Sõjad ja sõdade ajalugu

Ukraina populaarseim komöödianäitleja oli presidendiks ootamatu valik. Aga nüüd on Volodõmõr Zelenskõist veelgi ootamatumalt saanud üks austatumaid riigijuhte kogu maailmas. Kes ta on? Kuidas temast sai meie aja rahvusvaheline kangelane? "Zelenskõi. Ootamatu kangelane Ukrainast, kes astus Putinile vastu ja ühendas maailma" on kaasahaarav lugu selle huvitava ja omapärase riigijuhi elust. Kirjeldades Zelenskõi lapsepõlve, perekondlikku tausta ja hämmastavat elukäiku, mille kestel telekoomikust sai Ukraina esimene juudi soost president, kõneleb see raamat sulle kõigest, mida on vaja teada uuest staarist maailmalaval. Zelenskõi on suutnud innustada ja ühte koondada nii oma kaasmaalasi kui kogu maailma ning vaevalt on keegi sellest üllatunum kui just Vladimir Putin, kes lootis nõrgema naabri Ukraina ühe pärastlõunaga ära võtta. Nüüdseks üle kavaldatud ja isoleeritud Putin pole aga esimene, kes on seda terasest selgrooga endist koomikut alahinnanud.

Wehrmacht, kus teenis ühtekokku ligi 18 miljonit meest, pidas üle viie aasta maailma ajaloo veriseimat sõda, okupeeris vahepeal poolt Euroopat ja sai lõpuks hävitavalt lüüa. Hitleri Wehrmacht polnud mitte ainult Saksa ajaloo suurim sõjavägi, ka tema võim oli suurem kui ühelgi Saksa armeel enne teda. Türannile isiklikult truudust vandunud relvajõududest tegi Hitler oma tööriista, mis kuuletus talle viimseni. Sõjas või sõjavangistuses hukkus üle viie miljoni Wehrmachti sõduri. Rohkem kui 60 aastat pärast sõda on aeg teha kokkuvõte. Uusimate ajaloouurimuste, veel elus olevate kaasaegsete küsitlemise, rohkete arhiividokumentide ning erakirjade ja -päevikute põhjal annab Guido Knopp ülevaate Hitleri järel tõrkumata hukatusse läinud armeest.

Meresõjaajaloolase Mati Õuna kolmandas raamatus antakse ülevaade Saksa-Vene sõja alguskuude merevõitlustest Läänemerel ja selle rannikul. Raamatu lõpuosa on pühendatud Tallinna evakuatsioonile 1941. a. augusti lõpul. Raamatus on hulgaliselt materjali laevahukkudest Eesti lähivetes sellel perioodil.

Vabadussõja merelahingud on osa suurest võitlusest, mis tagas Eesti Vabariigi püsimajäämise 20. sajandi esimese veerandi sõjakeeristes. Saatuse tahtel sai meie liitlaseks tolleaegne üliriik merel - Briti impeerium - ja Suurbritannia ning Eesti ühendlaevastikul õnnestus vastas olev punane Balti laevastik suruda Soome lahe idasoppi, kuhu see jäi järgnenud kahe-kümneks aastaks. Kuidas see kõik toimus, sellest jutustabki siinne raamat.

Kuido Merits on töötanud Ukrainas nii Eesti suursaatkonna asejuhi kui ka OSCE erivaatlusmissiooni liikmena. Ta tunneb Ukrainat, selle maa kultuuri ja poliitilist köögipoolt peensusteni. Oma raamatus on ta aga ühendanud poliitika, diplomaatia, sõja ja kunsti arusaadavaks ja üldinimlikuks tervikuks, mis puudutab igaüht, kes tunneb muret õigluse pärast meid ümbritsevas maailmas. Selle raamatu põhipaatos on aga väga praktiline – Ukraina saatust ning Ida-Ukraina ja Krimmi staatust ei tohi unustada. Kuido Meritsa sulest on Wido Moritza varjunime all ilmunud ka Eesti välispoliitika telgitagustest rääkiv ilukirjanduslik teos "Mullivabalt".

