Tooted

Käesolev valimik sisaldab tosin Schilleri paremat ja populaarsemat ballaadi. Samuti on ka tõlked nauditavad. Originaali pealkiri Balladen.

Valimikule nime andnud luuletuses öeldakse, et maalides on peaasi, et pildile püütud lind lõpuks nõuks võtab laulda – see on hea märk.

Valimikus on linnud lipsanud mõnesse teissegi luuletusse, nõnda on juttu lüürasabalinnust, armastuslindude rahvalauludest, mälestuste pääsukestest ja majakavahist, kellele linnud liialt meeldisid. Üks tekst aga hoiatab mõtlematult paberiks tegema metsa.

Poeedina on Schiller oma parima andnud ballaadides. Üldse kipub ta luuleloomingus domineerima eepiline element, varase noorusea vähene tundelüürika aga on elujulge ja hoogne, nagu ta tollased ühiskondlikelgi teemadel loodud värsid on maailmaparandavalt ründavad. Mõistuseinimesena pühendab ta enamiku oma luuleloomingust filosoofilistele aruteludele, mis kajastavad ta esteetika-alastes kirjades avaldatud seisukohti. Lühivormilistes votiivtahvlites ja kseeniates võtab ta kriitikaluubi alla kaasaegsete loomingu. Hiljem annab poeedi ägedus ja kirglikkus maad resignatsioonile, ta minetab oma revolutsioonilisuse ja otsib eluideaali antiikajast. Samuti eelistab Schiller värsivormiski antiikseid rütme. Valimikus on püütud anda järkjärguline ülevaade selle jõulise talendi rikkalikust pärandist.

“Rooma kirjanduse antoloogia” ülesanne, nagu talle eelnenud “Kreeka kirjanduse antoloogia” omagi, on tutvustada eesti lugejale emakeelses tõlkes antiikkirjanduse suurteoseid: ehkki mõeldud eeskätt õppevahendiks ülikoolile, on ta adressaadiks siiski hoopis laiem üldsus.
Koostamise printsiibid olid enam-vähem samad mis “Kreeka kirjanduse antoloogia” puhul – anda võimalikult terviklikke teoseid või nende ulatuslikumaid osi, vähem lähtudes krestomaatiate katkendite-printsiibist.
Aine on jagatud nelja perioodi. Arhailise perioodi kirjandusest, mis meieni on jõudnud peamiselt katkenditena, on antud mõnede ulatuslikumate Enniuse fragmentide kõrval piisavad näited sel ajal õitsenud komöödiast. Rooma kirjanduse kõrgaeg, meie ajaarvamise eelne sajand, nn. kuldne ajastu, on esindatud kõige täielikumalt. Järgnev periood Augustuse surmast aastal 14 m.a.j. kuni Hadrianuse surmani aastal 138, nn. hõbedane ajastu, on kirjanduslikult õige kirev; kogu selle mitmekülgsust ei suuda käesolev valik vahendada. Kirjanduse langusaega, nn. vaskset ajastut, iseloomustab võitlus traditsioonilise vana ja juba küpsevate uute, keskajale lähenevate elementide vahel; viimaste seas pole kaugeltki viimasel kohal laialt leviv kristlus. See võitlus peaks küllaldaselt kajastuma antoloogias esitatud palades.