Tooted

1968. aasta kujundasid koos neli ajaloolist tegurit: kodanikuõiguste liikumise eeskuju, mis oli sel ajal nii uus ja originaalne; põlvkond, kes tundis end niivõrd erineva ja võõrdununa, et nad keeldusid tunnistamast mistahes võimu; sõda, mida ühiselt üle kogu maailma niimoodi vihati, et see andis kõigile mässumeelsetele põhjuse sõda otsida. Kõik see leidis aset ajal, mil televisioon hakkas täisealiseks saama, kuid oli siiski veel niivõrd uus, et seda ei kontrollitud, puhastatud ega pandud kenasse pakendisse nagu tänapäeval. 1968. aastal oli samal päeval filmitud materjali teleülekanne teisest maailma otsast iseenesest juba haarav ja uus tehnoloogiline ime.

"Kui me 1980. aastal 40 kirja nime all tuntuks saanud läkitust koostasime, siis oli meil jätkuvas venestamissurves oluline, et Eestit ei antaks ära jälle ühegi püssipauguta. See meie suure riigimehe Jaan Tõnissoni väljend oli nüüd muidugi sümboolse tähendusega: lahing käis vaid keele ja kultuuri eest, maa oli Vene vägede sissemarsiga 40. aasta juunis juba läinud. Kõik kirjale eelnev ja järgnev andis nii palju huvitavat materjali meie ühiskonna kohta, et rohkem kui ühel meist süvenes veendumus – kõigest sellest tuleb kirjutada. Küsimus oli, millal see kord võimalikuks osutub. Teade juhtunust pidi ulatuma järgmiste põlvedeni."

Brošüür annab ülevaate õigusharu põhilistest kaanonitest.

Aastail 1923–1928 toimus vene maalikunstniku Nikolai Roerichi (1874–1947) ekspeditsioon läbi Kesk-Aasia riikide. Ekspeditsioon läbis üle 25 000 kilomeetri. Lisaks maalimisele uuris kunstnik teel muistseid kultuurimälestisi. Käesolev raamat kujutab endast Roerichi reisipäevikut ja sellesse on paigutatud veel teinegi töö sama retke kohta – "Aasia süda".

Anya Setoni ajalooline romaan Inglismaa ajaloost 11. sajandil, normannide vallutusretkest Inglismaale ning Norra viikingite avastusretkest Gröönimaale ja Ameerikasse.

Kuni nende surmast ei peata miski neiu Bonnie Parkeri ja noormehe Clyde Barrow' hullumeelset, metsikut ja romantilist jõuku. Nad on kahekümne kahe ja kahekümne kolme aastased. Kahe aasta jooksul (1932-1934) panid need kohutavad armastajad ühendriikide lõunaosas toime veriseid kuritegusid ja andsid tööd kogu politseile. Bonnie Parkeri ja Clyde Barrow' ajujaht jätab endast järele pika vereraja -- tosin tapetud politseinikku ja tsiviilisikut. Armastus, autod ja tulevahetused. Barrow' bande vapustav pagemine politsei nina alt seob kuni nende viimase hingetõmbeni üht Dallase eeslinna hulkurit ning unistavat tütarlast, idealisti, poetessi. Kõik see toimub Ameerika Ühendriikide suure depressiooni perioodil, mil maad haarab meeleheide. Ajal, mil Capone'id teevad oma tegusid, tõugatakse Bonnie ja Clyde lõputusse seiklusse. Sünnib legend. See esitab ajale väljakutse tänu Arthur Penni filmile (1967), kus mängivad Warren Beatty ja Faye Dunaway. Legendi toetab ka Serge Gainbourg'i lauluke.

Raamat XVIII sajandi inglise sõja- ja riigimehe Oliver Cromwelli elust. Selle mehe nimi seostub Euroopas esimese, inglise kodanliku revolutsiooniga. Tema loos on mõndagi õpetlikku meie nüüdisajaloo seisukohalt.

Noore taani kirjaniku ilukirjanduslik põnevik, mille sündmustiku keskmes on fotode kompuutermanipuleerimine, aga ka nägemus sellest, kuidas moodne tehnika teeb võimatuks eristada reaalsust väljamõeldisest. Üksikisiku puhul võib see viia kohutavate tagajärgedeni. Romaani tõlkeõigused on müüdud paljudele nimekate kirjastustele üle maailma. Sellest thrillerist tehakse ka film.

