Sõjad ja sõdade ajalugu

"Ühe leegionäri päevik" on rindemehe päevaraamat, pandud kirja sündmuste keskel 1943.a. kevadest kuni 1945.a. hilissuveni. Autori kirjaviis on jäetud võimalikult puutumata isikupära säilitamiseks. Sõja ajal hoolikalt peidetud päevik on nüüd esimesena omalaadsete seast näinud ilmavalgust. Lugejani jõuab 60 aasta tagune sõjamehe tee algus, lahingud, võidurõõmud ja kaotusevalu. Tollal noore mehe mõtted toimunust kajastavad eesti rahva lootust keerulises olukorras kui elu maksis vähe.

Raamatu raskuspunktiks on lahingud Neveli, Narva ja Daugavpilsi piirkonnas, enamasti aladel, mis olid tankivõitluseks täiesti sobimatud ja kus Teise maailmasõja lõppfaasis kujunesid välja täiesti uued tegutsemispõhimõtted. "Tiigrid" olid nn üksikvõitlejad jalaväe toetusel. Tankid olid enamjaolt eesliinil ning tegutsesid tihedas koostöös jalaväe ja pioneeridega.

Tähelepanuväärne on autori püsiv tankistihing: uljus, ustav relvavendlus ning ettenägelik ja kaval taktika aitasid Cariusel uskumatuid tulemusi saavutada.
Carius annab üksikasjaliku pildi rindel lahingute ajal valitsenud meeleoludest, sõdurite ja ohvitseride omavahelistest suhetest ning sellestki, kuidas ikka ja jälle tekkis temal kui eesliinivõitlejal lahkarvamusi kõrgemate ülematega. Pahatihti põhjustasid rindel hävingut just kõrgemate väejuhtide, sealhulgas füüreri valed otsused.

Raamatus saame lähemalt tuttavaks ka Cariuse ajutise ülema, krahv Hyazinth Strachwitziga. Viimane juhtis Punaarmee sillapea likvideerimise katseid Sinimägede piirkonnas. Cariusel oli sõjas erakordselt õnne ellu jääda, kuigi ta võitles aastaid eesliinil ning ka sõjavangist õnnestus tal kiiresti vabaneda. Autor on oma ülesandele ja sõdurikohusele pühendunud mees, kes jutustab tagasihoidlikult ja pühendunult, samaaegselt kohati lausa humoorikalt dramaatilistest lahingutest järjest ülekaalukama vastasega...

Loo on kirja pannud 1944. aastal Wehrmachti noorim Rüütliristi Tammelehise kavaler, tankikomandör, hiljem ühe "Tiiger"-tankide kompanii ülem, sõja jooksul üle 150 vaenlase tanki hävitanud leitnant Otto Carius (sündinud 27. mail 1922).

Raamatus kirjeldatakse autori lapsepõlve ja kooliaega ennesõjaaegses Viljandis, sõjaaegseid sündmusi Viljandi linnas ja maakonnas, 1941. aasta küüditamist ja arreteerimisi ning Saksa sõjaväkke astumist. Juttu on noorsõdurite väljaõppest Heidelaagris Poolas, sõjategevusest 1944. aasta talvel Narva all, 20. suurtükiväerügemendi formeerimisest Jägalas, suvistest kaitselahingutest Narva all ja Krivasoos ning Avinurme lahingust. Raamatu viimases osas räägib autor oma sõprade tagasitulekust koju.

Endise Sõjakooli kasvandiku, suurte kogemustega suurtükiväelasest rindemehe Geort Iltali mälestusteraamat on eriti väärtuslik, kuna sisaldab rohkesti faktilist materjali Eesti Leegioni (20. Relvagrenaderide Diviisi) suurtükiväe (20. Suurtükiväe Rügemendi) kohta. Autor võttis osa selle väeüksuse loomisest, väljaõppest ning sõjateest, mis kulges Neveli, Narva, Sinimägede ja Krivasoo kaudu Oppelni alla. Suur osa mälestustest on kirja pandud vahetult pärast sõda, neid on täiendatud kaasvõitlejatelt saadud andmete ning arhiivimaterjalide põhjal. Raamat annab väga hea ülevaate suurtükiväerügemendi gruppide ja patareide ning juhtkonna tegevuse kohta juunist 1943 kuni sõja lõpuni.

Mart Laar keskendub raamatus Saaremaal 1944. aasta sügisel pealetungiva Punaarmee ja taganeva Saksa armee vahel peetud lahingultele. Raamatu sissejuhatavas osas kirjutab ta Saaremaa ajaloost enne II maailmasõda ning käsitleb põhjalikult 1941. aastal Eestist mobiliseeritud meeste saatust tööpataljonides ja eesti laskurkorpuses, kaasaarvatud ohvriterohke Velikije Luki lahing. Saaremaa oli viimane Eesti osa, mis 1944. aastal Punaarmee kätte langes, kusjuures Sõrve poolsaarel kestsid verised lahingud rohkem kui poolteist kuud.

