Tooted
Naabrikass tuleb pidevalt minu aeda ja peksab mind. Mida ma saaksin teha? Mõnikord on mul selline hirmus tung. Ma leban ooteasendis, kuni mu inimene tagasi tuleb. Siis ma jälitan teda ning ründan tema pahkluid. Kuidas saaksin ma talitseda oma agressiivsust? Kui ma ronin puu otsa, siis kas ma võin kindel olla, et olen võimeline sealt ka alla saama? Kas mu kassipoegade isa aitab ka mul pesakonda üles kasvatada?
Romaani tegevus algab Prantsusmaal 1389. aasta 20. augustil, päeval mil 18-aastane ebatavaliselt kaunis printsess Isabel, Baieri hertsogi Stefani tütar ja kuningas Charles VI naine, sõitis pidulikult esimest korda kuningannana Prantsuse kuningriigi pealinna.
Selle abieluühenduse peale vaadati kuningriigis väga lootusrikkalt. Oli ju teada, et surres oli kuningas Charles V avaldanud soovi, et ta poeg sõlmiks abielu Baieri printsessiga ja saaks sellega võrdseks Inglise kuninga Richardiga, kes oli abiellunud Saksa kuninga õega.
Charles VI valitsemisaeg (1380-1422) oli Prantsusmaale üks raskemaid, kuna kuninga nõdrameelsus ja Isabeli truudusetus põhjustasid kuningriigis veriseid tülisid, mis viisid laastava kodusõjani.
Memuaristika. Tõlkekirjandus. Kordustrükid. Käesolev ülevaade ilmub Avatud Eesti Fondi ja Eesti Teadusfondi toetusel.
Järg romaanile "Forrest Gump" – pargipingil kõigile komme jagavast noorest mehest, kel enamike asjadega, mis ta ette juhtub võtma, hullupööra veab. Südamlik ja lõbus. Garneeliäri on läinud pankrotti ja Forrest on jälle puupaljas, pühkides põrandaid New Orleansi stripiklubides. Siis aga avaneb Forrestil võimalus ühineda jalgpallimeeskonnaga, millega kaasnevad raha ja kuulsus. Elul on Forrestiga aga oma plaanid ja peagi leiab ta end müümas entsüklopeediaid ja kasvatamas oma poega, väikest Forrestit, kes vajab isa rohkem kui kunagi varem. Nii jätkubki Forresti erakordne, liigutav ja väga koomiline eksirännak – ta proovib seafarmipidaja ametit, leiutab Uue Coke'i retsepti ja mängib taas tahtmatult saatusele ninanipsu.
Romaan juurdleb selle üle, kas Eesti ristimine 13. sajandi alguses võinuks minna ka vägivallatult. Kas sõda jääks tulemata, kui võtaksime usu ise vastu, küsib kirjanik peategelaste suu läbi. Vaevalt on võimalik anda lõplikku seletust, miks võttis Skandinaavia usu ise vastu, Läänemere idakaldal aga tõi see kaasa koloniseerimise. Kogu Euroopa ristiusustamise taustal võib olulisemaks teguriks pidada tugevaid valitsejaid, kes asusid uue usu ja kiriku etteotsa. Eesti- ja Liivimaal neid paraku ei olnud. Siinsete rahvaste kahjuks mängis ka ajastus. 12. ja 13. sajandi vahetusel, kui ristiusu levik jõudis Läänemere idakaldani, olid Euroopa kristlikud riigid ja kirik juba piisavalt jõudu kogunud. Nõnda võisid nad endale lubada rajamaade vallutamis