Prantsuse 19. sajandi populaarseima naiskirjaniku George Sandi (1804-1876) loomingu kõrgperioodi kuuluv romaan "Consuelo" (1842-1843) annab oma ajaloolise tausta, piiritu fantaasialennu ja peene psühholoogiaga ülevaatliku pildi tolleaegsest romantilisest elutunnetusest. Prantsuse tuntuima naiskirjaniku esimene köide viib lugeja kaheksateistkümnenda sajandi Veneetsiasse. Vaimulikus laulukoolis õpib vaese rändmuusiku tütar, silmapaistmatu hispaanlanna Consuelo, kelle erakordset annet ta õpetaja kadedalt varjab, et päästa seda ilutseva aristokraatliku kunsti võrgust. Kui noor lauljatar lõpuks lavale pääseb, äratab ta ainuline talent vaimustustormi, hiilgav karjäär on käega katsuda. Ent Consuelo on aateline hing, kes ei taha menu eest maksta oma südamepuhtusega ega ohverdada sõltumatust kunstis. Suutmata tema ümber põimunud intriigide sasipundart lahti harutada, põgeneb ta Veneetsiast ning satub Tšehhimaale, saksastunud aadliperekonda, kelle ta oma õilsuse ja tarmukusega elujõuetust tuimusest üles raputab.

Tom Ripley on noor mees, kes tahab New Yorgis raha kokku ajada, tehes seda vahendeid valimata. Kui rikas Herbert Greenleaf pakub peategelasele võimalust sõita Itaaliasse, et veenda tema ülbet poega Ameerikasse naasma, näeb Ripley selles rikastumisvõimalust. Kõrge elatustaseme nimel on mees valmis ka käed veriseks tegema.

Ladina-Ameerika uhkete meeskirjanike Marques`i, Amado, Vargas-Llosa seas seisab võrdväärsena Isabel Allende, kes kaitseb oma kohta nende kõrval võrratu jutuvestjana. Tema raamatutes on lopsakust ja jõudu, erakordseid saatuse keerdkäike, rõõmu ja tragöödiat. Allende «Fortuna tütart» on ülistatud tema kõige kaasahaaravamaks jutustuseks. Ennekõike on see kauni ja julge Eliza -- Tšiilisse emigreerunud inglise pere leidlapse lugu -- tulvil armastust ja seiklusi. Lisaks veel mitmed hingeminevad ja värvikad inimsaatused, mis põimuvad peategelase eluga. Kõik see kokku on nagu lummav «Tuhande ja ühe öö» jutustus, kus rõõmsad ja pöörased, jubedad ja kurvad lood kasvavad üksteisest välja, unustamata sealjuures kordagi peateemat. Sellest värve ja sündmusi täis kollaažist kasvab tõetruu romaan, mis viib oma lugejad kaasa hoopis teise maailma ja teise aega.

Islandlase Bergsveinn Birgissoni teos, aimekirjanduse ja ilukirjanduse omapärane sulam, räägib 9. sajandil elanud Geirmundr Hjörssonist, hüüdnimega Mustnahk, kes oli üks Islandi asustajaid. Geirmundr Mustnahka mainitakse „Asustamisraamatus” kui mõjukat meest, kellel oli palju maad, vara ja käsualuseid. Miks siis ei kirjutatud temast saagat nagu teistest tähtsatest meestest? „Must viiking” on katse seda puudujääki seletada ja korvata. Ürikutest ja uurimustest kokku korjatud infokildude põhjal maalib autor pildi Geirmundri isikust ja elukäigust, kasutades lünkade täitmiseks nn teadmistepõhist fantaasiat. Geirmundri isiku kaudu avaneb ka senituntust erinev pilt Islandi asustamisest. Rännakud Geirmundr Mustnaha jälgedes viivad neljale maale: Norrasse, Siberisse, Iirimaale ja Islandile. Geirmundri loosse on põimitud üksikasjalikku teavet tolleaegse kaubavahetuse, meresõidu, mereloomade küttimise, orjapidamise ja muu kohta, mida on oluline teada, et mõista, kuidas Geirmundr saavutas rikkuse ja mõjuvõimu uuel kodumaal. Lisaks põimib autor Geirmundr Mustnaha saaga vahele ka omaenda saaga – Geirmundri saaga kirjutamise loo, oma läbielamised, mõttekäigud ja seletused, kuidas ta jõudis oma julgete hüpoteesideni.