Maailmakuulus sõjaajaloolane John Keegan esitab küsimuse, kui suur kasu on tegelikult sõja ajal luureandmetest. Ja vastused sellele küsimusele on nii mõnigi kord üllatavad, aga iga kord hästi põhjendatud.
Autor käsitleb luure osa paljude ajalooliste sündmuste puhul, sealhulgas jälgitakse, kuidas admiral Nelson jälitas Vahemerel Napoleoni laevastikku ja kuidas kindral Jackson manööverdas USA kodusõja ajal osavalt Shenandoah´orus. Saame osa merelahingutest nii Esimese kui ka Teise maailmasõja ajal, jälgime sakslaste õhudessanti Kreetale ning jutuks tulevad ka hiljutised sündmused Falklandi saartel ja Lahesõjas.
Ei unustata sedagi, kuidas luure annab oma panuse võitlusse al-Qaida vastu.

SS-tankidiviis "Wiking", kus võitles vabatahtlikena 11 euroopa rahva esindajaid (nende hulgas ka eesti pataljon "Narwa", mida diviisi juhtkond väga kõrgelt hindas), alustas oma sõjateed 1941. aasta suvel Ukrainas ja lõpetas 1945. aasta mais Ukrainas. Tavaliselt paisati diviis kõige ohtlikumatesse rindelõikudesse, kus oli vaja vastase kaitsest läbi murda või siis (eriti sõja teisel poolel) katta muude väeosade taandumist. Diviisi ja selle allüksuste lahingute kõrval on rohkesti juttu ka üksikute sõjameeste ennastohverdavast vaprusest, sest nagu lausus üks diviisi veterane: "Waffen-SS-i astujatega elukindlustuslepingut ei sõlmitud". Raamatut illustreerivad rohked fotod.

11. SS-vabatahtlike soomusdiviis Nordland on tähelepanuväärsemaid Teises maailmasõjas Saksa poolel võidelnud väekoondisi, mis 1944. aasta jaanuarist oli peaaegu päevast päeva lahingute tulipunktis. Suurte kaotuste hinnaga kaeti Saksa vägede taganemist Venemaalt Oranienbaumi alt Eestisse ning löödi raskeid lahinguid Narva rindel, Tannenbergi liinil ja Tartu all. Diviis hukkus Berliini all ja linnas endas hargnenud lõppheitluses.

Selles mõjukas ja pilkupüüdvas teatmeteoses on toodud lugeja ette kõigi aegade kõige vapustavam konflikt, jälgitud selle käiku, strateegiat ja poliitilisi sündmusi ning kirjeldatud sõdurite ja tsiviilelanike läbielamisi. Paljud külma sõja ajal kirjutanud lääne autorid ei mõistnud idarinde pöördelist tähtsust, nii nagu Vene ajaloolased, kes kirjutasid oma "Suurest Isamaasõjast", ei hinnanud õiglaselt lääneliitlaste jõupingutusi.

Kuigi nüüdseks ei ole jäänud enam ükski II maailmasõja tahk läbi uurimata, ei ole just palju ülevaateteoseid, mida ei piiraks rahvuslik vaatenurk või lihtlugejale mõeldud raamatu maht ning mis oleks korralikult varustatud kaartide ja illustratsioonidega, nagu selline ajalugu olema peab.

Käesoleva raamatu üks voorusi on, et siin käsitletakse ühest küljest lugusid lahingutest ja operatsioonidest, teisest küljest aga võimaldab kujundus lugejal näha, kuidas need seonduvad eelmiste ja järgmiste sündmustega. Raamat hõlmab sündmusi, mis toimusid maal, merel ja õhus, ning räägib mitte ainult suurmeeste tegudest, vaid ka selles kõige koletumas sõjas osalenud tuhandete meeste ja naiste saavutustest ja vastupidavusest.

Pole juhus, et Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste algatatud "Sõjandusvaramu Klassika" sari valis oma avaköiteks just selle ajaproovile vastu pidanud teksti, mida väejuhid Idas ja Läänes on rakendanud oma strateegia ja taktika kujundamiseks juba üle kahe aastatuhande. Vana-Hiina legendaarse väejuhi ja sõjafilosoofi Sun Zi (6.-5. saj e.m.a) ning tema järeltulija, jalutu strateegi Sun Bini (4. saj e.m.a) näpunäited ja elutarkused, kuidas toimida sõjaolukorras ehk üldse igasuguses kriisi ja vastasseisu puhul, neid arukalt ja võimalikult väheste kaotustega lahendada, on igikestvad ja rakendatavad tänapäeval samavõrd kui Vana-Hiinas. Muistsete sõjatarkade õpetuse kvintessentsi võib kokku võtta kolme lausega. Parim sõda on sõda, mis jääbki pidamata. Parim taktika on taktika, millega vaenlane kaasa läheb, pidades seda enda omaks. Iga vastasseisu parim lahendus on selline, kust mõlemad pooled väljuvad rahuloleva ja võitjana. Sun Zi esimene eestikeelne väljaanne on tõlkija poolt rikkalikult kommenteeritud. Mahukas saatesõna ja lisad teevad sellest Vana-Hiina ajaloo väikese käsiraamatu.

