadti vahel, jpm.

Teos sisaldab: Mart Nikluse kannatustee algusest tänapäevani, koos dokumentide ja kirjavahetusega, Jüri Kuke kannatustee algusest kuni tema surmani ja ta avaldusi ametiasutustesse, Nõukogude vangilaagrite elu üksikasjaliku kirjelduse, Ajakirjanduse seisukohavõtte kahest vabadusvõitlejast, Ohtralt pilte kahest võitlejast, Eesti ja Balti inimõiguslaste avalikke apelle, Ülevaate Mart Nikluse ja Jüri Kuke kaitseks teostatud aktsioonidest.

Holokaust sai alguse varjatud, kuid ligipääsetavas kohas – Hitleri peas – ning lähtus kinnismõttest, et juutide hävitamine taastab maailma loomuliku tasakaalu ning lubab Saksamaal saada enda valdusesse ressursid, mida sel on hädasti tarvis. Sellist maailmavaadet sai ellu viia üksnes teiste riikide ja nendes elavata juutide hävitamise teel. Oma raamatus "Must muld. Holokaust kui ajalugu ja hoiatus" esitab Timothy Snyder sellest läinud sajandi koletust tragöödiast põhjaliku, asjatundliku ja sügavalt originaalse käsitluse. 21. sajand on aga hakanud sarnanema 20. sajandi algusega, kus muret toidu ja vee pärast saadavad ideoloogilised väljakutsed globaalsele korrale. Meie maailm on Hitleri omale märksa sarnasem, kui tunnistada tahame. Ida-Euroopa allikmaterjalidel ja ellujäänud juutide unustatud tunnistustel põhinev "Must muld" näitab meile holokausti seega mitte üksnes ajaloona, vaid ka hoiatusena.

Ajal, mil viie aasta jooksul toimus kaks NSV Liidu vägede sissetungi Soome, äratas kogu maailmas imestust selle väikese riigi sõjaväe visa ja tõhus vastupanu. Talvesõja (1939–1940) ja Jätkusõja (1941–1944) lõpuks andis marssal Mannerheimi juhitud ning patriootiliselt meelestatud sõdurite vastuhakk võrreldamatult tugevamale Nõukogude armeele Soomele tolle aja kohta unikaalse tulemuse: kuigi oldi sunnitud vastu võtma rängad rahulepingutingimused, jäi Soome okupeerimata ning säilitas oma suveräänsuse. Käesolevas raamatus selgitatakse näidete ja pildimaterjali abil, missugune oli Soome tolle aegse sõjaväe struktuur, varustus ja taktika ning kuidas nägi välja vormiriietus.

Wehrmacht, kus teenis ühtekokku ligi 18 miljonit meest, pidas üle viie aasta maailma ajaloo veriseimat sõda, okupeeris vahepeal poolt Euroopat ja sai lõpuks hävitavalt lüüa. Hitleri Wehrmacht polnud mitte ainult Saksa ajaloo suurim sõjavägi, ka tema võim oli suurem kui ühelgi Saksa armeel enne teda. Türannile isiklikult truudust vandunud relvajõududest tegi Hitler oma tööriista, mis kuuletus talle viimseni. Sõjas või sõjavangistuses hukkus üle viie miljoni Wehrmachti sõduri. Rohkem kui 60 aastat pärast sõda on aeg teha kokkuvõte. Uusimate ajaloouurimuste, veel elus olevate kaasaegsete küsitlemise, rohkete arhiividokumentide ning erakirjade ja -päevikute põhjal annab Guido Knopp ülevaate Hitleri järel tõrkumata hukatusse läinud armeest.

Hiljutiste uurimuste tulemused näitavad, et Teise maailmasõja ajal teenis Saksa sõjajõudude koosseisus umbkaudu 110-115 000 Läti sõjameest. Raamatu põhiosa on pühendatud Läti brigaadi, diviiside ja muude relvaüksuste sõjalistele saavutustele Saksa idarindel Nõukogude Venemaa, Läti ja Saksamaa territootiumil. Autor püüab poliitilisest aspektist selgitada Läti leegioni moodustamist ning leegioni tähtsust ja tähendust Teises maailmasõjas. See on veel tänapäevalgi vastakaid arvamusi esile kutsuv teema.