1983. a. ilmus Kanada ajalehes "Vaba Eestlane" tundmatu autori joonealune "1944. aasta". See põhiliselt 1944. a. sõjasündmusi Eestis käsitlev järjejutt on kahel korral eraldi raamatuna avaldatud ka Soomes. Tundmatu autor on loo kirja pannud loetavalt, ülevaatlikult ja küllaltki haaravalt, nii et see on sobiv lugemiseks igas vanuses ja erineva haridusega inimesele.

Raamatus püütakse heita valgust neile rahvastele (ja nende mereretkedele ja kroonikates pyratica'teks kutsutud sõjalaevadele), kes elasid Läänemere lõunakaldal ja kujutasid endast tuhande aasta kestel, aastatel 300–1300 skandinaavia viikingite ajaloolisi vaenlasi. Skandinaavia viikingite saagade, tegude ja neist kõnelevate ürikute kohta on juba pikka aega avaldatud palju kirjandust ja neid tuntakse väga hästi, kuid nende vaenlased on enamasti kadunud aegade hämarusse. Skandinaavlased ristiusustati kolmsada aastat varem kui Läänemere lõunakaldal elanud rahvad ja umbes samal ajal hakkas nende seas levima ka kirjaoskus. Sellele vaatamata pakuvad asjakohased, olgugi napid skandinaavia kirjalikud allikad koos üpriski arvukate viidetega Lääne-Euroopa kroonikatest ja Eestist endast eesti viikingitest kõnelemiseks piisavalt alusmaterjali. Raamatu autor EDGAR VALTER SAKS sündis 1910. aastal Tartus töösturi perekonnas. Pärast Tartu Ülikooli õigusteaduskonna lõpetamist 1934. aastal töötas ta mitmetel juhtivatel ametikohtadel Eesti firmades ja Kaubanduskojas. 1944. aastal, Saksa okupatsiooni viimasel aastal põgenes ta salaja Eestist Soome ja hiljem sealt edasi Rootsi. 1948. aastal kolis ta elama Kanadasse Montreali ja töötas Kanadas, Peruus ning Mehhikos mitmetel juhtivatel ametikohtadel. 1971. aastal sai temast Eesti eksiilvalitsuse haridusminister. Edgar Valter Saks on avaldanud Eestis enne sõda neli romaani ja hiljem paguluses, aastatel 1960–1979 neli ajalooalast uurimust. 1981. aastal lisandus neile käesolev raamat. Teine trükk.

Kogumikus tuleb juttu Eesti meeste katsumustest Nõukogude tööpataljonides 1941.-1942. aastal. Eessõnas antakse ajalooline ülevaade tööpataljonidest, oludest, toidust ja tööst seal. 16 mälestuslugu on pühendatud kõik erinevatele pataljonidele. Raamatu lõppu on lisatud hulgaliselt arhiivimaterjale, nende hulgas umbes 1250 surnud mehe nimekiri. Raamat on illustreeritud ja mõeldud laiale lugejaskonnale.

7. juulil 1941, mil Saksa 18. armee operatsiooni "Barbarossa" raames Eesti piiri ületas, tervitasid eestlased teda kui bolshevismist vabastajat. Edasi tungides kohtasid Saksa sõdurid ennast metsavendadeks nimetanud eesti vabadusvõitlejaid, kes sama aasta 22. juunil olid alustanud avalikku võitlust väiksemate Punaarmee üksustega. Augustis 1941 moodustas Wehrmacht neist eesti partisanidest julgestusüksusi, mis pidid kaitsma rindele viivaid Saksa varustusteid. Samal ajal hakkas Saksa välipolitsei vabatahtlikest uuesti Eesti politseid looma. 1942. aasta oktoobris formeeris Relva-SS Eesti Leegioni, millest enne sai alguse Eesti SS-vabatahtlike brigaad ja pärast 20. Eesti SS-vabatahtlike diviis. See raamat püüab dokumenteerida nende eestlaste ajalugu, kusjuures käsitletakse ka Wehrmachti ja välipolitsei eelmainitud üksusi ning 1944. aasta veebruari üldmobilisatsiooniga moodustatud piirikaitserügemente. 1944. aasta lõpul ja 1945. aasta algul koondati viimaste säilinud osad 20. (1. Eesti) SS-relvagrenaderidiviisi.

