Luule: eesti autorid
Luuleraamat kutsub lugejat rändama inimese hingemaailma süvakihtidesse. Rännakul on võimalik liikuda sünni ja lapsepõlve tundmustest maailma ja iseenda avastamiseni. Inimese enese avastamise teekonnast, valuliste hetkede, väljakutsete, kasvamise ja küpsemiseni.
Teos peegeldab, kuidas valuga on võimalik toime tulla ning inimsuhetest õppida. Iseenda otsimise teekonnalt juhatatakse lugeja elu olemuse, armastuse ja hinge sügavusteni. Ka jumalikkusega kohtumisele jätavad luuleread ruumi, mida igaüks ilmselt isemoodi kogeb.
Luuleraamatut illustreerivad fotod hetkedest ja paikadest, mis on autorit kõnetanud ja inspireerinud ning peegeldavad käsitletud hingeteemasid. Fotode sümboolika kutsub mõtisklema ning sügavamalt läbi tunnetama eluraskusi ning võimalusi nendega toime tulekuks. Koos sissejuhatavate psühhoanalüütiliste mõtterännakutega aitab autor suhestuda universaalsete inimhinge teemadega ning pakub teraapilist rännakut, mis juhatab lugeja valu juurest läbi armastuse tagasi hingekoju.
Nende kaante vahel on 120 luuletust, mis aitavad inimeseks olemise tuuma avada või sinna sisse piiluda. Mul on olnud suur au ja rõõm saada erinevatest ajastutest pärit ilusatelt häältelt nii palju tuge. Kui hulgaliselt on Eesti kultuuriloos olnud ja on ka praegu autoreid, kes osanud inimeseks olemise erinevaid tahke sõnastada. Nii, et sünnivad luuletused, laulud ja lood, mis puudutavad inimeses paiku, kuhu käed iial ei ulatu. Siinsetelt lehekülgedelt leiab tekstid, mis on mind puudutanud ja pannud mõtlema ning mõtisklema, et mis on see inimeseks olemise tuum. Raamatu koostaja Lauri Räpp.
Peep Ilmeti uue luulekogu „OLE MINE” sisu kulgeb tema eelnenud luulekogude „AEGA ON MU MEELEST” ja „YKSKÕIKVUS” Mõttelistel radadel. Nende luulekogude saatesõnades öeldu kehtib ka uue luulekogu puhul.
Näiteks see, et Teatud eesti keele Tähtsaid sõnu kirjutatakse suurte algustähtedega. Olgu see Peep Ilmeti järjekordne kummardus Silvi Varele, kes koostas ülimalt Tähtsa sõnaraamatu „EESTI KEELE SÕNAPERED”.
Keel, Meel ja Maa kulgevad püsimatult nii meie kõikide ümber kui igaühes endas. Ka nende kulgemisi ilmestav luule kulgeb püsimatult aina edasi. Nii võibki öelda, et ainsana püsiv On vaid kogu kulgemise püsimatus.
Luuletades On Peep Ilmet muidugi üksi, kuid ka see luulekogu väljendab nii üksikisiku kui üldiseid Tajusid, Tundeid ja Mõtteid. Lugedes saabki igaüks Teada, millised Tajud, Tunded ja Mõtted tema enda Tajude, Tunnete ja Mõtetega kokku langevad, millised eristuvad.
Kuidas Peep Ilmeti luule On möödunud aastate jooksul kulgenud, saabki luulekogu lugedes Teada.
Varem peamiselt näitekirjaniku ja prosaistina tuntud autor sukeldub tundmatusse, otsides häält jõududele, mis ei saa kõnelda, kuid kurdistavad meid jätkuvalt. See on tume sisekõne, ometi ei saa seda nimetada negatiivseks, sest kui miski on piisavalt õudne, muutub see jälle iseenda vastandiks – naljakaks ja naeruväärseks, võib-olla koguni armsaks.
Oma tegeliku tõe välja ütlemise eel leiame end ilma hääle ja suuta, kuid see, mida öelda ei tohi, oska ega saa, saab öeldud nii või teisiti. Olgu selle tõestuseks seesama raamat.
Võrumaalt pärit Artur Adson oli kaasaegsetele sõjakas ja raske sõnaga mees, järeltulijatele veidrik, kelle suur armastus tegi armastatust Suure Luuletaja. Marie Underile pühendumisega paralleelselt kujunes Artur Adsonist iseseisev ja kandva mõjujõuga kirjanik, kelle sulest on ilmunud 33 algupärast raamatut ja kes on tõlkinud 61 teost, neist 54 teatrile.
Lisaks loomingule oli ta veel tarmukas organisaator ja kaasosaline paljudes omaaja ühiskondlikkultuurilistes üritustes ning sündmustes. Eesti kirjanduslikus traditsioonis omab suurt püsiväärtust Artur Adsoni valdavalt võrukeelne värsiloome.
