Tooted

Tegevus toimub Kalinovi linnas, Volga kaldal, suvel. Aleksandr Ostrovski draama keskseks kujuks on kaupmehelese Kabanova minia Katariina, kel jätkub julgust astuda välja perekonnas valitseva despootia ning esiisade-aegsete kommete vastu. Leidmata aga väljapääsu niihästi välisest umbsest õhkkonnast kui ka oma sisemiste vastuolude ummikust, sööstab Katariina Volgasse.

Käesolev valimik sisaldab tosin Schilleri paremat ja populaarsemat ballaadi. Samuti on ka tõlked nauditavad. Originaali pealkiri Balladen.

Täna Kirbu-Krantsi ja Kilu-Kiisu prügikastis on jõulud. Sel aastal on meie sõbrad otsustanud veeta pühad mõnes majas. Kuid kes võtaks kirpudest puretud koera ja lapikuks sõidetud kassi piduõhtul enda juurde? Algab imeline prügikastimuinasjutt. Kirbu-Krants on kõige särasilmsem suure südamega eluheidik, keda te kunagi kohanud olete!

Raamatus antakse ülevaade huulheina perekonda kuuluvate taimeliikide uurimise ajaloost ning kasutamisest, bioloogilistest iseärasustest, saagi püüdmise viisidest, levikust ja kasvukohtadest. Autor on kasutanud lisaks kirjanduse andmetele ka oma vaatlusandmeid. Erilist tähelepanu pööratakse putuktoidulisuse mõiste avamisele ning nende taimede toidule ja selle püüdmisele.

Sisukord:
Jaroslav Hašek
Autori sissejuhatus ja eessõna
Härra kapteni sõjakoer
Professor dr. Gras
Jalaväelase Truneci tšaako
Lauljanna Carnevalová traagiline lõpp
Juhtum sõdur Svoboda ning taksikoer Čoriga
Piinlik riigiasi
Lugu keiser Franz Josef I pildist
Leiutaja kurb saatus
Vürstiproua paeluss
Sõprusvõistlus "Tillingeni" ja "Höchstädti" vahel
Seisusevahed
Kahest kärbsest, kes selle üle elasid
Ühest kohutavast koerast
Tertsiaanlaste ülestõus
Usuõpetuse tunnis
Õpetame lapsi loodust tundma
Eksperiment karske ajaviiteõhtuga ehk ameerika meelelahutus

Kerttu Soans on kahe tütre ema, Tiia Kõnnussaar kahe poja ema ja see – kahe kaanega raamat – kahe ema sõpruse vili. Ühel raamatupoolel saame tuttavaks 7-aastase tüdrukuga, kelle nimi on Ingel ja kes sõidab lennujaama kohvikus lennukiga ning kelle suurim soov on saada endale lemmikloom. Teisel raamatupoolel tutvume 7-aastase Marttiga, kes on täpselt selline nagu üks tore poiss võiks olla ja kes üle kõige igatseb endale päris oma draakonit.

Nad olid salajased nuhid kes mängisid dissidentlikke luuletajaid või olid nad dissidentlikud luuletajad kes mängisid salajasi nuhke või siis käis üks mäng lihtsalt nagu ikka teise juurde jah ainult et millist mängu mängivad nad nüüd...

Noor naine Lise võtab puhkust, ostab erksates toonides kostüümi ja sõidab varahommikuse lennuga ühte lõunamaa linna. Plaan on kindel, aeg tiksub halastamatult, uurijatele tuleb jätta värvikas jäljerida ja leida oma lavastusse veel viimane osatäitja.

Šoti kirjaniku ja esseisti Muriel Sparki tagurpidi detektiivromaan on lakooniline lugu juhusest ja paratamatusest, võimust ja vabadusest, ettekuulutusest ja surmast. Romaani tausta avab tõlkija Andrus Lauringson oma saatesõnas.

Lugeja, kinnita rihmad, koht Lise’i kõrvalistmel on vaba!

Seikluslik jutustus ukraina kuuenda klassi õpilastest, kes sõidavad suvevaheajaks maale, et bioloogia tunni jaoks putukaid kollektsioneerida. Ühe metsajärve kohta räägitakse, et seal elab koletis. Poisid otsustavad asja kontrollida.