¤ Minevikku meenutades ¤ Relvavendade mälestusi ¤ Mälestuskilde minevikust ¤ Klubi "Wiking-Narva" ¤ Pataljon "Narva" Eestimaa meeste täiendatud nimekiri ¤ Nimeregister

Järg raamatutele "Jäälõhkuja" ja "M-päev", kus jätkub arutlus selle üle, kas Nõukogude Liit oli Teiseks maailmasõjaks valmis või mitte. Muuhulgas väidab autor, et Stalin ei olnud rahul sõja tulemustega, kuna oli lootnud, et tema väed vallutavad kogu Lääne-Euroopa. 
Illustreeritud fotodega sõjatehnikast ja muust.

Venemaa vabama ajakirjanduse vaade sellele, mis ja miks juhtus ülemöödunud aastal Gruusiaga. Huvitav on jälgida mõne autori dilemmasid: ühelt poolt on selge, et tegu oli nõmeda sõjaga, teisalt – "hea või halb, aga see on minu armee," kes koledusi korda saatnud. Ka Gruusia tegemistest antakse pilt mitme nurga alt, mis peaks veel kord näitama, et maailm ei ole mustvalge. Suurepärane ja põhjalik essee Mart Laarilt.

Hanno Ojalo (Eesti Akadeemiline Sõjaajaloo Selts) raamat annab lühiülevaate allveesõja sündmustest Läänemerel mõlemas maailmasõjas ja Vabadussõjas. Allveesõda puudutas otseselt ka Eestit ja eestlasi. Mõlemas maailmasõjas kasutati Eesti sadamaid, uputati Eesti laevu ja eestlasi oli nii allveelaevnike kui ka allveelaevarünnakute ohvrite hulgas. Teos on mõeldud kõigile sõjaajaloohuvilistele.

Raamat koosneb kahest omavahel seotud loost. Esimeses toob autor ära sündmused, mis toimusid pärast tema poolt 2006. aastal leitud Vabadussõja-aegse raskekuulipilduja Vickers MK 1 leidmist. Ajalooline kuuliprits pärines soomusautolt Toonela ja sellest on toonases ajakirjanduses ka väga palju kirjutatud. Autor jutustab värvikalt, kuidas erinevad ametkonnad püüdsid hindamatut sõjaajaloolist reliikviat temalt nii kavaluse kui jõuga üle lüüa ning annab ühtlasi põhjaliku ülevaate nii kõnealuse relva kui soomusauto Toonela ajaloost. Teose teises osas toob autor lugejate ette Vabadussõja tundmatu kangelase Vladimir Kampuse eluloo ning palju autentseid mälestusi nii Vabadussõja sündmustest/lahingutest kui neis osalenud inimestest.

Mälestuspilte Parahhino sõjavangilaagrist

Viktor Suvorovi raamat jõudis vene lugejani hilinemisega; inglise keeles ilmus see 1981. aastal, prantsuse keeles 1982. aastal ja tõlgiti ka paljudesse teistesse keeltesse, äratades kõikjal suurt huvi. See ei saanudki teisiti olla: autor, Nõukogude ohvitser, kirjeldab seestpoolt kõige arvukamat, kõige hirmuäratavamat armeed maailmas. Pealegi jõudis raamat, mis kandis pealkirja "Vabastaja jutustused" - seal räägitakse Tšehhoslovakkia vabastamisest" 1968. aastal - lugeja kätte just sel hetkel, kui Nõukogude armee asus "vabastama" Afganistani.

