Kasvatatud usus, et mehed kaitsevad meid ja peavad meid ülal, leidsime sageli, et meie pidime kaitsma ja ülal pidama neid. Kasvatatud usus, et me peame kogu oma aja laste eest hoolitsemisele pühendama, leidsime sageli, et lastega koju jäämine on luksus, mida said endale lubada vähesed. Kasvatatud usus, et naiselikkus seisneb pehmuses ja leppimises, leidsime sageli, et meie elu – lahutuses, tööl, isegi kodus – sõltus selle ettekujutuse revideerimisest ja innukast oma vajaduste eest sesmisest...

Ameeriklanna Erica Jongi 1973. aastal ilmunud debüütteos „Lennuhirm" sai üleöö populaarseks, põhjustades oma kompromissitu avameelsusega palju kõmu. Raamatu muutis skandaalseks autori julgus näidata naist möllavate hormoonide küüsis oleva emasloomana, kes otsustab järgida oma soove, ihasid ja seksuaalset kutset. Seda teost on nimetatud üheks parimaks naise psüühikat ja siseilma kajastavaks raamatuks, mis ei tunne valehäbi ega hoia milleski värve kokku. „Lennuhirmu" peategelaseks on luuletaja Isadora, kes otsib küll armastust, kuid ei suuda seda ära tunda, teda pimestab seksihullus. Ta on pööraselt ambitsioonikas, aga romantilised fantaasiad viivad teda alati mujale. Ta tahab lahku lüüa vanematest ja leida iseennast – ometi suunavad teda perekondlikud jõud, millest ta arugi ei saa. Ta tahab saada vabaks piirangutest, kuid jääb endistviisi kinni samade vanade lõksude uutesse versioonidesse. Ta põgeneb ühe mehe türannia alt ainult selleks, et langeda teise mehe türannia alla. Enamasti türanniseerivad teda aga ta oma neuroosid. Ta tahab kõike ja korraga. Ta meel pole rahulik. Tal tuleb ikka ja jälle võidelda oma hirmudega üksinduse ja hüljatuse ees.