Ettevõtjad, disainerid, konstruktorid - kõik uute toodete väljatöötamisega tegelejad peaksid vähemalt üldjoontes kursis olema, kuidas kaitsta autorite ja ettevõtjate huvisid uute toodete loomisel ja nende kasutamisel, kuidas rakendada võõraid, sealhulgas ka konkurentide lahendusi nii, et rakendajale ei esitataks süüdistusi kellegi õiguste rikkumises jne.Kaitsmata toodang ja kaitsmata uued lahendused on tõsiste probleemide allikad. Käesolev kirjutis on suunatud nende probleemidega esmatutvust tegevale lugejale, andmaks talle vajalikku infot tööstusomandi kohta ning laskumata seejuures tööstusomandi spetsiifilistesse ja keerukatesse probleemidesse.

„Kes tappis mu isa”, Édouard Louis’ kolmas teos, on pamfletilaadne tekst, kus autor sügavalt isiklike mälupiltide ja nende bourdieuliku analüüsi kaudu püüab selgusele jõuda, missugused sotsiaalsed ja majanduslikud faktorid põhjustasid tema isa elu hävingu viiekümnendaks eluaastaks. Nagu Louis’ puhul ikka, kasutab ta oma sõnumi edastamiseks meisterlikult kõikvõimalikke kirjanduslikke võtteid, kuid konstrueerib teose nii, et selle tegelik eesmärk on mõista mõnd reaalset probleemi ja – veel rohkem – mõjutada seda probleemi reaalsuses. Kuigi pealkiri „Kes tappis mu isa” algab küsisõnaga, ei ole see küsimus. Selle omamoodi süüdistuskõne lõpul jõuab Louis järeldusele, et domineeritute klassi elu ja surma üle – tema isa elu ja surma üle – ei otsusta mitte mingisugused abstraktsed, paratamatud, vääramatud jõud, vaid poliitikud, kellel on reaalsed nimed ja näod. Ja ta ütleb need nimed välja.

See raamat on niisiis korraga kirjandus ja relv, kirjandus ja poliitiline aktsioon – kirjandus, mis „ei pea täitma mitte kirjanduse, vaid paratamatuse ja meeleheite nõudeid” – see on tuli.

Édouard Louis (snd 1992) on 21-aastaselt oma suurt tähelepanu äratanud esikromaaniga „En finir avec Eddy Bellegueule” („Aitab Eddy Bellegueule’ist”) prantsuse kirjandusse maandunud autor, kelle autobiograafilised ja perekonnaloolised teosed lähenevad kirjandusele täiesti uuel moel. Tema loodud žanri on nimetatud „lüüriliseks sotsioloogiaks”, „kollektiivseks autobiograafiaks” ja „sotsioloogiliseks fiktsiooniks” – õigupoolest polegi sellel veel oma nime. Kuid oma rabavuses, värskuses, isiklikkuses, halastamatuses ja ühiskondlikus kriitilisuses on tema looming, nagu kirjutas Marek Tamm 2024. aasta veebruaris Tõnu Õnnepalu tõlkes ilmunud romaani „Muutuda: meetod” tutvustuses, „kõige tänapäevasem, kõige moodsam kirjandus, mida Prantsusmaal on pakkuda”.

Täna läheb Kirbu-Krants kooli! Kas ta oskab õpetaja ees sitsida ja ega ta tunnis viimati magama jää? Kas ta saab vahetunnis jalkat mängida, ilma et peaks ise palli eest olema? Ja mis kõige tähtsam – kas ta õpib lugema ja oskab kokku veerida, mis on kirjutatud tema prügikasti sattuvatele siltidele? Jõudu sulle, Kirbu-Krants! Kirbu-Krants on kõige särasilmsem suure südamega eluheidik, keda te kunagi kohanud olete!