1918. aasta veebruaris välja kuulutatud Eesti Vabariik sai omariiklust üles ehitama asuda alles pärast Saksamaa sõjalist kokkuvarisemist sama aasta novembris, kui seaduslik võim Ajutise Valitsuse näol hakkas sisuliselt tegutsema, seistes silmitsi ohuga, et bolševistlik Venemaa võib iga hetk noore riigi vastu sõjategevust alustada. See oht saigi reaalsuseks 28. novembril Punaarmee sissetungiga Eesti territooriumile. Algas sõda, mida saame õigusega nimetada Vabadussõjaks, kuna selle võitmine tagas meie omariikluse püsimajäämise. Omariikluse sünniperiood ja Vabadussõda on senises ajalookirjanduses üsna palju tähelepanu leidnud. Kuid see ajastu väärib endiselt värsket uurijapilku, mistõttu ongi siinne kogumik pühendatud tollaste, saja aasta taguste sündmuste ja arengute käsitlemisele. Kogumiku artiklid ei keskendu üksnes Vabadussõja sõjalisele küljele, vaid neis analüüsitakse teemat laiemas raamistikus, võetakse vaatluse alla riigikaitse korraldamine sõja eel, välisabi diplomaatilised ja sõjalised aspektid, koolinoorte osalus sõjas, sõjaaegse ühiskonna sisepoliitilised arengud jne. Kogumiku kaante vahele on tee leidnud väga erinevatele ja uudsetele teemadele pühendatud artiklid, autoriteks nii kogenud kui ka alles oma uurijatee alguses olevad teadlased — eelöeldut tasub lugejal silmas pidada. Kogumik tervikuna on oluline panus selle sõja uurimise historiograafiasse.

Soomepoiste lühielulood

Edward Lucase vahe ja murelikuks muutev ülevaade Venemaa kaldumisest viimasel kümnekonnal aastal autokraatia suunas näitab, et Kremli üha agressiivsem käitumine ohustab Euroopat, Ameerikat ja kogu maailma. Venemaa on ähvardanud suunata tuumaraketid Ameerika liitlaste peale Ida-Euroopas ning alustanud taas pidevaid tungimisi NATO õhuruumi. Kremli kompaniid vallutavad Euroopa gaasiturgu, sõlmides riikidega kahepoolseid lepinguid. Venemaa mitte ainult ei püüa Euroopat “jagada ja valitseda”, vaid proovib kõrvale tõrjuda ka Ameerika, oma kõige võimsama vastase vana külma sõja ajal. Ajal, mil Kreml ajab hambad irevile, selgitab “Uus külm sõda” nii tema taktikat kui ka Lääne nõrkusi, nii seda, kui ohtlikult lähedal on meie lüüasaamine, kui ka seda, kuidas me siiski suudame veel võita. Raamatu autor Edward Lucas on õppinud Londoni Majanduskoolis ja Krakówi Jagiełło ülikoolis. Ta on ajakirja The Economist Kesk- ja Ida-Euroopa korrespondent ning kajastanud piirkonna sündmusi juba alates 1986. aastast, töötades vahepeal ka Moskvas, Berliinis, Prahas, Viinis ja Balti riikides.

Kokkuvõte inglise keeles. Märksõnad ajalugu riigikaitseorganisatsioonid riigikaitse spordiajalugu 1930-ndad Eesti. Kaitseliit riigikaitseorganisatsioonid riigikaitse ajalugu spordiajalugu Eesti 1920-ndad 1930-ndad

See raamat räägib ühe sõduri sõjameheteest Teises maailmasõjas. Siin kirjapandu on lugu ühe põlvkonna noortest, kel tuli sageli seista valiku ees, millist teed pidi minna. Aga ka sellest, millised olid takistused õige tee valiku tegemisel. Kord läbi käidud tee kirjapanemine on üks võimalus vestelda iseenda ja nendega, kellega koos seda teed on tulnud käia. Vaino Kallase mälestused avavad tõetruu pildi eesti lennuväepoiste lahinguteedest ja edasisest saatusest.

Kimberly Dozieri elu muutus ühe hetkega. CBS Newsi auhinnatud reporterina oli Dozier pühendanud oma karjääri sellele, et olla uudiste edastamiseks õigel ajal õiges kohas. Kuid ühtäkki, olles kõige hullemal ajahetkel vales kohas, sai temast endast uudis, kui surmav plahvatus tabas tema meeskonda ja teade sellest levis üle kogu maailma. 2006. aasta tavaline patrull Bagdadis lõppes sellega, et Dozier lamas pärast autopommiplahvatust ühel tänaval vereloigus ning tema operaator ja helitehnik, samuti kaasas olnud kapten ja tõlk olid surma saanud. Kriitilises seisundis Dozier tuli teadvusele, kuid pidi võitlema kõigepealt ellujäämise, seejärel aga paranemise ja lõpuks tööle naasmise nimel. Autorist: Edastades väliskorrespondendina uudistekanalile CBS News Lähis-Ida sündmusi Iisraeli terroristidest kuni Afganistani sõja ja Osama Bin Ladeni jälitamiseni teenis Kimberly Dozier ära reporteri maine, kes kajastas uudiseid alati esirinnas. Iraagi sõja uudiseid edastas ta aastast 2003 kuni autopommiplahvatuses vigasaamiseni aastal 2006. Ta on saanud neli prestiižikat Gracie auhinda organisatsioonilt American Women in Radio and Television, nende seas 2007. aastal Grand Gracie auhinna töö eest Iraagis.