Enam kui kümmekonna aasta pikkusele uurimistööle toetuvas monograafias käsitleb Chris Bellamy ajaloo suurima ja võikaima maa- ja õhusõja ajalugu. See oli absoluutne sõda, milles mõlemad pooled püüdsid jäägitult hävitada oma vastase, mistõttu mõlemad loobusid peaaegu kõigist tavapärastest piirangutest, mis muidu iseloomustavad „tsiviliseeritud“ riikide sõjalisi konflikte. Aastail 1941–1945 suutis Nõukogude Liit lõpuks hävitada sõjas, mida tänini nimetab Suureks isamaasõjaks, suurema osa Natsi-Saksamaa ja tema liitlaste maa- ja õhujõude. See oli Teise maailmasõja kõige otsustavama tähtsusega saavutus ning Bellamy üksikasjalik ülevaade kõneleb meile sellest nii Nõukogude kui ka Saksa poole pealt vaadatuna, sealhulgas pikast perioodist 1939. aasta augustist 1941. aasta juunini, mil Saksamaa ja Nõukogude Liit olid liitlased.

Tuginedes rikkalikule materjalile, mis on tulnud päevavalgele pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ja heale sõjaliste ja poliitiliste strateegiate tundmisele, kujutab „Absoluutne sõda“ endast kahtlemata selle ajaloo julmima kokkupõrke üht põhjapanevamat käsitlust.

Chris Bellamy omandas magistrikraadi sõjauuringute alal Londonis King’s College’is ning doktorikraadi Edinburghi ülikoolis. 1990. aastal sai temast ajalehe Independent sõjakorrespondent ning ta kirjutas reportaaže nii Lahesõjast, Bosniast kui ka Tšetšeeniast. 1997. aastal pöördus ta tagasi akadeemilisse maailma ning temast sai Cranfieldi ülikooli lektor, hiljem kaitseuuringute instituudi juhataja ning alates 2010. aastast on ta Greenwichi mereinstituudi direktor. 2008. aastal võitis ta „Absoluutse sõja“ eest RUSI Westminsteri sõjanduskirjanduse auhinna.

Stalin oli seadnud 1939. aasta novembris alanud Talvesõjale eesmärgi, mille täitumist uskus ka lääneriikide ajakirjandus. Nõukogude Liit pidi mõne päeva jooksul Soome vallutama. Sellegipoolest alustasid väiksearvulised ja kehvasti varustatud Soome väed mitmekordselt tugevama Punaarmee vastu kaitsesõda. Kui detsembris Stalini 60. sünnipäeval võitlus Soome pärast alles kestis, oli kogu maailma juba haaranud poolehoid ja imetlus põhjamaa väikerahva ja selle saavutuste vastu Milles peitus eduka Talvesõja saladus? Kes üldse olid need järeleandmatud soomlased? Kuidas sündis Talvesõja ime? Vaadeldes selle sõja erinevaid aspekte diplomaatilistest personaalseteni, püüab Ameerika ajaloolane Gordon Sander kaasahaaravas loos nendele küsimustele vastust leida.

Teise maailmasõja ajal röövisid natside rünnakrühmad Euroopa paljaks. Keskpangad tehti tühjaks, samuti eraisikute pangaseifid, ja surmalaagritesse saadetud jäid ilma kogu oma varast. Aga mis juhtus Saksa riigipanga varaga Kolmanda Riigi huku ajal 1945. aastal? Suurem osa sellest peideti soolakaevandusse, mille Ameerika sõdurid vallutasid, vara jagati natside ohvriks langenud riikide vahel. Ent mitte kõik. Natside kuld ja hästi hoitud saladus jutustab kõigi aegade suurimaks nimetatud kullaröövist. Osa sellest aardest on tänaseni kadunud.

2006. aasta novembri lõpus raputas maailma endise FSB (Venemaa julgeolekuteenistus ja KGB järeltulija) alampolkovniku jõhker mõrv Londonis. Mõrv oli kõige kurikuulsam Vene luureteenistuse välismaal sooritatud kuritegu rohkem kui kolme aastakümne jooksul. Autor Boriss Volodarski, kes konsulteeris juurdluse ajal Londoni Metropolipolitseid ja on endiselt Litvinenko lesega lähedane tuttav, on endine Venemaa sõjaväeluure ohvitser ja rahvusvaheline ekspert erioperatsioonide alal. Tema jutustus näitab, et juba 1917. aastast – alates Leninist ja Tšekaast, mis oli KGB eelkäija – on Vene eriteenistused regulaarselt korraldanud individuaalselt planeeritud mürgitamisoperatsioone üle terve maailma, et hävitada Kremli vaenlasi.

