Sõjad ja sõdade ajalugu

Ukraina populaarseim komöödianäitleja oli presidendiks ootamatu valik. Aga nüüd on Volodõmõr Zelenskõist veelgi ootamatumalt saanud üks austatumaid riigijuhte kogu maailmas. Kes ta on? Kuidas temast sai meie aja rahvusvaheline kangelane? "Zelenskõi. Ootamatu kangelane Ukrainast, kes astus Putinile vastu ja ühendas maailma" on kaasahaarav lugu selle huvitava ja omapärase riigijuhi elust. Kirjeldades Zelenskõi lapsepõlve, perekondlikku tausta ja hämmastavat elukäiku, mille kestel telekoomikust sai Ukraina esimene juudi soost president, kõneleb see raamat sulle kõigest, mida on vaja teada uuest staarist maailmalaval. Zelenskõi on suutnud innustada ja ühte koondada nii oma kaasmaalasi kui kogu maailma ning vaevalt on keegi sellest üllatunum kui just Vladimir Putin, kes lootis nõrgema naabri Ukraina ühe pärastlõunaga ära võtta. Nüüdseks üle kavaldatud ja isoleeritud Putin pole aga esimene, kes on seda terasest selgrooga endist koomikut alahinnanud.

Wehrmacht, kus teenis ühtekokku ligi 18 miljonit meest, pidas üle viie aasta maailma ajaloo veriseimat sõda, okupeeris vahepeal poolt Euroopat ja sai lõpuks hävitavalt lüüa. Hitleri Wehrmacht polnud mitte ainult Saksa ajaloo suurim sõjavägi, ka tema võim oli suurem kui ühelgi Saksa armeel enne teda. Türannile isiklikult truudust vandunud relvajõududest tegi Hitler oma tööriista, mis kuuletus talle viimseni. Sõjas või sõjavangistuses hukkus üle viie miljoni Wehrmachti sõduri. Rohkem kui 60 aastat pärast sõda on aeg teha kokkuvõte. Uusimate ajaloouurimuste, veel elus olevate kaasaegsete küsitlemise, rohkete arhiividokumentide ning erakirjade ja -päevikute põhjal annab Guido Knopp ülevaate Hitleri järel tõrkumata hukatusse läinud armeest.

Meresõjaajaloolase Mati Õuna kolmandas raamatus antakse ülevaade Saksa-Vene sõja alguskuude merevõitlustest Läänemerel ja selle rannikul. Raamatu lõpuosa on pühendatud Tallinna evakuatsioonile 1941. a. augusti lõpul. Raamatus on hulgaliselt materjali laevahukkudest Eesti lähivetes sellel perioodil.

Vabadussõja merelahingud on osa suurest võitlusest, mis tagas Eesti Vabariigi püsimajäämise 20. sajandi esimese veerandi sõjakeeristes. Saatuse tahtel sai meie liitlaseks tolleaegne üliriik merel - Briti impeerium - ja Suurbritannia ning Eesti ühendlaevastikul õnnestus vastas olev punane Balti laevastik suruda Soome lahe idasoppi, kuhu see jäi järgnenud kahe-kümneks aastaks. Kuidas see kõik toimus, sellest jutustabki siinne raamat.

Kuido Merits on töötanud Ukrainas nii Eesti suursaatkonna asejuhi kui ka OSCE erivaatlusmissiooni liikmena. Ta tunneb Ukrainat, selle maa kultuuri ja poliitilist köögipoolt peensusteni. Oma raamatus on ta aga ühendanud poliitika, diplomaatia, sõja ja kunsti arusaadavaks ja üldinimlikuks tervikuks, mis puudutab igaüht, kes tunneb muret õigluse pärast meid ümbritsevas maailmas. Selle raamatu põhipaatos on aga väga praktiline – Ukraina saatust ning Ida-Ukraina ja Krimmi staatust ei tohi unustada. Kuido Meritsa sulest on Wido Moritza varjunime all ilmunud ka Eesti välispoliitika telgitagustest rääkiv ilukirjanduslik teos "Mullivabalt".

Viktor Suvorovi dokumentaalteos annab üksikasjaliku ülevaate NSV Liidu väejuhi, Nõukogude Liidu marssali, neljakordse Nõukogude Liidu kangelase Georgi Žukovi (1896–1974) sõjaväekarjäärist. Seda sootuks teisest aspektist kui valdav enamik seniseid käsitlusi, tänu millele oldi harjutud temas nägema Teise maailmasõja silmapaistvaimat Nõukogude väejuhti. Toetudes teiste silmapaistvate Nõukogude väejuhtide (I. Konevi, K. Rokossovski, I. Vassilevski jt.) mälestustele ja hinnangutele ning Žukovi enda memuaaride "Meenutusi ja mõtisklusi" venekeelsele väljaandele (1969), ei jäta Viktor Suvorov Žukovi müüdist kivi kivi peale. Legendaarse kangelase asemel vaatab "Võidu varju" lehekülgedelt vastu tuim sõjard, kelle edu alus oli intriigitsemine, jõhkrus, julmus ja hoolimatus oma meeste suhtes. Suurimaid inimkaotusi kandsid Nõukogude väed alati seal, kus mängus oli Žukovi käsi. Eraldi peatub autor Žukovi väiklusel ja ahnusel, mis tuli lausa drastiliselt ilmsiks ajal, kui ta oli Saksamaal asuvate Nõukogude okupatsioonivägede ülemjuhataja.