Olavi Noroneni arutleb "Eluraamatus" elu erinevate ilmingute ja nende algupära üle jahmatava panevast vaatenurgast. Kui traditsioonilise teraapia meetodid pakuvad sageli vaid karkusid, siis Noronen õpetab kõndima...Sündimine on inimese elu kõige vapustavam kogemus. "Eluraamatus" käsitletakse muuhulgas ka seda, kuidas emaüsas viibimise ja sündimise ajal kogetu uuesti läbielamine võib sageli aidata inimesel raskustest ja ängistusest pääseda. Meie kõigi sisemuses on valu, mille teadvustamise eest me mitmel eri viisil üritame põgeneda ja mille algupära võib peituda just nimelt sünnikogemuses. "Eluraamat" on väärtuslik ja oma ajast ees olev teos kõigile neile, kes tunnevad huvi inimese heaolu vastu. Aeg on küps uut tüüpi teraapia jaoks, kus patsiente nimetatakse klientideks ja kus inimesi aidatakse turvaliselt oma hirmu, masenduse, ahistatuse ja raevuga kohtuda - selle asemel et neid tundeid ravimitega lämmatada.

Inglise tuntuim maalikunstnik Priam Farll on igapäevaelus üle mõistuse uje inimene, kellele on vastumeelt igasugune suhtlus, tähelepanu ja asjaajamine. Naasnud välismaalt Londonisse, haigestub ta toapoiss ja sureb. Öösel kohalekutsutud arst arvab, et kadunuke on Priam Farll ja liigse häbelikkuse tõttu ei kiirusta kunstnik viga parandama. Samas tekib mõte, et see on võimalus pääseda tuntuse koormast. Farll otsustabki jääda toapoiss Henry Leekiks, kes Farllina maetakse inglaste pühamusse Westminster Abbeysse. Paraku tuleb nimega kaasa ka Leeki minevik ja Farllgi ei suuda vabaneda oma kunstnikuandest. Meelsasti võtab ta omaks Leeki kosjakuulutuse kaudu sobitatud tutvuse lesk Alice’iga, kuid paraku pole kõik üllatused nii meeldivat laadi.

Ammu enne seda, kui vürst Rainier III võttis naiseks Hollywoodi tähe Grace Kelly, olid Grimaldi soost vürstide voodist läbi käinud näitlejatarid, kankaanitantsijad, turunaised ja metressid. Abielluti armukese tütrega, armukadedusstseenid tipnesid kord juba avaliku kõrvakiiluga. Pöörane elu keset skandaale ja riiklikke kohustusi annab kokku selle vastupandamatu dünastia – 700-aastase ajaloo ebatavalise õuekroonika. Üsna Grimaldide lipukirja kohaselt: Deo Juvante – Jumala abiga.

Tuntud menukirjaniku põnev romaan Teise maailmasõja ajal lääneliitlaste sõjaabiga Murmanskisse seilanud laevakaravani võitlusest saksa sõjalaevade ja lennukitega. Tugineb suurel määral tema enda poolt läbielatule. See on üks parimaid Teise maailmasõja merelahingute ainetel kirjutatud raamatuid, mis tegi autori üleöö kuulsaks.

Autor esitab oma kaasaegsetele põneva, kuid samas realistlikuna tunduva Nostradamuse-tõlgitsuse, mis on aastatepikkuse uurimistöö tulemus. Nostradamus (Michel de Nostre-Dame, 1503-1566), juudi päritoluga prantsuse arst ja astroloog, kel oli imearsti ja ennustaja kuulsus, sai tuntuks nelikvärssidena vormistatud ajaloo-ettekuulutustega ("Centuries astrologiques", 1555 ja 1558), milles ta ennustab inimkonna tulevikku aastani 3797.

