"Suure Karu pojad" on jutt vaprast pealikust Tokai-iitost, kes koos oma väikese hõimuga vabaduse eest võitleb. Kogu lugu toimub ajaloolisel taustal ja autor kasutab reaalseid isikuid ja sündmusi, nagu Istuv Sõnn, Punane Pilv ja kindral Custeri veresaun. Autor põimib jutu vahele osavalt kirjeldusi preeriaindiaanlaste tavadest ja ajaloost. Tema indiaanlased ei ole juba loomu poolest õilsad kivinäod või alatud lurjused, nagu näiteks Karl May Winnetou ja Cooperi Nahksuka juttudes. Selle raamatu indiaanlased on inimesed, kes tunnevad hirmu ja võivad olla nõrgad, kuigi aeg ja elu oli selline, kus kumbagi endale lubada ei saanud. Vabadus on kõige suurem aare. Muidugi on ka selle raamatu tegelased üsnagi must-valged nagu seiklusjutule kohane. On ausad ja põhimõttekindlad punanahad ja on viletsad reeturitest punanahad. Vahe vaid sellest, et siin on reeturlusel ka põhjus - vihavaen ja valgete tulivesi - mitte ei ole reeturid reeturiteks sündinud. Mõned ausad valged on ka, ülejäänud on kas lihtsalt ükskõiksed sõdurid või tõelised lurjused. Lõpeb pika kõne ühisest karjakasvatamisest ja põlluharimisest ning igavesest rahust kõigi inimeste vahel ja uhke piimajoomisega. Raamatu lõpus selgub ka hõimu manatarga kahepalgelisus ja kõik saavad ühtäkki aru, et on siiani uskunud valesid asju ja need enam ei toimi. Toetavaid vaime pole olemas ja loota tuleb ainult iseenda jõule ja nõule. See viimane läheb kenasti kokku Kärgatava Kõu kogemustega.

Iiri päritoluga inglise kirjaniku Thomas Mayne Reidi (1818-1883), suure hulga romantiliste seiklusromaanide autori üks silmapaistvamaid teoseid belletriseerib tegelikke ajaloosündmusi Florida poolsaarel 19. sajandi 30-ndail aastail, kirjeldades neid minajutustaja, noore George Randolphi suu läbi. Suure sümpaatiaga kujutab autor väikese seminoli hõimuliidu meeleheitlikku vastupanu kolonisaatorite pealetungile ning nende õiglase võitluse juhti, üllast kangelast Oceolat.

Jidišikeelse kirjaniku romaan "Marienbad" räägib Poola juutidest. Autor kujutab 19. ja 20. sajandi vahetuse Poola väikelinnade ja juudi keskklassi elu suurepärase humoristina, kasutades tuntud juudi slängi, mis on ääremärkustena lugejale ka ära tõlgitud.

Šolem Aleichem'i tuntuim teos on "Piimamees Tevje". Raamat "Marienbad" annab neile, kellele meeldib "Viiuldaja katusel", taas suurepärase võimaluse juudi huumorile kaasaelamiseks.

Üks vana legend räägib linnust, kes laulab vaid üks kord elus, kuid siis ka nii kaunilt, et ükski teine olevus maailmas sellele ligilähedalegi ei saa. Kohe, kui ta lahkub oma pesalt, lendab ta otsima laukapuupõõsast ega väsi enne, kui on kõige ogalisema leidnud. Selle oskale istub ta, lööb laulu lahti ning viskub rinnaga kõige suurema, kõige teravama oga otsa. Ja surmapiinas laulab ta nii, nagu ei suudaks ükski lõoke või ööbik. See on laul, mille hinnaks on elu. Ja kogu maailm tardub seda laulu kuulama ja Jumal taevas naeratab. Sest suurimat saavutada saab ikka ainult suurimate kannatuste hinnaga... Nõnda räägib legend. See on hämmastav kirjanduslik saavutus, saaga märkimisväärsest perekonnast Austraalia südamaal, lugejat jäägitult haarav jutustus Clearyde kolmest põlvkonnast, nende rõõmudest ja muredest, kibedatest pettumustest ja ülendavatest saavutustest, unelmaist ja kõigutamatust hingejõust, millega nad õnnetusi taluvad, aga ka tumedatest kirgedest ja keelatud armastusest, mis saatuslikult nende ellu sekkuvad.