Venemaa vabama ajakirjanduse vaade sellele, mis ja miks juhtus ülemöödunud aastal Gruusiaga. Huvitav on jälgida mõne autori dilemmasid: ühelt poolt on selge, et tegu oli nõmeda sõjaga, teisalt – "hea või halb, aga see on minu armee," kes koledusi korda saatnud. Ka Gruusia tegemistest antakse pilt mitme nurga alt, mis peaks veel kord näitama, et maailm ei ole mustvalge. Suurepärane ja põhjalik essee Mart Laarilt.

Raamat koosneb kahest omavahel seotud loost. Esimeses toob autor ära sündmused, mis toimusid pärast tema poolt 2006. aastal leitud Vabadussõja-aegse raskekuulipilduja Vickers MK 1 leidmist. Ajalooline kuuliprits pärines soomusautolt Toonela ja sellest on toonases ajakirjanduses ka väga palju kirjutatud. Autor jutustab värvikalt, kuidas erinevad ametkonnad püüdsid hindamatut sõjaajaloolist reliikviat temalt nii kavaluse kui jõuga üle lüüa ning annab ühtlasi põhjaliku ülevaate nii kõnealuse relva kui soomusauto Toonela ajaloost. Teose teises osas toob autor lugejate ette Vabadussõja tundmatu kangelase Vladimir Kampuse eluloo ning palju autentseid mälestusi nii Vabadussõja sündmustest/lahingutest kui neis osalenud inimestest.

Venemaa rünnakust Gruusia vastu on möödunud vaid mõned aastad, kuid juba on sellest jõudnud ilmuda mitu raamatut. Nii mahukamaks kui sisukamaks nende seast on Ron Asmuse raamat väikesest sõjast, mis vapustas maailma. Ise sündmuste keskpunktis seisvana on Asmuse käsutuses arvukalt unikaalset informatsiooni, mis võimaldab tal sujuvalt liikuda Lääne pealinnade, Gruusia presidendi kabineti ning Kremli vahel. Raamatus valgustatakse Lääne poolt vaadates sõja tegelikke põhjuseid ning lükatakse ümber mitmed müüdid.

Viktor Suvorovi raamat jõudis vene lugejani hilinemisega; inglise keeles ilmus see 1981. aastal, prantsuse keeles 1982. aastal ja tõlgiti ka paljudesse teistesse keeltesse, äratades kõikjal suurt huvi. See ei saanudki teisiti olla: autor, Nõukogude ohvitser, kirjeldab seestpoolt kõige arvukamat, kõige hirmuäratavamat armeed maailmas. Pealegi jõudis raamat, mis kandis pealkirja "Vabastaja jutustused" - seal räägitakse Tšehhoslovakkia vabastamisest" 1968. aastal - lugeja kätte just sel hetkel, kui Nõukogude armee asus "vabastama" Afganistani.

1918. aasta veebruaris välja kuulutatud Eesti Vabariik sai omariiklust üles ehitama asuda alles pärast Saksamaa sõjalist kokkuvarisemist sama aasta novembris, kui seaduslik võim Ajutise Valitsuse näol hakkas sisuliselt tegutsema, seistes silmitsi ohuga, et bolševistlik Venemaa võib iga hetk noore riigi vastu sõjategevust alustada. See oht saigi reaalsuseks 28. novembril Punaarmee sissetungiga Eesti territooriumile. Algas sõda, mida saame õigusega nimetada Vabadussõjaks, kuna selle võitmine tagas meie omariikluse püsimajäämise. Omariikluse sünniperiood ja Vabadussõda on senises ajalookirjanduses üsna palju tähelepanu leidnud. Kuid see ajastu väärib endiselt värsket uurijapilku, mistõttu ongi siinne kogumik pühendatud tollaste, saja aasta taguste sündmuste ja arengute käsitlemisele. Kogumiku artiklid ei keskendu üksnes Vabadussõja sõjalisele küljele, vaid neis analüüsitakse teemat laiemas raamistikus, võetakse vaatluse alla riigikaitse korraldamine sõja eel, välisabi diplomaatilised ja sõjalised aspektid, koolinoorte osalus sõjas, sõjaaegse ühiskonna sisepoliitilised arengud jne. Kogumiku kaante vahele on tee leidnud väga erinevatele ja uudsetele teemadele pühendatud artiklid, autoriteks nii kogenud kui ka alles oma uurijatee alguses olevad teadlased — eelöeldut tasub lugejal silmas pidada. Kogumik tervikuna on oluline panus selle sõja uurimise historiograafiasse.