Miks Stalin kõrvaldas oma armee juhid Teise maailmasõja eelõhtul? Miks hävitati Punaarmee kõrgem juhtivkoosseis? Üldtuntud arvamuse kiuste tõestab Viktor Suvorov, et Stalin toimis õigesti, täpselt ja otsustavalt, puhastades "geniaalsetest" väejuhtidest.

Raamat annab igakülgse ülevaate II maailmasõjast, käsitledes nii olulisemaid kui ka vähem tähtsaid sündmusi, piirkondi ja tegelasi. Autor keskendub lahingute detailse kirjeldamise asemel taustategurite mõistmisele ja analüüsile, tagajärgede esiletoomisele ning võimalikele alternatiividele.

Teine maailmasõda algas 1939. aasta augustis Mandžuuria piiril ja lõppes sealsamas täpselt kuus aastat hiljem Nõukogude invasiooniga Põhja-Hiinasse. Sõda Euroopas tundus olevat täielikult eraldatud sõjast Vaiksel ookeanil ja Hiinas, siiski olid maakera vastaskülgedel toimunud sündmustel tõsised tagajärjed. Oma tõeliselt ülemaailmse ulatusega on see ajaloo suurim katastroof mõjutanud järeltulevaid põlvkondi ja nende arusaamu enam kui ükski teine konflikt.
Antony Beevori varasemad raamatud „Stalingrad“, „Berliin 1945“ ja „D-Päev“ on saanud bestselleriteks üle maailma, need on ilmunud enam kui 30 keeles ja müüdud üle viie miljoni eksemplari. Kasutades kõige uuemaid akadeemilisi uurimusi ning kirjutades selgelt ja osavõtlikult, maalib Beevor tervikpildi haarava jutustusega, mis ulatub Põhja-Atlandist kuni Vaikse ookeani lõunaosani, lummetuisanud stepist kuni Põhja-Aafrika kõrbe ja Birma džunglini, SS Einsatzgruppe’deni piirimaadel, karistuspataljonidesse arvatud Gulagi vangideni ja Hiina-Jaapani sõja kirjeldamatute julmusteni.
Beevor on Kenti ja Bathi ülikooli audoktor ning Birkbecki kolledži ja Kenti ülikooli külalisprofessor.

Teine maailmasõda algas 1939. aasta augustis Mandžuuria piiril ja lõppes sealsamas täpselt kuus aastat hiljem Nõukogude invasiooniga Põhja-Hiinasse. Sõda Euroopas tundus olevat täielikult eraldatud sõjast Vaiksel ookeanil ja Hiinas, siiski olid maakera vastaskülgedel toimunud sündmustel tõsised tagajärjed. Oma tõeliselt ülemaailmse ulatusega on see ajaloo suurim katastroof mõjutanud järeltulevaid põlvkondi ja nende arusaamu enam kui ükski teine konflikt.

Antony Beevori varasemad raamatud „Stalingrad“, „Berliin 1945“ ja „D-Päev“ on saanud bestselleriteks üle maailma, need on ilmunud enam kui 30 keeles ja müüdud üle viie miljoni eksemplari. Kasutades kõige uuemaid akadeemilisi uurimusi ning kirjutades selgelt ja osavõtlikult, maalib Beevor tervikpildi haarava jutustusega, mis ulatub Põhja-Atlandist kuni Vaikse ookeani lõunaosani, lummetuisanud stepist kuni Põhja-Aafrika kõrbe ja Birma džunglini, SS Einsatzgruppe’deni piirimaadel, karistuspataljonidesse arvatud Gulagi vangideni ja Hiina-Jaapani sõja kirjeldamatute julmusteni.

Beevor on Kenti ja Bathi ülikooli audoktor ning Birkbecki kolledži ja Kenti ülikooli külalisprofessor.

1941. aastal langes Moskvat sakslaste kallaletungi eest kaitstes ligi miljon Vene sõdurit, rohkem kui Ühendriikidel ja Suurbritannial kogu II maailmasõja jooksul. Paljud neist polnud tegelikult sõdurid, vaid tavalised inimesed, kes võtsid relva, et oma linna kaitsta. Üliõpilased jätsid oma raamatud ja võtsid püssid, vabakslastud vangid läksid lahingusse ja naised sõdisid kõrvuti meestega Moskvasse viivatel poristel jäätunud teedel. Selleks ajaks kui Ühendriigid sõtta astusid, sakslased juba taandusid ja liitlased olid saanud otsustava võidu.

Napoleon, kel oli plaanis vallutada kogu Euraasia, hakkas 1812. aastal koondama Vene keisri riigi piiridele vägesid – Suurt armeed (pr la Grande Armée). Venemaa-vastasest sõjakäigust pidid osa võtma ka Prantsusmaast sõltuvad Belgia, Holland, Saksa riigikesed, Poola, Šveits, Itaalia, Portugal, Hispaania.
Kokku oli Napoleoni käsutuses ligi 530 000 meest.

Raamat on illustreeritud autori pisiplastikaga - kujukesed kujutavad vene ja prantsuse kaardiväelasi.

