Tooted

Tegevus toimub Kalinovi linnas, Volga kaldal, suvel. Aleksandr Ostrovski draama keskseks kujuks on kaupmehelese Kabanova minia Katariina, kel jätkub julgust astuda välja perekonnas valitseva despootia ning esiisade-aegsete kommete vastu. Leidmata aga väljapääsu niihästi välisest umbsest õhkkonnast kui ka oma sisemiste vastuolude ummikust, sööstab Katariina Volgasse.

Aastakümneid ajakirjanduses esinenud poetessi esikkogu koosneb südamlikest ja lihtsaist luuletustest igavestel teemadel, mida autor käsitleb, erinevalt paljudest põlvkonna poeetidest, klassikalise rahu ja helge nukrusega. Sind, sügis, imetlen: su pidulikul laual uhkeid roogi, mis karge nukrusega vürtsitatud, su heli kauget, vaikset, aimatavat, su värvide harmooniat, su tarkust, mis ei kutsu vaidlema.

Raamatus antakse ülevaade huulheina perekonda kuuluvate taimeliikide uurimise ajaloost ning kasutamisest, bioloogilistest iseärasustest, saagi püüdmise viisidest, levikust ja kasvukohtadest. Autor on kasutanud lisaks kirjanduse andmetele ka oma vaatlusandmeid. Erilist tähelepanu pööratakse putuktoidulisuse mõiste avamisele ning nende taimede toidule ja selle püüdmisele.

Nad olid salajased nuhid kes mängisid dissidentlikke luuletajaid või olid nad dissidentlikud luuletajad kes mängisid salajasi nuhke või siis käis üks mäng lihtsalt nagu ikka teise juurde jah ainult et millist mängu mängivad nad nüüd...

Seikluslik jutustus ukraina kuuenda klassi õpilastest, kes sõidavad suvevaheajaks maale, et bioloogia tunni jaoks putukaid kollektsioneerida. Ühe metsajärve kohta räägitakse, et seal elab koletis. Poisid otsustavad asja kontrollida.

Ettevõtjad, disainerid, konstruktorid - kõik uute toodete väljatöötamisega tegelejad peaksid vähemalt üldjoontes kursis olema, kuidas kaitsta autorite ja ettevõtjate huvisid uute toodete loomisel ja nende kasutamisel, kuidas rakendada võõraid, sealhulgas ka konkurentide lahendusi nii, et rakendajale ei esitataks süüdistusi kellegi õiguste rikkumises jne.Kaitsmata toodang ja kaitsmata uued lahendused on tõsiste probleemide allikad. Käesolev kirjutis on suunatud nende probleemidega esmatutvust tegevale lugejale, andmaks talle vajalikku infot tööstusomandi kohta ning laskumata seejuures tööstusomandi spetsiifilistesse ja keerukatesse probleemidesse.

„Kes tappis mu isa”, Édouard Louis’ kolmas teos, on pamfletilaadne tekst, kus autor sügavalt isiklike mälupiltide ja nende bourdieuliku analüüsi kaudu püüab selgusele jõuda, missugused sotsiaalsed ja majanduslikud faktorid põhjustasid tema isa elu hävingu viiekümnendaks eluaastaks. Nagu Louis’ puhul ikka, kasutab ta oma sõnumi edastamiseks meisterlikult kõikvõimalikke kirjanduslikke võtteid, kuid konstrueerib teose nii, et selle tegelik eesmärk on mõista mõnd reaalset probleemi ja – veel rohkem – mõjutada seda probleemi reaalsuses. Kuigi pealkiri „Kes tappis mu isa” algab küsisõnaga, ei ole see küsimus. Selle omamoodi süüdistuskõne lõpul jõuab Louis järeldusele, et domineeritute klassi elu ja surma üle – tema isa elu ja surma üle – ei otsusta mitte mingisugused abstraktsed, paratamatud, vääramatud jõud, vaid poliitikud, kellel on reaalsed nimed ja näod. Ja ta ütleb need nimed välja.

See raamat on niisiis korraga kirjandus ja relv, kirjandus ja poliitiline aktsioon – kirjandus, mis „ei pea täitma mitte kirjanduse, vaid paratamatuse ja meeleheite nõudeid” – see on tuli.