Edward Lucase vahe ja murelikuks muutev ülevaade Venemaa kaldumisest viimasel kümnekonnal aastal autokraatia suunas näitab, et Kremli üha agressiivsem käitumine ohustab Euroopat, Ameerikat ja kogu maailma. Venemaa on ähvardanud suunata tuumaraketid Ameerika liitlaste peale Ida-Euroopas ning alustanud taas pidevaid tungimisi NATO õhuruumi. Kremli kompaniid vallutavad Euroopa gaasiturgu, sõlmides riikidega kahepoolseid lepinguid. Venemaa mitte ainult ei püüa Euroopat “jagada ja valitseda”, vaid proovib kõrvale tõrjuda ka Ameerika, oma kõige võimsama vastase vana külma sõja ajal. Ajal, mil Kreml ajab hambad irevile, selgitab “Uus külm sõda” nii tema taktikat kui ka Lääne nõrkusi, nii seda, kui ohtlikult lähedal on meie lüüasaamine, kui ka seda, kuidas me siiski suudame veel võita. Raamatu autor Edward Lucas on õppinud Londoni Majanduskoolis ja Krakówi Jagiełło ülikoolis. Ta on ajakirja The Economist Kesk- ja Ida-Euroopa korrespondent ning kajastanud piirkonna sündmusi juba alates 1986. aastast, töötades vahepeal ka Moskvas, Berliinis, Prahas, Viinis ja Balti riikides.

Kokkuvõte inglise keeles. Märksõnad ajalugu riigikaitseorganisatsioonid riigikaitse spordiajalugu 1930-ndad Eesti. Kaitseliit riigikaitseorganisatsioonid riigikaitse ajalugu spordiajalugu Eesti 1920-ndad 1930-ndad

See raamat räägib ühe sõduri sõjameheteest Teises maailmasõjas. Siin kirjapandu on lugu ühe põlvkonna noortest, kel tuli sageli seista valiku ees, millist teed pidi minna. Aga ka sellest, millised olid takistused õige tee valiku tegemisel. Kord läbi käidud tee kirjapanemine on üks võimalus vestelda iseenda ja nendega, kellega koos seda teed on tulnud käia. Vaino Kallase mälestused avavad tõetruu pildi eesti lennuväepoiste lahinguteedest ja edasisest saatusest.

"Ühe leegionäri päevik" on rindemehe päevaraamat, pandud kirja sündmuste keskel 1943.a. kevadest kuni 1945.a. hilissuveni. Autori kirjaviis on jäetud võimalikult puutumata isikupära säilitamiseks. Sõja ajal hoolikalt peidetud päevik on nüüd esimesena omalaadsete seast näinud ilmavalgust. Lugejani jõuab 60 aasta tagune sõjamehe tee algus, lahingud, võidurõõmud ja kaotusevalu. Tollal noore mehe mõtted toimunust kajastavad eesti rahva lootust keerulises olukorras kui elu maksis vähe.

Kimberly Dozieri elu muutus ühe hetkega. CBS Newsi auhinnatud reporterina oli Dozier pühendanud oma karjääri sellele, et olla uudiste edastamiseks õigel ajal õiges kohas. Kuid ühtäkki, olles kõige hullemal ajahetkel vales kohas, sai temast endast uudis, kui surmav plahvatus tabas tema meeskonda ja teade sellest levis üle kogu maailma. 2006. aasta tavaline patrull Bagdadis lõppes sellega, et Dozier lamas pärast autopommiplahvatust ühel tänaval vereloigus ning tema operaator ja helitehnik, samuti kaasas olnud kapten ja tõlk olid surma saanud. Kriitilises seisundis Dozier tuli teadvusele, kuid pidi võitlema kõigepealt ellujäämise, seejärel aga paranemise ja lõpuks tööle naasmise nimel. Autorist: Edastades väliskorrespondendina uudistekanalile CBS News Lähis-Ida sündmusi Iisraeli terroristidest kuni Afganistani sõja ja Osama Bin Ladeni jälitamiseni teenis Kimberly Dozier ära reporteri maine, kes kajastas uudiseid alati esirinnas. Iraagi sõja uudiseid edastas ta aastast 2003 kuni autopommiplahvatuses vigasaamiseni aastal 2006. Ta on saanud neli prestiižikat Gracie auhinda organisatsioonilt American Women in Radio and Television, nende seas 2007. aastal Grand Gracie auhinna töö eest Iraagis.

Raamatu raskuspunktiks on lahingud Neveli, Narva ja Daugavpilsi piirkonnas, enamasti aladel, mis olid tankivõitluseks täiesti sobimatud ja kus Teise maailmasõja lõppfaasis kujunesid välja täiesti uued tegutsemispõhimõtted. "Tiigrid" olid nn üksikvõitlejad jalaväe toetusel. Tankid olid enamjaolt eesliinil ning tegutsesid tihedas koostöös jalaväe ja pioneeridega.