Üks armastatumaid saksakeelseid luuletajaid Rainer Maria Rilke (1875–1926), kuulus üksiklane, ütleb ühes kirjas: „Ma kuulun nende vanamoeliste inimeste hulka, kes peavad kirja veel suhtlemisvahendiks, kõige ilusamaks ja külluslikumaks.“ Ta pühendas korrespondentsile palju aega ja energiat ning pidas laiaulatuslikku kirjavahetust oma ajastu suurkujudega. Aeg-ajalt vastas ta aga ka noortele austajatele ja sellest võis kujuneda aastatepikkune kirjavahetus. Siin ilmuvadki kaks kõige hõrgumat, loetumat ja tõlgitumat viimati nimetatud kirjaseeriaist. „Kirjad noorele luuletajale“, mille tõlge ilmus esimest korda Loomingu Raamatukogus 1995. aastal, koondab kümme kirja aastatest 1903–1908, milles juba kogenud noor poeet annab nõu verinoorele kirjutajale, kes õpib, nagu Rilkegi aastaid varem, kadettide koolis ega ole veel selgeks mõelnud, millist teed elus käia – ohvritseri või luuletaja oma. Rilke soovitused jäävad ettevaatlikuks, sest „tegelikult, ja just kõige tõsisemates ja tähtsamates asjades, oleme kirjeldamatult üksi, ning selleks, et keegi saaks teisele nõu anda või koguni teist aidata, peab palju juhtuma, peab palju õnnestuma“. Soovimata algaja kirjutaja indu lämmatada, aga seda ka mitte liigselt õhutada, leiab siit kirjadest tõepoolest soovitusi sõnade seadmiseks, aga enam annavad need aimu Rilke ainulaadsest maailmatunnetusest. Nii nagu kunagi noor luuletaja, kirjutas ka üks noor naine pärast Rilke luulest lohutuse leidmist kogenud luuletajale ja küsis raskel ajal juhatust eluga toimetulekuks. Esimese maailmasõja eest Šveitsi eksiili läinud Rilke vastaski talle ning sellest algas nende viis aastat (1919–1924) kestnud kirjavahetus, millest mõlemad said hingepidet ja mis 1930 avaldati pealkirja all „Kirjad noorele naisele“. Need kirjad ilmuvad eesti keeles esimest korda. Raamatut saadab tõlkija Tiiu Relve ulatuslik järelsõna, mis tutvustab kirjasaajaid ning avab kirjade tausta.

Kõik, mida vaja teada kassist. Asjatundlik nõu mõõduka hinna eest. Selged vastused kõikidele küsimustele. Ohtralt pilte kaanest kaaneni.

Kõik, mida vaja teada kassist. Asjatundlik nõu mõõduka hinna eest. Selged vastused kõikidele küsimustele. Ohtralt pilte kaanest kaaneni.

Raamat ja dokumentaalfilm kaasnesid Kumu kunstimuuseumi näitusega "Raoul Kurvitz" (18.01.–21.04.2013). Trükis on valminud lähtuvalt äratundmisest, et Kurvitza kunstikukarjäär selle eri etappide, teemade ja produktsioonimahuga vajab pikemat lahtikirjutamist ning analüüsimist, kui näitusesaali võrdlemisi napp sissejuhatav seinatekst võimaldab. Kurvitz on olnud kunstnikuna aktiivne alates 1980. aastate keskpaigast ja tema pea 25 tegevusaasta sisse mahub nii eriilmeline loominguline tegevus kui ka lahkamist vääriv autorikuvand. Raamatuga kaasneb dokumentaalfilm DVD-l, millel on Kurvitza persoonilugu – kunstnik räägib oma elust ja loomingust, heites pilgu erinevatele koostööprojektidele ja partneritele ning lahates oma loomingulisi saavutusi. Filmis on üles võetud ka näituse ehitusprotsess (Kurvitza loomingu puhul on alati rohkesti küsimusi esitatud just tehnilise teostuse kohta) ja näitusevaated ehk valmistööd.

Kevad, suvi, sügis, talv - lilleseade pakub kõigiks aastaaegadeks imeilusaid võimalusi oma kodu kaunistamiseks. Paljude lilleseade-alaste kirjutistega tuntuks saanud Sieglinde Holl on selles raamatus toetunud looduse muutumise värvidele, vormidele ja materjalidele. Kevadel domineerivad kollased toonid, kombinatsioonis suure hulga rohelisega, suvi torkab silma oma õite- ja värviküllusega. Sügisel on tähelepanu keskpunktis vilja- ja puuviljakaunistused ning talvel dekoreeritakse väga palju küünalde ja roheliste okstega. Laske neil dekoratsioonidel end võluda ja ärgitagu need ka teid oma tuppa erinevaid aastaaegu tooma.

Raamat käsitleb looduslähedast aiandust, sealhulgas mullaparandust, komposteerimist, haljasväetistaimede kasutamist, külvikordi, umbrohutõrjet ja taimekaitset.

Koolis ringleb kuulujutt, et Marvin nokib nina. Jutu lasi lahti Clarence ja nüüd usuvad seda kõik. Isegi Marvini sõpradel on tema seltsis piinlik. Kas Marvinil õnnestub leida lahendus, kuidas kuulujutust vabaneda, või peab ta igavesti naerualuseks jääma?