Oma ala asjatundjate kirjutatud raamat kirjeldab ja analüüsib olulisemaid lahinguid läbi ajaloo – alates antiikajast kuni Iraagi sõjani tänapäeval. Raamatusse valitud lahingute kaudu püütakse illustreerida muutusi sõjapidamise viisides ja sõjakunstis üldiselt. Ühtlasi on kõik need lahingud suuremal või vähemal määral mõjutanud tänapäeva maailma ja tsivilisatsiooni kujunemist.

„II maailmasõja faktid ja legendid" on esimene eesti autori kirjutatud kompleksne ülevaade II maailmasõjast, mille lõpust möödus äsja 70 aastat. Selle sõja käsitlus ja faktid olid meid okupeerinud Nõukogude Liidus pea peale pööratud, mistõttu oli kallutatud ka sel teemal ilmunud eestikeelne kirjandus. Viimase 20 aasta jooksul on aga Venemaa arhiividest selle sõja kohta tulnud välja palju erakordselt huvitavaid andmeid, mida lääne sõjakirjandusse on jõudnud harva. Käesolev raamat võtabki kokku nii lääne kui ka venemaise tähtsama ja huvitavama teabe II maailmasõjast, vaadeldes selle tähtsündmusi, juhtivisikuid ja raskerelvastust, ka Eesti vaatevinklist.

1944. aastal Narva jõel ja Sinimägedes toimunud heitlused on veriseimad Eesti pinnal peetud lahingutest. 1944. aasta kevadel kujunes Narva rinne siia koondatud jõudude kontsentratsiooni poolest kõige kuumemaks kohaks idarindel. Narva all peatati Punaarmee edasitung üheksaks kuuks, siin hukkusid kümned tuhanded sõdurid. Käesolev raamat annab mälestustele ja rikkalikule arhiivimaterjalile tuginedes esimese põhjalikuma ülevaate Narva jõel ja Sinimägedes toimunud lahingutest, kajastades Punaarmee sissetungi Eestis, Punaarmee sillapeade hävitamist Narva jõel, lahinguid Krivasoo sillapeal 1944. aasta märtsis-aprillis, Auvere lahingut, Narva langemist ja lahinguid Sinimägedes.

3. täiendatud trükk

6. juuni 1944 ehk nn D-Day oli päev, mil toimus II maailmasõja otsustavamaid operatsioone – Normandia dessant, mille käigus tungis 150 000 Briti, Ameerika ja Kanada sõdurit üle La Manche’i väina Prantsusmaa rannikule. Järgnenud lahingud panid aluse fašistliku Saksamaa ülemvõimu kukutamisele Euroopas. Raamatusse on kogutud operatsioonis osalenute isiklikke mälestusi, lõike hukkunute päevikuist ja kirjadest ning ellujäänute seniavaldamata memuaare ja intervjuusid. Tulemuseks on usaldusväärne ja vahetu ülevaade maailma ajaloos pöördeliseks kujunenud päeva sündmustest. Jonathan Bastable on tegutsenud The Sunday Times'i ja teiste väljaannete väliskorrespondendina, teinud muuhulgas reportaaže Vene parlamendihoone kaitsmiselt 1993. aastal ja Armeenia–Aserbaidžaani sõjast, toimetanud mitmeid populaarseid raamatuid ning kirjutab praegu kaht romaani. "Normandia dessandis" on ta kindralite, reameeste, riigitegelaste ja tsiviilisikute tunnistused oskuslikult ladusaks jutustuseks põiminud.

6. juunil 1944 toimus sõjaajaloo suurim dessantoperatsioon. Inglismaa lõunaranniku sadamatest väljunud laevastik tõi liitlasväed tagasi Mandri-Euroopasse. Stephen Badsey kokkuvõtlik ülevaade nn D-Day mere- ja õhudessandist, dramaatilistest kokkupõrgetest, Caeni vallutamisest, „Cobra” ofensiivist ja sakslaste tõrjumisest Seine’i jõeni annab hea ettekujutuse II maailmasõja otsustavast operatsioonist läänerindel, misjärel jäi õhku veel vaid küsimus, kui kiiresti Saksamaa kapituleerub.

1991. aastal langes aastakümneid rahumeelset kooselu nautinud etniliselt mitmekesine regioon peaaegu üleöö metsikust vihkamisest haaratuna kaosesse. Kogukonnad lõhenesid etnilise ja religioosse kuuluvuse piirjooni mööda ning järgnes sügavalt isiklik võitlus. Sellega kaasnes julmus, vägistamine ja piinamine ning lõppkokkuvõttes tuhandete inimeste surm. „Jugoslaavia lagunemine" uurib endise Jugoslaavia sisekonflikte ja nende rahvusvahelisi tagajärgi. Muuhulgas käsitletakse Vance-Oweni rahuplaani läbikukkumist, NATO esmakordset kasutamist lahingutegevuses ja rahu jõustamisel ning ÜRO poolt sanktsioneerimata sõda Kosovos, millesse sekkusid NATO väed piirkonna etnilise puhastamise ennetamiseks.