Tähelepanuväärne on autori püsiv tankistihing: uljus, ustav relvavendlus ning ettenägelik ja kaval taktika aitasid Cariusel uskumatuid tulemusi saavutada.
Carius annab üksikasjaliku pildi rindel lahingute ajal valitsenud meeleoludest, sõdurite ja ohvitseride omavahelistest suhetest ning sellestki, kuidas ikka ja jälle tekkis temal kui eesliinivõitlejal lahkarvamusi kõrgemate ülematega. Pahatihti põhjustasid rindel hävingut just kõrgemate väejuhtide, sealhulgas füüreri valed otsused.

Raamatus saame lähemalt tuttavaks ka Cariuse ajutise ülema, krahv Hyazinth Strachwitziga. Viimane juhtis Punaarmee sillapea likvideerimise katseid Sinimägede piirkonnas. Cariusel oli sõjas erakordselt õnne ellu jääda, kuigi ta võitles aastaid eesliinil ning ka sõjavangist õnnestus tal kiiresti vabaneda. Autor on oma ülesandele ja sõdurikohusele pühendunud mees, kes jutustab tagasihoidlikult ja pühendunult, samaaegselt kohati lausa humoorikalt dramaatilistest lahingutest järjest ülekaalukama vastasega...

Loo on kirja pannud 1944. aastal Wehrmachti noorim Rüütliristi Tammelehise kavaler, tankikomandör, hiljem ühe "Tiiger"-tankide kompanii ülem, sõja jooksul üle 150 vaenlase tanki hävitanud leitnant Otto Carius (sündinud 27. mail 1922).

Vendlus, vaprus, vabadus - need kolm tähendusrikast sõna olid meie rinnasildil, kui Izjumi lahingu 50. aastapäeva tähistamiseks 1993. aastal Elvas taas kokku saime. Seal otsustati, et peame oma sõjameheteekonna ajalooraamatus jäädvustama. Raamat sai teoks ja oli sümboolne, et ta ilmus Eesti Vabariigi aastapäevaks. Taas Elva mändide all kokku saades leiti, et "Narva" on veel väärt teist raamatut. Sinna koondame meeste isiklikke mälestusi. Paljunäinud sõduritel neist puudust ei ole. Selle raamatu kirjutamise ajaks on saanud pool sajandit, kui toimus sünge draama viimane vaatus: 20. novembril 1945. a. algas kaunis Baierimaa linnas Nürnbergis kohtuprotsess natsliku Saksamaa sõjaroimarite üle.

Mis otsustas Teise maalimasõja saatuse? Kas olid need õhujõud? Kui tähtsad olid tankid ja millist rolli mängis tegelikult merevägi? Hanno Ojalo ja Mati Õun valgustavad oma rikkalikult illustreeritud ja faktitihedas raamatus lähemalt, miks on Teise maailmasõja maismaalahingute tehnika hulgas tähtsaimaks peetud just suuri ja raskeid tanke ning liikursuurtükke ning miks sai võimsatest soomusmasinatest üks sõjalise võimsuse ja edukate pealetungide sümbol. Raamatu teisest osast saab teada, kuidas kulges õhusõda, millised olid parimad lennukid ja millised võisid olla otsustavad pöördepunktid suurriikide verises heitluses, mille käigus paraku kandsid suuri kaotusi just sõdivate riikide tagala ja sealsed rahulikud elanikud. Kolmas osa annab aga ülevaate sellest, kuidas kulges meresõda, millised olid maailmasõjas kasutatud suured ja väiksemad sõjalaevad ning otsustavad merelahingud.

Teine maailmasõda algas 1939. aasta augustis Mandžuuria piiril ja lõppes sealsamas täpselt kuus aastat hiljem Nõukogude invasiooniga Põhja-Hiinasse. Sõda Euroopas tundus olevat täielikult eraldatud sõjast Vaiksel ookeanil ja Hiinas, siiski olid maakera vastaskülgedel toimunud sündmustel tõsised tagajärjed. Oma tõeliselt ülemaailmse ulatusega on see ajaloo suurim katastroof mõjutanud järeltulevaid põlvkondi ja nende arusaamu enam kui ükski teine konflikt.
Antony Beevori varasemad raamatud „Stalingrad“, „Berliin 1945“ ja „D-Päev“ on saanud bestselleriteks üle maailma, need on ilmunud enam kui 30 keeles ja müüdud üle viie miljoni eksemplari. Kasutades kõige uuemaid akadeemilisi uurimusi ning kirjutades selgelt ja osavõtlikult, maalib Beevor tervikpildi haarava jutustusega, mis ulatub Põhja-Atlandist kuni Vaikse ookeani lõunaosani, lummetuisanud stepist kuni Põhja-Aafrika kõrbe ja Birma džunglini, SS Einsatzgruppe’deni piirimaadel, karistuspataljonidesse arvatud Gulagi vangideni ja Hiina-Jaapani sõja kirjeldamatute julmusteni.
Beevor on Kenti ja Bathi ülikooli audoktor ning Birkbecki kolledži ja Kenti ülikooli külalisprofessor.