Édouard Louis (snd 1992) on 21-aastaselt oma suurt tähelepanu äratanud esikromaaniga „En finir avec Eddy Bellegueule” („Aitab Eddy Bellegueule’ist”) prantsuse kirjandusse maandunud autor, kelle autobiograafilised ja perekonnaloolised teosed lähenevad kirjandusele täiesti uuel moel. Tema loodud žanri on nimetatud „lüüriliseks sotsioloogiaks”, „kollektiivseks autobiograafiaks” ja „sotsioloogiliseks fiktsiooniks” – õigupoolest polegi sellel veel oma nime. Kuid oma rabavuses, värskuses, isiklikkuses, halastamatuses ja ühiskondlikus kriitilisuses on tema looming, nagu kirjutas Marek Tamm 2024. aasta veebruaris Tõnu Õnnepalu tõlkes ilmunud romaani „Muutuda: meetod” tutvustuses, „kõige tänapäevasem, kõige moodsam kirjandus, mida Prantsusmaal on pakkuda”.

Täna läheb Kirbu-Krants kooli! Kas ta oskab õpetaja ees sitsida ja ega ta tunnis viimati magama jää? Kas ta saab vahetunnis jalkat mängida, ilma et peaks ise palli eest olema? Ja mis kõige tähtsam – kas ta õpib lugema ja oskab kokku veerida, mis on kirjutatud tema prügikasti sattuvatele siltidele? Jõudu sulle, Kirbu-Krants! Kirbu-Krants on kõige särasilmsem suure südamega eluheidik, keda te kunagi kohanud olete!

Üks armastatumaid saksakeelseid luuletajaid Rainer Maria Rilke (1875–1926), kuulus üksiklane, ütleb ühes kirjas: „Ma kuulun nende vanamoeliste inimeste hulka, kes peavad kirja veel suhtlemisvahendiks, kõige ilusamaks ja külluslikumaks.“ Ta pühendas korrespondentsile palju aega ja energiat ning pidas laiaulatuslikku kirjavahetust oma ajastu suurkujudega. Aeg-ajalt vastas ta aga ka noortele austajatele ja sellest võis kujuneda aastatepikkune kirjavahetus. Siin ilmuvadki kaks kõige hõrgumat, loetumat ja tõlgitumat viimati nimetatud kirjaseeriaist. „Kirjad noorele luuletajale“, mille tõlge ilmus esimest korda Loomingu Raamatukogus 1995. aastal, koondab kümme kirja aastatest 1903–1908, milles juba kogenud noor poeet annab nõu verinoorele kirjutajale, kes õpib, nagu Rilkegi aastaid varem, kadettide koolis ega ole veel selgeks mõelnud, millist teed elus käia – ohvritseri või luuletaja oma. Rilke soovitused jäävad ettevaatlikuks, sest „tegelikult, ja just kõige tõsisemates ja tähtsamates asjades, oleme kirjeldamatult üksi, ning selleks, et keegi saaks teisele nõu anda või koguni teist aidata, peab palju juhtuma, peab palju õnnestuma“. Soovimata algaja kirjutaja indu lämmatada, aga seda ka mitte liigselt õhutada, leiab siit kirjadest tõepoolest soovitusi sõnade seadmiseks, aga enam annavad need aimu Rilke ainulaadsest maailmatunnetusest. Nii nagu kunagi noor luuletaja, kirjutas ka üks noor naine pärast Rilke luulest lohutuse leidmist kogenud luuletajale ja küsis raskel ajal juhatust eluga toimetulekuks. Esimese maailmasõja eest Šveitsi eksiili läinud Rilke vastaski talle ning sellest algas nende viis aastat (1919–1924) kestnud kirjavahetus, millest mõlemad said hingepidet ja mis 1930 avaldati pealkirja all „Kirjad noorele naisele“. Need kirjad ilmuvad eesti keeles esimest korda. Raamatut saadab tõlkija Tiiu Relve ulatuslik järelsõna, mis tutvustab kirjasaajaid ning avab kirjade tausta.

Tegemist on Hando Runneli lasteluule raamatuga. Viimati ilmus lasteluulest tema seni ilmunud lasteluule koondkogu "Suureks saamine" aastal 2004. Käesolevasse raamatusse ongi võetud peamiselt pärast seda lastele või lapsemeelselt kirjutatud luuletused, mis on seni raamatus ilmumata.

Kõik, mida vaja teada kassist. Asjatundlik nõu mõõduka hinna eest. Selged vastused kõikidele küsimustele. Ohtralt pilte kaanest kaaneni.

Kõik, mida vaja teada kassist. Asjatundlik nõu mõõduka hinna eest. Selged vastused kõikidele küsimustele. Ohtralt pilte kaanest kaaneni.