See raamat on teine osa 3-osalisest 20.sajandi maa-, mere- ja õhujõudude silmapaistvate juhtide elulugude kogumikust. Nagu eelnevas osas, on ka siin suurte sõjameeste kõrvale poetunud karjeriste ja kroonitud päid; raamatu põhitähelepanu on aga pühendatud II maailmasõja väejuhtidele. Kindralooberst Halder'ist peaminister Mussolini'ni.

"Põhjala Lõvi" kõneleb peamiselt sellest, kuidas Gustav II Adolf, noor karismaatiline kuningas tugevdas oma haaret kuningriigi idaosas. Selle raamatu keskmes ei ole müütidele rohkesti ainest andnud 30-aastane sõda, vaid pigem vähem käsitletud sõjad Venemaa ja Poola vastu, mis olid Rootsi kuningriigi idaosadele, sealhulgas Baltikumile ja Soomele, märksa olulisemad. Raamat annab ka hea ülevaate 17. sajandi alguse eluolust, kui vaesus, raskused ja vägivald kohtusid vürstliku küllusega. Keset sõdaderohket ja pimedat perioodi oli juba märgata uue aja valgust.

Suurtükiväekindral Nenonen'ist admiral Yamamoto'ni. See raamat on viimane osa 3-osalisest 20.sajandi maa-, mere- ja õhujõudude silmapaistvate juhtide elulugude kogumikust. Nagu eelnevas osas, on ka siin suurte sõjameeste kõrvale poetunud karjeriste ja kroonitud päid; raamatu põhitähelepanu on aga pühendatud I maailmasõja väejuhtidele.

Kahe maailmasõja väejuhid ning mõned muudki tähtsad sõjahärrad 20. sajandist: Kindralleitnant Airo'st riigimarssal Göring'ini.

Venemaa rünnakust Gruusia vastu on möödunud vaid mõned aastad, kuid juba on sellest jõudnud ilmuda mitu raamatut. Nii mahukamaks kui sisukamaks nende seast on Ron Asmuse raamat väikesest sõjast, mis vapustas maailma. Ise sündmuste keskpunktis seisvana on Asmuse käsutuses arvukalt unikaalset informatsiooni, mis võimaldab tal sujuvalt liikuda Lääne pealinnade, Gruusia presidendi kabineti ning Kremli vahel. Raamatus valgustatakse Lääne poolt vaadates sõja tegelikke põhjuseid ning lükatakse ümber mitmed müüdid.

Sõjalaevade ja merelahingute kohta on maailmas ilmunud tuhandeid raamatuid. Et aga sõjalaevade tehnilised andmed, konstruktsioonid ja relvastus on pea alati olnud suureks saladuseks, on kirjanduses leiduv info parajalt segadust tekitav. See nõuab põhjalikku analüüsi ning pühendumust, et mõista, mis on tõde, mis juhuslik möödalaskmine või sootuks sihilik vale. Tänu Põhja-Euroopa mitmetele meremuuseumitele ning oma ala ekspertidele õnnestus Mati Õunal raamatus "Sõjalaevad" ses suures segaduses olulist selgust luua. Sõjalaevadel on läbi ajaloo olnud sootuks tähtsam roll, kui oleme seda siiani arvanud. Sest niisama vana kui on laevasõit, on ka laevade kasutamine sõjalisel eesmärgil. Olid ju meretagustele maadele imepäraste kaupade järele sõitnud alused tihti relvis mehi täis. Merelt tulnud vaenuvägedele jäid aga alla terved rahvad ja riigid, tuues kaas nii etnilisi, keelelisi kui ka kultuurilisi muutusi. "Sõjalaevade" näol on tegemist parandatud ja täiendatud trükiga raamatust "Sõjalaevad läbi aegade", mis toob lugeja silme ette sõjalaevade meeletu võidukäigu alates iidsetest aegadest kuni tänapäevani. Lisaks laevakonstruktsiooni arengu seisukohalt tüüpilisimatele alustele vaatavad lehekülgedelt vastu tõeliselt majesteetlikud iludused. Samuti laevad, mis osalesid suurtes ajaloosündmustes või omavad seost Eestiga. Mered ja ookeanid on ajast aega eri kultuure ning rahvaid ühendanud. Sama võimas koondav jõud seisab ka "Sõjalaevade" taga. Olgu tegu merendus-, majandus-, ajaloo- või sõjandushuvilisega, põnevaid ülevaateid, harivaid fakte ning haaravaid jutustusi jagub kõigile. Kirsiks tordil on aga vanameister Väino Tõnissoni võrratud joonistused, mida jagub raamatusse pea saja ringis. "Sõjalaevade" autor Mati Õun ei vaja pikka tutvustust – hiljuti ilmus tema sulest ajaloosõprade üheks vaieldamatuks lemmikuks tõusnud raamat "Teise maailmasõja lahingud õhus, maal ja vees", mis valmis koostöös Hanno Ojaloga.