Teine maailmasõda algas 1939. aasta augustis Mandžuuria piiril ja lõppes sealsamas täpselt kuus aastat hiljem Nõukogude invasiooniga Põhja-Hiinasse. Sõda Euroopas tundus olevat täielikult eraldatud sõjast Vaiksel ookeanil ja Hiinas, siiski olid maakera vastaskülgedel toimunud sündmustel tõsised tagajärjed. Oma tõeliselt ülemaailmse ulatusega on see ajaloo suurim katastroof mõjutanud järeltulevaid põlvkondi ja nende arusaamu enam kui ükski teine konflikt.

Antony Beevori varasemad raamatud „Stalingrad“, „Berliin 1945“ ja „D-Päev“ on saanud bestselleriteks üle maailma, need on ilmunud enam kui 30 keeles ja müüdud üle viie miljoni eksemplari. Kasutades kõige uuemaid akadeemilisi uurimusi ning kirjutades selgelt ja osavõtlikult, maalib Beevor tervikpildi haarava jutustusega, mis ulatub Põhja-Atlandist kuni Vaikse ookeani lõunaosani, lummetuisanud stepist kuni Põhja-Aafrika kõrbe ja Birma džunglini, SS Einsatzgruppe’deni piirimaadel, karistuspataljonidesse arvatud Gulagi vangideni ja Hiina-Jaapani sõja kirjeldamatute julmusteni.

Beevor on Kenti ja Bathi ülikooli audoktor ning Birkbecki kolledži ja Kenti ülikooli külalisprofessor.

Umbes aasta tagasi puhkes sõda Lõuna-Osseetias, mis kasvas üles Gruusia ja Venemaa täiemõõtmeliseks sõjaks. Käesolevas raamatus kommenteerib Gruusia president nii tollaseid sündmusi, sõja eelmängu ja järgnenud diplomaatilisi mänge ning lahenduste otsimist tulevikuks. Ta kirjeldab ka praegust poliitilist olukorda, Venemaa ja Gruusia suhteid, sõja tähendust Venemaa naaberriikidele ja kogu Euroopale.

Esitades oma mälestusi värskemate raskete sündmuste survel juba unustusehõlma vajuvast ajajärgust, loodan, et sellega aitan meelde tuletada seda suurimat ajajärku meie rahva ajaloos. Ühtlasi tahan mälestada ja austada neid paljusid toredaid mehi, kes kogu oma jõu ja hingega aitasid rajada Vaba Eestit aastakümnete eest. Enamiku neist on hävitanud kommunism kas mõrvamise või küüditamise teel. Et ma olin suurema osa Vabadussõja ajast Soomusrongide diviisi ülema abi, siis keskuses oli võimalik saada ülevaadet kogu sõja käigust. Teos on koostatud isiklike mälestuste, päevaraamatute, dokumentide ja Vabadussõja Ajaloo Komitee materjalide alusel. Et Vabadussõda ja iseseisvus olid I maailmasõja otsene tulemus, siis oli oluline tähtsus rahvusväeosadel. Rahvusväeosade loomine oli esimene samm iseseisvuse teel, nad olid aluseks Vabariigi sõjaväele. Nende olemasolu tõttu said tuhanded ja tuhanded eesti mehed õigeaegselt koguneda kodumaale. Arnold Hinnom

SS-tankidiviis "Wiking", kus võitles vabatahtlikena 11 euroopa rahva esindajaid (nende hulgas ka eesti pataljon "Narwa", mida diviisi juhtkond väga kõrgelt hindas), alustas oma sõjateed 1941. aasta suvel Ukrainas ja lõpetas 1945. aasta mais Ukrainas. Tavaliselt paisati diviis kõige ohtlikumatesse rindelõikudesse, kus oli vaja vastase kaitsest läbi murda või siis (eriti sõja teisel poolel) katta muude väeosade taandumist. Diviisi ja selle allüksuste lahingute kõrval on rohkesti juttu ka üksikute sõjameeste ennastohverdavast vaprusest, sest nagu lausus üks diviisi veterane: "Waffen-SS-i astujatega elukindlustuslepingut ei sõlmitud". Raamatut illustreerivad rohked fotod.

Elmar Õun (1906–1977) on lugejale tuttav ehk eelkõige oma Hiiumaa-romaanidega "Unustatud naised" ning "Meri ja maa". 1936. aastal ilmunud "Soomusrongil" on lugu vabatahtlikest, kes astusid Vabadussõtta soomusrongivõitlejatena. Õun kirjeldab nende igapäevaelu, lahinguid, dessandiskäimist, seiklusi naistega, sekeldusi supirongiga. Soomusrongist sai neile meestele kodu.