Et kirjutada lugusid Kadi Kurema piltidele, sõitsin ma Pärnusse. Linna, kus Kadi on sündinud ja koolis käinud. Kust ta on saanud selle, mida hiljem oma piltidesse panna. Kadi andis mulle kirjutamiseks oma Pärnu korteri ja mitte ühtegi tuttavat inimest. Kõik hakkas kiiresti lahti rulluma, üksteise järel tõusid üles mu enda kogetud lood, mu enda lapsepõlv. Siin need lood on. Kadi piltidega. Kaks lapsepõlve justkui põhjatust kaevust üles tõmmatud. Üht-teist on kindlasti maha ka loksunud.

Raamat ja dokumentaalfilm kaasnesid Kumu kunstimuuseumi näitusega "Raoul Kurvitz" (18.01.–21.04.2013). Trükis on valminud lähtuvalt äratundmisest, et Kurvitza kunstikukarjäär selle eri etappide, teemade ja produktsioonimahuga vajab pikemat lahtikirjutamist ning analüüsimist, kui näitusesaali võrdlemisi napp sissejuhatav seinatekst võimaldab. Kurvitz on olnud kunstnikuna aktiivne alates 1980. aastate keskpaigast ja tema pea 25 tegevusaasta sisse mahub nii eriilmeline loominguline tegevus kui ka lahkamist vääriv autorikuvand. Raamatuga kaasneb dokumentaalfilm DVD-l, millel on Kurvitza persoonilugu – kunstnik räägib oma elust ja loomingust, heites pilgu erinevatele koostööprojektidele ja partneritele ning lahates oma loomingulisi saavutusi. Filmis on üles võetud ka näituse ehitusprotsess (Kurvitza loomingu puhul on alati rohkesti küsimusi esitatud just tehnilise teostuse kohta) ja näitusevaated ehk valmistööd.

Kevad, suvi, sügis, talv - lilleseade pakub kõigiks aastaaegadeks imeilusaid võimalusi oma kodu kaunistamiseks. Paljude lilleseade-alaste kirjutistega tuntuks saanud Sieglinde Holl on selles raamatus toetunud looduse muutumise värvidele, vormidele ja materjalidele. Kevadel domineerivad kollased toonid, kombinatsioonis suure hulga rohelisega, suvi torkab silma oma õite- ja värviküllusega. Sügisel on tähelepanu keskpunktis vilja- ja puuviljakaunistused ning talvel dekoreeritakse väga palju küünalde ja roheliste okstega. Laske neil dekoratsioonidel end võluda ja ärgitagu need ka teid oma tuppa erinevaid aastaaegu tooma.

Raamat käsitleb looduslähedast aiandust, sealhulgas mullaparandust, komposteerimist, haljasväetistaimede kasutamist, külvikordi, umbrohutõrjet ja taimekaitset.

Uudishimu ronib kõrgele korstna otsa. Rõõm kargleb batuudil. Hirm kükitab roostetanud plekkpurgis riidekapi all. Hoolivus aitab väikesed teod üle tee… Iga emotsioon saab selles raamatus endale karvase tegelase näo ja karakteri. Pehmed pildid ja inspireeriv poeetiline tekst annavad lugejale kinnitust, et me kõik jagame sarnaseid tundeid, nii positiivseid kui negatiivseid, ja kutsuvad meid oma tundeid märkama ja nende üle arutlema.

Kõvas köites luulekogu

Moodne olla tähendab kunstniku jaoks näidata uudselt seda, mida teised enne teda on juba sajandeid teinud. See õnnestub ainult vähestel.

Sisukord: - Kuidas vaal sai oma kurgu - Kuidas kaamel sai küüru - Kuidas ninasarvik sai oma naha - Kuidas leopard sai tähnid - Elevandipoeg - Lugulaul känguru-vanast - Armadillide tekkimine - Krabi, kes mängis merega - Kass, kes kõndis omapead - Liblikas, kes põrutas jalaga