Tema isikut avada ja mõista aitab just käesolev kogutud luuletustele lähenev luuleraamat. Raamatut ilmestavad Artur Adsoni enda joonistused.
“Kuu Luul” on Elina Naani teine luulekogu, mis ilmutab end sel korral kahes formaadis- raamatuna ja sõsarprojektina heliteosega "Kuu Luul. Sõna on sõnal" - digitaalselt ning vinüülil. Raamat jätkab sealt, kus esikteosega naiseks kasvamine pooleli jäi. Lühemate ridade kõrvale on sündinud filosoofilised arutlused ja seisundisõnastused, mis poeetiliselt lugeja siseilma sukelduma kutsuvad.
Elina on öelnud: "See projekt on julgus esitada mustandeid ja tulla välja siis, kui pole veel valmis." “Kuu Luul” on justkui kaheosaline postkaart tulevikuminale, et tagasi vaadata inimkogemusele naisena. Sügav, otsekohene, müstiline, tabav. Rännak inimhinge.
Süda võpatab ning lõpuks kulub ära
rängast rõõmust samuti kui
rängast valust,
aga juunis õunapuude tõsist valget sära
paistab mitme inimpõlve taha
igast talust.
Luuletusest „Rängast rõõmust”
⃰ ⃰ ⃰
Oli küll mul tõesti oma kelk.
Oli koer ja koera nimi Tommi.
Tookord oli meil see nudi lehm.
See sõi silku, paberit ja kommi.
Luuletusest „Elukäik”
„Raamat, mis inimest liigutab, on inimkonna julgeoleku tagatis,” ütles Viivi Luik kõnes Eesti Kirjanike Liidu 100. sünnipäeva tähistamisel 8. oktoobril Estonia kontserdisaalis. Ta enda värskelt ilmunud luule valikkogu „Jõhker tähistaevas” on üks selle tõestusi. Raamatust leiate Viivi Luige luulet varasemast üheksast luulekogust, raamatu lõpuosas on üksikkogudes seni ilmumata värsse. Tema luule sõnum, kogu õhustik on intensiivselt jõuline, samas seletamatult õrn ja justkui lohutav.
Koostaja Ebe-Ruuta Eelmäe, järelsõna Elo Lindsalu
Marilyn Piirsalu graafilised lehed
Tasa-tasa,
vaikselt-vaikselt
asub teele
inglikaitse
[---]
Lendab kaitsma
Looja loodut,
õnne habrast
iseloomu.
Kes meist poleks lugenud Heljo Männi luuletusi nii lastele kui ka suurtele. 320-leheküljeline kogu „Üheks maa ja taevagaˮ sisaldab Heljo Männi luulet täiskasvanutele. Luulekogu koostaja Heljo tütar Ebe-Ruuta Eelmäe on noppinud sellesse raamatusse luuletusi kolmekümnest erinevast raamatust või käsikirjast. „Põhiliselt olen siiski siia valinud veel avaldamata luuletusi, mida mu ema Heljo on kirjutanud oma elu viimase kümne aasta jooksul. Võiks öelda, et see luuleraamat toob nähtavale ühe hinge eluloo.ˮ Esmakordselt ilmuvad luuletused hõlmavad raamatu mahust kaks kolmandikku.
„Kõik me oleme linnud teel kevade poole.ˮ Heljo Männi luulet sedavõrd hästi kokkuvõtva luulereaga on pealkirjastanud oma järelsõna kirjandusdoktor Elo Lindsalu. „Linnud sümboliseerivad vabadust, aga ka lootust ja igatsust parema järele. Värsid „Kõik me oleme linnud teel / kevade poole” iseloomustavad tabavalt inimolemist – pidevat teelolekut, vabaduseiha, kõrgemale püüdu ja igavest kevadeootust; „kevad” võib olla mis tahes positiivselt laetud eesmärk,ˮ kirjutab Lindsalu. „Olgugi Heljo Mänd laialt tuntud eesti lastekirjanduse klassikuna, oli ta enda meelisžanriks hoopis täiskasvanuteluule.ˮ
Valikkogu „Tuul polnud enam kellegi vastu“ koondab luulet aastatest 2006–2020. Kogudes ilmunud tekstide kõrval on raamatus ka perioodikas ilmunud ning varem avaldamata tekste. Raamatu on koostanud ja järelsõna kirjutanud Hasso Krull.