Härra Pidulik oli äkki otse pea kohal silmanud koletist. Paanikas hüppas ta vankrist välja ja langes sügavikku. Nüüd lamas ta seal ega julgenud liigutada. Siis toksas teda midagi märga. Nina? Koletise lõuad? Alles siis sai härra Pidulik täpsemal vaatlusel aru, et koletu elukas oli kõigest lammas, kes puhkas tema kõrval rahupesas. "Nagu sein, millest võib kinni hoida ja end päästa," mõtles härra Pidulik. "Peatada nagu sõidukit? Jah!" Ja juba haaraski ta mõlema käega lamba villast ning sikutas end ülespoole.

Pascale Roze on oma lühikese Concourt'i preemia pälvinud romaani esimestest lehekülgedest peale osanud luua erilise, haarava atmosfääri. Lühikeste, täpsete ja lihtsate lausetega kirjeldab ta oma kangelanna lapsepõlve emapoolsete vanavanemate juures Pariisis karmi ja jumalakartliku vanaema ning matemaatikast ja Uuest Maailmast haaratud vanaisa seltskonnas. On ka ema, kuid ta on maailmaga kontakti kaotanud, sulgunud vaikusesse, kaaslasteks depressioon ja alkohol. Väike tüdruk igavleb, lämbub ja kannatab. Pealegi halvendab lapse olukorda pidev undamine kõrvus. Oma isast ei tea laps midagi. Vanaema keeldub sellest rääkimast. Lõpuks jõuab Laura kätte Jaapani kamikaze Tsurukawa Oshi päevik "Ma suren Okinawas". Sellest peale jälitab hävituslendur Zéro (muide, see on anagramm autori nimest) tüdrukut ning võtab ta täiesti oma võimusesse..

Hõbemägi - see on romaan romantilisest armastusest. Kirjanik loob selles müstiliselt võbeleva õhkkonna, milles kurjus tegutseb kõrvuti headusega. Hõbemägi - see on keset valgeid kaski seisev kummituslik maja, mis painab Mallie Rice'i kui minevikukurjuse kehastus. Selle maja peegelgaleriis ei suuda isegi Gerald Gorham - Gorhamite muinasjutulise aardekogu hooldaja - eristada näilist tegelikkusest. Ometi peab Mallie välja selgitama tõe, mida vana maja tema eest kiivalt varjul hoiab. Hõbemägi - see on koht, kus vanaema Julia Gorhami vari lasub nende inimeste üle, kles on sunnitud elama temaga ühe katuse all. Hõbemägi - see on paik, kus Mallie'l tuleb pidada võitlust, et mõista Wayne Martinit, noort arsti, kellesse neiu on pärast oma ema surma ja õnnetut armastust sügavalt kiindunud, et päästa oma hullumeelseks peetav tädi Arvilla, ja kus tal lõpuks tuleb sõna otseses mõttes võidelda omaenda elu eest. Hõbemägi - see on müstiliste jõudude kehastus, mis püüavad hävitada Mallie armastust ja mõistust, nagu nad kunagi ammu olid hävirtanud tädi Arvilla kogu elu.

"Või veel parem, kuula." Ta kutsus Maddyt viipega. Maddy kükitas tema kõrvale põrandale. "Mida?" "Kas sa kuuled seda müra?" "Mis müra?" "Seda tiksuvat heli. See on minu bioloogiline kell." Maddy kehitas õlgu. "Osta endale digitaalne." Gilliani nägu läks pilve. "Ma hakkan vanaks jääma, Maddy." "Jumal, kes ei hakkaks? Kas mäletad, kui "tsipa karune" tähendas öist prassingut tätoveeritud rokitähega? Nüüd käib see aga ühe neetud salatilehe kohta!" "Ma panen endale kelluga meiki peale." "Gillian, sa oled ainult kolmkümmend kuus." "Jah, inimaastates. Üksiku, lasteta naisterahva aastates teeb see umbes kaheksakümmend kuus! Varsti olen ma teksade kandmiseks liiga vana. Võibolla ma juba olengi teksade kandmiseks liiga vana. Võibolla käivad inimesed must tänaval mööda ja sosistavad: "Kui hale…""

Karl-Erik Sveiby on Rootsi juhtmisasjatundja, edukas ärijuht ja loetav ajakirjanik, maailma arvestatavamaid spetsialiste teabettevõtete juhtimise alal. Teabeettevõtte all mõistab ta ettevõtteid ja organisatsioone, kus suur(em) osa töötajaid on kõrgharidusega ning teavad oma erialast ja maailma asjadest tihti rohkem kui juht – direktor vm.