Filosoof, teoloog ja luuletaja Tommaso Campanella (1568–1639) oli kahtlemata üks silmapaistvamaid renessansiaja utopiste. Ketserluses ja võimudevastasele mässule õhutamises süüdistatud vaimulikku karistati korduvalt nii vabadusekaotuse kui ka piinamisega. Vanglas teeskles ta hullumeelset ning tänu veenvale esitusele pääses hukkamisest, vangistuses olles sündis 1602. aastal ka „Päikeselinna“ käsikiri, mis suure saladuskatte all leht lehe haaval vanglast välja toimetati. Oma tuntuimas teoses visandab Campanella ideaalriigi, mille kodanikud elavad omalaadses kommuunis: eraomandit seal ei tunta, kõik tööd tehakse ära ühiselt ning igaüks saab pidada ametit, „mille peale tal kõige rohkem soont ja hakkamist on“. Ridade vahele on mõistagi pikitud ka kriitikat autori kaasaegsete elukorralduse ja tol ajal valitsenud mõtteviiside pihta. Campanella lootis, et Päikeselinna-sarnast ideaalriiki on võimalik ka tegelikkuses ellu kutsuda, ja eri vahendeid appi võttes prooviski ta seda korduvalt teha. Tema katsed olid küll määratud läbikukkumisele, ometi leidsid mitmed tema ideed hiljem edasi arendamist, need oli eeskujuks nii prantsuse revolutsionääridele kui ka XIX sajandi positivistidele ja sotsialistidele. „Päikeselinna“ uustrükk ilmub redigeeritud tõlkes ning täiendatud kommentaaride ja saatesõnaga.

Raamatuteadlase ja bibliograafi Helene Johani meenutusi Eesti Vabariigi aegsest kultuurielust, 1940. aasta juuniga seonduvatest sündmustest ja hoiakutest ning nõukogudeaegsetest ümberkorraldustest eeskätt kultuurivallas. Kunstnik Andrus Johani abikaasa ja kunstnik Hando Mugasto õe ehedad meenutused on projitseeritud läbi humanismi ja rahvustunde prisma, kirjalikult on need jäädvustanud raadioajakirjanik Ene Hion.

Teine kogu Lõuna-Eesti hõngulist vana head kodutehtud jutukirjandust, autoriteks Rannar Susi, Valdek Seliste, Enno Värv, Aavo Kahr, Teno Rebane, Anne Sepamaa.

Luuletusi

Raamat annab ülevaate elektrivoolu ohtlikkusest, sellest tulenevatest ohutusnõuetest elektripaigaldiste ja võimalikest kaitseviisidest, tehes viiteid varemilmunud teaberaamatutele. Põhirõhk on kaitseviiside eriliigil – rikkevoolukaitsel, mille kasutamine on väga tihti kohustuslik, sest see võimaldab ära hoida õnnetusjuhtumeid nii inimeste, loomade kui ka varaga. Sisaldab juhiseid ja praktilisi lahendusi rikkevoolukaitselülitite valikuks ning kasutamiseks.

„Mis tõukab lõputult kirjandust tagant? Mis paneb inimesed kirjutama? Teised inimesed, nende ema, tähed, või vanad mõõtmatud asjad, Jumal, keel?“ küsib Pierre Michon. Prantsuse luuletaja Arthur Rimbaud’ eluseikadest ja loomingust leiab ta vastuseid ja ka uusi küsimusi. Intensiivne ja mänguline, erudeeritud ja poeetiline „Rimbaud, poeg“ on elujutustus, aga mitte biograafia, see on austusavaldus mässulisele luuletajale, kes pööras nagu möödaminnes pea peale kogu luule. Luuletaja elust on tänaseks saanud legend, tema looming, tema luuletused, „kahe leheserva vahel pikk kitsas tindist kaev, mille põhja lugeja lehekülg lehekülje järel aina langeb“, pulbitseb aga värskelt ja kutsub aina uuesti sealt ammutama. Tõlkija Leena Tomasbergi saatesõna ja kommentaarid tutvustavad lähemalt lühivormide meistri ja prantsuse kirjanduse elava klassiku Pierre Michoni (snd 1945) loomingulisi tõekspidamisi ja aitavad avada raamatu konteksti.

Saksamaalt 1634. aastal Tallinna kolinud Reiner Brockmann (1609–1647) kirjutas ajaloo esimese eestikeelse kunstluuletuse „Carmen alexandrinum Esthonicum…“ (1637) ning tegi seda talle omasel viisil ehk kõige moodsamate poeetikareeglite järgi. Wimberg on Brockmanni esimesse valikkogusse koondanud läbilõike kogu luuletaja loomingust – alates esimesest teadaolevast luuletusest kuni viimaseni –, tõlkinud neid kõigist keeltest, milles Brockmann luuletas – saksa, ladina ja kreeka keelest –, ja transpoetiseerinud tänapäeva eesti keelde Brockmanni vanas eesti kirjakeeles loodud luuletused. Väga erinevaid klassikalisi luulevorme meisterlikult vallanud Brockmann avaneb neis luuletustes moodsa ja rõõmsa humanistliku poeedina, kes hindab ja armastab elu selle kõigis avaldumisviisides.