Ma ei teagi
Ma ei teagi kas elan selleks
et muuta oma elu tekstiks
või jälitada seda teksti
mille keegi on mu eluks muutnud
või selleks et uurida
mispidi see nüüd õieti käibki
ja kas saatus on olemas
muidugi on
nii nagu on olemas algtekst
millest me kõik endale
vaevaliselt meile mõeldud osa
välja raiume
Kätlin Kaldmaa “Mu tiivad on mu juured” jutustab maailmast, mis on me üks ja ainus kodu. Luuletajal on salaside tiivulistega ja õhkutõus on alati võimalik. Ja maailmaränduri tiibadest saavad rändjuured, mis kinnituvad ja toidavad mullatagi. Kus tahes võib nõnda leida kodu ja seal sünnivad lood, kus õigeid sõnu ja animaalseid nõkse valdav autor loob püsivad sidemed kõige elusaga.
Kaldmaa maailmas leidub veel paiku, kus tiibu puhata. Nii jaksab süda ikka tuksuda. Ja kaugus ja lähedus on üks ja sama. Ja muld ja õhk. Ja tiivad on juured ja juured on tiivad.
Raamatusse on üleskutsena kogutud 100 luuletust isadest ja isadele. Siin on luuleridu nii tuntud poeetidelt kui ka inimestelt, kes iga päev loominguga ei tegele. Kogust leiab isadele mõeldud luuletusi Leelo Tunglalt, Contralt, Ilmar Trullilt, Lauri Räpilt, Juhan Liivilt ja teistelt. Raamat on välja antud koostöös Eesti Naisliiduga.
Kallis isa, Sind armastan ma, Sa oled mu kindlus ja tagala. Sa kaitsed ja hoiad mind iga päev, see ei ole Sinu jaoks mingi vaev.
Ae, hea!
Ma olen psühholoog ja maailma parandaja. Luuletusi olen kirjutanud ajast, kui end mäletan. Tolles hullumeelses maailmas, kust ma pärit olen, oli see ainus viis olla endale lähedal, olla endaga aus. Minu jaoks on sõna püha, erutav ja lohutav ühteaegu. Nähtusi sõnastades saan endast ja maailmast paremini aru. Siin raamatus on luuletused aastatest 2007–2024. Läbiv niit on inimeseks olemise kohati absurdse ja pöörase kogemuse vaatlemine läbi olustike, suhete, krahhide ja unistamise. Kui naudid armastavat irooniat ja soovid teada, kuidas absoluutselt igast kõrgusest on võimalik käppadele kukkuda, siis on see raamat sulle.
Mahedate kohtumisteni ridade vahel
Tiina
Raamat sisaldab Heljo Männi seni avaldamata luulet. Koostanud Ebe-Ruuta Eelmäe.
Eda Ahi on tundliku keelekasutusega ja enamasti rütmilis-riimilist luulet kirjutav luuletaja ja tõlkija. Ta on saanud oma loomingu eest Betti Alveri kirjandusauhinna, Tallinna Ülikooli kirjandusauhinna ja 2018. aastal ka Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia. „Maailma avastamine” on Eda Ahi kuues luulekogu, mis püüab näidata üht võimalikku emadusekogemust. Krossilt laenatud pealkirjaga kogu räägib tavapärasest retkest, mille jooksul üks inimene avastab muutunud maailma eufooria, ahastuse, väikeste rõõmude ja suure pidetuse saatel. Luulekogu koosneb 49 tekstist, mille hulgas on nii luuletuse mõõtu välja andvaid tekste kui ka lühikesi mänglevamaid salme ja argipäevakilde.
„Ikka veel“ on nii ajakajaline kui ka autori lapsepõlve vaatav luulekogu. Kuidas rääkida sellest, millest kõnelemiseks pole sõnu? Kuidas leida üles hääl, kui eluaeg on õpitud vaikima? Selles luulekogus saab isiklikust poliitiline, sisekaemusest kasvab välja otsekohene pilguheit süsteemile, mis vaikimisi loob võimalused vägivallaks. „Ikka veel“ astub vaikusest välja, hülgab dogmad, loob end uueks.
Carolina Pihelgas (1986) on mitmeid kirjandusauhindu pälvinud autor, kes on avaldanud nii luuet kui ka proosat. Temalt on ilmunud muu hulgas luulekogud „Kiri kodust“, „Pimeduse pisiasjad“ ja „Valgus kivi sees“ ning romaanid „Vaadates ööd“ ja „Lõikejoon“, viimane pälvis 2025. aastal Eesti naiskirjanduse preemia. „Ikka veel“ on Carolina Pihelga seitsmes luulekogu.
Nele ületas luuletamise abil kriisi ja hoidis selle abil sidet eluga. Väljendades oma mõtteid ja tundeid, püüdis ta ennast mõista, leevendada kannatusi ja leida kriisist väljapääs. „Kevadel uuena tuleme taas“ on tema debüütluulekogu, kus ta avab ilustamata depressiooni käes vaevleva inimese (või naise) seisundeid ja püüab sõnades väljendada valu, tühjust, üksindust ning selle taga olevat lootust ja armastust.
