Käesolev valimik india kirjanike jutustusi tutvustab eesti lugejaile kaheksat india rahvuskirjanduse ja urdu keeles loodud teoseid, tuues muuhulgas välja ka Lõuna-India kirjanike loomingut, mis on meil siiani vähe tuntud.

Kogumikus on esitatud 28 jutustust tänapäeva autoritelt, kellest nelja (H. A. Abbasi, B. Bhattatšarija, I. Džalisi, Jašpali) teoseid on eestikeelses perioodikas varem avaldatud. India kirjanike teoseid, kelle loomingust on ilmunud eesti keeles iseseisvaid raamatuid, ja india kirjanduse klassikute loomingut ei ole kogumikku võetud.

Valiku kronoloogilised piirid haaravad peamiselt Teise maailmasõja järgset loomingut.

Winnie ja Helen, elupõlised sõbrad, on hoidnud üle viiekümne aasta teineteise saladusi. Kui Helen otsustab, et on aeg tõde avaldada, siis teab Winnie, et ta peab oma minevikust rääkima esimesena oma tütrele Pearlile – sealhulgas midagi kohutavat, mida isegi Helen ei tea. Ja nii algab lugu Winnie teekonnast: väikeselt saarelt Shanghai lähedal 1920. aastatel läbi laastatud Hiina Teise maailmasõja ajal ja viimaks USA-sse. «Köögijumala naine» on rabav portree vaprast naisest ning lugu, mis ülistab sidet ema ja tütre vahel, see on meisterliku jutustaja looming.

«Mürina ja kärinaga vuhises seikluste metsik ajujaht pika Löveni järve ümber. Selle kõminat kuuldus kaugele. Mets vajus looka ja langes, kõik laastavad jõud pääsesid valla.» Nii iseloomustab autor, rootsi kirjanik, Nobeli laureaat Selma Lagerlöf ise oma kauni kodukoha Värmlandi aadliseltskonna ohjeldamatut elu, mis on tema värviküllase esikromaani «Gösta Berlingi saaga» (1891) aineks. Sellel saagalikult sümboolsel taustal kerkivad raamatu lehekülgedelt kaksteist Ekeby kavaleri, saja seikluse rüütlit, kes loevad endale häbiks teha midagi tarka või mõistlikku. Gõsta Berling, parim nende hulgast, kavaleride kavaler ja poeet, kes on läbi elanud rohkem poeeme, kui teised neid kirjutada on jõudnud; Marianne Sinclaire, Anna Stjärnhök, krahvinna Elisabet Dohna ja teised säravad naised, kes on nii kaunid ja hellad nagu ema silmad, kui ta vaatab alla oma lapsele; julm mõisaomanik Sintram, see muretu rõõmu kuri südametunnistus – kogu see hääbunud ühiskonna ilmekate esindajate kirev galerii.Vähe on maailmakirjanduses teoseid, kus muistendimaailm nii tihedalt põimub tõsieluga. Realistlikud pisiepisoodid ja saagalik müstika liituvad harmooniliseks tervikuks üldise romantilise põhitooniga. Südamlik, siiralt elamuslik lähenemine kujutatavale olustikule, mis annab teosele mõnevõrra eleegilise varjundi, muudab raamatu tõeliseks luigelauluks mineviku rüppe vajunud ühiskonnale.

Romaan “Õde Carrie” on ameerika tuntud kirjaniku Theodore Dreiseri esikteos, mis ilmus sajandite vahetusel ja mille valmis tiraaži ameerika kirjastajad tema “ebamoraalsuse” pärast üle kümne aasta kirjastuse keldrites hoidsid. Romaani peategelaseks on andekas, intelligentne ja sügava seesmise emotsionaalsusega neiu Carrie Meeber, kes tuleb maalt Chicagosse paremat elujärge otsima, hiljem New Yorki satub, seal lavale pääseb ja kuulsaks primadonnaks saab, kuigi tal seesmine rahuldus leidmata jääb. Isiklikus elus ta ei saavuta õnne, kuna mehed, kellega ta end seob, seisavad temast vaimselt madalamal ega suuda mõista ta rikast sisemaailma. Teoses on antud väga mitmepalgeline pilt Ameerika elust ja oludest – alates jõukate kodanlaste kodudest ja lõbustuspaikadest kuni New Yorgi vaestemajadeni ja Brooklynis streikivate trammitöölisteni. Romaan on kirjutatud veenva realistliku jõuga.