Tuntud ungari kirjaniku Géza Ottliku (1912–1990) romaan „Kool piiril“ käsitleb ühe Ungari piiri äärse sõjakooli sisemaalima. Lugu esitatakse kahe jutustaja, sõjakooli kahe kasvandiku vaatepunktist. Ühe – surnud Medve – mõtted pärinevad käsikirjast, milles ta kirjeldab detailselt kasvandike eluolu ning üritab võimalikult täpselt edasi anda kogu õhustikku. Teine jutustaja on Medve sõber Beebee, kes kommenteerib ja täiendab sõbra käsikirja. Kaks vaatepunkti ja kaks ajatasandit annavad kokku üldpildi. Näeme, kuidas värsked kasvandikud kaotavad piirsituatsioonis järk-järgult oma lapseliku süütuse ja on sunnitud valima: autonoomia, solidaarsus, pugemine või karjainstinkt. Nad õpivad, kuidas pidada vastu vaenulikus maailmas ning kuidas käia säästlikult ringi sõnade ja liigutustega. Romaan käsitleb moraalseid väärtusi ja on piisavalt üldistusjõuline, et pakkuda unustamatut elamust ning mõtlemisainet tänapäeva lugejale. Ungaris on „Kool piiril“ muutunud kultusromaaniks.

Satiiriline romaan ühe tundmatu Aafrika riigi uue noore keisri meeleheitlikest püüdlustest oma maa tsiviliseerida. Progress iga hinna eest - see on Oxfordi ülikooli lõpetanud musta nahavärviga ainuvalitseja lipukiri. Romaani tragikoomilises tegevustikus võib leida paralleele ka Eesti eluga 1990ndatel aastatel.

Legendide käesolev väljaanne sisaldab tervet uut osa, mis eestikeelsena jõuab lugejani esmakordselt. Velleri humoorikas lühiproosa on saavutanud suure tunnustuse paljudes riikides, Venemaal on ta tõusnud kümne kõige loetavama autori hulka. Nevski prospekti legende on trükitud üle pooleteise miljoni eksemplari. Eesti keeles on MV-lt seni ilmunud proosakogumikud »Ühesõiduhobu» (1984), «Nevski prospekti legendid» (1999) ja «Nulltund» (2002). «Veller kirjutab Nevski prospektist ja Leningradist. Veller kirjutab nõnda, et see on kirjutatud ka (ühtlasi, mitte eriliselt) tänasest Eestist. Kes tahab teada, mis meil juhtub, mis on mille põhjustaja, see lugegu Vellerit. Erinevalt pooseautoritest pole Veller ropp. Isegi kui ta kirjutab ühispeldikust. Pole võimalik hõlmata hõlmamatut, nii nagu kinnitas Kozma Prutkov. Kuid miks on nõnda, et jubedust saab kirjeldada lihtsalt ja ropendamata? Minu meelest on vastus üks ja selge. Selleks on olemas aju.» Tiit Kändler Veller, Mihhail, s. 1948 Ukrainas, lõpetanud Leningradi ülikooli filoloogina, elab 1978. aastast alates Eestis, Venemaal ja Iisraelis, on Eesti kirjanike liidu liige ja Kultuurkapitali preemia nominent. Originaali pealkiri: Легенды Невского проспекта

Üks mees põgeneb lumetormi varjus. Ta eksleb Keskmassiivi tühjadel lagendikel, kust kellelegi ei tule pähe teda otsida. Ta tahab üles leida vana poksija Kochko, kelle elu ta kunagi on päästnud. Ent elul on varuks ootamatusi ning lugeja ees rullub lahti kirju kangas, milles leidub nii armastust esimesest silmapilgust, kauni žongleerija pallikaskaade kui kurttummade laste lumemänge, ning kriminaalse pinevuse asemel ilmuvad meie ette haprad ja omapärased kujud nagu fantaasiaküllane hauakaevaja Bichon ja kabareelauljanna Faustine. Kas põgenik mõistab, et leidis sootuks enam, kui oli otsinud? Üks mees põgeneb lumetormi varjus. Ta eksleb Keskmassiivi tühjadel lagendikel, kust kellelegi ei tule pähe teda otsida. Ta tahab üles leida vana poksija Kochko, kelle elu ta kunagi on päästnud. Ent elul on varuks ootamatusi ning lugeja ees rullub lahti kirju kangas, milles leidub nii armastust esimesest silmapilgust, kauni žongleerija pallikaskaade kui kurttummade laste lumemänge, ning kriminaalse pinevuse asemel ilmuvad meie ette haprad ja omapärased kujud nagu fantaasiaküllane hauakaevaja Bichon ja kabareelauljanna Faustine. Kas põgenik mõistab, et leidis sootuks enam, kui oli otsinud? Meisterlik jutuvestja Jean-Pierre Milovanoff ilmutab end oma kunsti täies suuruses.