Vendlus, vaprus, vabadus - need kolm tähendusrikast sõna olid meie rinnasildil, kui Izjumi lahingu 50. aastapäeva tähistamiseks 1993. aastal Elvas taas kokku saime. Seal otsustati, et peame oma sõjameheteekonna ajalooraamatus jäädvustama. Raamat sai teoks ja oli sümboolne, et ta ilmus Eesti Vabariigi aastapäevaks. Taas Elva mändide all kokku saades leiti, et "Narva" on veel väärt teist raamatut. Sinna koondame meeste isiklikke mälestusi. Paljunäinud sõduritel neist puudust ei ole. Selle raamatu kirjutamise ajaks on saanud pool sajandit, kui toimus sünge draama viimane vaatus: 20. novembril 1945. a. algas kaunis Baierimaa linnas Nürnbergis kohtuprotsess natsliku Saksamaa sõjaroimarite üle.

Umbes aasta tagasi puhkes sõda Lõuna-Osseetias, mis kasvas üles Gruusia ja Venemaa täiemõõtmeliseks sõjaks. Käesolevas raamatus kommenteerib Gruusia president nii tollaseid sündmusi, sõja eelmängu ja järgnenud diplomaatilisi mänge ning lahenduste otsimist tulevikuks. Ta kirjeldab ka praegust poliitilist olukorda, Venemaa ja Gruusia suhteid, sõja tähendust Venemaa naaberriikidele ja kogu Euroopale.

Esitades oma mälestusi värskemate raskete sündmuste survel juba unustusehõlma vajuvast ajajärgust, loodan, et sellega aitan meelde tuletada seda suurimat ajajärku meie rahva ajaloos. Ühtlasi tahan mälestada ja austada neid paljusid toredaid mehi, kes kogu oma jõu ja hingega aitasid rajada Vaba Eestit aastakümnete eest. Enamiku neist on hävitanud kommunism kas mõrvamise või küüditamise teel. Et ma olin suurema osa Vabadussõja ajast Soomusrongide diviisi ülema abi, siis keskuses oli võimalik saada ülevaadet kogu sõja käigust. Teos on koostatud isiklike mälestuste, päevaraamatute, dokumentide ja Vabadussõja Ajaloo Komitee materjalide alusel. Et Vabadussõda ja iseseisvus olid I maailmasõja otsene tulemus, siis oli oluline tähtsus rahvusväeosadel. Rahvusväeosade loomine oli esimene samm iseseisvuse teel, nad olid aluseks Vabariigi sõjaväele. Nende olemasolu tõttu said tuhanded ja tuhanded eesti mehed õigeaegselt koguneda kodumaale. Arnold Hinnom

Luttwak uurib õhujõudude rolli 1991. a. Lahesõjas, mille planeerijate hulka ta ise kuulus. Seejärel täheldab ta "postheroilise" sõja esilekerkimist 1999. a. Kosovo sõjas, mis oli küll Ameerika Ühendriikide sõda, kuid mille käigus ei saanud surma mitte ainsatki Ühendriikide sõdurit. Luttwak selgitab ka sõja jooksul aset leidvat "vastandite teineteiseks pöördumise" efekti. Nii ületatakse tavapärane lineaarne loogika näiteks siis, kui rindejoone ülemäärase väljavenitatuse tõttu võit kaotuseks pöördub või kui sõda omaenda ammendumise teel päädib rahuga. Autor toob näiteid alates Vana-Roomast ja lõpetades tänapäevaga. Ta liigub Barbarossa plaani ja Pearl Harbouri mõõtu operatsioonidelt pisemate sõjaliste kokkupõrgeteni ning rahustrateegialt kõige moodsamate operatiivmeetoditeni. Seeläbi toob Luttwak, selles valdkonnas maailma üks tunnustatumaid autoriteete, esile sõjalise nurjumise ja edu ning sõja ja rahu peadmurdva loogika.