Louis Sachar on Ameerika Ühendriikide lastekirjanik, kelle sulest on eesti keeles ilmunud populaarne Pahupidikooli sari ja Paabeli Torni auhinnaga tunnustatud "Augud". "Miks te nokite mu kallal?" on Marvin Punaposti sarja teine raamat.

Marvin Punapost ei ole kunagi tundnud, et ta kuulub päriselt oma perekonda. Kui ta kuuleb uudist kadumaläinud Šampoonia printsist, kes näeb täpselt tema moodi välja, saab talle korraga kõik selgeks. Nüüd tuleb vaid härra ja proua Punapostile teatada, et tal on aeg kolida oma päris vanemate juurde lossi.

Louis Sachar on Ameerika Ühendriikide lastekirjanik, kelle sulest on eesti keeles ilmunud populaarne "Pahupidikooli" sari ja Paabeli Torni auhinnaga tunnustatud "Augud".

Uudishimu ronib kõrgele korstna otsa. Rõõm kargleb batuudil. Hirm kükitab roostetanud plekkpurgis riidekapi all. Hoolivus aitab väikesed teod üle tee… Iga emotsioon saab selles raamatus endale karvase tegelase näo ja karakteri. Pehmed pildid ja inspireeriv poeetiline tekst annavad lugejale kinnitust, et me kõik jagame sarnaseid tundeid, nii positiivseid kui negatiivseid, ja kutsuvad meid oma tundeid märkama ja nende üle arutlema.

Miiniristlejad Lennuk ja Wambola. Nende ehitamise, sõjasõitude ja müümise lugu

Kõvas köites luulekogu

Sisukord:

• Kuidas vaal sai oma kurgu
• Kuidas kaamel sai küüru
• Kuidas ninasarvik sai oma naha
• Kuidas leopard sai tähnid
• Elevandipoeg
• Lugulaul känguru-vanast
• Armadillide tekkimine
• Krabi, kes mängis merega
• Kass, kes kõndis omapead
• Liblikas, kes põrutas jalaga

Raamat sisaldab kolm novelli:

Olen õnnetu looja

Minu õdede õde

Ja keegi ei naera

Raamat sisaldab 66 mustvalget ja värvilist reproduktsiooni. Teos käsitleb Nikolai Triiki (1884-1940) kui maalikunstnikku ja graafikut, keskendudes tema portreedele ja kunstiteostele.

Nissi kool läbi aegade lk. 30-34, fotod põhikooli õpetajatest ja töötajatest lk. 36-37. Koolijuhid ja õppealajuhatajad läbi aegade lk. 49

Jaanus Vaiksoo lasteraamat „Onu Heino väike pere" on järg raamatule „Onu Heino eksis ära". Onu Heino lõbusad seiklused said mõne aasta eest alguse Aabitsas ja ajakirjas Täheke. Värsivormis veidrad ja naljakad lood jätkuvad uues raamatus. Lisaks Heinole ja tema armsale kaasale Kaiele annab lugudele värvi nende pisipoeg Rein – väike esimese klassi marakratt.

Maailmakuulsa Tšehhi-juudi kirjaniku lühilugude kogumik.

Sisaldab järgmisi lugusid:

• Otsus
• Karistuskoloonias
• Unenägu
• Külakoolmeister
• Ämbriratsur
• Värd
• Maa-arst
• Öösel
• Mõrv
• Jahimees Gracchus
• Hoop vastu õueväravat
• Prometheus
• Tõde Sancho Panza kohta
• Vurrkann
• Lauljatar Josefine ehk Hiirerahvas

Filosoof, teoloog ja luuletaja Tommaso Campanella (1568–1639) oli kahtlemata üks silmapaistvamaid renessansiaja utopiste. Ketserluses ja võimudevastasele mässule õhutamises süüdistatud vaimulikku karistati korduvalt nii vabadusekaotuse kui ka piinamisega. Vanglas teeskles ta hullumeelset ning tänu veenvale esitusele pääses hukkamisest, vangistuses olles sündis 1602. aastal ka „Päikeselinna“ käsikiri, mis suure saladuskatte all leht lehe haaval vanglast välja toimetati. Oma tuntuimas teoses visandab Campanella ideaalriigi, mille kodanikud elavad omalaadses kommuunis: eraomandit seal ei tunta, kõik tööd tehakse ära ühiselt ning igaüks saab pidada ametit, „mille peale tal kõige rohkem soont ja hakkamist on“. Ridade vahele on mõistagi pikitud ka kriitikat autori kaasaegsete elukorralduse ja tol ajal valitsenud mõtteviiside pihta. Campanella lootis, et Päikeselinna-sarnast ideaalriiki on võimalik ka tegelikkuses ellu kutsuda, ja eri vahendeid appi võttes prooviski ta seda korduvalt teha. Tema katsed olid küll määratud läbikukkumisele, ometi leidsid mitmed tema ideed hiljem edasi arendamist, need oli eeskujuks nii prantsuse revolutsionääridele kui ka XIX sajandi positivistidele ja sotsialistidele. „Päikeselinna“ uustrükk ilmub redigeeritud tõlkes ning täiendatud kommentaaride ja saatesõnaga.

