Ükski maru ei mölla nii kui loodemaru, kui ta pikil talveõhtuil kaljude vahel vapustades ja mühades lahti pääseb. Ta kihutab fjordi üles vahutavaiks valgeharjalisiks laineiks - paadid kaldal istutavad tiritammi üles hallide kalameeste onnideni ja vanad tüsedad küünisillad tõusevad õhku ning lendavad nagu linnud üle küla. «Taevas halasta,» ütlevad tüdrukud, kes peavad minema lauta lehmi lüpsma, laskuvad maha ja ronivad neljakäpakil üle õue laternaga, mis kustub, ja piimaämbriga, mis lendab oma teed. Ja «Jumal olgu meile armuline» ütlevad vanad naised toas ahjunurgas ning nende mõtted lähevad kaugele põhja poole, Lofootide kalameeste juurde, kes võib-olla on väljas sel ööl.

Johan Bojer on uusrealist, üks tuntumaid norra kirjanikke oma psühholoogiliselt väljatöötatud, probleemiderohke loominguga. Nagu Ibsenit ei huvita Bojeritki sedavõrd kirjeldatud inimene, vaid mõte, mida see inimene kehastab. Juba oma esimestes, väga edukates draamades ja romaanides näitab Bojer, kuidas inimesed välise hiilguse saavutamiseks kannavad üle oma elu raskuspunkti välisilma. Meeleldi kõrvutab ta neid siis mõne eeskujuga, selgitades, kuis täiuslikku elu võib elada vaid enda isiksusele tuginedes. See veendumus muutubki aja jooksul ta toodangu põhiteemaks, mis poolenisti vähemalt on puhas ideedeluule: oma teeside tõestamiseks ei pṍrka ta tagasi isegi teatud kunstlikkusest.