Detsembris 1944 tegi Hitler Belgias Ardennide lumiste metsade ja kuristike vahel viimase katse sõja käiku pööret tuua. Plaan oli läänerinne läbi lõigata ning liitlaste üksused sisse piirata. Ehkki kogenud kindralid kahtlesid ettevõtmise edus, uskusid Saksamaa juhid ja nooremad ohvitserid, et see annab võimaluse lääneliitlased peatada ning päästa oma kodud ja pered läheneva Punaarmee käest. Ardennidest sai läänerinde vaste idarinde Stalingradile. Sõjatandril valitsesid kohutav julmus, meeleheide ja kättemaksuhimu, mis pani mõlemaid osapooli rikkuma sõjapidamise reegleid. Peale vaenlase murdis ja sandistas mehi käre pakane. Vihaste lahingute ajal põgenesid hirmunud belglased kodudest, kartes õigustatult sakslaste kättemaksu. Liitlasi tabas rünnak ootamatult ja paljudel tuligi alla anda või põgeneda. Esialgsest peataolekust suudeti aga kiiresti toibuda, vastupealetungile asuda – ja Saksa sõjamasina selgroog läänerindel viimaks murda. "Ardennid 1944" on tunnustatud sõjaajaloolase Antony Beevori järjekordne suurepäraselt jutustatud lugu, mis kirjeldab toimunut nii väejuhtide otsuste ja võimumängude perspektiivist kui ka rindemeeste ja tsiviilisikute üleelamiste ja kannatuste kaudu.

Detsember 1943. Ribadeks tulistatud USA pommituslennuk näeb sõjaaegse Saksamaa kohal kurja vaeva, et pääseda vaenlase õhuruumist. Ühtäkki võtab sellele sappa Saksa hävitaja. Selle piloot on vana lennuäss – ja ta võib ühe päästikuvajutusega hävitada nii USA piloodi kui ka tema võitluskaaslased... Mis edasi juhtub, on midagi hämmastavat. Saksa piloot ei iitsata sellest hiljem kellelegi, sest riskib sõjakohtu alla sattumisega. USA õhujõud klassifitseerivad juhtunut puudutava info ülisalajaseks. See kohtumine sõjataevas jääb aga kummitama mõlemat meest, kuni nad otsustavad 40 aastat hiljem teineteise üles otsida. "Kõrgem kutse" on haaravalt kirja pandud liigutav lugu sellest, kuidas inimlikkus võib võidutseda ka kõige julmematel aegadel. See on lugu meestest, kes sunniti olema vaenlased, ent kellest said vennad. Äripäeva kirjastuselt on varem ilmunud Adam Makose "Löögirusikas" (2020).

New York Timesi, Wall Street Journali ja USA Today bestseller. Adam Makos on raamatusse "Löögirusikas" kirja pannud haarava loo USA 3. soomusdiviisi võitlusest Teises maailmasõjas Natsi-Saksamaa vastu. See pole lugu masinatest, sellest, kuidas üks tank teisega võideldes hakkama sai. See on lugu inimestest. Autor paiskab lugeja loodusjõudude ja vaenlase tule kätte. Ta viib meid kokku vastaspoolega, lastes tunda Saksa tankisti ja risttule alla jäänud kahe noore naise üleelamisi. Ta näitab, kuidas need elud lõpuks ristusid viisil, mis mõjutas ellujäänuid rohkem kui pool sajandit hiljemgi. "Ühel 2012. aasta pühapäeval kõndisin ma Allentownis asuva tellistest ridamaja poole," kirjutab Makos raamatu sissejuhatuses. "Ma tulin sinna lugu otsima. Mu omaaegne ülikoolikaaslane Pete Semanoff oli maininud üht Teise maailmasõja veterani, kes siin elas. Väidetavasti oli ta tankisihtur ühes sõja kõige legendaarsemas tankiduellis. See oli tõsi. Clarence Smoyer teadis üht viimast Teise maailmasõja seni rääkimata lugu ja oli valmis seda jutustama. Püüdes selles raamatus ajalooliste üksikasjade suurimat täpsust saavutada, käisime läbi Kolmanda riigi lahinguväljad – koos meestega, kes seal ajalugu tegid. 2013. aastal sõitis Clarence Smoyer veel kolme veterani seltsis Saksamaale ja lubas meil kaasa tulla, et intervjueerida neid samas paigas, kus nad kunagi sõdisid. Me jäädvustasime nende lood, et seejärel kontrollida kuuldud mälestusi arhiividokumentide põhjal. See, mille me eest leidsime, oli rabav. Omaaegsed lahingukäsud. Meie sangarite intervjuud sõjakirjasaatjatele. Tankikomandöride raadioteadete üleskirjutused, mis võimaldasid meil nende tegutsemise minutilise täpsusega taastada. Ja palju muudki."