Luuleraamatus käsitleb autor eetilisi küsimusi, ennekõike inimese vastutust isamaa ees. Põhiosa luuletustest käsitleb külaelu selle tõsiduse ja sirgjoonelisusega, mis on tuttav juba Traadi esikkogust.

Jänku-Karvakera raamat jutustab loo väikese tüdruku ja hiiglasuure jänku sõprusest. Milline laps ei sooviks endale pehmet, armsat ja hiiglasuurt jänest, kelle seljas saaks öö otsa lennata ning kelle kõrvade vahel oleks hea soe tukkuda! Jimmy Liao on Taiwani menukamaid autoreid, kelle (kunsti)teoseid on antud välja paljudes maades. Tema peene ja tundliku joonega pildid on segu graafilisest kunstist ja ülimalt lapsesõbralikust fantaasiamaailmast. Need lausa kutsuvad last pildi ja loo sisse seiklema. Jimmy joonistused on nagu võlupildid, mida võib vaadata aina uuesti ja uuesti ning ikka leida midagi uut.

Raamatus tutvustatakse Eesti NSV-s esinevaid tiiruliike. Põhjalikumalt käsitletakse jõgi- ja randtiiru bioloogiat, antakse ülevaade nende levikust, arvukusest, määramistunnustest, käitumisest, toitumisest, pesitsusökoloogiast, rändest ja talvitumisest. Eripeatükis on juttu väike- ja tutt-tiirust. Käsitletakse ka looduskaitse probleeme. Raamat pakub huvi noorte loodusesõprade ringidele, bioloogiaõpetajatele, üliõpilastele ja asjaarmastajaile loodusevaatlejaile.

Koolipoiss Kaktus peab koolis puhkenud täiepideemia tõttu ootamatult koju jääma ja tema giidist ema Brá võtab ta bussireisile kaasa. Koos rühma ekstsentriliste turistidega võetakse ette tüüpiline päevareis Islandi jugade, karvaste hobuste ja maaliliste maastike juurde. Kui aga Kaktus märkab eemal midagi punaselt kumamas, võtab nende päev ootamatu pöörde... "Tulemägi" on plahvatuslikult visuaalne pildiraamat metsiku ja kontrollimatu looduse mõjust inimestele. Autor on tõeline vulkaanide austaja, kes otsustas pärast paarikümmet matka Reykjanesi poolsaare vulkaanipursete juurde seal kogetud erakordsed vaatemängud raamatus ellu äratada. Rán Flygenring sündis 1987 Norras, kasvas üles Islandil ja lõpetas aastal 2009 Islandi Kunstiakadeemia. Tema omapärane ning elav stiil on toonud talle palju auhindu, sealhulgas Põhjamaade Nõukogu laste- ja noortekirjanduse auhinna 2023. aastal (raamatu "Tulemägi" eest).

Käesolev raamat on kirjutatud eesmärgiga äratada huvi allveearheoloogia vastu. Sukeldumine akvalangiga Läänemere meresõidu- ja Eesti muinasajaloo uurimiseks on vajalik ja äärmiselt köitev tegevus. Nii viikingite kui ka keskaegsete laevavrakkide kõrval ootab avastajaid ka eestlaste muinaslaev. Raamat allveearheoloogilistest uuringutest Läänemere külmades vetes, sealhulgas Eesti NSV vetes, on mõeldud arvukale lugejaskonnale, eriti aga ajaloohuvilistele, meresõpradele, kaluritele ja allveespordihuvilistele.

Inimnahk on kõige vastupidavam rõivas. "Kõige rängem valu on hingevalu," ulus lamba hingega hunt, kes tahtis määgida. "Kõige suurem kunst on jääda iseendaks," mõtles teenijatüdrukuks rõivastatud palgamõrtsukas oma ohvrile pudingut serveerides. Suurrahvad on ämblikud, väikerahvad ainult kärbsed. Inimene, kel pole ühtegi vaenlast, on ise enda kõige suurem vaenlane. Kõige truumad orjad on inimesed oma kõhule

Vendade Grimmide ajatud muinasjutud lastele Vendade Grimmide ajatud muinasjutud on rõõmustanud lapsi kogu maailmas mitu sajandit. Kas teadsid, et muinasjuttudes on peidus võluvägi? Ja ka tarkuseterad. Siit raamatust leiad mõnusa valiku Grimmide tuntud muinasjuttudest. Loe ja unista ning seikle maagilises maailmas koos oma lemmiktegelastega. Ümber jutustanud Stefania Leonardi Hartley