Elmar Õun (1906–1977) on lugejale tuttav ehk eelkõige oma Hiiumaa-romaanidega "Unustatud naised" ning "Meri ja maa". 1936. aastal ilmunud "Soomusrongil" on lugu vabatahtlikest, kes astusid Vabadussõtta soomusrongivõitlejatena. Õun kirjeldab nende igapäevaelu, lahinguid, dessandiskäimist, seiklusi naistega, sekeldusi supirongiga. Soomusrongist sai neile meestele kodu.

Ajal, mil viie aasta jooksul toimus kaks NSV Liidu vägede sissetungi Soome, äratas kogu maailmas imestust selle väikese riigi sõjaväe visa ja tõhus vastupanu. Talvesõja (1939–1940) ja Jätkusõja (1941–1944) lõpuks andis marssal Mannerheimi juhitud ning patriootiliselt meelestatud sõdurite vastuhakk võrreldamatult tugevamale Nõukogude armeele Soomele tolle aja kohta unikaalse tulemuse: kuigi oldi sunnitud vastu võtma rängad rahulepingutingimused, jäi Soome okupeerimata ning säilitas oma suveräänsuse. Käesolevas raamatus selgitatakse näidete ja pildimaterjali abil, missugune oli Soome tolle aegse sõjaväe struktuur, varustus ja taktika ning kuidas nägi välja vormiriietus.

Meenutusi aastatest 1920-1987. Kõvas köites raamat sarjast Aja lood

Sõda ja sõja mäletamine on suured teemad. Relvad saab maha panna, mäletamist maha panna ei saa. 20. sajandi 2 suurt sõda on olnud lugematute ilukirjandusteoste ja memuaaride ainestikuks. Selles raamatus on üheksateistkümne toona veel poisieas mehe mälestused Saksa okupatsioonist ja Teisest maailmasõjast. Seega on eelistatud pigem laste, mitte meeste mälestusi sõja-aastaist: mälupildid on nähtud noorte silmadega, kuigi kirja on need pandud kümneid aastaid hiljem. Tekstid on valitud Ühenduse Eesti Elulood ja Eesti Kirjandusmuuseumi korraldatud eluloovõistlustele "Minu elu Saksa ajal" ja "Sõja mõjud minu ja minu lähedaste elus" meenutuste hulgast. Kahele võistlusele laekus kokku üle 350 töö, 2006. aastal ilmus nende põhjal valik naiste mälestusi "Sõja ajal kasvanud tüdrukud". Käesolevat raamatut võib vaadata ka kui eelneva mälestustevaliku järge.

Kogumikku on paigutatud ajakirjanduses avaldatud rindereporterite artiklid ja luuletused, mis kajastavad eesti sõdurite väljaõpet ning võitlusi idarindel Saksa armees väljaspool Eestit aastatel 1943–1944, üldmobilisatsiooni Eestis ning Punaarmee rünnaku peatamist 1944. aasta veebruaris, lahinguid Narva ümbruses ja Krivasoos 1944. aasta märtsis-aprillis, olukorda ning meeleolusid rindel ja tagalas 1944. aasta kevadel ja suvel, Punaarmee uut pealetungi Narva all, Auvere ja Sinimägede lahinguid 1944. aasta juulis-augustis ning heitlusi Punaarmeega Lõuna-Eestis 1944. aasta augustis-septembris. Pildimaterjal esitab mitmeid haruldasi fotosid sõjakirjasaatjatest, mis pärinevad valdavalt sõjakirjasaatja Jüri Remmelga arhiivist, ning sõjakirjasaatjate joonistusi.