1945. aasta kevadeks olid lääneliitlased Euroopa tagasi võtnud, kuid endiselt lasus nende pea kohal suur oht Jaapani näol. Saareimpeeriumi võitmiseks oli vaja murda sealsete viimse veretilgani võitlevate sõdurite moraal. Seda sai teha vaid vankumatu, järelejätmatu pealetungiga. Rünnaku alustamiseks loodi baas otse impeeriumi väravasse – Okinawa saarele. Amfiiboperatsioon oli ajaloo suurim õhu-maa-merelahing, milles osales 183 000 sõdurit. Pealetung kestis 83 verest läbi imbunud päeva, mida üks veteran nimetas hiljem põrgukatlaks. Veidi vähem kui kolme kuuga muutus maailm pöördumatult: president Franklin D. Roosevelt suri, sõda Euroopas lõppes, USA jõud Vaiksel ookeanil oli raugemas ning üle 250 000 sõjaväelase ja tsiviilisiku kaotanud elu. Kõik see ajendas president Trumanit kasutama sõja lõpetamiseks erakorralisi vahendeid: aatomipomme. Tuginedes arhiiviuuringutele USA-s, Jaapanis ja Ühendkuningriigis ning ellujäänute kirjeldustele, räägib auhinnatud ajaloolane Saul David kaasahaarava ja südantlõhestava loo operatsioonist, mis muutis mitte ainult Teise maailmasõja kulgu, vaid ka selle lõpplahendust. Autor ei heroiseeri kumbagi osapoolt teisest rohkem – lugeja näeb toimunut nii USA komandöride kui ka kaevikutesse varjunud reameeste, nii kamikaze-pilootide kui ka Okinawa tsiviilisikute silme läbi.

Mis otsustas Teise maalimasõja saatuse? Kas olid need õhujõud? Kui tähtsad olid tankid ja millist rolli mängis tegelikult merevägi? Hanno Ojalo ja Mati Õun valgustavad oma rikkalikult illustreeritud ja faktitihedas raamatus lähemalt, miks on Teise maailmasõja maismaalahingute tehnika hulgas tähtsaimaks peetud just suuri ja raskeid tanke ning liikursuurtükke ning miks sai võimsatest soomusmasinatest üks sõjalise võimsuse ja edukate pealetungide sümbol. Raamatu teisest osast saab teada, kuidas kulges õhusõda, millised olid parimad lennukid ja millised võisid olla otsustavad pöördepunktid suurriikide verises heitluses, mille käigus paraku kandsid suuri kaotusi just sõdivate riikide tagala ja sealsed rahulikud elanikud. Kolmas osa annab aga ülevaate sellest, kuidas kulges meresõda, millised olid maailmasõjas kasutatud suured ja väiksemad sõjalaevad ning otsustavad merelahingud.

Detsember 1944. Liitlased uskusid, et võit on käega katsuda. . . kuni sakslaste ootamatu pealetung tabas nende vägesid ja ülemjuhatust täieliku šokina. Natsid olid tegutsenud liitlaste luure eest varjatuna ning koondanud kaks hiiglaslikku tankiarmeed, et liitlaste väed põrmu paisata. Ameeriklasi ja ka Eisenhowerit ennast tabanud peataolek tulenes hirmust Saksa langevarjurite ning liitlaste tagalasse tungivate Ameerika mundrit kandvate ning inglise keelt kõnelevate džiibimeeskondade ees. Skandaalne pealetung, mida liitlased püüdsid uudiste keelamisega maha vaikida, põhjustas ameeriklastele üheksa korda rohkem kaotusi kui D-päev. . . ja oleks äärepealt muutnud sõja kulgu.

Sõjaajaloolane Charles Whiting esitab raamatus "Salasõda Ardennides" selle pealetungi köitva kirjelduse.

Mis oli 11. septembri sündmuste eellugu? Mida arutasid terrorirünnakute ajal ja vahetult selle järel USA president ning administratsiooni kõrgeimad juhid? Kas USA võttis terroriohtu tõsiselt ja Iraagi ründamine oli põhjendatud? Neile küsimustele otsib käesolevas raamatus vastuseid endine tippametnik Richard Clarke. See on üks viimaste aastate kõmulisemaid poliitikaraamatuid, mille tempo ja sündmused mõjuvad kohati pigem põnevusromaanina.

Eesti sõjaajalugu hõlmab kõiki Eesti pinnal peetud sõdu ja relvakonflikte, siinsete sõjaliste koormiste, maakaitsestruktuuride, kindlustuste ja garnisonide ajalugu – ning kõigi siit pärit sõdurite, allohvitseride, ohvitseride, kindralite, admiralide ja marssalite tegemisi ka väljaspool Eestit. Jajah, ka marssalite, sest Eestist pärit või Eestiga tihedalt seotud feldmarssaleid on olnud vaat' et sama palju, kui on olnud eestlastest kindraleid! Feldmarssali auastmeni jõudsid nad enamasti Rootsi, kuid ka Vene ja ühel juhul Saksa Rahvuse Püha Rooma keisririigi teenistuses. Ent peale Michael Andreas Barclay de Tolly me ju peaaegu ei tunne neid.