Neli tundi hiljem sõitis ta juba kodu poole. Tarantass veeres kiiresti mööda pehmet külavaheteed. Põuased ilmad kestsid juba paar nädalat. Tihe piimvalge udu hõljus õhus ning kattis kaugeid metsi, kust kandus kõrbelõhna. Mööda kahvatusinist taevast ujus hulgana tumedaid ähmaste piirjoontega pilvetompe; kuiva järelejätmatu joana puhus üsna tugev tuul, kuid lämmatavat kuumust see ei vähendanud. Pea padjale toetanud ja käed risti rinnale asetanud, vaatas Lavretski lehvikuna mööduvaid põlluribasid, aeglaselt möödalibisevaid remmelgaid, rumalaid vareseid ja hakke, kes kõõrdi ja nüri kahtlusega mööduvat sõidukit vahtisid; nägi pikki põllupeenraid, mis olid täis kasvanud pujusid, koirohtu ja pihelgavõsa; ta aina vahtis, ning stepi värske lokkav kehvus ja mahajäetus, see rohelus, need pikad künkad, madala tammevõsaga kaetud jäärakud, hallid külad, kidurad kased -- kogu see Vene maastiku pilt, mida ta ammu polnud näinud, kutsus ta hinges esile magusad ning ühtlasi peaaegu kurvad mõtted, rõhus ta rinda mingi meeldiva raskusega.

Käesolevasse köitesse on koondatud Ameerika kirjaniku Pearl S. Bucki (1892-1973, Nobeli preemia 1938) kaks Hiina-ainelist esmakordselt eesti keeles ilmuvat romaani. «Idatuul, läänetuul» on armastusromaan, mille tegevus toimub üle-eelmise sajandivahetuse paiku; selle esimeses osas pihib noor hiinlanna oma abielust välismaal lääneliku hariduse saanud mehega, kes püüab abikaasat vabastada sajanditevanustest kammitsevatest eelarvamustest ning tõsta enda tasemele, teose teises osas tuleb samasuguste eelarvamustega võidelda noore naise vennal, kes on abiellunud välismaalannaga. «Draakoni seeme» on romaan dramaatilistest sündmustest, mis järgnesid Jaapani vägede sissetungile Hiinasse 1937. aastal. Just Hiina-aineliste romaanidega on Pearl S. Buck maailmakuulsaks saanud – ta on kõige tõlgitum USA kirjanik maailmas.

«Mürina ja kärinaga vuhises seikluste metsik ajujaht pika Löveni järve ümber. Selle kõminat kuuldus kaugele. Mets vajus looka ja langes, kõik laastavad jõud pääsesid valla.» Nii iseloomustab autor, rootsi kirjanik, Nobeli laureaat Selma Lagerlöf ise oma kauni kodukoha Värmlandi aadliseltskonna ohjeldamatut elu, mis on tema värviküllase esikromaani «Gösta Berlingi saaga» (1891) aineks. Sellel saagalikult sümboolsel taustal kerkivad raamatu lehekülgedelt kaksteist Ekeby kavaleri, saja seikluse rüütlit, kes loevad endale häbiks teha midagi tarka või mõistlikku. Gõsta Berling, parim nende hulgast, kavaleride kavaler ja poeet, kes on läbi elanud rohkem poeeme, kui teised neid kirjutada on jõudnud; Marianne Sinclaire, Anna Stjärnhök, krahvinna Elisabet Dohna ja teised säravad naised, kes on nii kaunid ja hellad nagu ema silmad, kui ta vaatab alla oma lapsele; julm mõisaomanik Sintram, see muretu rõõmu kuri südametunnistus – kogu see hääbunud ühiskonna ilmekate esindajate kirev galerii.Vähe on maailmakirjanduses teoseid, kus muistendimaailm nii tihedalt põimub tõsieluga. Realistlikud pisiepisoodid ja saagalik müstika liituvad harmooniliseks tervikuks üldise romantilise põhitooniga. Südamlik, siiralt elamuslik lähenemine kujutatavale olustikule, mis annab teosele mõnevõrra eleegilise varjundi, muudab raamatu tõeliseks luigelauluks mineviku rüppe vajunud ühiskonnale.

Oli tõesti viimane aeg taanduda, sest umbes saja meetri kaugusel asuvast metsast, mis varjas meie eest parempoolset silmapiiri, ilmus nähtavale vibude ja lingudega relvastatud pärismaalast. Paadini oli oma kakskümmend meetrit. Metslased ei lähenenud küll joostes, kuid ilmselt äärmiselt vaenulike kavatsustega, mida nad ka igati väljendasid. Ümberringi sadas kive ja nooli. 2., trükkVariantpealkiri: 20 000 ljööd vee allOriginaali pealkiri: Vingt mille lieues sous les mers