Teos annab ülevaate eesti raamatu välise külje arengust, alustades esimestest trükiväljaannetest kuni nõukogude perioodini. Uurimuse põhialaks on aastad 1920-40, millal mitme maa graafika ja raamatukunsti kogemusi ühendades kujunes täiesti rahvuspärane eesti raamatugraafika. Vaadeldakse eesti raamatukunsti mitmesuguseid suunitlusi jutustavast realismist kubismi ja konstruktivismini, antakse ülevaade kogu tolleaegsest raamatukunstnikkonnast. Teos on rikkalikult illustreeritud vastava näidismaterjaliga.

Mis saladus peitub Astrid Lindgreni teoste populaarsuse taga? Vastuse leiame võib-olla Schopenhaueri tsitaadist, mida Lindgren vahel kasutas, et kirjeldada oma stiili ja raamatuid: "Kasutad tavalisi sõnu ja ütled ebatavalisi asju." Me võime vaielda selle üle, kas need sõnad, mida Lindgreni töödest leida võib, olid tavalised või mitte – mõnda sõna on raske leida isegi sõnastikust –, kuid üks on kindel: ta ütles ebatavalisi asju. Asju, mis mõjutasid – ja ikka veel mõjutavad – lugematul hulgal inimesi üle kogu maailma. Lena Törnqvist on viimased kolmkümmend aastat uurinud Astrid Lindgreni teoseid ja selles põhjalikus raamatus toob ta lugejani oma tähelepanekud, mida ilmestavad tsitaadid Lindgreni teostest ja isiklikest kirjadest. Törnqvist puudutab paljusid teemasid, nagu näiteks keel, poliitika, soorollid, türannid, emalikud amatsoonid, armastus Stockholmi vastu ja palju muud, ning aitab avada Lindgreni teoste sügavamaid kihte.

Aino Kallase päevikulehekülgede varjamatu tõeesitus on kujunenud üheks huvitavamaks inimlikuks ja kirjanduslikuks dokumendiks. Käesolevasse köitesse on mahutatud dramaatilisim osa autori elust. Ajaliselt on taustaks sõja- ja revolutsiooniaastad ning Soome ja Eesti iseseisvuse sünd. Sisemiselt on aga põletispunktiks kirjaneitsi kiindumus soome luulegeeniusesse Eino Leinosse. Välised sündmused aga summutavad ohtliku tule ning järele on jäänud vaid suletud päevik, mis alles nüüd on leidnud avamist.

Eesti kirjanduse ajalugu läbi soomlase silmade. Kui eesti kirjandus jäi sõja ja stalinismi aastatel ellu ja ärkas uuele õitsengule 1960. aastatel, oli see ime, mis rääkis eestlaste enesekaitsest ja tahtest ning oskusest vastu panna: nii kirjeldab eesti kirjandust seda hästi tundev soome kirjanik ja esseist Juhani Salokannel. Selle raamatu aluseks on aastakümnete jooksul tehtud tähelepanekud, intervjuud eesti literaatidega ja arhiivitöö. Nii sünnib tervikpilt eesti kirjanduselu kujunemisest mitmesuguste võrgustike toel. Autor on seda tähele pannud, sest see on erinenud kirjanduselu ülesehitusest ja kujunemisest Soomes. Eestis tuttavad nähtused, nagu kirjanduslikud perekonnad, kirjanike ühised ülikooliõpingud, kultuuriväljaanded ja -organisatsioonid, paigutuvad sel kombel uude valgusesse. Ellujäämise edulugu sai jätku, kui taasiseseisvumine tõi koos oodatud vabadusega kaasa ka suure murrangu kirjanduselus. Seegi käis teistmoodi kui põhjanaabrite juures.