Austerlased on ammust aega pidanud hispaanlasi üldiselt väikesekasvulisteks ja tõmmudeks ning belglasi täiesti mõttetuteks inimesteks. Nende arust näevad soomlased välja nagu alkoholi sisse tehtud kalapulgad -- kahvatud, sügavkülmunud ja purjus. Austerlastel on eelarvamusi kõigi Euroopa rahvaste suhtes, selles raamatus on need kirja pandud tähestiku järjekorras, ülevaatlikult ja ülbelt.

Looduskaitseliste sõnumite ja kommentaaride kogumik planeedi ökoloogilisest hetkeseisust. Käsitletakse keskkonnakriisi ohtu, globaalseid elukeskkonna probleeme (vee, maapinna ja õhu saastumist, metsade hävimist, mürgiste tootmisjääkide kuhjumist jms), ökokatastroofe, looma- ja linnuliikide hävimisohtu, ökoloogia ja sotsiaal-majandusliku arengu, samuti ökoloogia ja poliitika seoseid, looduskaitseliikumist, rahvusvahelist koostööd keskkonnakaitses.

“Kiri kuningale” on noortele mõeldud seiklusromaan. Loo peategelaseks on rüütlikslöömist ootav 16- aastane Tiuri. Tiuri elab kuningas Dagonaudi riigis, kus iga nelja aasta järel väärilised noormehed rüütliks löödakse. Enne tseremooniat peavad noormehed 24 tundi paastuma ja väikeses kabelis terve öö plavetama ning ees ootavatele suurtele tegudele ja kohustustele mõtlema. Nad ei tohi rääkida ega väljas toimuvale mingit tähelepanu pöörata. Lugu saabki alguse kabelis, kus Tiuri koos kaaslastega palvetab. Noormees kuuleb väljast meeleheitlikku abipalvet ning avab ukse. Nii algab Tiuri seiklus. Ta saab haavatud rüütlilt salajase kirja ning lubab selle naaberriiki toimetada. Varsti selgub, et ettevõtmine on äärmiselt ohtlik kuna Tiuri hakkavad jälitama punased rüütlid, kes on valmis poisi kas või tapma, et kirja endale saada.

Eestimaa Rüütelkonna viimase peamehe Eduard von Dellingshauseni mälestusteraamat annab huvitava ja põhjaliku ülevaate rüütelkonna ja selle juhtide tegevusest 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Raamatut läbiv teema on baltisakslaste võitlus üha tugevneva keskvõimu surve (venestamise) vastu. Selles tugineti eriõigustele, mis olid saadud 1710. aastal, kui Peeter I liitis siinsed alad Venemaaga. 1917. aastal, kui tsaar Nikolai II kukutati, leidsid rüütelkonna juhid, et sellega on nad vabastatud lojaalsuskohustusest ja hakkasid meeleheitlikult otsima võimalust, kuidas ühendada Venemaa Läänemereprovintsid Saksamaaga. Suhtudes eestlastesse, eriti talupoegadesse, küll üldiselt heatahtlikult, kuid olles sügavalt omandanud balti parunite põlise veendumuse, et nemad on kutsutud ja seatud siinset põlisrahvast valitsema ja õpetama, ei suutnud ega tahtnud Ed. v. Dellingshausen möönda, et eestlased suudavad oma rahvusriigi rajada. Bolševike võimuhaaramine Venemaal, 1918. a. revolutsioon Saksamaal ning eestlaste üha tugevnev iseseisvusvõitlus lõpetasid rüütelkonna tegevuse 1918. aastal. Elu lõpuaastad veetis Ed. v. Dellingshausen Saksamaal, tegutses sealsetes baltisakslaste organisatsioonides ja kirjutas memuaare. Illustreeritud arhiivifotodega.