Raamat annab igakülgse ülevaate II maailmasõjast, käsitledes nii olulisemaid kui ka vähem tähtsaid sündmusi, piirkondi ja tegelasi. Autor keskendub lahingute detailse kirjeldamise asemel taustategurite mõistmisele ja analüüsile, tagajärgede esiletoomisele ning võimalikele alternatiividele.

Sõjalaevade ja merelahingute kohta on maailmas ilmunud tuhandeid raamatuid. Et aga sõjalaevade tehnilised andmed, konstruktsioonid ja relvastus on pea alati olnud suureks saladuseks, on kirjanduses leiduv info parajalt segadust tekitav. See nõuab põhjalikku analüüsi ning pühendumust, et mõista, mis on tõde, mis juhuslik möödalaskmine või sootuks sihilik vale. Tänu Põhja-Euroopa mitmetele meremuuseumitele ning oma ala ekspertidele õnnestus Mati Õunal raamatus "Sõjalaevad" ses suures segaduses olulist selgust luua. Sõjalaevadel on läbi ajaloo olnud sootuks tähtsam roll, kui oleme seda siiani arvanud. Sest niisama vana kui on laevasõit, on ka laevade kasutamine sõjalisel eesmärgil. Olid ju meretagustele maadele imepäraste kaupade järele sõitnud alused tihti relvis mehi täis. Merelt tulnud vaenuvägedele jäid aga alla terved rahvad ja riigid, tuues kaas nii etnilisi, keelelisi kui ka kultuurilisi muutusi. "Sõjalaevade" näol on tegemist parandatud ja täiendatud trükiga raamatust "Sõjalaevad läbi aegade", mis toob lugeja silme ette sõjalaevade meeletu võidukäigu alates iidsetest aegadest kuni tänapäevani. Lisaks laevakonstruktsiooni arengu seisukohalt tüüpilisimatele alustele vaatavad lehekülgedelt vastu tõeliselt majesteetlikud iludused. Samuti laevad, mis osalesid suurtes ajaloosündmustes või omavad seost Eestiga. Mered ja ookeanid on ajast aega eri kultuure ning rahvaid ühendanud. Sama võimas koondav jõud seisab ka "Sõjalaevade" taga. Olgu tegu merendus-, majandus-, ajaloo- või sõjandushuvilisega, põnevaid ülevaateid, harivaid fakte ning haaravaid jutustusi jagub kõigile. Kirsiks tordil on aga vanameister Väino Tõnissoni võrratud joonistused, mida jagub raamatusse pea saja ringis. "Sõjalaevade" autor Mati Õun ei vaja pikka tutvustust – hiljuti ilmus tema sulest ajaloosõprade üheks vaieldamatuks lemmikuks tõusnud raamat "Teise maailmasõja lahingud õhus, maal ja vees", mis valmis koostöös Hanno Ojaloga.

Kogumikku on paigutatud ajakirjanduses avaldatud rindereporterite artiklid ja luuletused, mis kajastavad eesti sõdurite väljaõpet ning võitlusi idarindel Saksa armees väljaspool Eestit aastatel 1943–1944, üldmobilisatsiooni Eestis ning Punaarmee rünnaku peatamist 1944. aasta veebruaris, lahinguid Narva ümbruses ja Krivasoos 1944. aasta märtsis-aprillis, olukorda ning meeleolusid rindel ja tagalas 1944. aasta kevadel ja suvel, Punaarmee uut pealetungi Narva all, Auvere ja Sinimägede lahinguid 1944. aasta juulis-augustis ning heitlusi Punaarmeega Lõuna-Eestis 1944. aasta augustis-septembris. Pildimaterjal esitab mitmeid haruldasi fotosid sõjakirjasaatjatest, mis pärinevad valdavalt sõjakirjasaatja Jüri Remmelga arhiivist, ning sõjakirjasaatjate joonistusi.

Omaette valdkonna moodustavad väljaanded, mis käsitlevad sõjanduse aluseid – teooriat ja põhimõtteid, samuti sõjapidamise valdkondi, sõjaliste operatsioonide läbiviimisest kuni nende logistilise toetuseni. Esimese teosena ilmub Jeruusalemma ülikooli professori ja tänapäeva ühe tunnustatuima sõjandusteadlase Martin van Creveldi raamat tänapäeva sõja olemusest ja selles toimuvatest muutustest klassikalise sõjapidamisega võrreldes. Raamatu lugemisel kahtlemata oluliseks abivahendiks Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuse kirjastatud sõjandusklassikasse kuuluvad Sun Zi "Sõja seadused" ja Carl von Clausewitzi "Sõjast". Just diskussioonile viimasega ongi paljuski üles ehitatud Martin van Creveldi raamat.

