Tooted

Käesolev valimik sisaldab tosin Schilleri paremat ja populaarsemat ballaadi. Samuti on ka tõlked nauditavad. Originaali pealkiri Balladen.

"Don Carlos" valmis Fr. Schilleril viieaastase hoolika töö tulemusena veidi enne Prantsuse revolutsiooni, mil teda endiselt pingsalt paelus inimsuse- ja vabaduseidee. Küsimusele riigi ja inimkonna vahekorrast otsis autor väsimatult lahendust ja püüdis seda leida nende antipoodide lepituses. Riigi kui rõhumissüsteemi olemust Schiller veel lõplikult ei mõistnud, kõige kurja juurt nägi ta ainuüksi katoliku kiriku ülemvalitsuses. Idealistina lootis ta, et paremad ajad toovad troonile humanistlikumad, kirikust sõltumatud valitsejad, kes valitsetavate nõudeid rahuldavad.

Poeedina on Schiller oma parima andnud ballaadides. Üldse kipub ta luuleloomingus domineerima eepiline element, varase noorusea vähene tundelüürika aga on elujulge ja hoogne, nagu ta tollased ühiskondlikelgi teemadel loodud värsid on maailmaparandavalt ründavad. Mõistuseinimesena pühendab ta enamiku oma luuleloomingust filosoofilistele aruteludele, mis kajastavad ta esteetika-alastes kirjades avaldatud seisukohti. Lühivormilistes votiivtahvlites ja kseeniates võtab ta kriitikaluubi alla kaasaegsete loomingu. Hiljem annab poeedi ägedus ja kirglikkus maad resignatsioonile, ta minetab oma revolutsioonilisuse ja otsib eluideaali antiikajast. Samuti eelistab Schiller värsivormiski antiikseid rütme. Valimikus on püütud anda järkjärguline ülevaade selle jõulise talendi rikkalikust pärandist.

Oma "Orleans'i neitsi" lõi Friedrich Schiller Napoleoni sissetungi aegu Saksamaale. Jeanne d'Arc'i loos nägi ta nii-öelda eeskuju võitluseks välisvaenlase vastu ja püüdis äratada rahvuslikku iseteadvust. See naiivne romantiline kurbmäng on tõeline ülemlaul lihtrahva patriootilisusele, kuna talutüdruk Domremy'st mõistis paremini kui ülikud, mis teha. Ajaloolise ainega on Schiller talitanud oma äranägemise järgi, lisades niigi keskaegsele legendaarset ja müstilist, lastes konfliktil tekkida Johannas endas ja ära jättes ka ta hukkamise.

Schilleri esikdraama "Röövlid" kajastab autori protestitunnet ülekohtuse ühiskonnakorra vastu. Peategelane asub, relv käes, omal käel õiglust teostama, kuid pettub oma kavatsustes, sest ta abimehed, röövlid, on kurjategijad ega tegutse sotsiaalsete kättemaksjatena.

"Salakavaluses ja armastuses" ründab Schiller ägedalt absolutismi ja seisusevahesid, kõrgema seltskonna jõudeelust tulenevat moraalilagedust ja ta pillamishimu, mille rahuldajaks on rahvas - oma higi ja vere hinnaga. See on Schilleri ainuke draama, mille aine on võetud kaasaegsest tegelikkusest, rünnak ise aga, kuigi paatoslik, on sütitavalt jõuline ja julge nagu ei üheski teises autori lavateoses. Tolleaegne noorus suhtus sellesse kodanlikku kurbmängu vaimustusega ja teos sai peagi populaarseks. Meile ei paku ta huvi mitte ainult ajaloolisest aspektist. Kuni maailm veel paigutigi jaguneb kahte klassi - rikkad ja vaesed ehk valitsevad ja valitsetavad, jääb draama põhiliselt aktuaalseks, hoolimata mõnest igandlikust seisukohast, mis on tingitud omaaegseist usulistest eelarvamustest. Ennekõike aga köidab see lavateos kahe noore tragöödiana.

"Wilhelm Tell" on Friedrich Schilleri viimane lõpetatud teos enne ta varajast surma. See patriootiline draama käsitleb helveetslaste võidukat vabadusvõitlust XV sajandil, aga mitte välisvaenlase, vaid samuti saksa soost Habsburgide despootliku feodaalikke vastu. Kolme suurema metsakantoni Schwyzi, Uri ja Unterwaldeni ühinemine Rütli vandenõuks on ühtlasi autori üleskutse vürstiriigikeste piiridega killustatud saksa rahvale ühinemiseks rahvuslikuks tervikuks. Selle ajaloolise teema on Schiller liitnud vanagermaani legendiga kuulsast vibukütist Wilhelm Tellist, kes foogt Gessleri nõudel oli sunnitud meisterlasuga poolitama õuna omaenese poja pea pealt ja pärast seda türanni surmas.

Suure saksa kirjaniku Friedrich Schilleri (1759-1805) draama Šveitsi mägikantonite võitlusest Austria ülemvõimu vastu XIII sajandil.