Siberis elav vene kirjanik Vadim Makšejev küüditati 1941. aasta juunis koos isa, ema ja väikese õega Eestist, Kiviõlist Siberisse. 1942. aastaks oli kogu perekonnast ellu jäänud ainult tema. Makšejev on uurinud arhiivides tolleaegsete jõustruktuuride ja parteiorganite dokumente, mis käsitlevad väljasaatmisi Narõmi ringkonda ja väljasaadetute elu seal alates 1930. aastate algusest, mil Narõmi kanti asustati sunniviisiliselt ümber kulakuid, ja lõpetades „uue kontingendiga“, kelleks olid 1941. aastal Leedust, Lätist, Eestist ja riigi teistest piirkondadest küüditatud inimesed. Käesolev kogumik sisaldab dokumente, küüditatute ja autori isiklikke mälestusi ning kommentaare nende ränkade repressioonide all kannatanud inimeste elust ja saatusest. Raamatut on täiendatud Vadim Makšejevi isa elukäiku kajastavate dokumentidega Eesti arhiivides.

Aleksandr Solženitsõni suurteos annab ülevaate sotsialistliku hiigelriigi hävitus- ja karistussüsteemist. Seda raamatut võik nimetada Nõukogude Liidu esimeseks tõeseks ajalooks, mis ei hõlma küll riigi elu kõiki külgi, kuid annab teadmise põhilisest. On väljendatud lootust (F. Iskander), et see päästab inimkonna igaveseks utoopilistest unistustest ja sotsiaalsetest eksperimentidest.

Aleksandr Solženitsõni suurteos annab ülevaate sotsialistliku hiigelriigi hävitus- ja karistussüsteemist. Seda raamatut võik nimetada Nõukogude Liidu esimeseks tõeseks ajalooks, mis ei hõlma küll riigi elu kõiki külgi, kuid annab teadmise põhilisest. On väljendatud lootust (F. Iskander), et see päästab inimkonna igaveseks utoopilistest unistustest ja sotsiaalsetest eksperimentidest.

Autori suurteos annab ülevaate sotsialistliku suurriigi hävitus- ja karistussüsteemist. Seda võiks nimetada Nõukogude Liidu esimeseks tõeseks ajalooks, mis ei hõlma küll riigi elu kõiki külgi, kuid annab teadmise põhilisest.

Raamatus leiavad käsitlust 21 maailma sõjaajaloos tuntuks saanud tegelast. Kajastatakse nende elulugu ja haridusteed, tähtsamaid võite ja sedagi, kuidas nende strateegiavalikud ja isiklikud otsused mõjutasid ühe või teise sõja kulgu. Teoses käsitletud maailmakuulsad väejuhid: Aleksander Suur, Hannibal, Gaius Julius Caesar, Attila, Karl Suur, William I Vallutaja, Vladimir Monomahh, Friedrich I Barbarossa, Tsingis Khaan, Aleksander Nevski, Hernan Fernando Cortés, Oliver Cromwell, Karl X Gustav, Winston Churchill, Peeter I Suur, Friedrich II Suur, Aleksander Suvorov, Georges Washington, Horatio Nelson, Napoleon I Bonaparte, Giuseppe Garibaldi.

"Sõdalase au" (1998) on põnev ja detailne ülevaade mõningatest viimase aja rahvusvahelistest pingekolletest ning nende rahumeelsest lahendamisest. Lähtudes konkreetsetest sündmustest, esitab Michael Ignatieff üldistava pildi nüüdisaedsest sõjapidamisest ja rahvusvahelisest rahukorraldusest.