Omaette valdkonna moodustavad väljaanded, mis käsitlevad sõjanduse aluseid – teooriat ja põhimõtteid, samuti sõjapidamise valdkondi, sõjaliste operatsioonide läbiviimisest kuni nende logistilise toetuseni. Esimese teosena ilmub Jeruusalemma ülikooli professori ja tänapäeva ühe tunnustatuima sõjandusteadlase Martin van Creveldi raamat tänapäeva sõja olemusest ja selles toimuvatest muutustest klassikalise sõjapidamisega võrreldes. Raamatu lugemisel kahtlemata oluliseks abivahendiks Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuse kirjastatud sõjandusklassikasse kuuluvad Sun Zi "Sõja seadused" ja Carl von Clausewitzi "Sõjast". Just diskussioonile viimasega ongi paljuski üles ehitatud Martin van Creveldi raamat.

Ida-Preisimaalt pärit noore sõduri mälestused kaitselahingutest 1945. a alguses Ida-Preisimaal, tsiviilelanike põgenemisest, vangilangemisest Punaarmeele ning elust sõjavangina okupeeritud Eestis ja Siberis kuni tagasipöördumiseni kodumaale. Rudi Mallasest, Ida-Preisimaa taluniku pojast, sai II maailmasõja lõppaastal, 1945. aastal 17-aastaselt mobiliseerituna suures sõjas otsene osaleja. Noore poisina pidi ta saatuse tahtel osa saama sõjakoledustest, mis ühteviisi puudutasid nii rindevõitlejaid kui ka tsiviilisikuid. Punaarmee hirmuteod 1944. aasta sügisel Ida-Preisi külas Nemmersdorfis ja mujal vallandasid hiiglasliku tsiviilelanikest põgenike voolu. Rudil tuli 4-torulise õhutõrjesuurtüki, nn Vierlingiga kaitsta põhiliselt sõjapõgenike teid Vene lihuniklendurite eest, kes madallennul põgenikekolonne ründasid. Samuti tuli tal osaleda kaitselahingutes Heiligenbeili linna juures, mis oli Punaarmeele viimane takistus teel Königsbergi peale. Väeüksus, kuhu ta kuulus, jäi kotti. Tema vangilangemisel karjusid punaarmeelased oma komandörile: "Lase ta maha!" Rudi õnneks osutus komandör inimlikumaks ja ta jäeti ellu. Edasi tuli Rudi Mallasel läbi teha ränkraske vangipõli okupeeritud Eestis ja Venemaal. Nagu tema raamatust võib lugeda, vaevasid teda pidevalt koduigatsus ja nälg, aga tihti ka külm. Eestlastesse suhtub Rudi Mallas suure lugupidamisega ja mäletab veel rohkesti eestikeelseid väljendeid, nagu olen saanud kogeda.

"Sõdalase au" (1998) on põnev ja detailne ülevaade mõningatest viimase aja rahvusvahelistest pingekolletest ning nende rahumeelsest lahendamisest. Lähtudes konkreetsetest sündmustest, esitab Michael Ignatieff üldistava pildi nüüdisaedsest sõjapidamisest ja rahvusvahelisest rahukorraldusest.

Raamatu autorid Edgar Mayer ja Thomas Mehner toovad lugejani ja analüüsivad hulga allikaid, mis viitavad sellele, et sakslased said Teise maailmasõja lõpuks valmis esimesed aatomipommid, millele eelnes rida katsetusi. Esitatakse provokatiivne väide, et need võisid oli saksa aatomipommid, mille ameeriklased heitsid Jaapani linnadele Hiroshimale ja Nagasakile. Juba pikka aega näis saksa aatomiuuringute kohta Kolmandas Riigis kõik öeldud olevat. Siiski tõid Saksamaa taasühinemine ja Nõukogude liidu kokkuvarisemine ja sellega kaasnenud arvukate arhiivide avanemine nagu ka terve rida uskumatuid tunnistajate ütlusi päevavalgele uusi arusaamu ja püstitasid aktuaalseid küsimus. Näiteks miks väidab üks Itaalia ajakirjanik, et ta olevat 1944. aasata oktoobris Goebbelsi kutsel olnud saksa aatomipommi katsetuse tunnistaja? Ja miks kinnitab suurt osa tema avaldusi ning andmeid austria füüsik, kes omakorda väidab, et Innsbrucki lähedal olevat tulemusrikkalt töötanud aatomiuuringute seadmed? Miks teatavad julgeolekuteenistuse vahetult osalenud tunnistajad aatomirelva ja suure lennukaugusega kanderaketi loomisest (tootmisest) Tüüringis Jonastalis, ning Ohrdrufi ja Arnstadti vahel, jpm.

