Sõjad ja sõdade ajalugu
See raamat on oma esmaväljaandest (1992) alates olnud maailmas üks populaarseimaid Kolmandat Riiki käsitlevaid teoseid. Selles haaravas uurimuses vaadeldud kindralite, admiralide, tankikomandöride, allveeässade ja lahingulendurite seas leiame tuntuimatest isikutest Hermann Göringi, Wilhelm Keiteli, Karl Dönitzi ja Walter Modeli, kuid ka vähem tuntud, ent nendega võrdväärselt huvitavad tegelased: Erhard Milchi, juudi apteekri poja, kellest sai Luftwaffe's mees number kaks, Theodor Eicke, koonduslaagrite võrgu arhitekti ja kuulsa SS-Totenkopf'i diviisi looja, allveelaevakapten Wolfgang Lüthi, kes on vastutav 43 laeva uputamise eest, SS-Hauptsturmführer Michael Wittmanni, kes hävitas ühes lahingus 30 Nõukogude tanki, ja palju teisi.
Raamat annab nende Saksa väejuhtide iseloomujoontest, võimetest ja puudustest tõepärase ülevaate, heites kõrvale levinud eelarvamused. Tulemuseks on paljastav mosaiikpilt neist, kes juhtisid 20. sajandi kõige brutaalsemat sõjamasinat. Autorid: Dr. Samuel W. Mitcham Jr. on endine Henderson State University, Georgia Southern University ja University of Louisiana (Monroe) professor ning West Pointi Sõjaväeakadeemia külalisprofessor. Ta on rohkem kui 40 Suur-Saksamaa relvajõude käsitleva raamatu autor. Dr. Gene Mueller on Idaho Lewis and Clark University, Henderson State University ja Texas A & M University (Texarkana) endine professor ja dekaan, alates 2009 on ta pensionil. Tema koostatud feldmarssal Wilhelm Keiteli biograafia on leidnud positiivset vastukaja.
Isegi Stalin tundis D-Päeva ehk Normandia dessandi alguse ees aukartust. Kasutades varem kahe silma vahele jäänud ja uusi materjale 5-6 riigi enam kui 30 arhiivist on "D-Päev" Normandia lahingu siiamaani kõige eredam ja paremini uuritud ülevaade. Nagu oma raamatutes "Stalingrad" ja "Berliin 1945" annab Antony Beevori haarav jutustamisviis edasi tõelist sõjakogemust.
Kahekümnenda sajandi teisel poolel näis külm sõda paratamatusena ja selle lõppu ei osanud ette näha ükski lääne ega Nõukogude poliitik. Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vastasseis kõikvõimalikel elualadel tundus vääramatu. Ka pärast 1985. aasta märtsi, kui NSV Liidu uueks juhiks sai Mihhail Gorbatšov, ei tundunud tuumasõja oht esialgu sugugi vähenevat. Kõigest neli aastat hiljem oli aga Berliini müür langenud ja perestroika oli toonud nn sotsialismileeris kaasa sellised muutused, mis peagi päädisid NSV Liidu lagunemisega.
Arhiivimaterjalidele toetuva põhjaliku uurimistöö tulemusena on Briti akadeemia liige ja Oxfordi St Antony’s College’i professor Robert Service maalinud haarava pildi, kuidas president Ronald Reaganil ja Mihhail Gorbatšovil ning USA riigisekretär George Shultzil ja NSV Liidu toonasel välisministril Eduard Ševardnadzel kujunesid ootamatult lähedased suhted, millest arenes hea koostöö ja mis omakorda tõi kaasa põhjalikud muutused kogu maailmas.
Selles mõjukas ja pilkupüüdvas teatmeteoses on toodud lugeja ette kõigi aegade kõige vapustavam konflikt, jälgitud selle käiku, strateegiat ja poliitilisi sündmusi ning kirjeldatud sõdurite ja tsiviilelanike läbielamisi. Paljud külma sõja ajal kirjutanud lääne autorid ei mõistnud idarinde pöördelist tähtsust, nii nagu Vene ajaloolased, kes kirjutasid oma "Suurest Isamaasõjast", ei hinnanud õiglaselt lääneliitlaste jõupingutusi.
Kuigi nüüdseks ei ole jäänud enam ükski II maailmasõja tahk läbi uurimata, ei ole just palju ülevaateteoseid, mida ei piiraks rahvuslik vaatenurk või lihtlugejale mõeldud raamatu maht ning mis oleks korralikult varustatud kaartide ja illustratsioonidega, nagu selline ajalugu olema peab.
Käesoleva raamatu üks voorusi on, et siin käsitletakse ühest küljest lugusid lahingutest ja operatsioonidest, teisest küljest aga võimaldab kujundus lugejal näha, kuidas need seonduvad eelmiste ja järgmiste sündmustega. Raamat hõlmab sündmusi, mis toimusid maal, merel ja õhus, ning räägib mitte ainult suurmeeste tegudest, vaid ka selles kõige koletumas sõjas osalenud tuhandete meeste ja naiste saavutustest ja vastupidavusest.