Kuidas suutsid Luftwaffe õhuässad nii edukad olla? Luftwaffe Teise maailmasõja kuulsaimad hävituslendurid olid oma vastastest liitlasvägedes hämmastavalt palju üle; ülekaal oli nii suur, et kui nende lendurite lahingutulemuste kroonika pärast sõda esmakordselt avaldati, ei suudetud uskuda, et need andmed on õiged. Üks õhuäss, kellel oli seljataga sada võidetud õhulahingut, olnuks veel usutav, aga 100 ässa, kellest igaühe teenistuslehel on sada või rohkem võitu, sealjuures kõige teenekamal neist 352?! Ometi jõuti sõjajärgsetes uurimistöödes järeldusele, et sakslased avaldasid teateid oma lendurite poolt allatulistatud lennukitest ainult pärast andmete ranget ja põhjalikku kontrollimist. Luftwaffe pilootide edukuse põhjuste väljaselgitamiseks uurib ajaloolane Mike Spick Natsi-Saksamaa kuulsaimate pilootide vägitegusid, keskendudes üksikute ässade taktikale ja võitlusmeetoditele, uurides lennukite tehniliste omaduste, väljaõppe, kliima, arvnäitajate ja sõjateatri iseärasuste mõju, ning paneb asjaosaliste meenutuste abil lugeja tundma, nagu istuks ta ise lendurikabiinis. See raamat on kindlasti parim võimalik allikas, et teada saada, mil moel Saksa ässad lahingutes selliseid hämmastavaid tulemusi suutsid saavutada.

Meresõjaajaloolase Mati Õuna kolmandas raamatus antakse ülevaade Saksa-Vene sõja alguskuude merevõitlustest Läänemerel ja selle rannikul. Raamatu lõpuosa on pühendatud Tallinna evakuatsioonile 1941. a. augusti lõpul. Raamatus on hulgaliselt materjali laevahukkudest Eesti lähivetes sellel perioodil.

Meresõjaajaloolase Mati Õuna 1995. aastal ilmunud, Vene-Jaapani sõja ja Esimese maailmasõja aegseid merelahinguid kirjeldava raamatu järg. Aastate kaupa antakse ülevaade Teise maailmasõja ühel peavõitlustandril - Atlandi ookeanil peetud merelahingutest. Juttu on ka sõjategevuse käigus Atlandil hukkunud Eesti laevadest. Illustreeritud rohkete ajalooliste fotodega.

Meresõjaajaloolane Mati Õun jutustab oma faktiderohkes, meie lugeja jaoks huvitavaid hinnanguid sisaldavas raamatus Vene-Jaapani sõja ja Esimese maailmasõja aegsetest merelahingutest. Käsitlemist leiab eesti meremeeste osavõtt sõjategevusest. Teost illustreerivad lahinguskeemid ja ajaloolised fotod.

Vabadussõja merelahingud on osa suurest võitlusest, mis tagas Eesti Vabariigi püsimajäämise 20. sajandi esimese veerandi sõjakeeristes. Saatuse tahtel sai meie liitlaseks tolleaegne üliriik merel - Briti impeerium - ja Suurbritannia ning Eesti ühendlaevastikul õnnestus vastas olev punane Balti laevastik suruda Soome lahe idasoppi, kuhu see jäi järgnenud kahe-kümneks aastaks. Kuidas see kõik toimus, sellest jutustabki siinne raamat.

Hanno Ojalo (Eesti Akadeemiline Sõjaajaloo Selts) raamat annab lühiülevaate allveesõja sündmustest Läänemerel mõlemas maailmasõjas ja Vabadussõjas. Allveesõda puudutas otseselt ka Eestit ja eestlasi. Mõlemas maailmasõjas kasutati Eesti sadamaid, uputati Eesti laevu ja eestlasi oli nii allveelaevnike kui ka allveelaevarünnakute ohvrite hulgas. Teos on mõeldud kõigile sõjaajaloohuvilistele.