Tuntud eesti sõjaajaloolase raamat Napoleoni sõdadest I maailmasõjani. Palju statistilisi tabeleid, mis analüüsivad maailmasõja ohvrite hulka võrdlevalt varasemate sõdadega. Lisaks vaadeldava sajandi relvade, vormide, peakatete ja sündmuste pilte, mis aitavad mõista neid võitlusi, mida väljendavad tabelites toodud kaotused. Kuna eestikeelses sõjaajaloos peaaegu puudub tolle perioodi sõdade käsitlus, on Hannes Walter neid sõdu ja lahinguid ka põhjalikumalt kommenteerinud. Lisaks mustvalgetele illustratsioonidele on raamatu lõpus 14 värvilehekülge, kus trükitud levinumate sõjaliste aumärkide lindilõiked Maailmasõja ajal 1914-1918, samuti Preisi, Prantsuse, Briti Impeeriumi, Ameerika Ühendriikide, Vene ja Läti ordeneid, riste ja aumedaleid.

Üle poole miljoni võõrrahvusest vabatahtliku seisid Teise maailmasõja ajal sadade tuhandete saksa vabatahtlike kõrval Saksa sõjaväe, mereväe, lennuväe ja relva-SS ridades ning jagasid oma saksa kamraadidega ränga sõja vaevu ja ohtusid. Skeemide ja fotodega illustreeritud raamat ei ole vabatahtlike üksuste sõjaajalugu. Siin kirjeldab autor vabatahtlikke võitluses. Ta piirdub vaid mõningate markantsete, sõjaliste operatsioonide jaoks otsustava tähtsusega tegudega või esileküündivate tõestustega vabatahtlike võitlusvaimust. Suurte võõrrahvusest väeosade juhatajana oli autoril kõige rohkem võimalusi heita pilk oma sõdurite ellu. Seetõttu on tal ka esimesena kohustus kaasaegsete ees nende heaks välja astuda ning anda nende kohta tunnistusi. Võõrrahvusest vabatahtlike suur hulk, nende lahinguüksuste vaieldamatult vaprad saavutused ning nende meelekindlus sõja viimase tunnini on nii ebatavaline fenomen, et tasub uurida vabatahtlike liikumise vaimset aluspõhja ning näidata nende sõjalisi saavutusi.

"Sõda näikse olevat sama vana kui inimkond, kuid rahu nüüdisaegne leiutis" Nii kirjutas 19. sajandi keskpaiku õigusteadlane sir Henry Maine. Ja on vähe, mis seda väidet kummutaks. Nii arheoloogiline ja antropoloogiline andmestik kui ka säilinud dokumendid kinnitavad, et sõda, s. t. organiseeritud poliitiliste gruppide vaheline relvastatud konflikt, kujutab endast terve inimkonna ajaloo jooksul selle teatavat normaalset seisundit.... rahu on võrratult keerukam nähtus kui sõda Positiivne rahu tähendab niisugust sotsiaalset ja poliitilist korda, mida üldiselt hinnatakse ka õiglaseks. Sellise olukorra loomine võib nõuda tervete põlvkondade pingutusi, samas kui muutuv ühiskond suudab selle purustada vaid mõne aastakümnega. Nagu ma näitan seda veidi hiljem, võib niisuguse rahu olemusse paradoksaalsel moel kuuluda ka ... sõda. Kuidas ka poleks, just nii on neid asju inimkonna ajaloo jooksul mõistetud. Rahu mõiste, nagu selle lõid valgustusaja mõtlejad, ehk rahvusvaheline kord, milles sõjal kohta lihtsalt pole, on tegelikult kujutanud endast visionääride unistust läbi ajaloo. Kuid alles viimase paarisaja aasta jooksul on poliitilised juhid käsitlenud seda kui teostatavat ja soovitavat eesmärki...

Eesti ohvitseride saatusest Norilski vangilaagritest ja autori isiklikud kogemused sõjavangina Norilskis.