"Koidutäht" on esimene raamat samanimelises ajaloolist noorsooromaani kätkevas triloogias (teine raamat "Rüütlite saar", kolmas "Pärlimantel")

Itaalia noorukil Piol on õnnestunud koos sõber Saffeti ja truu koera Volpinoga vabastada vesiiri lossist, Smürnast, Bianca-Bella. Nad põgenevad lõuna poole, et Marmarise sadama kaudu jõuda Rhodose saarele ja sealt edasi Konstantinoopolisse suunduda. Kuid vesiir Abdulhamid ibn Helu mehed on neil kannul. Vesiiri ei huvita niivõrd mitte Bianca-Bella, kui oma varanduse tagasisaamine...

Käesolevas raamatus on antud võimalus teha retk aastatuhandete tagant pea tänapäeva välja, tutvuda prostituutide eluga lõbumajades, tänavail ja isegi templites. Oli aegu, mil oma ihu müüv naine oli haritum ja intelligentsem kui tuntuimad mehed riigis, lõbumaja aga auväärt asutus. Ent siis jõudsid kätte aastad, kus prostituuti ähvardasid timukakirves ning piinakamber. Seejärel muutus suhtumine taas inimlikumaks, tekkis abistamispüüd -- paraku sageli tagajärjetu. Selline arengukäik ilmnes kõikjal: Idamail, meie maailmajaos, Eestis...

14. juunil Venemaale küüditatud naistel-lastel, kellelt oli ära võetud perekonnapea, kodu ja kodumaa, jäi alles vaid lõpmatu kodumaaigatsus. Elades vaesel ja nälgival Venemaal, meenutasid nad elu Eestis, kirjutasid sellest ja Venemaa elust üksteisele, lõid laule ja luuletusi. Nõukogude võimu silmis oli kirjavahetuse pidamine ja tõe rääkimine spionaažiandmete kogumine, organiseeritud Nõukogude-vastane kontrrevolutsiooniline tegevus. NKVD viis kohtupinki palju süütuid inimesi. Kuidas toimusid ülekuulamised, mida vangistatud inimestele süüks pandi ja milliste meetoditega saavutati vajalikud allkirjad ülekuulamisprotokollidele, sellest saabki teada käesolevast dokumentaaljutustusest.

Kes oli Merlin? Oli ta võlur muinasjutust, teravatipulise mütsi ja võlukepiga maag? Või oli ta Bretagne ja Walesi muistsete legendide kuningas ning prohvet? Kuidas sai mehest, keda peeti pimedusevürsti pojaks ja kes oli mõistetud saatana sigitisena surema, tulevase kuningas Arthuri hooldaja ning õpetaja, Britannia esmaühendamise arhitekt?

Desmond Bagley (1923-1983) on inglise kirjanik, kelle sulest on ilmunud arvukalt põnevusromaane. "Kuldkiil" oli Desmond Bagley esimene romaan, mis ilmus 1963. a. ja muutus kohe bestselleriks. Romaani tegevus keerleb ümber Mussolini kulla, mis väidetavasti läinud sõja lõpus kaduma. Peategelane Peter Halloran tutvub Walkeriga - ühega kahest mehest, kes teab kulla asukohta. Nende ühine ind kuld Itaaliast ära tuua vaibub, kui nad loevad 16 itaallase hukkamisest, keda arvati olevat seotud kulla kadumisega. Pärast naise surma kaob Peteri elust sisu ja ta otsib seda seikluses. Koos Walkeri ja Coertzega otsustataksegi neli tonni kulda ära tuua.

Ajakirjaniku intervjuud eestlastega, kes vaikselt ja süvenenult, ilma tunnustuse ja riigi toetuseta, sageli põlatuina ja tagakiusatuina on õppinud tundma ja arendanud mõnd vaimset distsipliini, mida kommunistliku ideoloogia järgi ei tohtinud olemaski olla või mis pidanuks kõige lähemal ajal vaikselt hääbuma. Kvintessentsi Uku Masingu, Gunnar Aarma, Elmar Salumaa, Ilmar Soomere, Vigala Sassi ja Einar Laigna mõttemaailmast pakubki kõnealune raamat.