Ago Loorpärg astus 1943. a. Eesti Leegionisse. 45. rügemendi 14. tankitõrjekompanii ülemana tegi ta kaasa lahingud Neveli ja Narva all, Auveres ja Sinimägedes, sõja lõpul 1945. aastal Sileesias Oppelni rindel. Loorpärg elas üle "Tšehhi põrgu", sattus vene sõjavangi, arreteeriti ja viibis 1955. aastani erinevates vangilaagrites. Ago Loorpärgi mälestused on lugu eesti mehe saatusest, kes ei murdunud raskemateski katsumustes.

Meenutusi aastatest 1920-1987. Kõvas köites raamat sarjast Aja lood

Valter Allase on sündinud 1917. aastal ja elab praegu Kanadas. Ta on pärit Kadrina kihelkonnast, kus pere pidas talurahvakauplust. Üsna varakult iseseisvalt otsuseid tegema harjunud noormees lõpetas 1935. aastal Tallinna Poeglaste Kommertsgümnaasiumi, läbis sõjaväeteenistuse ja töötas kuni pankade natsionaliseerimiseni Rakvere Ühispangas, seejärel esimese Nõukogude okupatsiooni lõpuni ETKVLis. Sõjakeeris viis ta mitmetesse paikadesse nii kodumaal kui kaugemal — alates 36. politseipataljoni retkest Stalingradi alla kuni Neveklau ohvitseride koolini sõja lõpu eel. Sõja lõppemisel õnnestus tal Tšehhi põrgu eluga läbida, ameeriklaste tsooni jõuda ja ühineda perega Augsburgi DP laagris Saksamaal. 1949. aasta kevadel emigreerus Allaste pere Austraaliasse, sealt 1954. aasta lõpul Kanadasse. Elukohaks sai Montreal, kus Valter Allase töötas pangas pensionile minekuni 1982. aasta veebruaris. Pensionieas on kirja pandud ka selle raamatu mälestused, mis algavad Valter Allase kooliajaga ja lõpevad Augsburgi DP laagriga.

Valve Mäesalu (s 1922) kuulub põlvkonda, kelle lapsepõlv jäi Eesti Vabariigi aega ja iseseisvasse ellu tuli astuda sõja ja okupatsioonide tule all. See põlvkond elas üle tohutuid kaotusi, aga need, kes rasketest aegadest läbi tulid, on oma kõrgele vanusele vaatamata tänaseni sitked ja terava mõistusega. Valve vanemad olid töökad ja hästi hakkamasaavad poepidajad ja toiduainetetööstuse omanikud Keilas. Valve sai hariduse Elfriede Lenderi gümnaasiumis, Sotsiaal- ja Kodundusinstituudis ja Tartu Ülikoolis. Pöördelised 1940. aastad tõid leina ka tema peresse. Valve abikaasa Arnold Mäesalu osales Toomas Hellati "Haukka" ja "Tümmleri" luuregruppides ning arreteeriti 1944. aasta novembris. Vaatamata isikliku elu tragöödiatele, "kulaklikule" minevikule, püüdele mitte millegagi silma paista ja raskele algusele Loomade Varumise Peakontori erinevates filiaalides, jõudis Valve parteisse astumata Liha- ja Piimatööstuse Ministeeriumi Turustuse Valitsuse ekspordi osakonna juhataja ametipostini. Ta ise leiab, et teda on kogu elu head kaitseinglid hoidnud.

Omaette valdkonna moodustavad väljaanded, mis käsitlevad sõjanduse aluseid – teooriat ja põhimõtteid, samuti sõjapidamise valdkondi, sõjaliste operatsioonide läbiviimisest kuni nende logistilise toetuseni. Esimese teosena ilmub Jeruusalemma ülikooli professori ja tänapäeva ühe tunnustatuima sõjandusteadlase Martin van Creveldi raamat tänapäeva sõja olemusest ja selles toimuvatest muutustest klassikalise sõjapidamisega võrreldes. Raamatu lugemisel kahtlemata oluliseks abivahendiks Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuse kirjastatud sõjandusklassikasse kuuluvad Sun Zi "Sõja seadused" ja Carl von Clausewitzi "Sõjast". Just diskussioonile viimasega ongi paljuski üles ehitatud Martin van Creveldi raamat.