Raamat vaatleb Eesti okupeerimist Balti laevastiku vaatenurgast, sest neile oli toonastes sündmustes pandud oluline roll. Antakse ülevaade merevägede seisust enne sõda, poliitilise olukorra arenemisest, tutvustatakse salajasi sõjaplaane, mis oleksid rakendunud Eesti keeldumise korral baaside lepingust. Noorema põlvkonna vene ajaloolane Pavel Petrov on Peterburis asuva arhiivi juhataja, mis on võimaldanud tal kasutada meie lugejale seni tundmatud materjale, dokumente, kaarte ja fotosid.

See on kaasaelanu kirjeldus küüditamisest Eestist ja näljast ja külmast Siberist.

Teise maailmasõja ajal röövisid natside rünnakrühmad Euroopa paljaks. Keskpangad tehti tühjaks, samuti eraisikute pangaseifid, ja surmalaagritesse saadetud jäid ilma kogu oma varast. Aga mis juhtus Saksa riigipanga varaga Kolmanda Riigi huku ajal 1945. aastal? Suurem osa sellest peideti soolakaevandusse, mille Ameerika sõdurid vallutasid, vara jagati natside ohvriks langenud riikide vahel. Ent mitte kõik. "Natside kuld ja hästi hoitud saladus" jutustab kõigi aegade suurimaks nimetatud kullaröövist. Osa sellest aardest on tänaseni kadunud. 1945. aasta suvel oli väike rühm Saksa ohvitsere ja eraisikuid segatud keerulisse peitusemängu Ameerika okupatsioonivõimudega. Võib-olla paljastas rühma üks liikmetest, kahekümneaastane Hubert von Blücher natuke liiga palju ühes kirjas, mille ta saatis Stockholmi oma ristiisale, kuulsale maadeavastajale Sven Hedinile. Mõistatus on aardekütte üle 70 aasta kummitanud. Saladusele lahenduse otsimine viis ajakirjaniku ja kirjaniku Marcus Walléni Alpidesse, Vahemere äärde ja Stockholmi. Sündis jutustus läbi aegade kõige röövellikumast riigist ja Teisest maailmasõjast just nimelt rahalisest vaatevinklist nähtuna.

Siberis elav vene kirjanik Vadim Makšejev küüditati 1941. aasta juunis koos isa, ema ja väikese õega Eestist, Kiviõlist Siberisse. 1942. aastaks oli kogu perekonnast ellu jäänud ainult tema. Makšejev on uurinud arhiivides tolleaegsete jõustruktuuride ja parteiorganite dokumente, mis käsitlevad väljasaatmisi Narõmi ringkonda ja väljasaadetute elu seal alates 1930. aastate algusest, mil Narõmi kanti asustati sunniviisiliselt ümber kulakuid, ja lõpetades „uue kontingendiga“, kelleks olid 1941. aastal Leedust, Lätist, Eestist ja riigi teistest piirkondadest küüditatud inimesed. Käesolev kogumik sisaldab dokumente, küüditatute ja autori isiklikke mälestusi ning kommentaare nende ränkade repressioonide all kannatanud inimeste elust ja saatusest. Raamatut on täiendatud Vadim Makšejevi isa elukäiku kajastavate dokumentidega Eesti arhiivides.

Holokaust sai alguse varjatud, kuid ligipääsetavas kohas – Hitleri peas – ning lähtus kinnismõttest, et juutide hävitamine taastab maailma loomuliku tasakaalu ning lubab Saksamaal saada enda valdusesse ressursid, mida sel on hädasti tarvis. Sellist maailmavaadet sai ellu viia üksnes teiste riikide ja nendes elavata juutide hävitamise teel. Oma raamatus "Must muld. Holokaust kui ajalugu ja hoiatus" esitab Timothy Snyder sellest läinud sajandi koletust tragöödiast põhjaliku, asjatundliku ja sügavalt originaalse käsitluse. 21. sajand on aga hakanud sarnanema 20. sajandi algusega, kus muret toidu ja vee pärast saadavad ideoloogilised väljakutsed globaalsele korrale. Meie maailm on Hitleri omale märksa sarnasem, kui tunnistada tahame. Ida-Euroopa allikmaterjalidel ja ellujäänud juutide unustatud tunnistustel põhinev "Must muld" näitab meile holokausti seega mitte üksnes ajaloona, vaid ka hoiatusena.