Lugedes „Kevadel uuena tuleme taas“ läbi, on mul psühholoogina hea meel selle raamatu sünni üle. See on aus ja kehastunud rännak pimeduse ja hapruse juurest valguse poole, kus sõnad ei seleta, ei lohuta liiast, vaid lubavad kogeda, ära tunda ja tasapisi taas elu poole hingata. Signe Uustal, psühholoog
Ei saa kunagi olema, et mõlemal õlal on sama olend, ikka ühel üks ja teisel teine. Me lihtsalt ei taha vahepeal seda teist näha. Emil Rutiku, muusik
"Rõõmustajad tumedas" on sisekaemuslik poeetiline päevik, mis kujutab erinevaid inimesi, kohti, unenägusid, tundeid, mõtisklusi ja olukordi. Autoritekstid on kolmes keeles Emakeelne põhiosa kirjeldab rännakuid ajas. Ingliskeelne poeem kujutab sisepuhastust ning venekeelne poeem keskendub filosoofiale.
Lüüriline luulekogu „Ohvrikivi” sisaldab Indrek Hirve 2016–2017 talvel Andaluusias kirjutatud luuletusi. Siit leiab lugeja armastuse ja surmaga seotud meeleolud ja mõtisklused, mis on seotud kindla kompositsiooniga väikesteks tervikuteks. Luuletuste taustaks on tavaliselt Emajõgi või Toomemägi, kirjutamise käivitajaks autori isiklik elu ja armastus. Teos on illustreeritud Ülo Soosteri abstraktsete tušijoonistustega Heldur Viirese kogust.
Põhjala tehases 2022 mais aset leidnud luule – ja maali ühisnäitusel "Vastukaja" põhinev raamat sisaldab Elo Viidingu luuletusi Santa Zukkeri maalidele, mis on käesolevas väljaandes fotodena ära toodud. Santa Zukkeri maastikumaalid on loodud klassikalise maalitunnetusega, mille kompositsioone kunstnik mänguliselt minimaliseerib. Tema abstraktsed teosed aga lähtuvad värvimängudest, mida rütmistavad reljeefsed piirid, luues mitmekihilise ruumitunnetusega maalipindu. Kahe looja omavaheline dialoog ei ole kaugeltki eskapistlik, vaid võtab sõna maailmas toimuva suhtes, tuues eri kunstivormid kahekõne kaudu teineteisele lähemale.
Mis on see luuletaja luule?
See on: kui mõtled elule
ja millelegi muule.
Mis on see inimese osa
siin laias ilmas?
End mitte ära magada.
Pea seda silmas.
Berit Petolai loomingus jääb kõlama lihtsa ja vahetu mõtiskleja ning askeldaja, loodusega tihedalt üheskoos hingava ja tuikava inimelu ilu. Aeg ja kulgemine, inimlikud pidepunktid ajapöörises, koovad tiheda koe, millest aimdub ajastuülest südametarkust ja taju, et igapäevane elukulg võib olla midagi argiselt püha ja kosutavat. Loodus koos kõigi oma pisimate osalistega annab Beriti tekstidele elava, pulbitseva ning tänumeelest kantud eheda maigu. Tundlikult tabatud paigavaim looritab ballaadidena voogavad luulelood teatava salapäraga, mis laseb lugejal tunda, et tal on võimalus piiluda maailma, kus on veel alles maagia, muinasjutt ning sõna ilus ja puhas vägi.
Berit Petolai luulelugusid on tõlkinud oma keelde kuuseriisikad, karihiired, karud ja karik-porosamblik. Tema loomingut on viisistanud kodukakud, kõrvukrätsud ja kimalased.
Berit Petolai on väikeses Meoma külas elav luuletaja, kirjutav korilane ja kolme tütre ema. Beritilt on ilmunud luulekogu “Meoma ümisevad tuuled”, tema tekste on avaldatud ajakirjades Looming ja Värske Rõhk, ajalehtedes Müürileht ja Sirp, kogumikes „Metsik sõna”, „Armastuse planeet” ja metsaluule antoloogias „Südames laulavad metsad”.
2017. aasta kevadel pälvis Berit debüüdiauhinna „Esimene samm” ja tema esikkogu valiti üheks Betti Alveri debüüdipreemia nominendiks. 2021. aastal pälvis ta Juhan Liivi luuleauhinna luuletuse „Tõnkadi-lõnk” eest.
Aastapikkune karje on Maria Kapajeva esimene tekstikogumik, mille kirjutamist alustas ta 24. veebruaril 2022, päeval mil algas täiemahuline sõda Ukrainas. Raamat käsitleb isiklikus võtmes teemasid identiteedist, kollektiivsest ja individuaalsest vastutusest ja süüst, keelest ja kuulumisest, feminismist ning mõnede Ukraina pagulaste lugudest, kellega autor aasta jooksul kokku puutus.