"Sõda näikse olevat sama vana kui inimkond, kuid rahu nüüdisaegne leiutis" Nii kirjutas 19. sajandi keskpaiku õigusteadlane sir Henry Maine. Ja on vähe, mis seda väidet kummutaks. Nii arheoloogiline ja antropoloogiline andmestik kui ka säilinud dokumendid kinnitavad, et sõda, s. t. organiseeritud poliitiliste gruppide vaheline relvastatud konflikt, kujutab endast terve inimkonna ajaloo jooksul selle teatavat normaalset seisundit.... rahu on võrratult keerukam nähtus kui sõda Positiivne rahu tähendab niisugust sotsiaalset ja poliitilist korda, mida üldiselt hinnatakse ka õiglaseks. Sellise olukorra loomine võib nõuda tervete põlvkondade pingutusi, samas kui muutuv ühiskond suudab selle purustada vaid mõne aastakümnega. Nagu ma näitan seda veidi hiljem, võib niisuguse rahu olemusse paradoksaalsel moel kuuluda ka ... sõda. Kuidas ka poleks, just nii on neid asju inimkonna ajaloo jooksul mõistetud. Rahu mõiste, nagu selle lõid valgustusaja mõtlejad, ehk rahvusvaheline kord, milles sõjal kohta lihtsalt pole, on tegelikult kujutanud endast visionääride unistust läbi ajaloo. Kuid alles viimase paarisaja aasta jooksul on poliitilised juhid käsitlenud seda kui teostatavat ja soovitavat eesmärki...

Lugeja hoiab käes juba autori kolmandat raamatut Punaarmee 8. eesti laskurkorpuse sõjateest Teises maailmasõjas. 2014. aastal ilmunud kaks raamatut jutustavad laskurkorpuse sõdimistest Velikije Lukis ja Kuramaal. Kolmas raamat seob need sündmused omavahel ja täidab vahepealse tühimiku. Käesolev raamat jutustab laskurkorpuse pooleteiseaastasest istumisest Venemaal rinde tagalas, tema teekonnast tagasi Eestisse, rollist Tallinna vallutamisel ja katsumustest Saaremaal. Erilist tähelepanu on pööratud Emajõe forsseerimisele, sündmustele Tallinnas 22. septembril 1944, Tehumardi öölahingule ja Vintri dessandile, mida on käsitletud suure põhjalikkusega, samuti on antud ülevaade nende sündmuste kajastamise muutumisest läbi aegade. Korpuse tagalasistumist ja rindetegevust on näidatud nii juhtkonna, ohvitseride kui ka lihtsate sõjameeste seisukohalt. Lisaks asjaosaliste mälestuskatketele on raamatus rohkesti kasutatud ka seni avaldamata fotosid ja joonistusi.

See raamat räägib ühe sõduri sõjameheteest Teises maailmasõjas. Siin kirjapandu on lugu ühe põlvkonna noortest, kel tuli sageli seista valiku ees, millist teed pidi minna. Aga ka sellest, millised olid takistused õige tee valiku tegemisel. Kord läbi käidud tee kirjapanemine on üks võimalus vestelda iseenda ja nendega, kellega koos seda teed on tulnud käia. Vaino Kallase mälestused avavad tõetruu pildi eesti lennuväepoiste lahinguteedest ja edasisest saatusest.

Vaino Kallase (1927‒2019) viimaseks jäänud käsikirjaks on ülevaade 1944. aasta kaitselahingutest Eestis. Teosele lisab väärtust autori osalus ja kogemus nendes dramaatilistes sündmustes. Vaino Kallas on teose jaganud kolme mõttelisse ossa, andes kõige pealt ülevaatliku pildi eesti rahvusväeosadest, seejärel pikemalt 1944. aasta lahingutest Eestis ja omaette on esile toodud lahingud Lääne-Eesti saartel, milles autor lennuväepoisina ka ise osales.

Eesti ohvitseride saatusest Norilski vangilaagritest ja autori isiklikud kogemused sõjavangina Norilskis.

