Eraldiseisvat armastuslugu käsitlevat „Swanni armastust“ peetakse üheks paremaks võimaluseks Prousti mammutteosega tutvuda. Charles Swann on Pariisi kõrgkihti kuuluv börsimaaklerist kunstikriitik ja -vahendaja, kes näeb kohatud naistes vaid võrdlusmaterjali kuulsatel maalidel kujutatutega. Selline arusaam põhjustab ta lootusetu armumise kurtisaan Odette de Crecysse, kes ei hooli oma kogenud võrgutaja võimetusest tõeliselt armastada ning meelitab tolle väljapääsuta abiellu.

1871. aastal Pariisis sündinud ning Sorbonne’i ülikooli õigusteaduskonna lõpetanud Marcel Prousti „Swanni armastus“ on tegelikult katkend tema suurromaanist „Kadunud aega otsimas“. Seitsmes köites ilmunud ja peamiselt vaba teadvusvoolu stiilis kirja pandud 20. sajandi kirjanduse tähelepanuväärsemaid teoseid hõlmab üle 3200 lehekülje ning enam kui 2000 tegelaskuju. Prantsuse mainekaimat kirjandusauhinda jagav Pariisi Goncourt’i akadeemia valis „Kadunud aega otsimas“ prantsuse kõigi aegade kaheteistkümne parema raamatu hulka.

 

 

Käesolevas raamatus hargnevad sündmused kulgevad vana läbiproovitud skeemi järgi, mis on end sajandite vältel õigustanud. Kangelannal on valida mitme pealtnäha kõlbliku džentelmeni vahel. Valik toimub vähemsoovitavate kandidaatide järkjärgulise mahakandmise meetodil, aga mitmete üllatustega, nii et viimased saavad lõpuks esimesteks ja vastupidi. Kangelanna langeb algul eksiarvamuste ohvriks, vabaneb neist mitmete kibedate läbielamiste hinnaga, saavutab sisemise küpsuse ja viib kampaania edukalt lõpule. Jane Austen jälgib oma kangelannasid ja kangelasi iroonilisel pilgul, aga suhtub üsna tõsiselt niisugustesse elu põhinõuetesse nagu perekonnaõnn, ühiskondlik tunnustus ja varanduslik kindlustatus.

«Mürina ja kärinaga vuhises seikluste metsik ajujaht pika Löveni järve ümber. Selle kõminat kuuldus kaugele. Mets vajus looka ja langes, kõik laastavad jõud pääsesid valla.» Nii iseloomustab autor, rootsi kirjanik, Nobeli laureaat Selma Lagerlöf ise oma kauni kodukoha Värmlandi aadliseltskonna ohjeldamatut elu, mis on tema värviküllase esikromaani «Gösta Berlingi saaga» (1891) aineks. Sellel saagalikult sümboolsel taustal kerkivad raamatu lehekülgedelt kaksteist Ekeby kavaleri, saja seikluse rüütlit, kes loevad endale häbiks teha midagi tarka või mõistlikku. Gõsta Berling, parim nende hulgast, kavaleride kavaler ja poeet, kes on läbi elanud rohkem poeeme, kui teised neid kirjutada on jõudnud; Marianne Sinclaire, Anna Stjärnhök, krahvinna Elisabet Dohna ja teised säravad naised, kes on nii kaunid ja hellad nagu ema silmad, kui ta vaatab alla oma lapsele; julm mõisaomanik Sintram, see muretu rõõmu kuri südametunnistus – kogu see hääbunud ühiskonna ilmekate esindajate kirev galerii.Vähe on maailmakirjanduses teoseid, kus muistendimaailm nii tihedalt põimub tõsieluga. Realistlikud pisiepisoodid ja saagalik müstika liituvad harmooniliseks tervikuks üldise romantilise põhitooniga. Südamlik, siiralt elamuslik lähenemine kujutatavale olustikule, mis annab teosele mõnevõrra eleegilise varjundi, muudab raamatu tõeliseks luigelauluks mineviku rüppe vajunud ühiskonnale.

Ükski maru ei mölla nii kui loodemaru, kui ta pikil talveõhtuil kaljude vahel vapustades ja mühades lahti pääseb. Ta kihutab fjordi üles vahutavaiks valgeharjalisiks laineiks - paadid kaldal istutavad tiritammi üles hallide kalameeste onnideni ja vanad tüsedad küünisillad tõusevad õhku ning lendavad nagu linnud üle küla. «Taevas halasta,» ütlevad tüdrukud, kes peavad minema lauta lehmi lüpsma, laskuvad maha ja ronivad neljakäpakil üle õue laternaga, mis kustub, ja piimaämbriga, mis lendab oma teed. Ja «Jumal olgu meile armuline» ütlevad vanad naised toas ahjunurgas ning nende mõtted lähevad kaugele põhja poole, Lofootide kalameeste juurde, kes võib-olla on väljas sel ööl.