Pole juhus, et Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste algatatud "Sõjandusvaramu Klassika" sari valis oma avaköiteks just selle ajaproovile vastu pidanud teksti, mida väejuhid Idas ja Läänes on rakendanud oma strateegia ja taktika kujundamiseks juba üle kahe aastatuhande. Vana-Hiina legendaarse väejuhi ja sõjafilosoofi Sun Zi (6.-5. saj e.m.a) ning tema järeltulija, jalutu strateegi Sun Bini (4. saj e.m.a) näpunäited ja elutarkused, kuidas toimida sõjaolukorras ehk üldse igasuguses kriisi ja vastasseisu puhul, neid arukalt ja võimalikult väheste kaotustega lahendada, on igikestvad ja rakendatavad tänapäeval samavõrd kui Vana-Hiinas. Muistsete sõjatarkade õpetuse kvintessentsi võib kokku võtta kolme lausega. Parim sõda on sõda, mis jääbki pidamata. Parim taktika on taktika, millega vaenlane kaasa läheb, pidades seda enda omaks. Iga vastasseisu parim lahendus on selline, kust mõlemad pooled väljuvad rahuloleva ja võitjana. Sun Zi esimene eestikeelne väljaanne on tõlkija poolt rikkalikult kommenteeritud. Mahukas saatesõna ja lisad teevad sellest Vana-Hiina ajaloo väikese käsiraamatu.

"Sõdalase au" (1998) on põnev ja detailne ülevaade mõningatest viimase aja rahvusvahelistest pingekolletest ning nende rahumeelsest lahendamisest. Lähtudes konkreetsetest sündmustest, esitab Michael Ignatieff üldistava pildi nüüdisaedsest sõjapidamisest ja rahvusvahelisest rahukorraldusest.

Raamatus kirjeldatakse autori lapsepõlve ja kooliaega ennesõjaaegses Viljandis, sõjaaegseid sündmusi Viljandi linnas ja maakonnas, 1941. aasta küüditamist ja arreteerimisi ning Saksa sõjaväkke astumist. Juttu on noorsõdurite väljaõppest Heidelaagris Poolas, sõjategevusest 1944. aasta talvel Narva all, 20. suurtükiväerügemendi formeerimisest Jägalas, suvistest kaitselahingutest Narva all ja Krivasoos ning Avinurme lahingust. Raamatu viimases osas räägib autor oma sõprade tagasitulekust koju.

1944. aastal Narva jõel ja Sinimägedes toimunud heitlused on veriseimad Eesti pinnal peetud lahingutest. 1944. aasta kevadel kujunes Narva rinne siia koondatud jõudude kontsentratsiooni poolest kõige kuumemaks kohaks idarindel. Narva all peatati Punaarmee edasitung üheksaks kuuks, siin hukkusid kümned tuhanded sõdurid. Käesolev raamat annab mälestustele ja rikkalikule arhiivimaterjalile tuginedes esimese põhjalikuma ülevaate Narva jõel ja Sinimägedes toimunud lahingutest, kajastades Punaarmee sissetungi Eestis, Punaarmee sillapeade hävitamist Narva jõel, lahinguid Krivasoo sillapeal 1944. aasta märtsis-aprillis, Auvere lahingut, Narva langemist ja lahinguid Sinimägedes.

3. täiendatud trükk

Oma ala asjatundjate kirjutatud raamat kirjeldab ja analüüsib olulisemaid lahinguid läbi ajaloo – alates antiikajast kuni Iraagi sõjani tänapäeval. Raamatusse valitud lahingute kaudu püütakse illustreerida muutusi sõjapidamise viisides ja sõjakunstis üldiselt. Ühtlasi on kõik need lahingud suuremal või vähemal määral mõjutanud tänapäeva maailma ja tsivilisatsiooni kujunemist.

Detsember 1944. Liitlased uskusid, et võit on käega katsuda. . . kuni sakslaste ootamatu pealetung tabas nende vägesid ja ülemjuhatust täieliku šokina. Natsid olid tegutsenud liitlaste luure eest varjatuna ning koondanud kaks hiiglaslikku tankiarmeed, et liitlaste väed põrmu paisata. Ameeriklasi ja ka Eisenhowerit ennast tabanud peataolek tulenes hirmust Saksa langevarjurite ning liitlaste tagalasse tungivate Ameerika mundrit kandvate ning inglise keelt kõnelevate džiibimeeskondade ees. Skandaalne pealetung, mida liitlased püüdsid uudiste keelamisega maha vaikida, põhjustas ameeriklastele üheksa korda rohkem kaotusi kui D-päev. . . ja oleks äärepealt muutnud sõja kulgu.

Sõjaajaloolane Charles Whiting esitab raamatus "Salasõda Ardennides" selle pealetungi köitva kirjelduse.

Tuntud eesti sõjaajaloolase raamat Napoleoni sõdadest I maailmasõjani. Palju statistilisi tabeleid, mis analüüsivad maailmasõja ohvrite hulka võrdlevalt varasemate sõdadega. Lisaks vaadeldava sajandi relvade, vormide, peakatete ja sündmuste pilte, mis aitavad mõista neid võitlusi, mida väljendavad tabelites toodud kaotused. Kuna eestikeelses sõjaajaloos peaaegu puudub tolle perioodi sõdade käsitlus, on Hannes Walter neid sõdu ja lahinguid ka põhjalikumalt kommenteerinud. Lisaks mustvalgetele illustratsioonidele on raamatu lõpus 14 värvilehekülge, kus trükitud levinumate sõjaliste aumärkide lindilõiked Maailmasõja ajal 1914-1918, samuti Preisi, Prantsuse, Briti Impeeriumi, Ameerika Ühendriikide, Vene ja Läti ordeneid, riste ja aumedaleid.