Soomepoiste lühielulood

Mälestuste autor Ülo Karula on pärit Pärnu linnast. 1944. aasta augustis astus ta vabatahtlikult lennuväe abiteenistusse ja suunati teenima Pärnus asunud Saksa 127. õhutõrjepataljoni helgiheitjate rühma. Pärnust taandus Kuramaa "kotti", kus oli Vindavi sadamalinna ja Salduse lennuvälja kaitsel. Kuramaa "koti" kapituleerumise järel langes venelaste kätte sõjavangi ja viidi ühte Kaukaasias asunud vangilaagrisse, kust vabanes 1947. aastal. Sellest ja paljust muustki räägib Ülo Karula oma mälestusteraamatus.

Sõda ja sõja mäletamine on suured teemad. Relvad saab maha panna, mäletamist maha panna ei saa. 20. sajandi 2 suurt sõda on olnud lugematute ilukirjandusteoste ja memuaaride ainestikuks. Selles raamatus on üheksateistkümne toona veel poisieas mehe mälestused Saksa okupatsioonist ja Teisest maailmasõjast. Seega on eelistatud pigem laste, mitte meeste mälestusi sõja-aastaist: mälupildid on nähtud noorte silmadega, kuigi kirja on need pandud kümneid aastaid hiljem. Tekstid on valitud Ühenduse Eesti Elulood ja Eesti Kirjandusmuuseumi korraldatud eluloovõistlustele "Minu elu Saksa ajal" ja "Sõja mõjud minu ja minu lähedaste elus" meenutuste hulgast. Kahele võistlusele laekus kokku üle 350 töö, 2006. aastal ilmus nende põhjal valik naiste mälestusi "Sõja ajal kasvanud tüdrukud". Käesolevat raamatut võib vaadata ka kui eelneva mälestustevaliku järge.

Elmar Õun (1906–1977) on lugejale tuttav ehk eelkõige oma Hiiumaa-romaanidega "Unustatud naised" ning "Meri ja maa". 1936. aastal ilmunud "Soomusrongil" on lugu vabatahtlikest, kes astusid Vabadussõtta soomusrongivõitlejatena. Õun kirjeldab nende igapäevaelu, lahinguid, dessandiskäimist, seiklusi naistega, sekeldusi supirongiga. Soomusrongist sai neile meestele kodu.

1918. aasta veebruaris välja kuulutatud Eesti Vabariik sai omariiklust üles ehitama asuda alles pärast Saksamaa sõjalist kokkuvarisemist sama aasta novembris, kui seaduslik võim Ajutise Valitsuse näol hakkas sisuliselt tegutsema, seistes silmitsi ohuga, et bolševistlik Venemaa võib iga hetk noore riigi vastu sõjategevust alustada. See oht saigi reaalsuseks 28. novembril Punaarmee sissetungiga Eesti territooriumile. Algas sõda, mida saame õigusega nimetada Vabadussõjaks, kuna selle võitmine tagas meie omariikluse püsimajäämise. Omariikluse sünniperiood ja Vabadussõda on senises ajalookirjanduses üsna palju tähelepanu leidnud. Kuid see ajastu väärib endiselt värsket uurijapilku, mistõttu ongi siinne kogumik pühendatud tollaste, saja aasta taguste sündmuste ja arengute käsitlemisele. Kogumiku artiklid ei keskendu üksnes Vabadussõja sõjalisele küljele, vaid neis analüüsitakse teemat laiemas raamistikus, võetakse vaatluse alla riigikaitse korraldamine sõja eel, välisabi diplomaatilised ja sõjalised aspektid, koolinoorte osalus sõjas, sõjaaegse ühiskonna sisepoliitilised arengud jne. Kogumiku kaante vahele on tee leidnud väga erinevatele ja uudsetele teemadele pühendatud artiklid, autoriteks nii kogenud kui ka alles oma uurijatee alguses olevad teadlased — eelöeldut tasub lugejal silmas pidada. Kogumik tervikuna on oluline panus selle sõja uurimise historiograafiasse.