Doris Lessing kirjutas „Kõige ilusama unelma” pärast seda, kui oli lõpetanud oma kaheköitelise autobiograafia, ning nimetas seda autobiograafia kolmandaks köiteks. Valdavas osas lähtus ta raamatu kirjutamisel isiklikest kogemustest, ka selles, mis puudutab Zimbabwes toimunut. Tema enda West Hampshire’is asuvas majas elasid just samamoodi noored nagu raamatu peategelase Francese majas ning tal oli võimalik jälgida nende hilisemat elukäiku. Perekonnaloo tegevus hõlmab suurema osa kahekümnendast sajandist, keskendudes eelkõige kuuekümnendatele aastatele, vastuolulisele ajale, mille üle praegugi vaieldakse. Tolle aja noored ihkasid vabadust ja teistsugust elu, kui olid elanud nende vanemad. Nad ise pidasid ennast romantilisteks idealistideks, kuigi vanemad inimesed olid veendunud, et nende suhtumisi ja soove on mõjutanud eelkõige hiljuti lõppenud sõda ning et nad on lihtsalt sõja järjekordsed ohvrid. Julia ja Frances, vanaema ja ema, aitavad mitte üksnes oma lapsi ja lapselapsi, vaid ka nende sõpru, kes samahästi kui elavad suures külalislahkes majas. Teemad ja ideoloogiad, mida kuuekümnendatel laua ümber arutatakse, viivad seal istunud noored hiljem võimukoridoridesse, ajakirjandusse, aga ka Kolmandasse Maailma, seejuures ühe neist aidsi all kannatavasse Lõuna-Aafrika külasse. Lessing tajus väga tundlikult kõike, mis toimus ühiskonnas, ning seda kui täpne oli mõni tema tähelepanek ja isegi ennustus, võis sageli mõista alles hiljem. Lõuna-Rodeesias kasvamine ja hilisem elu Inglismaal andsid talle teistsuguse vaatenurga ja arusaamise kui nii mõnelegi teisele vaid ühes keskkonnas elanud inimesele. Teda on ka nimetatud üheks 20. sajandi olulisemaks mõtlejaks.

Järg 2003. aastal eesti keeles ilmunud raamatule "hea naabri päevik". Raamatu pealkiri kujutab endast teist poolt ütlemisest "Kui noored teaksid, kui vanad suudaksid" ja selles on peategelaseks taas Jane Somers. Sedapuhku tuleb tema ellu ootamatult armastus, mees, kes on paraku abielus. Edasi kulgeb ka esimesest Jane Somersi raamatust tuttavate tegelaste elu ning muidugi tuleb Jane'il aidata lahendada probleeme õelaste elus. Rõhuasetus raamatus on Londoni vanadelt ja väetitelt pisut kõrvale nihkunud, kuigi esimeses raamatus tegutsenud vanaprouad esinevad ka siin.

Doris Lessing sündis 1919. aastal Iraanis inglise ametniku perekonnas. Viie aastasena asus ta koos vanematega Aafrikasse, Lõuna-Rodeesiasse, kus möödusid tema lapsepõlv ja noorusaastad. Seal oma isa farmis ja selle ümbruses vaatles tütarlaps erksa ja tähelepaneliku pilguga Rodeesia loodust, õppis seda tundma ja armastama. Oma teostes toob kirjanik Aafrika looduse ka lugejale lähedale - tema looduskirjeldused on hingestatud ja kaunilt lüürilised. Aga veel sügavamat mõju avaldas noorele kirjanikule see, millisena ta maast-madalast nägi mustade ja valgete vahekordi. Sealse maa päriselanike julm ekspluateerimine ja alandamine igal sammul tekitas noores autoris küsimused, mida ta algul tagasi tõrjuda püüdis, mis temas aga visalt käärisid ja hiljem vastuse leidsid. Lessingi kirjandusliku loomingu sisuks saabki Aafrika rõhutud pärismaalaste vastupanu kolonisaatoritele, mis algul, tema esimestes teostes, kajastub passiivse trotsina, järgnevates aga juba süveneb ja aktiivse vastupanu kuju võtab.