Mart Laar keskendub raamatus Saaremaal 1944. aasta sügisel pealetungiva Punaarmee ja taganeva Saksa armee vahel peetud lahingultele. Raamatu sissejuhatavas osas kirjutab ta Saaremaa ajaloost enne II maailmasõda ning käsitleb põhjalikult 1941. aastal Eestist mobiliseeritud meeste saatust tööpataljonides ja eesti laskurkorpuses, kaasaarvatud ohvriterohke Velikije Luki lahing. Saaremaa oli viimane Eesti osa, mis 1944. aastal Punaarmee kätte langes, kusjuures Sõrve poolsaarel kestsid verised lahingud rohkem kui poolteist kuud.

Ado Kisand oli üks umbes kümnest tuhandest Eesti inimesest, kes 1941. aastal Siberisse küüditati. 1939. aasta sügisel alustatud päevikut jätkas ta sundasumisel olles. Päeviku sissekanded lõpevad 1947. aasta novembris. Ehkki 1941. aasta massiküüditamist on uuritud juba kolmveerand sajandit ning avaldatud on tuhandeid lehekülgi küüditatute mälestusi ja kirjavahetust kodustega, on niisugune päevik üsna haruldane dokument oma ajastust.Ado Kisand kirjutas päevikusse iga päev ja kui see ei olnud mingil põhjusel võimalik, tegi ta hiljem lühikokkuvõtte möödunud päevade kohta. Olles õnnistatud suure kunstiandega, ta ka illustreeris oma sissekandeid, mis teevad tema päeviku eriti kaasahaaravaks lugemis- ja uurimismaterjaliks. Põhjaliku eessõna ja selgitavad kommentaarid on kirjutanud ajaloolane Toomas Hiio.

Üle poole miljoni võõrrahvusest vabatahtliku seisid Teise maailmasõja ajal sadade tuhandete saksa vabatahtlike kõrval Saksa sõjaväe, mereväe, lennuväe ja relva-SS ridades ning jagasid oma saksa kamraadidega ränga sõja vaevu ja ohtusid. Skeemide ja fotodega illustreeritud raamat ei ole vabatahtlike üksuste sõjaajalugu. Siin kirjeldab autor vabatahtlikke võitluses. Ta piirdub vaid mõningate markantsete, sõjaliste operatsioonide jaoks otsustava tähtsusega tegudega või esileküündivate tõestustega vabatahtlike võitlusvaimust. Suurte võõrrahvusest väeosade juhatajana oli autoril kõige rohkem võimalusi heita pilk oma sõdurite ellu. Seetõttu on tal ka esimesena kohustus kaasaegsete ees nende heaks välja astuda ning anda nende kohta tunnistusi. Võõrrahvusest vabatahtlike suur hulk, nende lahinguüksuste vaieldamatult vaprad saavutused ning nende meelekindlus sõja viimase tunnini on nii ebatavaline fenomen, et tasub uurida vabatahtlike liikumise vaimset aluspõhja ning näidata nende sõjalisi saavutusi.

"Sõda näikse olevat sama vana kui inimkond, kuid rahu nüüdisaegne leiutis" Nii kirjutas 19. sajandi keskpaiku õigusteadlane sir Henry Maine. Ja on vähe, mis seda väidet kummutaks. Nii arheoloogiline ja antropoloogiline andmestik kui ka säilinud dokumendid kinnitavad, et sõda, s. t. organiseeritud poliitiliste gruppide vaheline relvastatud konflikt, kujutab endast terve inimkonna ajaloo jooksul selle teatavat normaalset seisundit.... rahu on võrratult keerukam nähtus kui sõda Positiivne rahu tähendab niisugust sotsiaalset ja poliitilist korda, mida üldiselt hinnatakse ka õiglaseks. Sellise olukorra loomine võib nõuda tervete põlvkondade pingutusi, samas kui muutuv ühiskond suudab selle purustada vaid mõne aastakümnega. Nagu ma näitan seda veidi hiljem, võib niisuguse rahu olemusse paradoksaalsel moel kuuluda ka ... sõda. Kuidas ka poleks, just nii on neid asju inimkonna ajaloo jooksul mõistetud. Rahu mõiste, nagu selle lõid valgustusaja mõtlejad, ehk rahvusvaheline kord, milles sõjal kohta lihtsalt pole, on tegelikult kujutanud endast visionääride unistust läbi ajaloo. Kuid alles viimase paarisaja aasta jooksul on poliitilised juhid käsitlenud seda kui teostatavat ja soovitavat eesmärki...