Meresõjaajaloolane Mati Õun jutustab oma faktiderohkes, meie lugeja jaoks huvitavaid hinnanguid sisaldavas raamatus Vene-Jaapani sõja ja Esimese maailmasõja aegsetest merelahingutest. Käsitlemist leiab eesti meremeeste osavõtt sõjategevusest. Teost illustreerivad lahinguskeemid ja ajaloolised fotod.

Meresõjaajaloolase Mati Õuna 1995. aastal ilmunud, Vene-Jaapani sõja ja Esimese maailmasõja aegseid merelahinguid kirjeldava raamatu järg. Aastate kaupa antakse ülevaade Teise maailmasõja ühel peavõitlustandril - Atlandi ookeanil peetud merelahingutest. Juttu on ka sõjategevuse käigus Atlandil hukkunud Eesti laevadest. Illustreeritud rohkete ajalooliste fotodega.

Ajaloodoktor Feliks Kinkar vaatleb oma raamatus 20. sajandi alguses loodud ja kuni Esimese maailmasõjani edukalt arenenud baltisaksa haridusseltside tegevust Eesti alal. Uurimusest selgub nende seltside järjekindel töö ja silmapaistvalt head tulemused emakeelse kultuuri ja hariduse edendamisel, vaatamata üha tugevnevale venestamispoliitikale. Edu eelduseks oli kõigi saksa ühiskonnakihtide, nii lihtinimeste, haritlaste, vaimulike kui ka aadlike aktiivne osavõtt selles liikumises. Kuigi tihedam koostöö eestlaste ja sakslaste vahel sellel alal puudus, aitas saksa seltside tegevus ka eestlastel võidelda ähvardava venestamispoliitika vastu ning oli eeskujuks analoogiliste eesti haridus- ja kultuuriseltside loomisel. Vaadeldud seltsid olid see alus, millest kasvas välja Eesti Vabariigis kuni 1939. aastani edukalt tegutsenud saksa vähemusrahvuse kultuuriautonoomia.

Rohkem kui pool sajandit oli Lev Trotski nõukogude inimese silmis reetlikkuse võrdkuju, sotsialismi ehitava rahva üks vihatumaid vaenlasi. Miks moonutas totalitaarne režiim fakte ja võltsis ajalugu? Mis tegi Trotski Stalinile nii ohtlikuks, et NKVD-l ei olnud tähtsamat ülesannet kui selle mehe hävitamine? Kuidas mõrv ette valmistati ja teostati, kes oli mõrvar? Arhiivimaterjalidele, kaasaegsete tunnistustele, Trotski biograafidele ja tema enda teostele tuginedes püüab Harry Wilde oma monograafias nendele küsimustele vastata. Lugejale avaneb intellektuaalse, revolutsiooniideest jäägitult haaratud inimese traagiline elukäik täis seiklusrikkaid põgenemisi ja tundeküllast perekonnaelu.

Rohkem kui seitsekümmend aastat tagasi ilmunud raamatu uustrükk (Leo Anveldi ja Aira Kaalu tõlge ilmus esmakordselt 1936-1938). Loetavalt kirjutatud ülevaade filosoofia ajaloost alates filosoofia sünnist kuni 20. sajandi alguseni. Väljaandest, mida nelja aasta jooksul pärast ilmumist müüdi rohkem kui pool miljonit eksemplari, sai üks kahekümnendate aastate enim müüdud raamat.

Richard D. Blackmore'i (1825-1900) kolmas romaan Lorna Doone (1869) on omaaegne bestseller. Mitme sugupõlve jooksul on paljudele tüdruklastele nimeks pandud Lorna – arvatakse, et kirjanik on ise selle nime välja mõelnud. Romaani menukus on seletatav intrigeeriva süžeega, milles segunevad armastus ja ausus, vaprus ja reetlikkus. Tegevus toimub Exmoori ilusate orgude keskel, mida kirjanik mäletab oma koolipäevilt ning mis paljus tuletavad meelde ka maastikupilte Walter Scotti teostest. Nagu Walter Scott kasutas teatud ajaloolisi sündmusi oma teoste taustaks, nii talitab ka Richard D. Blackmore, paigutades John Riddi ja Lorna Doone'i loo Monmouthi mässu aega 1685. aastal.