Romaani minajutustaja on noor naine, kunstnik, kes on tundlik ja kategooriline, leebe ja kangekaelne ühtaegu. Tema sisemonoloogid, millest romaan moodustubki, on natuke kaootilised, nagu elu igapäev ongi, need tegelevad vapustavate väliste sündmustega segiläbi meenutuste, aistingute ja hetkemeeleolude kirjeldamisega.

Mari Saat:
"Püüdsin kirjutada seda lugu vist nii nagu luuletust. Ütlen "vist", sest ma ei tea, kuidas luuletusi kirjutatakse. Aga ma arvan, et oma olemuselt on see pigem luuletus..."

Kogumik sisaldab novelle ja jutustusi, milles arutletakse elu olemuse ja mõtestamise teemadel. Läbi mitmesuguste argiste, dramaatiliste, inimlikult nukrate ja kummalistegi olukordade tõuseb esile elu kaunidus ja elamisväärsus.

"Eedu jaoks oli tähtis üks pilt: mööda lahevett, mis ei olnudki nagu vesi, vaid selge taevas ise, libises roheliselt-hõbedaselt helklev pilv; üha kaugemale temast, üha pisemaks, ja sedamööda kasvas suuremaks igatsus tema sees. Kui vana ta siis oli, kui ta seal kadakate varjus seisis ja pilve kaugenemist jälgis? Õige väike, sest tal polnud veel vaja kummarduda, et end põõsaste vahele peita. Kuid vanus ei olnud üldse tähtis, sest see pilt ja too tunne tema sees olid kui ajatud - ta kandis neid üha endas ja tema kasvamisega need ei muutunud tema sees."

Romaani „Lasnamäe lunastaja“ teema on valus ja tänapäevane – peategelaseks on Lasnamäel elav venelanna Natalja Filipovna, kes peab üksinda seisma kooliskäiva tütre heaolu eest ja võitlema oma eluvõitlust. Tema rahulikku ja kindlustatud elu vapustab koondamine heast töökohast tehases. Romaan jutustab Natalja Filipovna katsetest tekkinud olukorras hakkama saada ja oma tütart koolitada. “Lasnamäe lunastaja” on kirjutatud autorile omasel meisterlikul moel ning selles avaldub tema sügav inimesetundmine ja psühholoogiline täpsus.