Enam kui kümmekonna aasta pikkusele uurimistööle toetuvas monograafias käsitleb Chris Bellamy ajaloo suurima ja võikaima maa- ja õhusõja ajalugu. See oli absoluutne sõda, milles mõlemad pooled püüdsid jäägitult hävitada oma vastase, mistõttu mõlemad loobusid peaaegu kõigist tavapärastest piirangutest, mis muidu iseloomustavad „tsiviliseeritud“ riikide sõjalisi konflikte. Aastail 1941–1945 suutis Nõukogude Liit lõpuks hävitada sõjas, mida tänini nimetab Suureks isamaasõjaks, suurema osa Natsi-Saksamaa ja tema liitlaste maa- ja õhujõude. See oli Teise maailmasõja kõige otsustavama tähtsusega saavutus ning Bellamy üksikasjalik ülevaade kõneleb meile sellest nii Nõukogude kui ka Saksa poole pealt vaadatuna, sealhulgas pikast perioodist 1939. aasta augustist 1941. aasta juunini, mil Saksamaa ja Nõukogude Liit olid liitlased.
Tuginedes rikkalikule materjalile, mis on tulnud päevavalgele pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ja heale sõjaliste ja poliitiliste strateegiate tundmisele, kujutab „Absoluutne sõda“ endast kahtlemata selle ajaloo julmima kokkupõrke üht põhjapanevamat käsitlust.
Chris Bellamy omandas magistrikraadi sõjauuringute alal Londonis King’s College’is ning doktorikraadi Edinburghi ülikoolis. 1990. aastal sai temast ajalehe Independent sõjakorrespondent ning ta kirjutas reportaaže nii Lahesõjast, Bosniast kui ka Tšetšeeniast. 1997. aastal pöördus ta tagasi akadeemilisse maailma ning temast sai Cranfieldi ülikooli lektor, hiljem kaitseuuringute instituudi juhataja ning alates 2010. aastast on ta Greenwichi mereinstituudi direktor. 2008. aastal võitis ta „Absoluutse sõja“ eest RUSI Westminsteri sõjanduskirjanduse auhinna.
Teine maailmasõda algas 1939. aasta augustis Mandžuuria piiril ja lõppes sealsamas täpselt kuus aastat hiljem Nõukogude invasiooniga Põhja-Hiinasse. Sõda Euroopas tundus olevat täielikult eraldatud sõjast Vaiksel ookeanil ja Hiinas, siiski olid maakera vastaskülgedel toimunud sündmustel tõsised tagajärjed. Oma tõeliselt ülemaailmse ulatusega on see ajaloo suurim katastroof mõjutanud järeltulevaid põlvkondi ja nende arusaamu enam kui ükski teine konflikt.
Antony Beevori varasemad raamatud „Stalingrad“, „Berliin 1945“ ja „D-Päev“ on saanud bestselleriteks üle maailma, need on ilmunud enam kui 30 keeles ja müüdud üle viie miljoni eksemplari. Kasutades kõige uuemaid akadeemilisi uurimusi ning kirjutades selgelt ja osavõtlikult, maalib Beevor tervikpildi haarava jutustusega, mis ulatub Põhja-Atlandist kuni Vaikse ookeani lõunaosani, lummetuisanud stepist kuni Põhja-Aafrika kõrbe ja Birma džunglini, SS Einsatzgruppe’deni piirimaadel, karistuspataljonidesse arvatud Gulagi vangideni ja Hiina-Jaapani sõja kirjeldamatute julmusteni.
Beevor on Kenti ja Bathi ülikooli audoktor ning Birkbecki kolledži ja Kenti ülikooli külalisprofessor.
Napoleon, kel oli plaanis vallutada kogu Euraasia, hakkas 1812. aastal koondama Vene keisri riigi piiridele vägesid – Suurt armeed (pr la Grande Armée). Venemaa-vastasest sõjakäigust pidid osa võtma ka Prantsusmaast sõltuvad Belgia, Holland, Saksa riigikesed, Poola, Šveits, Itaalia, Portugal, Hispaania.
Kokku oli Napoleoni käsutuses ligi 530 000 meest.
Raamat on illustreeritud autori pisiplastikaga - kujukesed kujutavad vene ja prantsuse kaardiväelasi.
„II maailmasõja faktid ja legendid" on esimene eesti autori kirjutatud kompleksne ülevaade II maailmasõjast, mille lõpust möödus äsja 70 aastat. Selle sõja käsitlus ja faktid olid meid okupeerinud Nõukogude Liidus pea peale pööratud, mistõttu oli kallutatud ka sel teemal ilmunud eestikeelne kirjandus. Viimase 20 aasta jooksul on aga Venemaa arhiividest selle sõja kohta tulnud välja palju erakordselt huvitavaid andmeid, mida lääne sõjakirjandusse on jõudnud harva. Käesolev raamat võtabki kokku nii lääne kui ka venemaise tähtsama ja huvitavama teabe II maailmasõjast, vaadeldes selle tähtsündmusi, juhtivisikuid ja raskerelvastust, ka Eesti vaatevinklist.
"Põhjala Lõvi" kõneleb peamiselt sellest, kuidas Gustav II Adolf, noor karismaatiline kuningas tugevdas oma haaret kuningriigi idaosas. Selle raamatu keskmes ei ole müütidele rohkesti ainest andnud 30-aastane sõda, vaid pigem vähem käsitletud sõjad Venemaa ja Poola vastu, mis olid Rootsi kuningriigi idaosadele, sealhulgas Baltikumile ja Soomele, märksa olulisemad.
Raamat annab ka hea ülevaate 17. sajandi alguse eluolust, kui vaesus, raskused ja vägivald kohtusid vürstliku küllusega. Keset sõdaderohket ja pimedat perioodi oli juba märgata uue aja valgust.