Autori esimene värsiraamat "Mustvalge" ilmus Max Harkooni varjunime all, käesolev on tema teine luulekogu. Suur suvi. Kibuvitsad lõhnavad. Maa nagu vetruv padi, nagu tohutusuur kõht; olen temaga üks, aga ei tea, kuidas. Pikk vaarikapunane vaip, mida mööda ma kõnnin üle mere. Lained löövad kokku loojangu kohal. Pisikesed nimetud puud kohisevad. Meri, tagasihoidlik, kohiseb natukene kõvemini. Püsin kaldal, vaadates vastaskalda poole.

Kuuldemäng. Vaimukas kirjeldus kevadpäevast Walesi rannikulinnas.

Raamatuteadlase ja bibliograafi Helene Johani meenutusi Eesti Vabariigi aegsest kultuurielust, 1940. aasta juuniga seonduvatest sündmustest ja hoiakutest ning nõukogudeaegsetest ümberkorraldustest eeskätt kultuurivallas. Kunstnik Andrus Johani abikaasa ja kunstnik Hando Mugasto õe ehedad meenutused on projitseeritud läbi humanismi ja rahvustunde prisma, kirjalikult on need jäädvustanud raadioajakirjanik Ene Hion.

Teine kogu Lõuna-Eesti hõngulist vana head kodukootud jutukirjandust.

Autorid: Rannar Susi, Valdek Seliste, Enno Värv, Aavo Kahr, Teno Rebane, Anne Sepamaa.

Illustreerinud Anu Mõtshärg. 

Luuletusi

Jutustuse tegevus toimub 20. sajandi algaastail Punaoja mõisamoonakate külas, selle ümbruses, Leiste mõisas ja alevis. Lugejate silmade ette kerkib masendav pilt moonakatelaste igapäevasest elust, nende raskest eluvõitlusest. Suure kaasaelamisega on kirjeldatud väikese vaeslapse Saare Inno elukäiku ja tema traagilist surma. Õigusetus ja ülekohus kasvatab Esko Otis ja teistes noortes vimma noorparuni vastu.

Raamat pakub peamiselt õpetusi erinevate hoidiste valmistamiseks. Asjatundlike soovituste abil samm-sammult tulemuseni. Puuviljade hoidistamist puudutav oluline teave 101 kergesti mõistetava nõuandena. Kiired vastused kõikidele küsimustele. Rikkalikult illustreeritud.

„Mis tõukab lõputult kirjandust tagant? Mis paneb inimesed kirjutama? Teised inimesed, nende ema, tähed, või vanad mõõtmatud asjad, Jumal, keel?“ küsib Pierre Michon. Prantsuse luuletaja Arthur Rimbaud’ eluseikadest ja loomingust leiab ta vastuseid ja ka uusi küsimusi.

Intensiivne ja mänguline, erudeeritud ja poeetiline „Rimbaud, poeg“ on elujutustus, aga mitte biograafia, see on austusavaldus mässulisele luuletajale, kes pööras nagu möödaminnes pea peale kogu luule. Luuletaja elust on tänaseks saanud legend, tema looming, tema luuletused, „kahe leheserva vahel pikk kitsas tindist kaev, mille põhja lugeja lehekülg lehekülje järel aina langeb“, pulbitseb aga värskelt ja kutsub aina uuesti sealt ammutama.

Tõlkija Leena Tomasbergi saatesõna ja kommentaarid tutvustavad lähemalt lühivormide meistri ja prantsuse kirjanduse elava klassiku Pierre Michoni (snd 1945) loomingulisi tõekspidamisi ja aitavad avada raamatu konteksti.

Sõjajärgse poola luule väljapaistva esindaja Tadeusz Rózewiczi (sünd. 1921) valikkogu annab läbilõike luuletaja loometeest.