Suur-Saksamaa õhujõud (Luftwaffe) kogusid Teise maailmasõja päevil kuulsust eelkõige lendurite ja sõjalennukitega. Kuid Luftwaffel oli ka teine külg – maapealne. Enamus kauni sinakat värvi vormiriietuse kandjatest tegutses ikka maapeal, kuigi osa neist (langevarjurid) vahepeal ka õhus toimetas. Nendest see raamat jutustabki. Juttu tuleb lisaks langevarjurite väeosadele ka õhutõrjeväelastest, lennuväe abiteenistuslastest, lennuväe tehnilisest personalist, eliitdiviisist „Hermann Göring“, Luftwaffe välidiviiside kannatusteest, tiibraketist V1 ja „saksa kamikazedest“.

Selles mälestusteraamatus on juttu majast Tõnismägi 16, kus möödunud sajandi 40-ndatel aastatel võeti vastu Eesti rahva jaoks raskeid otsuseid. Nõukogude okupatsiooniaja algul paiknes seal Karl Säre juhitud EK(b)P Keskkomitee ning kohe seejärel Saksa okupatsiooni ajal Julgeolekupolitsei ja SD Einsatzgruppe A-le allunud Sonderkommando 1-a Martin Sandbergeri juhtimisel. Kurja kuulsuse säilitas maja ka hiljem. Pärast sõda paiknesid seal Vabariiklik Parteikool ja Parteiarhiiv. 1952. Aastal tõrjuti parteikool EKP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituudi poolt välja. Just seda asutust hakati hiljem rahvasuus nimetama "ussipesaks". Raamat on järjeks autori varasematele teostele "Kuldsed kuuekümnendad" (2011) ja "Kümme aastat Valges majas" (2013).

Monograafia eesmärk on anda žanri üldistatud arengulugu aastail 1900-1940.

Käesolevas raamatus kirjeldab sõjaajaloolane William R. Weir sõjalise mõtte arenguhüppeid, mis andsid lahingutele ning vallutustele uue tähenduse – alustades meie esivanemate lihtsatest teritatud keppidest kuni nüüdisaja satelliitjuhtimisega relvadeni. Muuhulgas võib raamatust lugeda, kuidas tekkisid regulaararmeed ja püssirohi tegi lõpu samuraide ajastule, mis mõjutas eri ajastutel lahingute taktikat ja millised on kaasaegsed võitlusviisid. Alustades antiikajast ja lõpetades Iraagi sõjaga, seletab autor sotsiaalseid, tehnilisi ja religioosseid tagamaid, mis iga pöördepunkti põhjustasid. Raamatu lõpus on sõjandusteemaline märksõnastik.